Chāndogya

I   1.   Las istub, et silp “aum” on ülemlaul, sest ülemlaulu lauldakse “aum”. Ning selle loendus. || 1.1.1 ||   Tulnute maitse on maa. Maa maitse on veed. Vete maitse on rohud. Rohtude maitse on mees. Mehe maitse on kõne. Kõne maitse on palve. Palve maitse on loits. Loitsu maitse on ülemlaul. || […]

Loe edasi

II   1.   Istub siis, et üheskoos on loits tõsine. Peetakse silmas, et “kui on tõsine, siis on loits, kui on ebatõsine, siis on ebaloits”. || 2.1.1 ||   Juhul kui lausutakse “läks talle külla loitsuga”, lausutakse seega, et “läks talle külla tõsisega”, kui “läks talle külla ebaloitsuga”, lausutakse seega, et “läks talle külla […]

Loe edasi

III   1.   Päevapaiste on ju taevaline mesi. Taevalagi on ta lapik katus, õhuruum kärg, kiired pojavastsed. || 3.1.1 ||   Mis on tema idavihud, need on ida meesooned, palved on mesilased ning palvete varamu õis. Need surematu rüüpe veed, need palved ju || 3.1.2 ||   kuumutasid palvete varamut, kuumutatul sündis üllus, särts, […]

Loe edasi

IV   1.   Eks usklik annetaja Jānaśruti Pautrāyaṇa palju andis, palju küpsetas, eks ta ehitas kõikjale eluasemeid, et “kõikjal hakatakse sööma minu sööki”. || 4.1.1 ||   Eks öösel luiged nüüd üle lennanud, eks luik sõnanud luigele: “Ohoh! Vau, vidusilm, vidusilm! Jānaśruti Pautrāyaṇal jätkub tähevoogu nagu taeval, ära võta sellest kinni, ärgu see sind […]

Loe edasi

V   1.   Eks too ju, kes tunneb vanimat ja toredaimat, eks saa ju vanimaks ja toredaimaks. Vanim ja toredaim on ikka ju hing. || 5.1.1 ||   Eks too ju, kes tunneb hüvelisimat, eks saa omade seas hüvelisimaks. Hüvelisim on ikka ju kõne. || 5.1.2 ||   Eks too ju, kes tunneb paika, […]

Loe edasi

VI   1.   Eks oli Śvetaketu Āruṇeya, eks öelnud isa temale: “Śvetaketu, asu vaimuõppele! Ei olda ju meie pereringis järele ütlemata, leotaja, justnagu vaimu kaim.” || 6.1.1 ||   Eks ta jõudis kaheteistkümne aasta juurde, kahekümne nelja aastani kordas kõiki varamuid, naastes oli vägeva aruga, uhkeldav järeleütleja, kõrk. Eks öelnud isa temale: || 6.1.2 […]

Loe edasi

VII   1.   “Korda, auväärne!” eks seadnud Nārada end Sanatkumāra juurde. Eks öelnud temale: “Sellega, mida tunned, sea end minu juurde, ütlen sulle sellest ülemat!” Eks tema öelnud: || 7.1.1 ||   “Kordan palvete varamut, auväärne, urjade varamut, loitsude varamut, neljandana Atharvani oma, viiendana pärandit ja muistendit, varamute varamut, esiisalikku, kihistut, taevalikku, peidupaika, kõnekunsti, […]

Loe edasi

VIII   1.   “Kui nii on nüüd vaimumõisas siseruumiks tilluke valgelootos ja selle tilluke sisemus on avarus, siis on vaja järele otsida, mis on tolle sisemus, vaja püüda ikka see ju teada saada.” || 8.1.1 ||   Kui rääkida, et “kui nii on nüüd vaimumõisas siseruumiks tilluke valgelootos ja selle tilluke sisemus on avarus […]

Loe edasi