Viies raamat
V
1.
Täielik nii, täielik naa,
täielikust johtub täielik.
Täielikust täielikku ära võttes
järele jääb täielik.
“Ruum on vaim,
ruum on ennemuistne,
õhuline ruum,” eks lausus Kauravyāyaṇīputra.
See on varamu, tunnevad vaimulikud,
selle abil tunnen, mida vaja tunda.
|| 5.1.1 ||
2.
Kolm isanda sünnijärge
asunud sünnijärjeisandast isa juures vaimuõppel:
taevalised, inimesed ja ebajumalad.
Vaimuõppel asudes öelnud taevalised:
“Las aulik räägib meile!”
Eks öelnud neile silbi “da”.
“Saite teada?”
“Saime teada,” eks öelnud,
“laususid meile “alluge”.”
“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”
|| 5.2.1 ||
Eks öelnud nüüd inimesed:
“Las aulik räägib meile!”
Eks öelnud neilegi silbi “da”.
“Saite teada?”
“Saime teada,” eks öelnud,
“laususid meile “andam”.”
“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”
|| 5.2.2 ||
Eks öelnud nüüd ebajumalad:
“Las aulik räägib meile!”
Eks öelnud neilegi silbi “da”.
“Saite teada?”
“Saime teada,” eks öelnud,
“laususid meile “tundke kaasa”.”
“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”
Just sedasi sõnab taevase kõne kõuemürin “da, da, da”:
“Alluge, andam, tundke kaasa!”
Sedasi on vaja harjutada kolme,
allumist, andmist ja kaastunnet!”
|| 5.2.3 ||
3.
Süda on seesama mis sünnijärjeisand,
see on vaim, see on kõik.
Sedasi on “süda” kolme silbiga.
Üks silp on “hṛ”,
omad ja teised toovad tollele,
kes nii tunneb.
Üks silp on “da”,
omad ja teised annavad tollele,
kes nii tunneb.
Üks silp on “yam”,
käib jumalariigi ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.3.1 ||
4.
See on ju see, just selline see oli, just olemus.
Eks too, kes tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,
et “olemus on vaim”,
alistab siinsed ilmad.
Kas saab säärane olla alistatud ja olematu,
kes niiviisi tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,
et “olemus on vaim”?
Sest just olemus on vaim.
|| 5.4.1 ||
5.
Nii olid esmalt olemas vaid veed.
Need veed tõmbasid välja olemuse,
olemus vaimu, vaim sünnijärjeisanda,
sünnijärjeisand taevalised.
Taevalistele istub, et on olemus.
Sedasi on “olemuslik” silbiga,
üks silp on “sa”, üks silp on “ti”, üks silp on “yam”.
Esimene ja viimane silp on olemus, keskel ebaõige,
see ebaõige on mõlemalt poolt olemusega ümbritsetud
ja saab olemusepäraseks.
Kui nii tunda, siis ebaõige ei kahjusta.
|| 5.5.1 ||
Seesama, mis on olemus, on ka päevapaiste.
Mees, kes on tolle ringis,
ja mees, kes on paremas silmas,
püsivad teineteises paigas.
Üks püsib teises paigas vihkudega, teine hingedega.
Kui tal tuleb minema astuda,
näeb vaid puhast ringi,
vihud ei keera teda tagasi.
|| 5.5.2 ||
Mees, kes on tolle ringis –
pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp,
käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi,
püsimispaik on “jumal”, kaks püsimispaika ja kaks silpi,
seadistus on tal “päev”.
Patususe tapab ja kängu jätab too, kes nii tunneb.
|| 5.5.3 ||
Mees, kes on paremas silmas,
pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp,
käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi,
püsimispaik on “jumal”, kaks püsimispaika ja kaks silpi,
seadistus on tal “mina”.
Patususe tapab ja kängu jätab too, kes nii tunneb.
|| 5.5.4 ||
6.
See arust mees, kel olemuseks helk,
on südame sees nagu riis või oder,
ta on kõige pealik, kõige kuningas,
nii kõigele õpet annab, mis iganes on.
|| 5.6.1 ||
7.
Lausutakse, et “pikselöök on vaim”.
Pikselöök on lahtinöörimise tõttu.
Patususest lahti nöörib tolle,
kes nii tunneb, et “pikselöök on vaim”.
Sest pikselöök on vaim.
|| 5.7.1 ||
8.
Las istub, et kõne on lüpsilehm,
tema neli nisa on aaped “hüva”, “sähh”, “uhh” ja “annak”.
Taevalised elatuvad kahest nisast, aapeist “hüva” ja “ass”,
inimesed aapest “uhh”, esiisad aapest “annak”.
Hing on tal sõnn, aru vasikas.
|| 5.8.1 ||
9.
Üldrahvalik tuli mehe sees on seesama,
millel küpseb söök, mida süüakse,
mürin on sel säärane,
nagu on kuulda kuulmekäike kaanetades.
Kui tal tuleb minema astuda,
siis seda mürinat ei kuule.
|| 5.9.1 ||
10.
Kui mees ju siinsest ilmast edasi käib,
läheb ta õhu juurde.
Too teeb talle seal lahti tõllaratta jagu ruumi,
mööda seda astub ta ülespoole
ning läheb päevapaiste juurde.
Too teeb talle seal lahti ripptrummi jagu ruumi,
mööda seda astub ta ülespoole
ning läheb kuuketta juurde.
Too teeb talle seal lahti suure trummi jagu ruumi,
mööda seda astub ta ülespoole
ning läheb valuta ja lumeta ilma juurde,
asub seal pikalt ja pidevalt.
|| 5.10.1 ||
11.
See on ju ülim kuumus,
mil põdeja kuumeneb,
eks alista too ülima ilma,
kes nii tunneb.
See on ju ülim kuumus,
mil edasikäinu viiakse metsa,
eks alista too ülima ilma,
kes nii tunneb.
See on ju ülim kuumus,
mil edasikäinu läidetakse tules,
eks alista too ülima ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.11.1 ||
12.
“Söök on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,
hingest lahus söök ju haiseb.
“Hing on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,
söögist lahus hing ju kuivab.
Aga eks ühitudes ülendu kumbki taevaline.
Eks lausunud Prātṛda ikka isale:
“Mida tõsist teha tollele, kes nii tunneb,
mida teha talle ebatõsist?”
Eks lausunud käega lüües:
“Ei, Prātṛda, kes ikka ülendub nende mõlemaga ühitudes?”
Ning eks öelnud sellepärast “vi” –
söök on ju “vi”,
sest kõik tulnud sisenevad söögis.
“Ram” – hing on ju “ram”,
sest kõik tulnud leiavad rahu hinges.
Eks sisene tolles ju kõik tulnud, leia rahu kõik tulnud,
kes nii tunneb.
|| 5.12.1 ||
13.
Ütelus – hing on ju ütelus,
sest hing nii kõike üles tõstab.
Eks tõuse temast üles vapper ütelusetundja.
Alistab ütelusega sama rakenduse ja sama ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.13.1 ||
Uri – hing on ju uri,
sest hinges kõik tulnud rakenduvad.
Eks rakendu kõik tulnud tema toreduse pärast.
Alistab urjaga sama rakenduse ja sama ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.13.2 ||
Loits – hing on ju loits,
sest hinges on kõik tulnud täpsed.
Eks kujune kõik tulnud täpseks tema toreduse pärast.
Alistab loitsuga sama rakenduse ja sama ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.13.3 ||
Ülikkond – hing on ju ülikkond,
sest hing on ju ülikkond.
Eks haavade eest kaitse teda hing,
saab ülikkonnaks ega vaja kaitsjat.
Alistab ülikkonnaga sama rakenduse ja sama ilma,
kes nii tunneb.
|| 5.13.4 ||
14.
“Pinnas, õhuruum, taevalagi”
on kaheksa silpi.
Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,
eks ole see tal selline.
Eks too alistab nii palju, nagu on kolmes ilmas,
kes seda tema rida tunneb.
|| 5.14.1 ||
“Palved, urjad, loitsud”
on kaheksa silpi.
Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,
eks ole see tal selline.
Eks alista too nii palju, nagu on kolme tarkust,
kes seda tema rida tunneb.
|| 5.14.2 ||
“Hing, väljahõng, põimhõng”
on kaheksa silpi.
Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,
eks ole see tal selline.
Eks alista too nii palju, nagu on hingelisi,
kes seda tema rida tunneb.
Tal on nüüd ka veerand,
nägus rida, säbrutagune, mis kuumab.
See, mis on neljas, on ju veerand,
“nägus rida”, sest see on justnagu näha,
“säbrutagune”, sest kuumab kõigest säbrust hoopis ülalpool.
Eks kuuma too just toredat ja üllust,
kes seda tema rida tunneb.
|| 5.14.3 ||
Sedasi püsib laulend paigas selles veerandis,
nägusas reas, säbrutaguses.
See püsib paigas ju olemuses.
Silmad on ju olemus,
sest silmad on ju olemus,
sestap kui praegusel juhul kaks sõnavahetuse pidajat
käivad välja, et “mina nägin” ja “mina kuulsin”,
usaldagem toda, kes räägib “mina nägin”!
Olemus püsib paigas ju jõus.
Hing on ju jõud, see püsib paigas hinges,
sestap lausutakse, et “jõud on olemusest võimsam”.
Ning nõnda püsib laulend loomukohaselt paigas.
Eks ta talitajaid kaitsnud.
Hinged on ju talitajad,
hingi on ta kaitsnud.
Kuna ta talitajaid kaitsnud,
sestap on nimeks laulend.
Kui ta sigituslaulu järele lausub, on seegi see.
Kelle jaoks ta järele lausub, tolle hingi kaitseb.
|| 5.14.4 ||
Eks mõni järele lausub sigituslaulu kui järelehõiset:
“Kõne on järelehõise, kõnet järele räägime.”
Ärgu tehku nõnda, järele rääkigu sigituslaulu kui laulendit!
Eks too, kes nii tunneb, justkui paljugi vastu võtab,
eks ei saa see siiski ühegi laulendirea vastu.
|| 5.14.5 ||
Kes võtaks vastu kolm täielikku ilma,
saaks kätte tema esimese rea.
Kes võtaks vastu nüüd nii palju, nagu on kolme tarkust,
saaks kätte tema teise rea.
Kes võtaks vastu nüüd nii palju, nagu on hingelisi,
saaks kätte tema kolmanda rea.
Tal on nüüd ka veerand,
nägus rida, säbrutagune, mis kuumab,
olemata miskitmoodi kättesaadav.
Ning kuidas nõnda palju vastu võtta?
|| 5.14.6 ||
Tema teenimine.
“Laulend, oled üherealine, kaherealine,
kolmerealine, neljarealine,
oled ridadeta, sest ei ridastu.
Au sulle, veerand, nägus rida, säbrutagune!”
Keda vaenaks “ärgu saagu ta seda kätte!”
või “ärgu tung teda kosutagu!”,
eks tung siis teda ei kosutagi,
kelle puhul niiviisi teenib.
Või: “Saagu mina see kätte!”
|| 5.14.7 ||
Eks öelnud Janaka Vaideha sedasi ju Buḍila Āśvatarāśvinile:
“Oo, rääkisid küll seda, et tunned laulendit,
miks oled nüüd kandamiga elevant?”
“Sest ei tunne selle suud, suur valitseja,” eks öelnud.
Just tuli on selle suu.
Eks ju, kui tules ka palju läidetakse,
põletab selle kõik kokku,
eks ju, kui selle tundja ka palju pattu teeb,
hekseldab selle kõik kokku,
kohale tuleb puhas, kumav, vananemiseta, surematu.
|| 5.14.8 ||
15.
Kullast kausiga on
kaanetatud olemuse suu.
Sa paota seda, õitsetaja,
et näeks olemusehoidjat!
Õitsetaja, üksiärgas, ohjeldaja,
päike, isanda sünnijärg,
rivista vihud, riivista särts!
Mis on su hüvangulisim laad, seda sul näen,
kes on seesugune mees, mina ta olengi.
Õhk on surematu hingus,
ihu nüüd vaid tuhk.
Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!
Tunned iga tänavat, taevane,
sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!
Enimat austust sulle öelda soovime!
|| 5.15.1 ||