Esimene raamat
I
1.
Las istub, et silp “aum” on ülemlaul,
sest ülemlaulu lauldakse “aum”.
Ning selle loendus.
|| 1.1.1 ||
Tulnute maitse on maa.
Maa maitse on veed.
Vete maitse on rohud.
Rohtude maitse on mees.
Mehe maitse on kõne.
Kõne maitse on palve.
Palve maitse on loits.
Loitsu maitse on ülemlaul.
|| 1.1.2 ||
Maitseist maitsvaim, ülim, ülalpoolne, kaheksas on see,
mis on ülemlaul.
|| 1.1.3 ||
Mis ja mis on palve,
mis ja mis on loits,
mis ja mis on ülemlaul?
Tuleb hinnang anda.
|| 1.1.4 ||
Kõne on palve,
hing on loits,
silp “aum” on ülemlaul.
On sedasi ju sõbrapaariks
kõne ja hing, palve ja loits.
|| 1.1.5 ||
Tõmmatakse sedasi silbis “aum” sõbrapaariks kokku.
Kui sõbrapaar on ju koos,
aitavad nad teineteisel ju tungi kätte saada.
|| 1.1.6 ||
Eks too aita ju tunge kätte saada,
kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.
|| 1.1.7 ||
See on ju tunnistamise silp,
sest kui keegi midagi tunnistab, lausub “aum”.
Mis tunnistab, see ka kosutab.
Eks too saa ju tunge kosutada,
kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.
|| 1.1.8 ||
Selle abil käibib kolmene tarkus,
“aum” annab kuulda, “aum” kiidab,
“aum” laulab ülemlaulu, et seda silpi
vägevuse ja maitsega hällitada.
|| 1.1.9 ||
Selle abil tegutsevad mõlemad,
nii selle tundjad kui ka mittetundjad,
aga on mitu – tarkus ja ebatarkus.
“Kui tegutseb tarkuse, usu ja seadistusega,
saab vapramoelisemaks,”
on siis selle silbi loendus.
|| 1.1.10 ||
2.
Sinna ju, kus kokku põrkasid taevalised ja ebajumalad,
mõlemad isanda sünnijärjed,
eks taevalised toonud ülemlaulu,
et “sellega võidame neid”.
|| 1.2.1 ||
Eks neile istunud, et ninasõõrmete hing on ülemlaul.
Eks ebajumalad purustasid selle patususega,
sestap haistab sellega mõlemat,
head hõngu ja halba lõhna,
kuna see on patususega purustatud.
|| 1.2.2 ||
Eks istunud nüüd, et kõne on ülemlaul.
Eks ebajumalad purustasid selle patususega,
sestap sõnab sellega mõlemat,
olemust ja ebaõiget,
kuna see on patususega purustatud.
|| 1.2.3 ||
Eks istunud nüüd, et silmad on ülemlaul.
Eks ebajumalad purustasid nad patususega,
sestap näeb nendega mõlemat,
nähtavat ja nähtamatut,
kuna nad on patususega purustatud.
|| 1.2.4 ||
Eks istunud nüüd, et kõrvad on ülemlaul.
Eks ebajumalad purustasid nad patususega,
sestap kuuleb nendega mõlemat,
kuuldavat ja kuuldamatut,
kuna nad on patususega purustatud.
|| 1.2.5 ||
Eks istunud nüüd, et aru on ülemlaul.
Eks ebajumalad purustasid selle patususega,
sestap sellega mõlemale kuju annab,
kujuvõtvale ja kujuvõtmatule,
kuna see on patususega purustatud.
|| 1.2.6 ||
Eks istunud nüüd suuline hing,
et just see on ülemlaul.
Eks seda rünnates ebajumalad pihustusid,
nii nagu pihustub kõva kaljut rünnates.
|| 1.2.7 ||
Nii nagu pihustub kõva kaljut rünnates,
eks niiviisi pihustub ka too,
kellel on tung teha selle tundja vastu pattu
või kes teda orjastab,
ta on kõva kui kalju.
|| 1.2.8 ||
Ei heast hõngust ega halvast lõhnast selle abil teada saa,
sest patusus on eemale löödud.
Kui selle abil einestab ja joob,
siis hooldab seeläbi teisigi hingi.
Ning seda tundmata astub lõpuks minema,
ajab suu lõpuks pärani.”
|| 1.2.9 ||
Eks istunud Aṅgirasele, et see on ülemlaul,
ning on arvajaid, et see ongi Aṅgiras,
kuna on liikmete maitse.
|| 1.2.10 ||
Eks istunud siis ülevaisandale, et see on ülemlaul,
ning on arvajaid, et see ongi ülevaisand,
sest kõne on ülev ja tema selle isand.
|| 1.2.11 ||
Eks istunud siis Ayāsyale, et see on ülemlaul,
ning on arvajaid, et see ongi Ayāsya,
kui käib suumulgust.
|| 1.2.12 ||
Eks tundnud siis seda Baka Dālbhya,
eks ta saanud naimiśade ülemlauljaks,
eks ta neile ikka tungide järgi laulab.
|| 1.2.13 ||
Eks too saa ju tungide järgi lauljaks,
kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.
Nii on loomuse kohta.
|| 1.2.14 ||
3.
Nüüd taevasuste kohta.
Las istub, et see, mis kuumab, on ülemlaul.
Tõustes laulab see ju sünnijärgedele ülemlaulu,
tõustes lööb eemale pimeduse ja hirmu.
Eks too saa ju hirmu ja pimeduse eemale lüüa,
kes nii tunneb.
|| 1.3.1 ||
Ning see ja too on samasugused,
see on soe ja too on soe.
Peetakse silmas, et see on “jõmin”,
too on “jõmin” ja “vastus jõminale”,
sestap ju las istub, et see ja too on ülemlaul.
|| 1.3.2 ||
Las istub siis nüüd, et just põimhõng on ülemlaul.
Mis sisse hingab, see on hing,
mis välja hingab, see on väljahõng,
mis on nüüd sisse- ja väljahingamise kokkupanu, see on põimhõng.
Mis on põimhõng, see on kõne,
sestap vestleb kõnega sisse ja välja hingamata.
|| 1.3.3 ||
Mis on kõne, see on palve,
sestap vestleb palvega sisse ja välja hingamata.
Mis on palve, see on loits,
sestap laulab loitsu sisse ja välja hingamata.
Mis on loits, see on ülemlaul,
sestap laulab ülemlaulu sisse ja välja hingamata.
|| 1.3.4 ||
Teisigi vapra moega tegusid,
nagu tulehõõrumist, võistusihtimist,
tõhusa vibu pinguletõmbamist,
teeb sisse ja välja hingamata.
Selle põhjal las istub, et just põimhõng on ülemlaul.
|| 1.3.5 ||
Las istub siis nüüd, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.
Hing on “ud”, sest hingega tõuseb üles,
kõne on “gī”, eks peeta silmas kõne “lausestust”,
söök on “tha”, sest söögis on nii kõigel paik.
|| 1.3.6 ||
Taevalagi on “ud”, õhuruum “gī”, maa “tha”.
Päevapaiste on “ud”, õhk “gī”, tuli “tha”.
Loitsude varamu on “ud”, urjade varamu “gī”, palvete varamu “tha”.
Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.
Too saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
kellele nii tundes istub, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.
|| 1.3.7 ||
Nüüd siis edulootuste kosutamine.
Las istub, et on sihivõtmised –
millise loitsuga hõiskaks,
selle loitsu poole jookseks,
|| 1.3.8 ||
millises palves, selle palve poole,
millisele ärksale, selle ärksa poole,
millisele taevasusele hõiskaks,
selle taevasuse poole jookseks,
|| 1.3.9 ||
millise hümniga hõiskaks,
selle hümni poole jookseks,
millise hõiskelauluga hõiskaks,
selle hõiskelaulu poole jookseks,
|| 1.3.10 ||
millisele ilmakaarele hõiskaks,
selle ilmakaare poole jookseks.
|| 1.3.11 ||
Lõpuks hõiskaks loomu poole sihti võttes,
tungi mõistes, hälbimata.
Eks ta pane lootuse sellele, et see tung kosutaks,
millise tungiga hõiskaks, millise tungiga hõiskaks!
|| 1.3.12 ||
4.
Las istub, et silp “aum” on ülemlaul,
sest ülemlaulu lauldakse “aum”.
Ning selle loendus.
|| 1.4.1 ||
Taevalised sisenesid surmahirmus ju kolme tarkusesse,
end hümnidega varjutasid,
et nendega varjutasid, on hümnidel hümnilisus.
|| 1.4.2 ||
Ning surm neid seal nõnda,
nagu läbi vee on näha kala,
läbi palve, loitsu, urja nägi.
Kui nad tundsid, siis ülespoole
palve, loitsu, urja jõminasse sisenesid.
|| 1.4.3 ||
Kui kätte saab palve, loitsu või urja, siis jõmistab ju “aum”,
ning seesama jõmin ongi see silp, see on surematu ja hirmutu,
sellesse sisenedes said taevalised surematuks.
|| 1.4.4 ||
Kes nii tundes huikab seda silpi,
sisenebki sinna jõminaga silpi, mis on surematu ja hirmutu,
ning et taevalised on sinna sisenedes surematud,
saab ta surematuks.
|| 1.4.5 ||
5.
Nüüd siis “mis on ülemlaul, see on huige,
mis on huige, see on ülemlaul”.
Päevapaiste on ju ülemlaul, sedasi huige,
sest käib jõmisedes “aum”.
|| 1.5.1 ||
“Ning mina vaid tema poole laulsin,
sestap oled sa mul üksi,”
eks öelnud Kauṣītaki pojale.
“Pöördu sina vihkude poole,
siis saab sul olla palju!”
Nii on taevasuste kohta.
|| 1.5.2 ||
Nüüd loomuse kohta.
Las istub, et ülemlaul on see, mis on suuline hing,
sest käib jõmisedes “aum”.
|| 1.5.3 ||
“Ning mina vaid tema poole laulsin,
sestap oled sa mul üksi,”
eks öelnud Kauṣītaki pojale.
“Laula sina rohkete hingede poole,
siis saab sul olla palju!”
|| 1.5.4 ||
Nüüd siis “mis on ülemlaul, see on huige,
mis on huige, see on ülemlaul”.
Isegi kui ohvrihiislari toolist tuleks ülemlaul halvasti,
toob järjele, toob järjele.
|| 1.5.5 ||
6.
See on palve, tuli on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
See on kink, tuli on vunk, selline on loits.
|| 1.6.1 ||
Õhuruum on palve, õhk on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Õhuruum on kink, õhk on vunk, selline on loits.
|| 1.6.2 ||
Taevalagi on palve, päevapaiste on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Taevalagi on kink, päevapaiste on vunk, selline on loits.
|| 1.6.3 ||
Tähed on palve, kuuketas on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Tähed on kink, kuuketas on vunk, selline on loits.
|| 1.6.4 ||
Kui päevapaistel on nüüd hele helk, siis selline on palve,
kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
|| 1.6.5 ||
Kui päevapaistel on nüüd hele helk, siis selline on kink,
kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on vunk, selline on loits.
Kullast mees, kes nähtub nüüd päevapaiste sees,
kuldhabeme ja kuldjuustega, kuni küünteni kõik kullatoonis,
|| 1.6.6 ||
silmad tal nagu ahvipruun lootos,
nimeks tal “üles”, ta on tõusnud üle kõigi patususte.
Eks tõuse too ju üle kõigi patususte,
kes nii tunneb.
|| 1.6.7 ||
Palve ja loits on tema laulikud, sellepärast on ülemlaul,
aga ülemlaulja on sellepärast, et laulab seda.
Ta on pealik siinsest mujale ilmade
ja ka taevaliste tungide üle.
Nii on taevasuste kohta.
|| 1.6.8 ||
7.
Nüüd loomuse kohta.
Kõne on palve, hing on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Kõne on kink, hing on vunk, selline on loits.
|| 1.7.1 ||
Silmad on palve, loomus on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Silmad on kink, loomus on vunk, selline on loits.
|| 1.7.2 ||
Kõrvad on palve, aru on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Kõrvad on kink, aru on vunk, selline on loits.
|| 1.7.3 ||
Kui silmal on nüüd hele helk, siis selline on palve,
kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on loits.
Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,
sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.
Kui silmal on nüüd hele helk, siis selline on kink,
kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on vunk, selline on loits.
|| 1.7.4 ||
See mees, kes nähtub nüüd silma sees, on palve,
on loits, on ütelus, on uri, on vaim,
tema laad on samasugune kui tolle laad,
tolle kaks laulikut on samad kui tema kaks laulikut,
nimeks on seesama nimi.
|| 1.7.5 ||
Ta on nende ilmade pealik, mis on sealsest siiapoole,
ja ka inimeste tungide oma.
Kes laulavad keelpillidel, laulavad temast,
sestap saavad nad kingiks rikkuse.
|| 1.7.6 ||
Kes nii tundes laulab nüüd loitsu, laulab mõlemast,
selle abil ta siinsest mujale ilmad
ja ka taevalised tungid kätte saab,
|| 1.7.7 ||
ning tolle abil nüüd sealsest siiapoole ilmad
ja ka inimeste tungid kätte saab.
Ning eks ülemlaulja, kes seda tunneb, las seepeale räägib:
|| 1.7.8 ||
“Mida sulle tungide järgi laulan?”
Sest too ongi tungide järgi laulmise pealik,
kes nii tundes loitsu laulab, loitsu laulab.
|| 1.7.9 ||
8.
Eks olnud kolm ülemlaulus edukat,
Śilaka Śālāvatya, Caikitāyana Dālbhya ja Pravāhaṇa Jaivali,
eks nad öelnud:
“Oleme ju ülemlaulus edukad.
Uhh, ülemlaulus küll, aga sõnagem, kuidas!”
|| 1.8.1 ||
Eks nõnda siis kõrvuti sisse sättinud,
eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud:
“Esmalt sõnagu auväärsed,
sõnakate vaimulike kõne ära kuulan!”
|| 1.8.2 ||
Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:
“Uhh, küsin sinult!”
“Küsi!” eks öelnud.
|| 1.8.3 ||
“Kuhu läheb loits?”
“Jõminasse,” eks öelnud.
“Kuhu läheb jõmin?”
“Hinge,” eks öelnud.
“Kuhu läheb hing?”
“Sööki,” eks öelnud.
“Kuhu läheb söök?”
“Vetesse,” eks öelnud.
|| 1.8.4 ||
“Kuhu lähevad veed?”
“Sealsesse ilma,” eks öelnud.
“Kuhu läheb sealne ilm?”
“Ei juhiks jumalariigi ilmast välja,” eks öelnud,
“me paneme loitsu paika jumalariigi ilmas,
sest loits on jumalariigi hõiskekoor.”
|| 1.8.5 ||
Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:
“Kuid sinu loits ei püsi ju paigas, Dālbhya,
ja kui keegi praegu räägiks “lennaku sul pea otsast”,
siis lendakski sul pea otsast.”
|| 1.8.6 ||
“Uhh, las ma tunnen auväärse oma!”
“Tunne!” eks öelnud.
“Kuhu läheb sealne ilm?”
“Siinsesse ilma,” eks öelnud.
“Kuhu läheb siinne ilm?”
“Ei juhiks püsimispaiga ilmast välja,” eks öelnud,
“me paneme loitsu paika püsimispaiga ilmas,
sest loits on püsimispaiga hõiskekoor.”
|| 1.8.7 ||
Eks öelnud Pravāhaṇa Jaivali talle:
“Kuid sinu loits on ju lõppev, Śālāvatya,
ja kui keegi praegu räägiks “lennaku sul pea otsast”,
siis lendakski sul pea otsast.”
“Uhh, las ma tunnen auväärse oma!”
“Tunne!” eks öelnud.
|| 1.8.8 ||
9.
“Kuhu läheb siinne ilm?”
“Avarusse,” eks öelnud.
Eks ilmu kõik tulnud kohale ju avarusest
ja looju avarusse tagasi,
sest avarus on neist vanem,
avarus on eesmärk.
|| 1.9.1 ||
See on ülimalt parim ülemlaul, see on lõputa.
Eks too saa ülimalt parimaks,
eks alista ülimalt parimaid ilmu,
kellele nii tundes istub, et see on ülimalt parim ülemlaul.
|| 1.9.2 ||
Eks sedasi ütles Atidhanvan Śaunaka, kui ütles Udaraśāṇḍilyale:
“Kuni nad sünnijärje sees seda ülemlaulu tunnevad,
eks seni tuleb neil ülimalt parim elu siinses ilmas,
|| 1.9.3 ||
samuti sealses ilmas, ilmas.”
Kellele nii tundes istub see,
eks too saa ülimalt parima elu siinses ilmas
ja samuti sealses ilmas, ilmas, “ilmas, ilmas”.
|| 1.9.4 ||
10.
Tollal, kui kurusid lõi rahe, koos kaasa Āṭikīga
eks asus maasaksa külas kehvik Uṣasti Cākrāyaṇa.
|| 1.10.1 ||
Eks ta palus jaost, kui maasaks õgis odratangu.
Eks öelnud temale:
“Teistsugust siin pole, see vaid, mis minu ette pandud.”
|| 1.10.2 ||
“Anna mulle sedasama!” eks öelnud.
Andnud talle selle kätte.
“Uhh, ka pealejoomist!”
“Siis jooksin ma ju jäänust,” eks öelnud.
|| 1.10.3 ||
“Ent seegi on ometi jäänus?”
“Seda õgimata ei saaks ju elada,” eks öelnud,
“vett joon siis, kui mul on tung.”
|| 1.10.4 ||
Eks ta õginud ja toonud allesjäänu kaasale.
Too oli juba enne rohkelt jaoseid saanud,
võttis selle vastu ja peitis sisse.
|| 1.10.5 ||
Eks ta hommikul end maast lahti ajanud ja öelnud:
“Ohjaa, kui süüa leiaksime,
siis leiaksime ka mõõdu rikkust –
valitseja hakkab urjama.
Ta valiks kõigiks kahinguteks mind.”
|| 1.10.6 ||
Kaasa öelnud talle:
“Uhh, isand, on seda odratangu.”
Õgis seda ja läks urjamisele, mis üha jätkus,
|| 1.10.7 ||
sättis end sisse hõiskepaigas hõiskavate ülemlauljate juures.
Eks ta öelnud ettehõiskajale:
|| 1.10.8 ||
“Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad ette hõiskama,
lendab sul pea otsast.”
|| 1.10.9 ||
Nõnda öelnud ülemlauljale:
“Ülemlaulja, mis on ülemlauluga pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad ülemlaulu laulma,
lendab sul pea otsast.”
|| 1.10.10 ||
Nõnda öelnud tagasitoojale:
“Tagasitooja, mis on tagasitoomisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad tagasi tooma,
lendab sul pea otsast.”
Eks nad lõpetanud ja istunud tasakesi.
|| 1.10.11 ||
11.
Eks urjaline öelnud nüüd temale:
“Ma sooviksin auväärsega tutvuda.”
“Olen Uṣasti Cākrāyaṇa,” eks öelnud.
|| 1.11.1 ||
Eks tema öelnud:
“Auväärset otsisin ma ringi ju kõigiks neiks kahinguiks.
Kuna ma ei tundnud, kus on auväärne, valisin teisi,
|| 1.11.2 ||
aga just auväärne on kõigiks mu kahinguiks.”
“Olgu nõnda, ning las eemaletõmbunud siiski hõiskavad!
Aga rikkust anna mulle samal kombel, nagu annaksid neile.”
“Olgu nõnda,” eks öelnud urjaline.
|| 1.11.3 ||
Eks seadnud end nüüd tema juurde ettehõiskaja.
““Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad ette hõiskama,
lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.
Mis on see taevasus?”
|| 1.11.4 ||
“Hing,” eks öelnud,
“eks kogune kõik tulnud ju hinge sisse,
hingest välja voolavad.
See on ettehõiskamisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata ette hõiskaksid,
lendab sul pea otsast, nagu ma ütlesin.”
|| 1.11.5 ||
Eks seadnud end nüüd tema juurde ülemlaulja.
““Ülemlaulja, mis on ülemlauluga pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad ülemlaulu laulma,
lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.
Mis on see taevasus?”
|| 1.11.6 ||
“Päevapaiste,” eks öelnud,
“eks laula kõik tulnud ju ülal olevast päevapaistest.
See on ülemlauluga pikitud taevasus –
kui teda tundmata ülemlaulu laulaksid,
lendab sul pea otsast, nagu ma ütlesin.”
|| 1.11.7 ||
Eks seadnud end nüüd tema juurde tagasitooja.
““Tagasitooja, mis on tagasitoomisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata hakkad tagasi tooma,
lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.
Mis on see taevasus?”
|| 1.11.8 ||
“Söök,” eks öelnud,
“eks ela kõik tulnud ju sööki tagasi tuues.
See on tagasitoomisega pikitud taevasus –
kui teda tundmata tagasi tooksid,
lendab sul pea otsast, nagu ma ütlesin.”
|| 1.11.9 ||
12.
Nüüd siis ülemlaul koerast.
Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya
rännule läinud, et enesele korrata.
|| 1.12.1 ||
Talle paistnud lumivalge koer,
tolle juurde kogunenud teised koerad ja öelnud:
“Laulgu auväärne meile sööki,
soovime ju einet!”
|| 1.12.2 ||
Eks öelnud neile:
“Kogunege hommikul siiasamasse minu juurde!”
Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya asunud vahile.
|| 1.12.3 ||
Nagu väliskumenduse hõiskajad, kes üheskoos siuglevad,
eks nemadki nõnda välja siuelnud,
eks sättinud kõrvuti sisse ja teinud “hiṅ”:
|| 1.12.4 ||
“Aum! Söögem! Aum! Joogem!
Aum! Taevaline vetevaim, sünnijärjeisand, sigitaja
tõi söögi siia. Söögiisand, too söök siia! Too! Aum!”
|| 1.12.5 ||
13.
Säärane ilm on ikka ju aabe “hau”,
õhk on aabe “hai”,
kuuketas on aabe “atha”,
loomus on aabe “iha”,
tuli on aabe “ī”,
|| 1.13.1 ||
päevapaiste on aabe “ū”,
keelitus on aabe “e”,
iga taevaline on aabe “auhoi”,
sünnijärjeisand on aabe “hiṅ”,
hing on jõmin,
söök on “yā”,
kõne on ülemvalitseja.
|| 1.13.2 ||
Kolmeteistkümnes hõisang on väljaütlemata,
toimimine on aabe “hum”.
|| 1.13.3 ||
Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.
Too saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
kes nii loitsude seadistust tunneb, seadistust tunneb.
|| 1.13.4 ||