Kolmas raamat

III

 

1.

 

Eks urjanud Janaka Vaideha suure lunatasuga urjamist.

Eks jõudnud sinna kohale kurupañcāla vaimulikud.

Eks püüdnud Janaka Vaideha teada saada,

“kes ometi neist vaimulikest on parim järeleütleja”.

Eks ta kammitsenud tuhat lehma

ja köitnud igaühe sarvede külge kümme veerandikku.

|| 3.1.1 ||

 

Eks öelnud neile:

“Auväärsed vaimulikud, kes on teil parim vaimulik,

võtku tallele need lehmad!”

Eks vaimulikud ei söandanud.

Eks öelnud Yājñavalkya nüüd omaenda vaimuõppurile:

“Võta nad tallele, leotaja Sāmaśravas!”

Eks ajanud nad välja.

Eks vaimulikud vihastanud:

“Kuidas küll? Räägib, et on meil parim vaimulik?”

Eks tulnud nüüd Janaka Vaideha ohvrihiislar Aśvala,

eks küsinud temalt:

“Sina siis, Yājñavalkya, oled meil parim vaimulik?”

Eks tema öelnud:

“Me anname parimale vaimulikule au,

meil on vaid tung lehmade järele.”

Eks seepeale võtnud ohvrihiislar Aśvala hoiaku talt küsida.

|| 3.1.2 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui surma abil nii kõike kätte saab,

surma abil kõige juurde ilmutakse,

siis mille abil urjaline üleni vabaneb surma kättesaamisest?”

“Kahija abil – ohvrihiislari, tule, kõne abil.

Kõne on ju urjamisel ohvrihiislar.

Mis on kõne, see on tuli, see on ohvrihiislar,

see on vabanemine, see on üleni vabanemine.”

|| 3.1.3 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui öö ja päeva abil nii kõike kätte saab,

öö ja päeva abil kõige juurde ilmutakse,

siis mille abil urjaline üleni vabaneb öö ja päeva kättesaamisest?”

“Kahija abil – abilise, silmade, päevapaiste abil.

Silm on ju urjamisel askeldaja.

Mis on silm, see on päevapaiste, see on askeldaja,

see on vabanemine, see on üleni vabanemine.”

|| 3.1.4 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui varasema ja pärastise tiiva abil nii kõike kätte saab,

varasema ja pärastise tiiva abil kõige juurde ilmutakse,

siis mille abil urjaline üleni vabaneb varasema ja pärastise tiiva kättesaamisest?” “Kahija abil – ülemlaulja, õhu, hinge abil.

Hing on ju urjamisel ülemlaulja.

Mis on hing, see on õhk, see on ülemlaulja,

see on vabanemine, see on üleni vabanemine.”

|| 3.1.5 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kuigi õhuruum on justnagu aistinguta,

siis mis astme abil astub urjaline jumalariigi ilma?”

“Kahija abil – vaimuri, aru, kuu abil.

Aru on ju urjamisel vaimur.

Mis on aru, see on kuu, see on vaimur,

see on vabanemine, see on üleni vabanemine.”

Nii on üleni vabanemised.

Nüüd ilmetvõtud.

|| 3.1.6 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitme palvega ohvrihiislar täna urjab?”

“Kolmega.”

“Mis on need kolm?”

“Kõnehakatus ja urjalaul, kolmandana kiitus.”

“Mida nendega alistab?”

“Igasuguseid hingetassijaid.”

|| 3.1.7 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitmes urjamises ohverdab askeldaja täna ohvreid?”

“Kolmes.”

“Mis on need kolm?”

“Kui ohvrid tõusevad lõkkele,

kui ohvrid loksuvad üle,

kui ohvrid pürgivad alla.”

“Mida nendega alistab?”

“Kui ohvrid tõusevad lõkkele,

siis alistab nendega taevaliste ilma,

kuivõrd taevaliste ilm valgustab.

Kui ohvrid loksuvad üle,

siis alistab nendega esiisade ilma,

kuivõrd esiisade ilm on üle.

Kui ohvrid pürgivad alla,

siis alistab nendega inimeste ilma,

kuivõrd inimeste ilm on all.”

|| 3.1.8 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitme taevasuse abil taltsutab vaimur täna urjamist paremalt?”

“Ühe abil.”

“Mis on see üks?”

“Aru vaid.”

Aru on ju lõputa, lõputa on iga taevaline.

Selle abil alistab ta lõputa ilma.

|| 3.1.9 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitmes urjamises hõiskab ülemlaulja täna hõiskesalme?”

“Kolmes.”

“Mis on need kolm?”

“Kõnehakatus ja urjalaul, kolmandana kiitus.”

“Mis nad on loomukohaselt?”

“Kõnehakatus on hing, urjalaul on väljahõng, kiitus põimhõng.

“Mida nendega alistab?”

“Kõnehakatusega alistab maa ilma,

urjalauluga õhuruumi ilma,

kiitusega taeva ilma.”

Eks selle peale ohvrihiislar Aśvala rahu saanud.

|| 3.1.10 ||

 

2.

 

Eks küsinud temalt nüüd Jāratkārava Ārtabhāga.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“mitu on haaramisi, mitu ülehaaramisi?”

“Kaheksa on haaramisi, kaheksa ülehaaramisi.”

“Mis need kaheksa haaramist ja kaheksa ülehaaramist on?”

|| 3.2.1 ||

 

“Hing on ju haaramine,

väljahõng seda haarav ülehaaramine,

sest hingega haistab lõhnu.

|| 3.2.2 ||

 

Kõne on ju haaramine,

nimi seda haarav ülehaaramine,

sest kõnega sõnab nimesid.

|| 3.2.3 ||

 

Keel on ju haaramine,

maitse seda haarav ülehaaramine,

sest keelega saab teada maitseid.

|| 3.2.4 ||

 

Silmad on ju haaramine,

laad seda haarav ülehaaramine,

sest silmadega näeb laade.

|| 3.2.5 ||

 

Kõrvad on ju haaramine,

hääl seda haarav ülehaaramine,

sest kõrvadega kuuleb hääli.

|| 3.2.6 ||

 

Aru on ju haaramine,

tung seda haarav ülehaaramine,

sest aruga on tung tungide järele.

|| 3.2.7 ||

 

Käed on ju haaramine,

tegu seda haarav ülehaaramine,

sest kätega teeb tegu.

|| 3.2.8 ||

 

Nahk on ju haaramine,

puude seda haarav ülehaaramine,

sest nahaga tunneb puuted ära.”

Kaheksa on haaramisi, kaheksa ülehaaramisi.

|| 3.2.9 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui nii kõik on surma söök,

kes on ometi see taevasus,

kelle söök on surm?”

“Tuli on ju surm, ta on vete söök.

Veelkordse surma ära alistab.”

|| 3.2.10 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui mees sureb,

kas hinged astuvad temast minema või ei?”

“Ei,” eks öelnud Yājñavalkya,

“siinsamas kokku juhitakse,

ta paisub üles ja lõõtsutab.

Lõõtsutanud, magab surnult.”

|| 3.2.11 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui mees sureb,

mis ei jäta teda siis kängu?”

“Nimi.”

Nimi on ju lõputa, lõputa on iga taevaline.

Selle abil alistab ta lõputa ilma.

|| 3.2.12 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui surnud mehe kõne suubub tulle, hing tuulde,

silmad päevapaistesse, aru kuusse,

kõrvad ilmakaartesse, ihu maasse, loomus avarusse,

karvad rohtudesse, juuksed saluisandaisse,

veri ja niisk peidetakse vete sisse –

kuhu saab siis see mees?”

“Leotaja Ārtabhāga, anna käsi!

Me tunneme seda kahekesi,

mitte koos ligimestega,”

eks nad eemale astunud ja teinud kostmisi.

Eks nad millegi kohta öelnud, eks öelnud teo kohta,

eks laulnud nüüd millelegi kiitust, eks laulnud kiitust teole,

et “soodsa teoga tuleb ju soodne, patusega patune”.

Eks selle peale Jāratkārava Ārtabhāga rahu saanud.

|| 3.2.13 ||

 

3.

 

Eks küsinud temalt nüüd Bhujyu Lāhyāyani.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“madrade seas toimetades ringi rändasime,

käisime Patañcala Kāpya kodades.

Tolle tütar oli haaratud lõhnahaldjast.

Küsisime temalt: “Kes sa oled?”

Tema rääkis: “Sudhanvan Āṅgirasa.”

Kui talt ilmade lõppe küsisime,

siis rääkisime talle ka: “Kuhu said parikṣitalased?”

Kuhu said parikṣitalased?

Küsin sinult sedasi, Yājñavalkya, kuhu said parikṣitalased?”

|| 3.3.1 ||

 

Eks tema öelnud:

“Ta öelnud ju, et nad läksid sinna,

“kuhu lähevad hobutubliduse urjajad”.”

“Kuhu küll lähevad hobutubliduse urjajad?”

“Siinne ilm on ju kolmkümmend kaks taevalise tõlla päevateed,

selle ümber ringleb kaks korda suurem maa,

maa ümber ringleb kaks korda suurem meri,

vahepeal on avarus, otsekui väitsaserv või mesilasetiib.

Vürst tuli pistriku moel ja pakkus nad õhule,

õhk läkitas nad oma loomu sees sinna,

“kus on hobutubliduse urjajad”.

Nii laulnud ta ju kiitust just õhule,

sest õhk on ühekaupa ja õhk on üheskoos.

Veelkordse surma ära alistab, kes nii tunneb.”

Eks selle peale Bhujyu Lāhyāyani rahu saanud.

|| 3.3.2 ||

 

4.

 

Eks küsinud temalt nüüd Uṣasta Cākrāyaṇa.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.

Mis hingega sisse hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis väljahõnguga välja hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis põimhõnguga põimes hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Mis ülahõnguga ülespoole hingab,

see on sinu loomus kõige sees.

Ta on sinu loomus kõige sees.”

|| 3.4.1 ||

 

Eks öelnud Uṣasta Cākrāyaṇa:

“Justnagu räägiks “see on lehm, see on hobune”,

niiviisi sai see ette näidatud.

Vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.”

“Mis on, Yājñavalkya, kõige sees?”

“Sa ei näeks nägemise nägijat,

ei kuuleks kuulmise kuuljat,

ei arutaks arutamise arutajast,

ei saaks teada teadasaamise teadasaajast,

ta on sinu loomus kõige sees,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale Uṣasta Cākrāyaṇa rahu saanud.

|| 3.4.2 ||

 

5.

 

Eks küsinud temalt nüüd Kahola Kauṣītakeya.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“vaim, mis on silmas pidades ja mitte silmaüleselt,

mis on loomus kõige sees –

too ta mulle silme alla!”

“Ta on sinu loomus kõige sees.”

“Mis on, Yājñavalkya, kõige sees?”

“Mis eineisust ja joogijanust,

valust, rumalusest, vananemisest, surmast möödub.

Nii ju tunnevad loomust vaimulikud,

tõusevad lahti pojaotsingust ja varaotsingust ja ilmaotsingust

ning toimetavad jaosevendlust.

Sest kui on pojaotsing, on ka varaotsing,

kui on varaotsing, on ka ilmaotsing,

seega saab kummastki vaid otsing.

Sestap las võõrdub vaimulik olemast oskaja

ja soovib olla paigal kui laps,

las võõrdub olemast laps ja oskaja,

siis on vaga,

las võõrdub olemast mittevaga ja vaga,

siis on vaimulik!

Kuidas olla vaimulik?

Olla just seda nägu, nagu olla,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale Kahola Kauṣītakeya rahu saanud.

|| 3.5.1 ||

 

6.

 

Eks küsinud temalt nüüd Gārgī Vācaknavī.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“kui nii kõik on vete sees risti-põiki lõimitud,

mille sees on siis veed risti-põiki lõimitud?”

“Õhus, Gārgī.”

“Mille sees on siis õhk risti-põiki lõimitud?”

“Õhuruumi ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis õhuruumi ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Lõhnahaldja ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis lõhnahaldja ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Päevapaiste ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis päevapaiste ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Kuu ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis kuu ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Tähtede ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis tähtede ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Taevaliste ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis taevaliste ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Vürsti ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis vürsti ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Sünnijärjeisanda ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis sünnijärjeisanda ilmad risti-põiki lõimitud?”

“Vaimu ilmade sees, Gārgī.”

“Mille sees on siis vaimu ilmad risti-põiki lõimitud?”

Eks tema öelnud:

“Gārgī, ära küsi üleliia, et sul ei lendaks pea otsast!

Üleliia küsimatu taevasuse kohta küsid üleliia.

Gārgī, ära küsi üleliia!”

Eks selle peale Gārgī Vācaknavī rahu saanud.

|| 3.6.1 ||

 

7.

 

Eks küsinud temalt nüüd Uddālaka Āruṇi.

“Yājñavalkya,” eks öelnud,

“madrade seas asudes

kordasime Patañcala Kāpya kodade juures urjamist.

Tolle naine oli haaratud lõhnahaldjast.

Küsisime temalt: “Kes sa oled?”

Tema rääkis: “Kabandha Ātharvaṇa.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Tunned sa ehk seda lõnga, Kāpya,

kus palmitsetakse kokku siinne ilm ja muu ilm ja kõik tulnud?”

Patañcala Kāpya rääkis: “Ma ei tunne seda, auväärne.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Tunned sa ehk seda siseohjeldajat, Kāpya,

mis on siinse ilma ja muu ilma ja kõigi tulnute siseohjeldaja?”

Patañcala Kāpya rääkis: “Ma ei tunne seda, auväärne.”

Tema rääkis Patañcala Kāpyale ja urjajüngritele:

“Kes aga “tunneks seda lõnga ja siseohjeldajat”, Kāpya,

see on vaimutundja, see on ilmatundja,

see on taevatundja, see on varamutundja,

see on loomutundja, see on kõiktundja.”

Nii rääkis neile.

Mina tunnen seda.

Kui sina, Yājñavalkya, seda lõnga ja siseohjeldajat tundmata

vaimulehmad tallele võtad,

lendab sul pea otsast.”

“Ma ju tunnen, Gautama, seda lõnga ja siseohjeldajat.”

“Nii mõnigi võib rääkida, et “tunnen ja tunnen”.

Räägi ära, nii nagu tunned!”

|| 3.7.1 ||

 

Eks tema öelnud:

“Õhk on ju see lõng, Gautama.

Õhu lõngaga ju, Gautama,

palmitsetakse kokku siinne ilm ja muu ilm ja kõik tulnud.

Sestap lausutakse ju edasikäinud mehe kohta, Gautama,

et “tema liikmed on murenenud”,

sest need, Gautama, palmitsetakse kokku õhu lõngaga.”

“Just nii see on, Yājñavalkya. Räägi siseohjeldajast!”

|| 3.7.2 ||

 

“Mis on maa peal paigal,

maasisene, mida maa ei tunne,

millele maa on ihuks,

mis on maa siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.3 ||

 

Mis on vete sees paigal,

vetesisene, mida veed ei tunne,

millele veed on ihuks,

mis on vete siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.4 ||

 

Mis on tule sees paigal,

tulesisene, mida tuli ei tunne,

millele tuli on ihuks,

mis on tule siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.5 ||

 

Mis on õhuruumis paigal,

õhuruumisisene, mida õhuruum ei tunne,

millele õhuruum on ihuks,

mis on õhuruumi siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.6 ||

 

Mis on õhu sees paigal,

õhusisene, mida õhk ei tunne,

millele õhk on ihuks,

mis on õhu siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.7 ||

 

Mis on taeva sees paigal,

taevasisene, mida taevalagi ei tunne,

millele taevalagi on ihuks,

mis on taeva siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.8 ||

 

Mis on päevapaistes paigal,

päevapaistesisene, mida päevapaiste ei tunne,

millele päevapaiste on ihuks,

mis on päevapaiste siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.9 ||

 

Mis on ilmakaartes paigal,

ilmakaartesisene, mida ilmakaared ei tunne,

millele ilmakaared on ihuks,

mis on ilmakaarte siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.10 ||

 

Mis on kuus ja taevakivis paigal,

kuu ja taevakivi sisene, mida kuu ja taevakivi ei tunne,

millele kuu ja taevakivi on ihuks,

mis on kuu ja taevakivi siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.11 ||

 

Mis on avaruse sees paigal,

avarusesisene, mida avarus ei tunne,

millele avarus on ihuks,

mis on avaruse siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.12 ||

 

Mis on pimeduses paigal,

pimedusesisene, mida pimedus ei tunne,

millele pimedus on ihuks,

mis on pimeduse siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.13 ||

 

Mis on särtsu sees paigal,

särtsusisene, mida särts ei tunne,

millele särts on ihuks,

mis on särtsu siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.14 ||

 

Nüüd tulnute kohta.

Mis on kõigi tulnute sees paigal,

kõigi tulnute sisene, mida kõik tulnud ei tunne,

millele kõik tulnud on ihuks,

mis on kõigi tulnute siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

Nii on tulnute kohta.

|| 3.7.15 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Mis on hinge sees paigal,

hingesisene, mida hing ei tunne,

millele hing on ihuks,

mis on hinge siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.16 ||

 

Mis on kõne sees paigal,

kõnesisene, mida kõne ei tunne,

millele kõne on ihuks,

mis on kõne siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.17 ||

 

Mis on silmades paigal,

silmadesisene, mida silmad ei tunne,

millele silmad on ihuks,

mis on silmade siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.18 ||

 

Mis on kõrvades paigal,

kõrvadesisene, mida kõrvad ei tunne,

millele kõrvad on ihuks,

mis on kõrvade siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.19 ||

 

Mis on aru sees paigal,

arusisene, mida aru ei tunne,

millele aru on ihuks,

mis on aru siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.20 ||

 

Mis on naha sees paigal,

nahasisene, mida nahk ei tunne,

millele nahk on ihuks,

mis on naha siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.21 ||

 

Mis on teadasaamises paigal,

teadasaamisesisene, mida teadasaamine ei tunne,

millele teadasaamine on ihuks,

mis on teadasaamise siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja.

|| 3.7.22 ||

 

Mis on niisa sees paigal,

niisasisene, mida niisk ei tunne,

millele niisk on ihuks,

mis on niisa siseohjeldaja,

see on sinu loomus, surematu siseohjeldaja,

nägematu nägija, kuulmatu kuulja,

arutamatu arutaja, teadasaamatust teadasaaja.

Teistsugust nägijat pole, teistsugust kuuljat pole,

teistsugust arutajat pole, teistsugust teadasaajat pole.

See on sinu loomus, surematu siseohjeldaja,

teisiti on ebaõige.”

Eks selle peale Uddālaka Āruṇi rahu saanud.

|| 3.7.23 ||

 

8.

 

Eks öelnud nüüd Vācaknavī:

“Auväärsed vaimulikud, uhh, ma küsin talt kaks küsimust.

Kui saab nad mulle üles öeldud,

ei alista seda vaimusõnajat ju üldse keegi teist.”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Las ma nagu Kāśi või Videha võimas poeg, Yājñavalkya,

kes tõmbab longus vibu pingule

ja tõuseb kaks noolt käes vastast puruks kiskuma,

tõusen niiviisi sinu ette kahe küsimusega.

Räägi mulle mõlema kohta!”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.2 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Yājñavalkya,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

see, mida peetakse silmas kui “tuli, tuleb, tulevane” –

mille sees on see risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.3 ||

 

Eks tema öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Gārgī,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

see, mida peetakse silmas kui “tuli, tuleb, tulevane”,

on risti-põiki lõimitud avaruse sees.”

|| 3.8.4 ||

 

Eks ta öelnud:

“Au sulle, Yājñavalkya,

et selle mulle üles ütlesid!

Hoia alt, järgmine!”

“Küsi, Gārgī!”

|| 3.8.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Yājñavalkya,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

see, mida peetakse silmas kui “tuli, tuleb, tulevane” –

mille sees on see risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.6 ||

 

Eks tema öelnud:

“Mis on taevast ülalpool, Gārgī,

mis on maast allpool,

mis on taeva ja maa vahepeal,

see, mida peetakse silmas kui “tuli, tuleb, tulevane”,

on risti-põiki lõimitud just avaruse sees.”

“Mille sees on siis avarus risti-põiki lõimitud?”

|| 3.8.7 ||

 

Eks tema öelnud:

“Vaimulikud sõnavad ju, Gārgī, et see on silp.

Pole rohmakas ega väike,

pole lühike ega pikk,

on vereta, rõskuseta,

varjuta, pimeduseta,

õhuta, avaruseta, kinnistuseta,

maitseta, lõhnata,

silmadeta, kõrvadeta,

kõneta, aruta,

särtsuta, hingeta,

palgeta, koguta,

sisemiseta, välimiseta.

Ei midagi ta einesta,

ei keegi teda einesta.

|| 3.8.8 ||

 

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal päike ja kuuketas.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal taevas ja maa.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

on hoiul ja paigal silmapilgud, tunnid, ööpäevad,

poolkuud, kuud, aastaajad, aastaringid.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

tulvavad jõed lumivalgetest mägedest itta,

teised läände ja ilmakaarte järgi mujale.

Selle silbi õpetusalas ju, Gārgī,

laulavad inimesed kiitust andjale,

taevalised on pikitud urjalisega, esiisad kulbiga.

|| 3.8.9 ||

 

Kes ju seda silpi tundmata, Gārgī,

siinses ilmas ohverdab, urjab,

paljugi aastatuhandeid kuumeneb kuumusest,

ikka tuleb tal lõpp.

Kes ju seda silpi tundmata, Gārgī,

siinsest ilmast edasi käib, on hale.

Kes nüüd seda silpi tundes, Gārgī,

siinsest ilmast edasi käib, on vaimulik.

|| 3.8.10 ||

 

See silp, Gārgī, on ju nägematu nägija, kuulmatu kuulja,

arutamatu arutaja, teadasaamatust teadasaaja.

Teistsugust nägijat pole, teistsugust kuuljat pole,

teistsugust arutajat pole, teistsugust teadasaajat pole.

Selle silbi sees siis, Gārgī, on avarus risti-põiki lõimitud.”

|| 3.8.11 ||

 

Eks ta öelnud:

“Auväärsed vaimulikud, arvake sellestki palju,

et temast au avaldades vabaneksite,

ei alista seda vaimusõnajat ju üldse keegi teist!”

Eks selle peale Vācaknavī rahu saanud.

|| 3.8.12 ||

 

9.

 

Eks küsinud temalt nüüd Vidagdha Śākalya.

“Mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

Eks ta küünitanud tutvustusse:

“Nii palju kui öeldakse “Iga taevalise tutvustuses” –

kolmsada kolm ja kolm tuhat kolm”.

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kolmkümmend kolm.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kuus.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kolm.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Kaks.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Poolteist.”

“Aum,” eks öelnud, “kui mitu taevalist on, Yājñavalkya?”

“Üks.”

“Aum,” eks öelnud, “mis on need kolmsada kolm ja kolm tuhat kolm?”

|| 3.9.1 ||

 

Eks tema öelnud:

“Need on nende vägevused,

aga taevalisi on kolmkümmend kolm.”

“Mis on need kolmkümmend kolm?”

“Kaheksa hüvet, üksteist kisa

ja kaksteist päevapaistet on kolmkümmend üks,

eks ka vürst ja sünnijärjeisand – kolmkümmend kolm.”

|| 3.9.2 ||

 

“Mis on hüved?”

“Tuli, maa, õhk, õhuruum, päevapaiste,

taevalagi, kuuketas ja tähed on hüved.

Et nii kõik hüve on nende sisse asetatud,

sestap on hüved.”

|| 3.9.3 ||

 

“Mis on kisad?”

“Kümme hinge mehes, üheteistkümnes on loomus.

Kui nad surelikust ihust minema astuvad,

siis ajavad kisama. Kuivõrd ajavad kisama,

sestap on kisad.”

|| 3.9.4 ||

 

“Mis on päevapaisted?”

“Aastaringi kaksteist kuud on ju päevapaisted,

sest nad käivad nii kõike vastu võtmas.

Et nad käivad nii kõike vastu võtmas,

sestap on päevapaisted.”

|| 3.9.5 ||

 

“Mis on vürst, mis on sünnijärjeisand?”

“Vürst on kõuemürin, sünnijärjeisand urjamine.”

“Mis on kõuemürin?”

“Pikker.”

“Mis on urjamine?”

“Karjad.”

|| 3.9.6 ||

 

“Mis on kuus?”

“Tuli, maa, õhk, õhuruum,

päevapaiste ja taevalagi on kuus,

sest nii kõike on kuus.”

|| 3.9.7 ||

 

“Mis on kolm taevalist?”

“Need on kolm ilma,

eks ole kõik taevalised nende sees.”

“Mis on kaks taevalist?”

“Eks söök ja hing.”

“Mis on poolteist?”

“Mis kumab.”

|| 3.9.8 ||

 

“Lausutakse, et seda, mis kumab, on vaid üks,

kuidas nüüd poolteist?”

“Et selle sees nii kõik üles turgutas,

seega on poolteist.”

“Mis on üks taevaline?”

“Hing.”

Peetakse silmas, et see on vaim, “taust”.

|| 3.9.9 ||

 

“Kelle püüneks on maa, ilmaks tuli, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kellel on ihu.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Surematu,” eks öelnud.

|| 3.9.10 ||

 

“Kelle püüneks on tung, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes koosneb tungist.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Naised,” eks öelnud.

|| 3.9.11 ||

 

“Kelle püüneks on laadid, ilmaks silm, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on päevapaiste sees.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Olemus,” eks öelnud.

|| 3.9.12 ||

 

“Kelle püüneks on avarus, ilmaks kõrvad, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes viibib kõrvus ja kuuldub kajas.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Ilmakaared,” eks öelnud.

|| 3.9.13 ||

 

“Kelle püüneks on pimedus, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes koosneb varjust.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Surm,” eks öelnud.

|| 3.9.14 ||

 

“Kelle püüneks on laadid, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on peegli sees.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Olemus,” eks öelnud.

|| 3.9.15 ||

 

“Kelle püüneks on veed, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kes on vete sees.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Vetevaim,” eks öelnud.

|| 3.9.16 ||

 

“Kelle püüneks on niisk, ilmaks süda, tähevooks aru –

kes tunneks ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki,

too oleks ju tundja, Yājñavalkya.”

“Ma tunnen ju seda meest,

kogu loomuse eesmärki, kellest laususid,

ta on see mees, kellel on poeg.

Sõna vaid, Śākalya, kes on tema taevasus?”

“Sünnijärjeisand,” eks öelnud.

|| 3.9.17 ||

 

“Śākalya,” eks öelnud Yājñavalkya,

“sinust tegid vaimulikud küll tulesöe kühvli.”

|| 3.9.18 ||

 

“Yājñavalkya,” eks öelnud Śākalya,

“nii et sõnasid kurupañcālade vaimulikud üle –

mis vaimu tark oled?”

“Tunnen ilmakaari koos taevaliste ja püsimispaikadega.”

“Kui tunned ilmakaari koos taevaliste ja püsimispaikadega,

|| 3.9.19 ||

 

siis mis taevasus on sul idakaares?”

“Päevapaiste taevasus.”

“Kus päevapaiste paigas püsib?”

“Silmades.”

“Kus küll silmad paigas püsivad?”

“Laadides,” sest silmadega näeb laade.

“Kus küll laadid paigas püsivad?”

“Südames,” eks öelnud, sest laade teab südamega,

“sest just südames laadid paigas püsivad.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.20 ||

 

Mis taevasus on sul lõunakaares?”

“Ohjeldaja taevasus.”

“Kus ohjeldaja paigas püsib?”

“Urjamises.”

“Kus küll urjamine paigas püsib?”

“Lunatasus.”

“Kus küll lunatasu paigas püsib?”

“Usus,” sest just siis, kui usub, annab lunatasu,

“sest just usus lunatasu paigas püsib.”

“Kus küll usk paigas püsib?”

“Südames,” eks öelnud, sest usk on südamega,

“sest just südames usk paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.21 ||

 

Mis taevasus on sul läänekaares?”

“Vetevaimu taevasus.”

“Kus vetevaim paigas püsib?”

“Vetes.”

“Kus küll veed paigas püsivad?”

“Niisas.”

“Kus küll niisk paigas püsib?”

“Südames,” sestap lausutaksegi kohast laadi sündinu kohta,

et on välja siuelnud südamest, välja võlutud südamest,

“sest just südames niisk paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.22 ||

 

Mis taevasus on sul põhjakaares?”

“Leotise taevasus.”

“Kus leotis paigas püsib?”

“Pühenduses.”

“Kus küll pühendus paigas püsib?”

“Olemuses,” sestap lausutaksegi pühendatule “sõna olemust!”,

“sest just olemuses pühendus paigas püsib.”

“Kus küll olemus paigas püsib?”

“Südames,” eks öelnud, sest olemust teab südamega,

“sest just südames olemus paigas püsib.”

“Just nii see on, Yājñavalkya.

|| 3.9.23 ||

 

Mis taevasus on sul siinses kaares?”

“Tule taevasus.”

“Kus tuli paigas püsib?”

“Kõnes.”

“Kus küll kõne paigas püsib?”

“Südames.”

“Kus küll süda paigas püsib?”

|| 3.9.24 ||

 

“Tohman,” eks öelnud Yājñavalkya,

“kus teisal meist arvad selle olevat.

Sest kui see oleks teisal meist,

sööksid seda ju koerad,

linnud hõõruksid ju selle puruks.”

|| 3.9.25 ||

 

“Kus küll sina ja loomus paigas püsite?”

“Hinges.”

“Kus küll hing paigas püsib?”

“Väljahõngus.”

“Kus küll väljahõng paigas püsib?”

“Põimhõngus.”

“Kus küll põimhõng paigas püsib?”

“Ülahõngus.”

“Kus küll ülahõng paigas püsib?”

“Kokkuhõngus.

Sedasi on loomus “ei, ei!”,

haaramatu, sest ei haarata,

pudenematu, sest ei pudene,

kinnistumatu, ei kinnistu,

aheldamatu, ei piinle ega purune.

Säärased on kaheksa püünet, kaheksa ilma,

kaheksa taevalist, kaheksa meest.

Kes neist meestest edasi ja tagasi kandes jagu sai,

on seadistuse mees, küsin sult tema kohta.

Kui jätad mulle tema kohta ütlemata,

lendab sul pea otsast.”

Eks Śākalya ei saanud temast aru,

eks tal lennanud pea otsast.

Eks pikanäpumehed tema luudki minema viisid,

midagi muud arvates.

|| 3.9.26 ||

 

Eks öelnud nüüd:

“Auväärsed vaimulikud, kellel teist tung,

las küsib minult. Las kõik küsivad minult!

Kellel teist tung, siis küsin temalt, teilt kõigilt küsin.”

Eks need vaimulikud ei söandanud.

|| 3.9.27 ||

 

Eks küsinud neilt nende kuulutustega.

“Nagu saluisand puu

on ka mees, see pole vale,

ta karvad on lehed,

nahk ta väline koor.

|| 3.9.28:1 ||

 

Tema nahast tulvab välja veri,

tolle nahast koorevaik,

sestap seda katki nüsides

justnagu puusse lüües nõrgub maitset.

|| 3.9.28:2 ||

 

Ta liha on korp,

närvikiud paigal kui niin,

luu on sisemine puit,

üdi nagu säsikude.

|| 3.9.28:3 ||

 

Kui puu on kõdunenud,

kerkib juurest veel kord uus,

ent surelik surmakõdu

mis juurest välja kerkib?

|| 3.9.28:4 ||

 

Ärge öelge “niisast”,

see jätkab sünde vaid elavast,

justnagu ivast kerkiv puu

on edasi käies koheselt taas kohal.

|| 3.9.28:5 ||

 

Kui juured üles kiskuda,

ei tule puu enam tagasi,

ent surelik surmakõdu

mis juurest välja kerkib?

|| 3.9.28:6 ||

 

Ei sünni see, mis juba sündinud,

mis küll selle veel kord sünnitaks?

Vaim on teadasaamine ja õndsus,

eesmärk kingiandjal

ja ka paigalolijal, kes seda tunneb.”

|| 3.9.28:7 ||