Esimene raamat

I

 

1.

 

Las istub, et silp “aum” on ülemlaul,

sest ülemlaulu lauldakse “aum”.

Ning selle loendus.

|| 1.1.1 ||

 

Tulnute maitse on maa.

Maa maitse on veed.

Vete maitse on rohud.

Rohtude maitse on mees.

Mehe maitse on kõne.

Kõne maitse on palve.

Palve maitse on loits.

Loitsu maitse on ülemlaul.

|| 1.1.2 ||

 

Maitseist maitsvaim, ülim, ülalpoolne, kaheksas on see,

mis on ülemlaul.

|| 1.1.3 ||

 

“Mis on palve? Mis on loits? Mis on ülemlaul?” –

tuleb ära hinnata.

|| 1.1.4 ||

 

Kõne on palve,

hing on loits,

silp “aum” on ülemlaul.

On sedasi ju sõbrapaariks

kõne ja hing, palve ja loits.

|| 1.1.5 ||

 

Tõmmatakse silbis “aum” sedasi sõbrapaariks kokku,

ja kui sõbrapaarid juba koos on,

aitavad teineteisel ju tungi kätte saada.

|| 1.1.6 ||

 

Eks too aita ju tunge kätte saada,

kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.

|| 1.1.7 ||

 

See on ju tunnistamise silp,

sest kui keegi midagi tunnistab, lausub “aum”.

Mis tunnistab, see ka kosutab.

Eks too saa ju tunge kosutada,

kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.

|| 1.1.8 ||

 

Selle abil käibib kolmene tarkus,

“aum” annab kuulda, “aum” kiidab,

“aum” laulab ülemlaulu, et seda silpi

vägevuse ja maitsega hällitada.

|| 1.1.9 ||

 

Selle abil teevad mõlemad,

nii seda tundes kui ka tundmata,

aga tarkus ja ebatarkus on mitu.

“Mida teeb tarkuse, usu ja seadistusega,

see saab kord üpris vapramoeliseks,”

on just selle silbi loendus.

|| 1.1.10 ||

 

2.

 

Sinna ju, kus kokku põrkasid taevalised ja ebajumalad,

mõlemad isanda sünnijärjed,

eks taevalised toonud ülemlaulu,

et “sellega nad ikestagem”.

|| 1.2.1 ||

 

Eks neile istunud, et ninasõõrmete hing on ülemlaul.

Eks ebajumalad rebestasid selle patustusega,

sestap haistab sellega mõlemat,

head hõngu ja halba lõhna,

kuna see on patustusega rebestatud.

|| 1.2.2 ||

 

Eks istunud nüüd, et kõne on ülemlaul.

Eks ebajumalad rebestasid selle patustusega,

sestap sõnab sellega mõlemat,

olemust ja ebaõiget,

kuna see on patustusega rebestatud.

|| 1.2.3 ||

 

Eks istunud nüüd, et silmad on ülemlaul.

Eks ebajumalad rebestasid selle patustusega,

sestap näeb sellega mõlemat,

nähtavat ja nähtamatut,

kuna see on patustusega rebestatud.

|| 1.2.4 ||

 

Eks istunud nüüd, et kõrvad on ülemlaul.

Eks ebajumalad rebestasid selle patustusega,

sestap kuuleb sellega mõlemat,

kuuldavat ja kuuldamatut,

kuna see on patustusega rebestatud.

|| 1.2.5 ||

 

Eks istunud nüüd, et aru on ülemlaul.

Eks ebajumalad rebestasid selle patustusega,

sestap kujutleb sellega mõlemat,

kujuvõtvat ja kujuvõtmatut,

kuna see on patustusega rebestatud.

|| 1.2.6 ||

 

Eks istunud nüüd suuline hing, et just see on ülemlaul.

Eks seda rünnates ebajumalad purunesid,

nii nagu puruneb kõva kaljut rünnates.

|| 1.2.7 ||

 

Nii nagu puruneb kõva kaljut rünnates,

eks nii purune ka too,

kes on selle tundja suhtes patutungiga või teda orjastab,

ta on kõva kui kalju.

|| 1.2.8 ||

 

Selle abil ei saa teada ei head hõngu ega halba lõhna,

sest patustus on eemale löödud.

Kui selle abil einestab ja joob,

hooldab selle abil teisigi hingi.

Ning lõpuks seda ei tunne ja astub minema,

ajabki lõpuks suu pärani.”

|| 1.2.9 ||

 

Eks istunud Aṅgirasele, et see on ülemlaul,

ning on arvajaid, et see ongi Aṅgiras,

kuna on liikmete maitse.

|| 1.2.10 ||

 

Eks istunud seejärel lopsakaisandale, et see on ülemlaul,

ning on arvajaid, et see ongi lopsakaisand,

sest kõne on lopsakas ja tema selle isand.

|| 1.2.11 ||

 

Eks istunud seejärel Ayāsyale, et see on ülemlaul,

ning on arvajaid, et see ongi Ayāsya,

kui käib suumulgust.

|| 1.2.12 ||

 

Eks seejärel tundnud seda Baka Dālbhya,

eks ta saanud naimiśade ülemlauljaks,

eks ta neile ikka tungide järgi laulab.

|| 1.2.13 ||

 

Eks too saa ju tungide järgi lauljaks,

kellele nii tundes istub, et see silp on ülemlaul.

Nii on loomuse kohta.

|| 1.2.14 ||

 

3.

 

Nüüd taevasuste kohta.

Mis kuumab, seesugune las istub, et see on ülemlaul.

See laulab ju tõustes sünnijärgedele ülemlaulu,

tõustes lööb eemale pimeduse ja hirmu.

Eks too saa ju hirmu ja pimeduse eemale lüüa,

kes nii tunneb.

|| 1.3.1 ||

 

Ning see ja too on samasugused,

see on soe ja too on soe.

Peetakse silmas, et see on “jõmin”,

too on “jõmin” ja “vastus jõminale”,

sestap ju las istub, et see ja too on ülemlaul.

|| 1.3.2 ||

 

Nüüd siis las istub, et just põimhõng on ülemlaul.

Mida sisse hingab, see on hing,

mis välja hingab, see on väljahõng,

mis on nüüd sisse- ja väljahingamise kokkupanu, see on põimhõng.

Mis on põimhõng, see on kõne,

sestap kõnega vestleb sisse ja välja hingamata.

|| 1.3.3 ||

 

Mis on kõne, see on palve,

sestap palvega vestleb sisse ja välja hingamata.

Mis on palve, see on loits,

sestap laulab loitsu sisse ja välja hingamata.

Mis on loits, see on ülemlaul,

sestap laulab ülemlaulu sisse ja välja hingamata.

|| 1.3.4 ||

 

Teisigi vapra moega tegusid,

nagu tulehõõrumist, võistusihtimist,

tõhusa vibu pinguletõmbamist,

teeb sisse ja välja hingamata.

Selle põhjal las istub, et just põimhõng on ülemlaul.

|| 1.3.5 ||

 

Nüüd siis las istub, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.

Hing on ud, sest hingega tõuseb üles,

kõne on gī, eks peeta silmas kõne “lausestust”,

söök on tha, sest söögis nii kõigel on paik.

|| 1.3.6 ||

 

Taevalagi on ud, õhuruum gī, maa tha.

Päevakera on ud, õhk gī, tuli tha.

Loitsude varamu on ud, urjade varamu gī, palvete varamu tha.

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Too saab söögirikkaks ja söögisööjaks,

kellele nii tundes istub see, et ülemlaul on silbid “ud-gī-tha”.

|| 1.3.7 ||

 

Nüüd siis edulootuste kosutamine.

Las istub, et on sihivõtmised –

millise loitsuga hõiskaks,

selle loitsu poole jookseks,

|| 1.3.8 ||

 

millises palves, selle palve poole,

millisele ärksale, selle ärksa poole,

millisele taevasusele hõiskaks,

selle taevasuse poole jookseks,

|| 1.3.9 ||

 

millise hümniga hõiskaks,

selle hümni poole jookseks,

millise hõiskelauluga hõiskaks,

selle hõiskelaulu poole jookseks,

|| 1.3.10 ||

 

millisele ilmakaarele hõiskaks,

selle ilmakaare poole jookseks.

|| 1.3.11 ||

 

Lõpuks loomuse poole sihti võttes hõiskaks,

tungi hälbimata mõistes.

Eks ta pane lootuse sellele, et see tung teda kosutaks,

mis tungiga hõiskaks, mis tungiga hõiskaks!

|| 1.3.12 ||

 

4.

 

Las istub, et silp “aum” on ülemlaul,

sest ülemlaulu lauldakse “aum”.

Ning selle loendus.

|| 1.4.1 ||

 

Sisenesid ju taevalised surmahirmus kolme tarkusesse,

end hümnidega varjutasid,

et nendega varjutasid, on hümnidel hümnilisus.

|| 1.4.2 ||

 

Ning surm seal neid nii,

nagu läbi vee on näha kala,

läbi palve, loitsu, urja nägi.

Kui nad tundsid, siis ülespoole

palve, loitsu, urja jõminasse sisenesid.

|| 1.4.3 ||

 

Kui kätte saab palve, loitsu või urja, siis ju jõmistab “aum”,

ning seesama jõmin ongi see silp, see on surematu ja hirmutu,

sellesse sisenedes said taevalised surematuks.

|| 1.4.4 ||

 

Kes nii tundes huikab seda silpi,

sisenebki sinna jõminaga silpi, mis on surematu ja hirmutu,

ning et taevalised on sinna sisenedes surematud,

saab ta surematuks.

|| 1.4.5 ||

 

5.

 

Nüüd siis “mis on ülemlaul, see on huige,

mis on huige, see on ülemlaul”,

päevakera on ju ülemlaul, sedasi huige,

sest käib jõmisedes “aum”.

|| 1.5.1 ||

 

“Ning mina vaid tema poole laulsin,

sestap oled sa mul üksi,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Pöördu sina vihkude poole,

siis saab sul palju tulla!”

Nii on taevasuste kohta.

|| 1.5.2 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Las istub, et seesugune, mis on suuline hing, on ülemlaul,

sest käib jõmisedes “aum”.

|| 1.5.3 ||

 

“Ning mina vaid tema poole laulsin,

sestap oled sa mul üksi,”

eks öelnud Kauṣītaki pojale.

“Laula sina rohkete hingesid poole,

siis saab sul olla palju!”

|| 1.5.4 ||

 

Nüüd siis “mis on ülemlaul, on huige,

mis on huige, on ülemlaul”

eks ohvrihiislari toolist isegi halva ülemlaulu

järje peale toob, järje peale toob.

|| 1.5.5 ||

 

6.

 

See on palve, tuli on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

See on tasu, tuli on vunk, selline on loits.

|| 1.6.1 ||

 

Õhuruum on palve, õhk on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Õhuruum on tasu, õhk on vunk, selline on loits.

|| 1.6.2 ||

 

Taevalagi on palve, päevakera on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Taevalagi on tasu, päevakera on vunk, selline on loits.

|| 1.6.3 ||

 

Tähed on palve, kuuketas on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Tähed on tasu, kuuketas on vunk, selline on loits.

|| 1.6.4 ||

 

Kui päevakeral on nüüd hele helk, siis selline on palve,

kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

|| 1.6.5 ||

 

Kui päevakeral on nüüd hele helk, siis selline on tasu,

kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on vunk, selline on loits.

Kullast mees, kes nähtub nüüd päevakera sees,

kuldhabeme ja kuldjuustega, kuni küünteni kõik kullatoonis,

|| 1.6.6 ||

 

silmad tal nagu ahvipruun lootos,

nimeks tal “üles”, ta on tõusnud üle kõigi patustuste.

Eks tõuse too ju üle kõigi patustuste,

kes nii tunneb.

|| 1.6.7 ||

 

Palve ja loits on tema laulikud, sellepärast on ülemlaul,

aga ülemlaulja on sellepärast, et laulab seda.

Ta on pealik siinsest mujale ilmade

ja ka taevaliste tungide üle.

Nii on taevasuste kohta.

|| 1.6.8 ||

 

7.

 

Nüüd loomuse kohta.

Kõne on palve, hing on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Kõne on tasu, hing on vunk, selline on loits.

|| 1.7.1 ||

 

Silmad on palve, loomus on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Silmad on tasu, loomus on vunk, selline on loits.

|| 1.7.2 ||

 

Kõrvad on palve, aru on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Kõrvad on tasu, aru on vunk, selline on loits.

|| 1.7.3 ||

 

Kui silmal on nüüd hele helk, siis selline on palve,

kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on loits.

Sedasi on loits sinna palvesse üle kantud,

sestap lauldakse palvesse üle kantud loitsu.

Kui silmal on nüüd hele helk, siis selline on tasu,

kui nüüd sinine, ülimalt tume, siis selline on vunk, selline on loits.

|| 1.7.4 ||

 

See mees, kes nähtub nüüd silma sees, on palve,

on loits, on ütelus, on uri, on vaim,

tema laad on samasugune kui tolle laad,

tolle kaks laulikut on samad kui tema kaks laulikut,

nimeks on seesama nimi.

|| 1.7.5 ||

 

Ta on nende ilmade pealik, mis on sealsest siiapoole,

ja ka aruga inimeste tungide oma.

Kes laulavad keelpillidel, laulavad temast,

sestap saavad nad tasuks rikkuse.

|| 1.7.6 ||

 

Kes nii tundes laulab nüüd loitsu, laulab mõlemast,

selle abil ta siinsest mujale ilmad

ja ka taevalised tungid kätte saab,

|| 1.7.7 ||

 

ning tolle abil nüüd sealsest siiapoole ilmad

ja ka aruga inimeste tungid kätte saab.

Ning eks las ülemlaulja, kes seda tunneb, sellepärast räägib:

|| 1.7.8 ||

 

“Mida sulle tungide järgi laulan?”

Sest too ongi tungide järgi laulmise pealik,

kes nii tundes loitsu laulab, loitsu laulab.

|| 1.7.9 ||

 

8.

 

Eks olnud kolm ülemlaulus edukat,

Śilaka Śālāvatya, Caikitāyana Dālbhya ja Pravāhaṇa Jaivali,

eks nad öelnud:

“Oleme ju ülemlaulus edukad.

Uhh, ülemlaulus küll, aga sõnagem, kuidas!”

|| 1.8.1 ||

 

Eks nõnda siis kõrvuti sisse sättinud,

eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud nii:

“Esmalt sõnagu auväärsed,

sõnakate vaimulike kõne ära kuulan!”

|| 1.8.2 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:

“Uhh, küsin sinult!”

“Küsi!” eks öelnud.

|| 1.8.3 ||

 

“Kuhu läheb loits?”

“Jõminasse,” eks öelnud.

“Kuhu läheb jõmin?”

“Hinge,” eks öelnud.

“Kuhu läheb hing?”

“Sööki,” eks öelnud.

“Kuhu läheb söök?”

“Vetesse,” eks öelnud.

|| 1.8.4 ||

 

“Kuhu lähevad veed?”

“Tollesse ilma,” eks öelnud.

“Kuhu läheb too ilm?”

“Ära juhi välja jumalariigi ilmast,” eks öelnud,

“me paneme loitsu paika jumalariigi ilmas!

Sest loits on jumalariigi hõiskekoor.”

|| 1.8.5 ||

 

Eks Śilaka Śālāvatya öelnud Caikitāyana Dālbhyale:

“Sinu loits, Dālbhya, ei püsi üldse paigas,

ja kui keegi praegu räägiks “lennaku sul pea otsast”,

siis lendakski sul pea otsast.”

|| 1.8.6 ||

 

“Uhh, las ma tunnen auväärse oma!”

“Tunne!” eks öelnud.

“Kuhu läheb too ilm?”

“Sellesse ilma,” eks öelnud.

“Kuhu läheb see ilm?”

“Ära juhi välja püsipaiga ilmast,” eks öelnud,

“me paneme loitsu paika püsipaiga ilmas!

Sest loits on püsipaiga hõiskekoor.”

|| 1.8.7 ||

 

Eks öelnud Pravāhaṇa Jaivali talle:

“Sinu loits, Śālāvatya, saab üldse otsa,

ja kui keegi praegu räägiks “lennaku sul pea otsast”,

siis lendakski sul pea otsast.”

“Uhh, las ma tunnen auväärse oma!”

“Tunne!” eks öelnud.

|| 1.8.8 ||

 

9.

 

“Kuhu läheb see ilm?”

“Selgusesse,” eks öelnud.

Eks ilmu kõik tulnud kohale ju selgusest

ja looju selgusesse tagasi,

sest selgus on neist vanem,

selgus on eesmärk.

|| 1.9.1 ||

 

See on ülimalt parim ülemlaul, see on otsata.

Eks saa ülimalt parimaks too, eks alista ülimalt parimaid ilmu too,

kellele nii tundes istub, et see on ülimalt parim ülemlaul.

|| 1.9.2 ||

 

Eks sedasi ütles Atidhanvan Śaunaka, kui ütles Udaraśāṇḍilyale:

“Kuni nad sünnijärje sees seda ülemlaulu tunnevad,

eks seni saa nad ülimalt parima elu siinses ilmas,

|| 1.9.3 ||

 

samuti sealses ilmas, ilmas.”

Kellele nii tundes istub see,

eks saa too ülimalt parima elu siinses ilmas

ja samuti sealses ilmas, ilmas, “ilmas, ilmas”.

|| 1.9.4 ||

 

10.

 

Kui rahe lõi kurude maad,

eks siis koos kaasa Āṭikīga

asus rikkuri külas kehvik Uṣasti Cākrāyaṇa.

|| 1.10.1 ||

 

Eks ta palus jaost, kui rikkur õgis körditeri.

Eks öelnud temale:

“Teisi siin pole, need vaid, mis on minu ette pandud.”

|| 1.10.2 ||

 

“Anna mulle nende seast!” eks öelnud.

Andnud need talle kätte:

“Uhh, ka pealejoomist!”

“Siis jooksin ma ju jäänust,” eks öelnud.

|| 1.10.3 ||

 

“Ent ka need on ometi jäänused?”

“Neid õgimata ei saaks ju elada,” eks öelnud,

“vett joon ma siis, kui on tung.”

|| 1.10.4 ||

 

Eks ta õginud ja toonud allesjäänu kaasale,

kes juba enne rohke jaose saanud.

Võttis need vastu ja peitis.

|| 1.10.5 ||

 

Eks end hommikul maast lahti ajanud ja öelnud:

“Ohhoo, kui süüa leiaksime,

siis leiaksime ka mõõdu rikkust –

valitseja hakkab urjama

ja ta valiks kõigiks kahinguteks mind.”

|| 1.10.6 ||

 

Kaasa öelnud talle:

“Uhh, isand, on need körditerad.”

Õgis neid ja läks urjamisele, mis üha jätkus,

|| 1.10.7 ||

 

sättis end hõiskepaigas hõiskavate ülemlauljate juures sisse.

Eks ta öelnud ettehõiskajale:

|| 1.10.8 ||

 

“Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad ette hõiskama,

siis lendab sul pea otsast.”

|| 1.10.9 ||

 

Nõnda öelnud ülemlauljale:

“Ülemlaulja, mis on ülemlauluga pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad ülemlaulu laulma,

siis lendab sul pea otsast.”

|| 1.10.10 ||

 

Nõnda öelnud tagasitoojale:

“Tagasitooja, mis on tagasitoomisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad tagasi tooma,

siis lendab sul pea otsast.”

Eks nad jätnud kõik rahule ja istunud tasakesi.

|| 1.10.11 ||

 

11.

 

Eks urjaline öelnud nüüd temale:

“Ma soovin ju auväärsega tutvuda.”

“Olen Uṣasti Cākrāyaṇa,” eks öelnud.

|| 1.11.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Auväärset ringi otsisin ma ju kõigiks neiks kahinguiks.

Kuna ma ei tundnud, kus on auväärne, valisin teisi,

|| 1.11.2 ||

 

aga just auväärne on kõigiks mu kahinguiks.”

“Olgu nõnda. Kes eemale tõmmati, las seekord hõiskavad!

Aga rikkust anna mulle sel kombel, nagu annaksid neile.”

“Olgu nõnda,” eks öelnud urjaline.

|| 1.11.3 ||

 

Eks seadnud end nüüd tema juurde ettehõiskaja.

““Ettehõiskaja, mis on ettehõiskamisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad ette hõiskama,

siis lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.

Mis on see taevasus?”

|| 1.11.4 ||

 

“Hing,” eks öelnud,

“eks kogune kõik tulnud ju hinge sisse,

hingest välja voolavad.

See on ettehõiskamisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata ette hõiskaksid,

siis lendab sul pea otsast, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.5 ||

 

Eks seadnud end nüüd tema juurde ülemlaulja.

““Ülemlaulja, mis on ülemlauluga pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad ülemlaulu laulma,

siis lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.

Mis on see taevasus?”

|| 1.11.6 ||

 

“Päevakera,” eks öelnud,

“eks laula kõik tulnud ju ülal olevast päevakerast.

See on ülemlauluga pikitud taevasus –

kui teda tundmata ülemlaulu laulaksid,

siis lendab sul pea otsast, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.7 ||

 

Eks seadnud end nüüd tema juurde tagasitooja.

““Tagasitooja, mis on tagasitoomisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata hakkad tagasi tooma,

siis lendab sul pea otsast,” ütles mulle auväärne.

Mis on see taevasus?”

|| 1.11.8 ||

 

“Söök,” eks öelnud,

“eks ela kõik tulnud ju sööki tagasi tuues.

See on tagasitoomisega pikitud taevasus –

kui teda tundmata tagasi tooksid,

siis lendab sul pea otsast, nagu ma olen öelnud.”

|| 1.11.9 ||

 

12.

 

Nüüd siis ülemlaul koerast.

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya

läinud enesele kordamise jaoks rännule.

|| 1.12.1 ||

 

Talle paistnud lumivalge koer,

tolle juurde kogunenud teised koerad ja öelnud:

“Laulgu auväärne meile sööki,

soovime ju einet!”

|| 1.12.2 ||

 

Eks öelnud neile:

“Kogunege hommikul siiasamasse minu juurde!”

Eks Baka Dālbhya või Glāva Maitreya asunud vahile.

|| 1.12.3 ||

 

Nagu üheskoos siuglevad väliskumenduse hõiskajad,

eks nemadki nõnda välja siuelnud,

eks nad sättinud kõrvuti sisse ja teinud “hiṅ”:

|| 1.12.4 ||

 

“Aum! Söögem! Aum! Joogem!

Aum! Taevaline vetevaim, sünnijärjeisand, sigitaja,

too siia sööki!

Söögiisand, too siia sööki! Too! Aum!”

|| 1.12.5 ||

 

13.

 

Säärane ilm on ikka ju aabe “hau”,

õhk on aabe “hai”,

kuuketas on aabe “atha”,

loomus on aabe “iha”,

tuli on aabe “ī”,

|| 1.13.1 ||

 

päevakera on aabe “ū”,

keelitus on aabe “e”,

iga taevaline on aabe “auhoi”,

sünnijärjeisand on aabe “hiṅ”,

hing on jõmin,

söök on yā,

kõne on ülemvalitseja.

|| 1.13.2 ||

 

Kolmeteistkümnes hõisang on väljaütlemata,

toimimine on aabe “hum”.

|| 1.13.3 ||

 

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Söögirikkaks ja söögisööjaks saab too,

kes loitsudel nii tunneb seadistust, tunneb seadistust.

|| 1.13.4 ||