Viies raamat

V

 

1.

 

Täielik nii, täielik naa,

täielikust johtub täielik.

Täielikust täielikku ära võttes

järele jääb täielik.

“Ruum on vaim,

ruum on ennemuistne,

õhuline ruum,” eks lausus Kauravyāyaṇīputra.

See on varamu, tunnevad vaimulikud,

selle abil tunnen, mida vaja tunda.

|| 5.1.1 ||

 

2.

 

Kolm isanda sünnijärge

asunud sünnijärjeisandast isa juures vaimuõppel:

taevalised, aruga inimesed ja ebajumalad.

Vaimuõppel asudes öelnud taevalised:

“Las aulik räägib meile!”

Eks öelnud neile silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “alluge”.”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

|| 5.2.1 ||

 

Eks öelnud nüüd aruga inimesed:

“Las aulik räägib meile!”

Eks öelnud neilegi silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “andam”.”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

|| 5.2.2 ||

 

Eks öelnud nüüd ebajumalad:

“Las aulik räägib meile!”

Eks öelnud neilegi silbi “da”.

“Saite teada?”

“saime teada,” eks öelnud,

“laususid meile “tundke kaasa”.”

“Aum,” eks öelnud, “saite teada.”

Just sedasi sõnab taevase kõne kõuemürin “da, da, da”:

“Alluge, andam, tundke kaasa!”

Sedasi vaja harjutada kolme,

allumist, andmist ja kaastunnet!”

|| 5.2.3 ||

 

3.

 

Süda on seesama mis sünnijärjeisand,

see on vaim, see on kõik.

Sedasi on “süda” kolme silbiga.

Üks silp on “hṛ”,

omad ja teised toovad tollele,

kes nii tunneb.

Üks silp on “da”,

omad ja teised annavad tollele,

kes nii tunneb.

Üks silp on “yam”,

käib jumalariigi ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.3.1 ||

 

4.

 

See on ju see, just sedasi olnud, just olemus.

Eks too, kes tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,

et “olemus on vaim”,

alistab siinsed ilmad.

See on alistatud ja olematu,

kui nii tunneb seda vägevat esmasündinud haldjat,

et “olemus on vaim”.

Sest just olemus on vaim.

|| 5.4.1 ||

 

5.

 

Nii olid esmalt olemas vaid veed.

Need veed tõmbasid välja olemuse,

olemus vaimu, vaim sünnijärjeisanda,

sünnijärjeisand taevalised.

Taevalistele istub, et on olemus.

Sedasi on “olemuslik” kolme silbiga,

üks silp on “sa”, üks silp on “ti”, üks silp on “yam”.

Esimene ja viimane silp on olemus, keskel ebaõige,

sedasi on ebaõige mõlemalt poolt olemusega ümbritsetud

ja saab olemusepäraseks,

kes nii tunneb, siis ebaõige ei kahjusta.

|| 5.5.1 ||

 

Seesama, mis on olemus, on ka päevakera.

Mees, kes on tolle ringis,

ja mees, kes on paremas silmas,

püsivad teineteises paigas.

Üks püsib teises paigas vihkudega, teine hingedega.

Kui tal tuleb minema astuda,

näeb vaid puhast ringi,

vihud ei keera teda tagasi.

|| 5.5.2 ||

 

Mees, kes on tolle ringis –

pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp,

käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi,

püsipaik on “jumal”, kaks püsipaika ja kaks silpi,

seadistus on tal “päev”.

Patustuse tapab ja hülgab too, kes nii tunneb.

|| 5.5.3 ||

 

Mees, kes on paremas silmas,

pea on tal “maapealne”, üks pea ja üks silp,

käsivarred on “maaülene”, kaks käsivart ja kaks silpi,

püsipaik on “jumal”, kaks püsipaika ja kaks silpi,

seadistus on tal “mina”.

Patustuse tapab ja hülgab too, kes nii tunneb.

|| 5.5.4 ||

 

6.

 

See arust mees, kel olemuseks helk,

on südame sees nagu riis või oder,

ta on kõige pealik, kõige kuningas,

nii kõigele õpet annab, mis iganes on nii.

|| 5.6.1 ||

 

7.

 

Lausutakse, et “pikselöök on vaim”.

Pikselöök on lahkuajamise tõttu.

Lahku ajab tolle patustusest,

kes nii tunneb, et “pikselöök on vaim”.

Sest pikselöök on vaim.

|| 5.7.1 ||

 

8.

 

Las istub, et kõne on lüpsilehm,

tal on neli tissi,

aaped “hüva”, “ass”, “uhh” ja “paluke”.

Taevalised elatuvad kahest rinnast,

aapeist “hüva” ja “ass”,

aruga inimeste jaoks on aabe “uhh”,

esiisadel aabe “paluke”.

Hing on tal sõnn, aru vasikas.

|| 5.8.1 ||

 

9.

 

Üldrahvalik on seesama tuli mehe sees,

millel küpseb söödav söök,

tal on selline mürin,

mida kuuleb kuulmekäike kaanetades.

Kui tal tuleb minema astuda,

siis seda mürinat ei kuule.

|| 5.9.1 ||

 

10.

 

Kui mees ju sellest ilmast edasi käib,

läheb ta õhu juurde.

Too teeb seal talle lahti tõllaratta jagu ruumi,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheb päevakera juurde.

Too teeb seal talle lahti ripptrummi jagu ruumi,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheb kuuketta juurde.

Too teeb seal talle lahti suure trummi jagu ruumi,

mööda seda astub ta ülespoole

ning läheb valuta ja lumeta ilma juurde,

asub seal pikalt ja pidevalt.

|| 5.10.1 ||

 

11.

 

See on ju ülim kuumus,

mil põdeja kuumeneb,

eks alista too ülima ilma,

kes nii tunneb.

See on ju ülim kuumus,

mil edasikäinu viiakse metsa,

eks alista too ülima ilma,

kes nii tunneb.

See on ju ülim kuumus,

mil edasikäinu läidetakse tules,

eks alista too ülima ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.11.1 ||

 

12.

 

“Söök on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,

hingest lahus söök ju haiseb.

“Hing on vaim,” lausuvad mõned, ent see pole nii,

söögist lahus hing ju kuivab.

Aga eks ülendu need kaks taevalist ühitudes.

Eks lausunud Prātṛda ikka isale:

“Mida tõsist teha tollele, kes nii tunneb,

mida teha talle ebatõsist?”

Eks lausunud käega lüües:

“Ei, Prātṛda, kes ikka ülendub nende mõlemaga ühitudes?”

Ning eks öelnud sellepärast “vi” –

söök on ju “vi”,

sest kõik tulnud sisenevad söögis.

“Ram” – hing on ju “ram”,

sest kõik tulnud leiavad rahu hinges.

Eks sisene tolles ju kõik tulnud, leia rahu kõik tulnud,

kes nii tunneb.

|| 5.12.1 ||

 

13.

 

Ütelus – hing on ju ütelus,

sest hing nii kõike üles tõstab.

Eks tõuse temast üles vapper ütelustetundja.

Alistab ütelusega sama rakenduse ja sama ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.13.1 ||

 

Uri – hing on ju uri,

sest hinges kõik tulnud rakenduvad.

Eks rakendu kõik tulnud tema tähtsuse pärast.

Alistab urjaga sama rakenduse ja sama ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.13.2 ||

 

Loits – hing on ju loits,

sest hinge sees on kõik tulnud täpsed.

Eks kujune kõik täpsed tulnud tema tähtsuse pärast.

Alistab loitsuga sama rakenduse ja sama ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.13.3 ||

 

Ülikkond – hing on ju ülikkond,

sest hing on ju ülikkond.

Eks hing teda haavade eest kaitseb,

saab kaitsjat vajamatuks ülikkonnaks.

Alistab ülikkonnaga sama rakenduse ja sama ilma,

kes nii tunneb.

|| 5.13.4 ||

 

14.

 

“Pinnas, õhuruum, taevalagi”

on kaheksa silpi.

Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,

eks selline tal ole see.

Eks too alistab nii palju, nagu on kolmes ilmas,

kes tal seda rida tunneb.

|| 5.14.1 ||

 

“Palved, urjad, loitsud”

on kaheksa silpi.

Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,

eks selline tal ole see.

Eks alista too nii palju, nagu on kolme tarkust,

kes tal seda rida tunneb.

|| 5.14.2 ||

 

“Hing, väljahõng, põimhõng”

on kaheksa silpi.

Eks ole üks laulendi rida ju kaheksasilbiline,

eks selline tal ole see.

Eks alista too nii palju, nagu on hingelisi,

kes tal seda rida tunneb.

Tal on nüüd ka veerand,

nägus rida, säbrutagune, mis kuumab.

See, mis on neljas, on ju veerand,

“nägus rida”, sest see on justnagu näha,

“säbrutagune”, sest kuumab kõigest säbrust hoopis ülalpool.

Eks kuuma too just tähtsat ja toredust,

kes tal seda rida tunneb.

|| 5.14.3 ||

 

Sedasi püsib laulend paigas selles veerandis,

nägusas reas, säbrutaguses.

See püsib paigas ju olemuses.

Silmad on ju olemus,

sest silmad on ju olemus,

sestap praegugi, kui kaks sõnavahetuse pidajat

käivad välja, et “mina nägin” ja “mina kuulsin”,

usaldagem toda, kes räägib “mina nägin”!

See olemus püsib paigas ju jõus.

Hing on ju jõud, see püsib paigas hinges,

sestap lausutakse, et “jõud on olemusest võimsam”.

Ning nõnda püsib laulend loomukohaselt paigas.

Eks ta talitajaid kaitsnud.

Hinged on ju talitajad,

hingi on ta kaitsnud.

Kuna ta talitajaid kaitsnud,

sestap on nimeks laulend.

Selline on ka sigituslaul, mida ta järele lausub.

Kelle jaoks ta järele lausub, tolle hingi kaitseb.

|| 5.14.4 ||

 

Eks mõni sigituslaulu kui järelehõiset järele lausu:

“Kõne on järelehõise, kõnet järele räägime.”

Ärgu tehku nõnda, vaid kui laulendit järele rääkigu sigituslaulu!

Eks too, kes nii tunneb, justnagu paljugi ju vastu võtab,

eks ei saa see siiski mitte ühegi laulendi rea vastu.

|| 5.14.5 ||

 

Kes võtaks vastu kolm täielikku ilma,

saaks kätte tema esimese rea.

Kes võtaks vastu nüüd nii palju, nagu on kolme tarkust,

saaks kätte tema teise rea.

Kes võtaks vastu nüüd nii palju, nagu on hingelisi,

saaks kätte tema kolmanda rea.

Tal on nüüd ka veerand,

nägus rida, säbrutagune, mis kuumab,

olemata miskitmoodi kättesaadav.

Ning kuidas nõnda palju vastu võtta?

|| 5.14.6 ||

 

Tema teenimine.

“Laulend, oled üherealine, kaherealine,

kolmerealine, neljarealine,

oled ridadeta, sest ei ridastu.

Au sulle, veerand, nägus rida, säbrutagune!”

Kui vaenaks, et “ärgu ta saagu seda kätte!”,

või “ärgu tung teda kosutagu!”,

ega tung siis toda kosutagi, kelle jaoks nõnda teenib.

Või: “Saagu mina see kätte!”

|| 5.14.7 ||

 

Eks öelnud Janaka Vaideha sedasi ju Buḍila Āśvatarāśvinile:

“Oo, kuigi rääkisid, et tunned laulendit,

miks kannad siis nagu elevant?”

“Sest ei tunne selle suud, suur valitseja,” eks öelnud.

Just tuli on selle suu.

Eks ju, kui palju ka tules läidetakse,

selle kõik kokku põletab,

eks ju, kui palju selle tundja ka pattu teeb,

selle kõik kokku hekseldab,

kohale tuleb puhas, kumav, vananematu, surematu.

|| 5.14.8 ||

 

15.

 

Kullast kausiga on

kaanetatud olemuse suu.

Sa paota seda, õitsetaja,

et näeks olemusehoidjat!

Õitsetaja, üksik ärgas, ohjeldaja,

päevajumal, isanda sünnijärg,

rivista vihud, riivista särts!

Näen seda su laadi, mis on sul kõige hüvam,

kes on see ja too, see mees olen mina.

Õhk on surematu hingus,

ihu nüüd vaid tuhk.

Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!

Tunned iga tänavat, taevane,

sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!

Lubame öelda sulle suurimat austust!

|| 5.15.1 ||