Viies raamat

V

 

1.

 

Eks too ju, kes tunneb vanimat ja tähtsaimat,

eks saa ju vanimaks ja tähtsaimaks.

On ikka ju hing vanim ja tähtsaim.

|| 5.1.1 ||

 

Eks too ju, kes tunneb küllaseimat,

eks saa omade seas küllaseimaks.

On ikka ju kõne küllaseim.

|| 5.1.2 ||

 

Eks too ju, kes tunneb paika,

eks saa paiga siinilmas ja sealilmas.

On ikka ju silmapaar püsimispaik.

|| 5.1.3 ||

 

Eks tollele ju, kes tunneb avaldust,

eks avaldu nii taevased kui inimarulised tungid.

On ikka ju kõrvapaar avaldus.

|| 5.1.4 ||

 

Eks too ju, kes tunneb püünet,

eks saa omade seas püüneks.

Eks ole ju aru püüne.

|| 5.1.5 ||

 

Veel, eks hinged pidanud mina olen tähtsam sõnasõda,

et “mina olen tähtsam, mina olen tähtsam”,

|| 5.1.6 ||

 

eks need hinged sünnijärjekuningast isale liginenud ja öelnud:

“Auväärne, kes on meist tähtsaim?”

Eks öelnud neile:

“Kelle minemaastumisel nähtuks, et ihu on justnagu iseäranis patune,

too teist on tähtsaim.”

|| 5.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Aasta eemal asus, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittesõnavad tummad,

kes sisse hingavad hingega, näevad silmapaariga, kuulevad kõrvapaariga,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks kõne läinud sisse.

|| 5.1.8 ||

 

Eks silmapaar astunud minema.

Aasta eemal asus, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittenägevad pimedad,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvapaariga,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks silmapaar läinud sisse.

|| 5.1.9 ||

 

Eks kõrvapaar astunud minema.

Aasta eemal asus, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittekuulvad kurdid,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks kõrvapaar läinud sisse.

|| 5.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Aasta eemal asus, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu arutud lapsikud,

kes sisse hingavad hingega, sõnavad kõnega, näevad silmapaariga,

kuulevad kõrvapaariga – niimoodi.”

Eks aru läinud sisse.

|| 5.1.11 ||

 

Veel, eks soovis minema astuda hing.

Nii nagu hea ratsu tambib kokku jalakammitsa rootsud,

nii tampis kokku teised hinged.

Eks kohale jõudes öelnud talle:

“Auväärne, ole olemas, sina oled meist tähtsaim,

ära astu minema!”

|| 5.1.12 ||

 

Veel, eks öelnud kõne nii,

et “mille küllaseim olen mina, selle küllaseim oled sina”.

Veel, eks öelnud silmapaar nii,

et “mille püsimispaik olen mina, selle püsimispaik oled sina.”

|| 5.1.13 ||

 

Veel, eks öelnud kõrvapaar nii,

et “mille avaldus olen mina, selle avaldus oled sina”.

Veel, eks öelnud aru nii,

et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”.

|| 5.1.14 ||

 

Ei peeta ju silmas “kõnet, silmapaare, kõrvapaare, aru”,

vaid peetakse silmas “hingi”,

sest need kõik ongi vaid hing.

|| 5.1.15 ||

 

2.

 

Eks ta öelnud:

“Mis saab mu söögiks?”

“Mis iganes on kuni koerte ja lindudeni,” eks öelnud.

See on ju hõnguja(ana) söök(anna),

eks ole ju silmnähtav nimi hõngus.

Ega ju tolle suhtes, kes seda tunneb,

tule midagi söödamatut(ananna).”

|| 5.2.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis saab mu riietuseks?”

“Veed,” eks öelnud.

Sestap ju ümbritsevad einestajad selle enne ja pärast vetega,

eks leiab riietuse ega ole paljas.

|| 5.2.2 ||

 

Eks Satyakāma Jābāla, kui ütles selle Gośruti Vaiyāghrapadyale, öelnud nii:

“Isegi kui kuivale paigale seda seletaks,

sünniksid seal harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 5.2.3 ||

 

Veel, kui soovib saada vägevaks,

las siis noorkuu ajal pühendub,

täiskuuööl hõõrub pulgaga kõik rohud kohupiimas ja mees hõõrutiseks.

Las ohverdab määrde tules “vanimale ja tähtsaimale hüva!”

ja juhib riismed hõõrutisse.

|| 5.2.4 ||

 

Las ohverdab määrde tules “küllaseimale hüva!”

ja juhib riismed hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “püsimispaigale hüva!”

ja juhib riismed hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “avaldusele hüva!”

ja juhib riismed hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “püünele hüva!”

ja juhib riismed hõõrutisse.

|| 5.2.5 ||

 

Veel, siugleb tagasi, paneb hõõrutist pihkude vahele ja pomiseb:

“Nimeks on sul vunk(ama), sest nii kõik on sinu kodus(amā).

Et tema on vanim, tähtsaim, valitseja, kuningas,

läkitagu ta mind vanemuse, tähtsusvalla, valitsuse, kuningriigini,

olgu minagi nii kõik!”

|| 5.2.6 ||

 

Siis veel, sellise palvega igal sammul kruusist rüüpab:

“sigitaja oma valime,” kruusist rüüpab,

“taevalise oma me – roa,” kruusist rüüpab,

“et tähtsaimat, kõigiti tulusaimat,” kruusist rüüpab,

“auväärse oma ruttu mõista tohiksime!” joob kõik.

Üle küürib kopsiku või kruusi, tulest läänes pikali heidab,

puukoorel või paljal paigal, kõneaher, pitsitamata.

Las ta tunneb siis, kui naist näeb, et “tegu oli hellitav”.

|| 5.2.7 ||

 

Kuulutus on see:

“Kui tungitsi tegutsedes

näeb unenägudes naist,

las teab, et seal on hellitamine,

kui nähtub see unenägu,

kui nähtub see unenägu.”

|| 5.2.8 ||

 

3.

 

Eks Śvetaketu Āruṇeya liginenud pañcālade kohtumisele.

Eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud nii:

“Surmakauge, sind õpetas isa?”

“Jah, auväärne.”

|| 5.3.1 ||

 

“Tunned, kuhu sünnijärjed siit edasi käivad?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, miks pöörduvad tagasi?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, et taevaliikuri ja esiisadeliikuri teed pöörduvad lahku?”

“Ei, auväärne.”

|| 5.3.2 ||

 

“Tunned, miks too ilm täiesti ei täitu?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, miks veed ütlevad viiendas ohvris nagu mees?”

“Ei ole, auväärne.”

|| 5.3.3 ||

 

Seejärel: “Miks ütlesid, et oled “õpetatud”?

Sest kuidas see, kes ei tunne neid,

seletaks, et on õpetatud?”

Eks ta käinud murelikult isa poole, eks öelnud talle:

“Ikka ju ilma õpetamata

seletas auväärne mulle, et “õpetasin sind”.

|| 5.3.4 ||

 

Valitsejalik kaim küsis minult viis küsimust,

kuid ühtki neist polnud võimeline üles ütlema.”

Eks tema öelnud:

“Niivõrd kui sa mulle neid sõnasid,

ei tunne ma ühtki neist.

Kui ma neid tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”

|| 5.3.5 ||

 

Eks Gautama käinud valitseja poole,

eks ta olnud väärt, et kätte saada,

eks ta käinud hommikul kohtumispaigale.

Eks öelnud talle:

“Auväärne Gautama, äkki teeksid inimaruliste varanduse valiku!”

Eks ta öelnud:

“Valitseja, olgu inimaruliste varandus sinu oma.

Seleta mullegi seda kõnet, mida lõpuks selgitasid surmakaugele!”

Eks ta hädaldanud.

|| 5.3.6 ||

 

Eks teinud talle teatavaks, et “asu kauemaks!”,

eks öelnud talle:

“Kuidas sa mulle, Gautama, sõnasid.

Kuna eelnevalt pole see tarkus – enne sind – vaimulikele läinud,

siis sellepärast on kõigis ilmades vaid aadli haldusala.”

Eks öelnud talle:

|| 5.3.7 ||

 

4.

 

“On ikka ju, Gautama, ilm tuli.

Päevakera on tema süütetungal,

vihud on suits, päev palveleek,

kuukuma tulesöed, tähed sädemed.

|| 5.4.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,

sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.

|| 5.4.2 ||

 

5.

 

On ikka ju, Gautama, sombupilv tuli.

Õhk on tema süütetungal,

veepilv on suits, pikselöök palveleek,

pikker tulesöed, raheterad sädemed.

|| 5.5.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,

sellest ohvrist tuleb kohale sadu.

|| 5.5.2 ||

 

6.

 

On ikka ju, Gautama, maa tuli.

Aasta on tema süütetungal,

selgus on suits, öö palveleek,

ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.

|| 5.6.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,

sellest ohvrist tuleb kohale söök.

|| 5.6.2 ||

 

7.

 

On ikka ju, Gautama, mees tuli.

Kõne on tema süütetungal,

hing on suits, keel palveleek,

silmapaar tulesöed, kõrvapaar sädemed.

|| 5.7.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,

sellest ohvrist tuleb kohale niisk.

|| 5.7.2 ||

 

8.

 

On ikka ju, Gautama, neiu tuli.

Hargivahe on tema süütetungal,

see, mis ligi kutsub, on suits, üsk palveleek,

mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.

|| 5.8.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised niisa,

sellest ohvrist tuleb kohale loode.

|| 5.8.2 ||

 

9.

 

Edasi, aga “veed ütlevad viiendas ohvris nagu mees”.

Loode magab lootekestaga kinnikaetult kümme või üheksa kuud sisemuses,

kuni ju sünnib siin.

|| 5.9.1 ||

 

Sündinu elab, kuniks kestvust,

kui on näha, et edasi käib, viivad tuled ta siit,

kuhu iganes siit, kus kohale tuleb.

|| 5.9.2 ||

 

10.

 

Need, kes nõnda tunnevad,

ja needki, kellele metsas istub, et “kuumus on usk”,

tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse, mil päevakera käib põhja pool,

|| 5.10.1 ||

 

kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukumasse,

kuukumast pikselööki.

Seal on inimaruta mees, ta läkitab nad vaimuni.

See on taevaliikuri rada.”

|| 5.10.2 ||

 

Veel, kellele külas istub “urjatu ja täidunu ning andam”,

nood tulevad kohale suitsusse,

suitsust öösse,

ööst tagatiiba,

tagatiivast kuude kuusse, mil päevakera käib lõuna pool –

nad ei saa aastat kokku –,

|| 5.10.3 ||

 

kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast selgusesse,

selgusest kuukumasse.

See on valitseja Leotis.

Selline on taevaliste söök,

seda hakkavad taevalised mekkima.

|| 5.10.4 ||

 

Asuvad seal kuni riismeteni

ning veelkord taas seda lõiku mööda tagasi pöörduvad,

selgusesse, selgusest õhku,

saanud õhuks, saavad suitsuks,

saanud suitsuks, saavad veepilveks,

|| 5.10.5 ||

 

saanud veepilveks, saavad pilverüngaks.

saanud pilverüngaks, sajavad maha,

siin sünnivad riis ja oder, rohi ja laanekuningad, seesamiseeme ja uba.

On ju siit siis raske välja langeda,

sest mis iganes sööki sööb,

mida niisaga piserdab,

seda rohkem just tuleb.

|| 5.10.6 ||

 

Kes on siin lõõgastavalt toimetamas,

eks lootusepanek on selline – et nad ilmuksid lõõgastavasse üska!

Vaimuliku üska, aadliku üska või tootja üska.

Veel, kes on siin paha haisuga toimetamas,

eks lootusepanek on selline – et nad ilmuksid paha haisuga üska!

Koera üska, sea üska või matsliku üska.

|| 5.10.7 ||

 

Veel, kuidagimoodi kumbagi teed mööda

ei tule need pisikesed korduvalt pöörduvad tulnud “sünni, sure!”,

niisiis on kolmas paik,

seega too ilm täiesti ei täitu.

Sestap vaja eemale tõugata!

Kuulutus on see:

|| 5.10.8 ||

 

“Kullavaras ja veinijoodik,

kõrguse sängi asustaja ja vaimuri mõrvar –

need neli langevad,

ja viieski, kes toimib nendega.”

|| 5.10.9 ||

 

Veel, eks too, kes nii tunneb viit tuld,

ei määrdu patususest, kui ka koos nendega toimib.

Ta saab puhtaks, kumavaks, soodsasse ilma,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 5.10.10 ||

 

11.

 

Prācīnaśāla Aupamanyava, Satyayajña Pauluṣi, Indradyumna Bhāllaveya,

Jana Śārkarākṣya ja Buḍila Āśvatarāśvi –

eks need vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad

kohtudes soovinud arutada:

“Mis on meie loomus? Mis on vaim?”

|| 5.11.1 ||

 

Eks nad avalduse teinud:

“Just Uddālaka Āruṇi ju, auväärsed, kordab täielikult üldrahvalikku loomust.

Uhh, mingem teda kohtama!”

Eks kohanud teda.

|| 5.11.2 ||

 

Eks ta avalduse teinud:

“Sellised vägeva hoone omanikud, vägevad kuulutajad hakkavad minult küsima.

Nagunii ei küünitama ma nende jaoks kõigesse.

Uhh, ma annan teisele õpetada!”

|| 5.11.3 ||

 

Eks öelnud neile:

“Aśvapati Kaikeya ju, auväärsed, kordab täielikult üldrahvalikku loomust.

Uhh, mingem teda kohtama!”

Eks kohanud teda.

|| 5.11.4 ||

 

Kui kätte said, eks lasknud neid mitutmoodi vääristada.

Eks ta hommikul reibastudes öelnud:

“Pole mu maakonnas ei varast,

kitsipunga ega joomahullu,

pole tuld läitmata jätnut, mittetundjat

ega mingit enesekeskset meest või naist.

Ma hakkan ju urjama, auväärsed,

ning nii palju kui igale kahijale rikkust anname,

anname ka auväärsetele.

Asugu auväärsed!”

|| 5.11.5 ||

 

Eks nad öelnud:

“Eks las sõnab mees just seda, mille tarvis toimetab!

Et üldrahvalikku loomust täielikult kordad,

seleta meile just seda!”

|| 5.11.6 ||

 

Eks öelnud neile:

“Hommikul ütlen teile vastuse.”

Eks nad süüdatud tunglad käes päevahakul tagasi astunud,

eks too ei hakanud neid juhatama, vaid öelnud nii:

|| 5.11.7 ||

 

12.

 

“Aupamanyava, milline loomus sulle istub?”

“Taevas just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus hea särtsuga,

see loomus, mis sulle istub,

sestap nähtub sinu perekonnas leotatut, juurdeleotatut, väljaleotatut,

|| 5.12.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

perekonnas tuleb tollel vaimusädelust,

kellele istub, et üldrahvalik loomus on nii.

“Aga see on loomuse pea,” eks öelnud,

“minu juurde minemata lendaks sul pea otsast.”

|| 5.12.2 ||

 

13.

 

Veel, eks öelnud Satyayajña Pauluṣile:

“Prācīnayogya, milline loomus sulle istub?”

“Päevakera just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus igatlaadi,

see loomus, mis sulle istub,

sestap nähtub sinu perekonnas igatlaadi paljut –

|| 5.13.1 ||

 

käimaläinud hobueeslitõld, orjatar, kaelakee,

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

perekonnas tuleb tollel vaimusädelust,

kellele istub, et üldrahvalik loomus on nii.

“Aga see on loomuse silmapaar,” eks öelnud,

“minu juurde minemata jääksid pimedaks.”

|| 5.13.2 ||

 

14.

 

Veel, eks öelnud Indradyumna Bhāllaveyale:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Õhk just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus mitutmoodi käimakohtadega,

see loomus, mis sulle istub,

sestap käivad su juurde mitutmoodi kostid,

järel käivad mitutmoodi tõllarodud,

|| 5.14.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

perekonnas tuleb tollel vaimusädelust,

kellele istub, et üldrahvalik loomus on nii.

“Aga see on loomuse hing,” eks öelnud,

“minu juurde minemata astuks su hing minema.”

|| 5.14.2 ||

 

15.

 

Veel, eks öelnud Jana Śārkarākṣyale:

“Śārkarākṣya, milline loomus sulle istub?”

“Selgus just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus paljukesi,

see loomus, mis sulle istub,

sestap on sul paljukesi sünnijärge ja rikkust,

|| 5.15.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.

Sööb sööki, näeb meeldivat –

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub nii, et on üldrahvalik loomus.

Aga see on loomuse kere,” eks öelnud,

“minu juurde minemata pudeneks su kere ära.”

|| 5.15.2 ||

 

16.

 

Veel, eks öelnud Buḍila Āśvatarāśvile:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Veed just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus jõukus,

see loomus, mis sulle istub,

sestap oled sa jõukas ja õitsev,

|| 5.16.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

perekonnas tuleb tollel vaimusädelust,

kellele istub, et üldrahvalik loomus on nii.

“Aga see on loomuse kõht,” eks öelnud,

“minu juurde minemata su kõht lõhkeks.”

|| 5.16.2 ||

 

17.

 

Veel, eks öelnud Uddālaka Āruṇile:

“Gautama, milline loomus sulle istub?”

“Maa just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“On ju see üldrahvalik loomus püsimispaik,

see loomus, mis sulle istub,

sestap paigas püsid sünnijärje ja rikkusega,

|| 5.17.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

perekonnas tuleb tollel vaimusädelust,

kellele istub, et üldrahvalik loomus on nii.

“Aga need on loomuse jalad,” eks öelnud,

“minu juurde minemata kuhtuksid su jalad ära.”

|| 5.17.2 ||

 

18.

 

Eks öelnud neile:

“Te ju sööte sööki üldrahvalikku loomust mitutmoodi tundes.

Aga kellele istub nii, et üldrahvalik loomus on suundade mõõtu, väljamõõtmislik,

too sööb sööki kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.

|| 5.18.1 ||

 

Eks ole ju üldrahvaliku loomuse pea hea särtsuga,

silmapaar igatlaadi, hing loomuldasa mitutmoodi käimakohtadega,

kere on paljukesi, kõht on jõukus, maa on jalad, rinnaesine hiiekivi, karvad muru,

süda kojakuninglane, aru toidupoolise küpsetamine, suumulk ohvrileek.

|| 5.18.2 ||

 

19.

 

Esimene palutu, millele läheneb, on vaja suitsema panna.

Kui ohverdab esimest ohvrit,

las siis ohverdab “hingele hüva!”,

hing turgutub.

|| 5.19.1 ||

 

Kui hing turgutub, siis turgutub silmapaar,

kui silm turgutub, siis turgutub päevakera,

kui päevakera turgutub, siis turgutub taevalagi,

kui taevas turgutub, siis turgutub kõik see,

mida korraldavad taevalagi ja päevakera,

sel puhul “järjepannu turgutumist turgutub

sünnijärjest, karjadest, söödavast söögist, särtsust, vaimusädelusest”.

|| 5.19.2 ||

 

20.

 

Veel, kui ohverdab teist,

las siis ohverdab “põimhõngule hüva!”,

põimhõng turgutub.

|| 5.20.1 ||

 

Kui põimhõng turgutub, siis turgutub kõrvapaar,

kui kõrvapaar turgutub, siis turgutub kuukuma,

kui kuukuma turgutub, siis turgutuvad ilmakaared,

kui ilmakaared turgutuvad, siis turgutub kõik see,

mida korraldavad ilmakaared ja kuukuma,

sel puhul “järjepannu turgutumist turgutub

sünnijärjest, karjadest, söödavast söögist, särtsust, vaimusädelusest”.

|| 5.20.2 ||

 

21.

 

Veel, kui ohverdab kolmandat,

las siis ohverdab “väljahõngule hüva!”,

väljahõng turgutub.

|| 5.21.1 ||

 

Kui väljahõng turgutub, siis turgutub kõne,

kui kõne turgutub, siis turgutub tuli,

kui tuli turgutub, siis turgutub maa,

kui maa turgutub, siis turgutub kõik see,

mida korraldavad maa ja tuli,

sel puhul “järjepannu turgutumist turgutub

sünnijärjest, karjadest, söödavast söögist, särtsust, vaimusädelusest”.

|| 5.21.2 ||

 

22.

 

Veel, kui ohverdab neljandat,

las siis ohverdab “kokkuhõngule hüva!”,

kokkuhõng turgutub.

|| 5.22.1 ||

 

Kui kokkuhõng turgutub, siis turgutub aru,

kui aru turgutub, siis turgutub sombupilv,

kui sombupilv turgutub, siis turgutub pikselöök,

kui pikselöök turgutub, siis turgutub kõik see,

mida korraldavad pikselöök ja sombupilv,

sel puhul “järjepannu turgutumist turgutub

sünnijärjest, karjadest, söödavast söögist, särtsust, vaimusädelusest”.

|| 5.22.2 ||

 

23.

 

Veel, kui ohverdab viiendat,

las siis ohverdab “ülahõngule hüva!”,

ülahõng turgutub.

|| 5.23.1 ||

 

Kui ülahõng turgutub, siis turgutub nahk,

kui nahk turgutub, siis turgutub õhk,

kui õhk turgutub, siis turgutub selgus,

kui selgus turgutub, siis turgutub kõik see,

mida korraldavad õhk ja selgus,

sel puhul “järjepannu turgutumist turgutub

sünnijärjest, karjadest, söödavast söögist, särtsust, vaimusädelusest”.

|| 5.23.2 ||

 

24.

 

Kes ohverdab tuleohvrit tundmata,

see oleks seda nägu, nagu kannaks tulesöe minema ja ohverdaks tuhas.

|| 5.24.1 ||

 

Veel, kes nii tundes ohverdab tuleohvrit,

tolle ohverdatu tuleb kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.

|| 5.24.2 ||

 

Nõnda nagu tulle lõimitud nooletups läheks leekima,

eks nii lähevad tollel leekima kõik patusused,

kes nii tundes ohverdab tuleohvrit.

|| 5.24.3 ||

 

Ning eks sellepärast ole, et kui tundja ka matslikule pakuks järelejäänut,

eks oleks see tal just üldrahvalikus loomuses ohverdatud.”

Kuulutus on see:

|| 5.24.4 ||

 

“Justnagu näljased lapsed

istuvad ümber ema,

nõnda kõigile tulnutele

istub tuleohver.”

|| 5.24.5 ||