Kaheksas raamat

VIII

 

1.

 

“Kui nii on vaimu mõisas nüüd siseruum, tilluke valgelootos,

ning sellel sisemuses tilluke selgus,

siis seda, mis sellel on sisemuses,

on vaja püüda otsida, püüda ikka ju teada saada.”

|| 8.1.1 ||

 

Kui räägitaks, et “kui nii on vaimu mõisas siseruum, tilluke valgelootos,

ning sellel sisemuses tilluke selgus,

kuidas siis tunneb siin seda,

mida on vaja püüda otsida, püüda ikka ju teada saada?”,

siis las tema räägib:

|| 8.1.2 ||

 

“Nii palju kui on seda selgust,

on ka selgust südame sees,

selle sisse on koondunud nii maa kui taevas, nii tuli kui õhk,

nii päevajumal kui kuuketas, nii pikselöök kui tähed.

See kõik, mis tal siin on ja mida pole, on sinna koondunud.”

|| 8.1.3 ||

 

Kui räägitaks, et “nii on sinna vaimu mõisa koondunud kõik,

kõik tulnud ja kõik tungid,

ent kui vananemine selle kätte saab või puruks teeb,

mis jääb pärast seda alles?”,

|| 8.1.4 ||

 

siis las tema räägib:

“Ei see tolle vananedes vanane

ega toda mõrvates tapetud saa.

Vaimu mõis on olemus, sinna koondunud on tungid,

loomus on patustuse eemale löönud,

vananemisest lahti, surmast lahti,

valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga.

Sest nii nagu sünnijärjed siin end õpetuse järgi kohale sätivad

ja mis iganes otsa, mis maakonna, mis maajao poole tungivad,

just sellestsamast elatuvad.

|| 8.1.5 ||

 

Nõnda nagu siin kaob tegudega alistatud ilm,

niisamuti kaob seal soodsaga alistatud ilm.

Kes siin rännates ei avane loomusele ja olemustungidele,

ei toimi tunge mööda kõigis ilmades.

Kes siin rännates nüüd avanevad loomusele ja olemustungidele,

toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.1.6 ||

 

2.

 

Kui tuleb tung esiisade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal esiisad esile,

esiisade ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.1 ||

 

Kui tuleb tung nüüd esiemade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal esiemad esile,

esiemade ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.2 ||

 

Kui tuleb tung nüüd vendade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal vennad esile,

vendade ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.3 ||

 

Kui tuleb tung nüüd õdede ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal õed esile,

õdede ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.4 ||

 

Kui tuleb tung nüüd sõprade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal sõbrad esile,

sõprade ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.5 ||

 

Kui tuleb tung nüüd lõhnade ja pärgade ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal lõhnad ja pärjad esile,

lõhnade ja pärgade ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.6 ||

 

Kui tuleb tung nüüd söögi ja joogi ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal söök ja jook esile,

söögi ja joogi ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.7 ||

 

Kui tuleb tung nüüd laulude ja sõnumite ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal laulud ja sõnumid esile,

laulu ja pillimängu ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.8 ||

 

Kui tuleb tung nüüd naiste ilma järele,

siis juba kujuvõtust tõusevad tal naised esile,

naiste ilma avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.9 ||

 

Mis iganes otsa poole tungib,

millise tungi järele tungi tunneb,

siis juba kujuvõtust tõuseb tal see esile,

selle avaldudes saab vägevaks.

|| 8.2.10 ||

 

3.

 

Neid olemustunge kaanetab ebaõige,

olgugi nad olemustena olemas, on kaaneks ebaõige.

Sest kes iganes tal siit edasi käib,

teda siin enam ei leia, et näha.

|| 8.3.1 ||

 

Kes tal siin nüüd elus on ja kes käinud edasi,

või kui teistsugust otsib, kuid ei leia –

selle kõik avastab siit ära minnes,

sellal kui nüüd kaanetab tal olemustunge ebaõige.

Nõnda nagu peidetud kulla peidupaika

ei avasta selle kohal toimetajad, kui ei tea maapinda,

niisamuti kõik need päevast päeva äraminevad sünnijärjed

ei avasta vaimuilma, sest ebaõige kannab tagasi.

|| 8.3.2 ||

 

Sedasi on loomus ju südames,

selle kohta öeldakse välja,

et “südames on see”, sestap on süda.

Kes seda tunneb, käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.

|| 8.3.3 ||

 

Kui ihust tõuseb esile nüüd lõõgastus,

väisab ülemat tähevoogu ja omas laadis vormi võtab,

eks öeldakse, et “see on loomus”,

et “see on surematu, hirmutu, on vaim”.

Eks ole selle vaimu nimeks ju “olemus”.

|| 8.3.4 ||

 

Eks ole “olemuslik” ju kolm silpi,

“sat” on seesama mis surematu,

“ti” on nüüd sama mis surelik,

“yam” ohjeldab nüüd mõlemat,

kuivõrd sellega mõlemat ohjeldab, sestap on “yam”.

Kes seda tunneb, käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.

|| 8.3.5 ||

 

4.

 

Loomus on nüüd made, mis hoiab neid ilmu lahus,

üle selle mademe ei pääse öö ega päev,

ei vananemine, surm, valu ega hästitehtu,

siinkohal taanduvad kõik patustused,

sest vaimuilm lõi patustuse eemale.

|| 8.4.1 ||

 

Sestap üle selle mademe ju pääsedes

pime pole enam pime,

mõrane pole enam mõrane,

kuumaksminev pole enam kuumaksminev.

Sestap üle selle mademe ju pääsedes ka

öine kohe päeva vormi võtab,

sest korraga heiastatakse vaimuilm.

|| 8.4.2 ||

 

Kes sellele vaimuilmale

avanevad vaimuõppe abiga,

just neile on vaimuilm,

nad toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.4.3 ||

 

5.

 

Mida peetakse nüüd silmas kui “urjamist”,

see on just vaimuõpe,

sest just vaimuõppe abiga avastab selle too, kes on teadja.

Mida peetakse nüüd silmas kui “urjatut”,

see on just vaimuõpe,

sest avaneb loomusele just vaimuõppe abiga urjates.

|| 8.5.1 ||

 

Mida peetakse nüüd silmas kui “oleva kaitsmist”,

see on just vaimuõpe,

sest just vaimuõppe abiga avastab oleva loomuse kaitse.

Mida peetakse nüüd silmas kui “vagadust”,

see on just vaimuõpe,

sest arutab just vaimuõppe abiga loomusele avanedes.

|| 8.5.2 ||

 

Mida peetakse nüüd silmas kui “mittesoikujale liginemist”,

see on just vaimuõpe,

sest see loomus ei soiku, millele avaneb vaimuõppe abiga.

Mida peetakse nüüd silmas kui “metsale liginemist”,

see on just vaimuõpe,

eks ole Ara ja Ṇya ju lainetused vaimuilmas,

siit kolmandas taevas,

kus on ka uiduhullusjärv, leotist leotav viigipuu

ja viimseni alistamatu vaimu mõis, jõustaja kullast ehitis.

|| 8.5.3 ||

 

Kes neile Ara ja Ṇya lainetustele vaimuilmas

avanevad vaimuõppe abiga,

just neile on vaimuilm,

nad toimivad tunge mööda kõigis ilmades.

|| 8.5.4 ||

 

6.

 

Mis on nüüd südame sooned,

neid väheldasi on paigal nii pruunikat,

heledat, sinist, kollast kui verevat,

päevakera on ju säärane, et on pruunikas

ning ka hele, sinine, kollane ja verev.

|| 8.6.1 ||

 

Nõnda nagu pikalt jätkuv rada

mõlemasse külla läheb, sellesse ja tollesse,

niisamuti siit päevakera vihud

mõlemasse ilma lähevad, sellesse ja tollesse.

Päevakerast edasi jätkudes siuglevad nad soontesse,

sooni mööda edasi jätkudes siuglevad päevakerasse.

|| 8.6.2 ||

 

Kui on sedasi uinunud, kogumina lõõgastunud,

ei saa teada unenäost,

siis siugleb neisse soontesse.

Teda ei puuduta mingi patustus,

sest avaldub siis särtsu abil.

|| 8.6.3 ||

 

Kui keegi on nüüd juhitud jõuetusse,

lausuvad istujad talle igalt poolt,

et “tead mind, tead mind”,

kuni ta pole sellest ihust minema astunud, seni teab.

|| 8.6.4 ||

 

Kui ta sellest ihust nüüd minema astub
ning vihke mööda ülespoole astub,
eks ju “aum” tehes kipub üles,
nii nagu visataks aru, läheb ta päevakera juurde.
Tundjad ilmuvad siis ju ilmavärava ette,
mittetundjad hävivad.
|| 8.6.5 ||

Kuulutus on selline.
“Südamel on sada üks soont,
üks neist pealaest välja sihitud,
sedakaudu üles minnes saab surematuks,
teisi mööda astutakse igale poole, igale poole.”
|| 8.6.6 ||

 

7.

 

Kui loomus on patustuse eemale löönud,

vananemisest lahti, surmast lahti,

valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga,

on seda vaja püüda otsida, püüda teada saada.

Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

kes loomusele avanedes teada saab,”

eks öelnud sünnijärjeisand.

|| 8.7.1 ||

 

Eks mõlemad – taevalised ja ebajumalad – teda taibata püüdnud.

Eks nad öelnud: “Uhh, püüdkem otsida seda loomust –

kui seda loomust otsida püüdes

saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid!”

Eks taevalistest rännanud kohale vürst

ja ebajumalatest päevasätendus,

eks nad teist tundmata süüdatud tungal käes

sünnijärjeisanda ette läinud.

|| 8.7.2 ||

 

Eks asunud nad kolmkümmend kaks aastat vaimuõppel.

Eks sünnijärjeisand öelnud neile:

“Mida olete otsima asunud?”

Eks nad öelnud:

““Kui loomus on patustuse eemale löönud,

vananemisest lahti, surmast lahti,

valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,

olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga,

on seda vaja püüda otsida, püüda teada saada.

Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

kes loomusele avanedes teada saab,”

on ära tunda auväärse ütlemine,

seda oleme otsima asunud.”

|| 8.7.3 ||

 

Eks sünnijärjeisand öelnud neile.

“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

“Auväärne, mis on nüüd see, kes vetes ja peeglis esile tuuakse?”

“Igas otsas tuuaksegi esile vaid see,” eks öelnud.

|| 8.7.4 ||

 

8.

 

“Kui veevaagnas oma loomule otsa vaadates

midagi oma loomu kohta teada ei saa,

siis rääkige see mulle edasi.”

Eks nad veevaagnas otsa vaadanud.

Eks sünnijärjeisand öelnud neile:

“Mida näete?”

Eks nad öelnud:

“Me näeme loomusest nii kõike, auväärne,

see on kohast laadi kuni karvade ja küünteni!”

|| 8.8.1 ||

 

Eks sünnijärjeisand öelnud neile:

“Tehke end tõesti kauniks, pange hästi riidesse, valmistuge ette

ja siis veevaagnas otsa vaadake!”

Eks teinud end tõesti kauniks, pannud hästi riidesse, valmistunud ette

ja siis veevaagnas otsa vaadanud.

Eks sünnijärjeisand öelnud neile:

“Mida näete?”

|| 8.8.2 ||

 

Eks nad öelnud:

“Nii nagu meie oleme end tõesti kauniks teinud,

hästi riidesse pannud, ette valmistunud,

samamoodi on needki kaks, auväärne, end tõesti kauniks teinud,

hästi riidesse pannud, ette valmistunud.”

“See on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks nad rahuliku südamega edasi rännanud.

|| 8.8.3 ||

 

Eks öelnud sünnijärjeisand neile järele vaadates:

“Loomust üles leidmata ja sellele avanemata rändavad,

juhul kui emb-kumb peab seda seadistuseks,

jäävad taevalised või ebajumalad kiduma.”

Eks päevasätendus läinud, rahu südames, ebajumalate juurde,

eks öelnud neile edasi seadistuse:

“Siinsamas on vaja loomust väestada, vaja loomust hooldada.

Siinsamas loomust väestades, loomust hooldades

saab kätte mõlemad ilmad, selle ja tolle.”

|| 8.8.4 ||

 

Sestap tänagi siin tolle kohta, kes ei anna, ei usu, ei urja,

lausutakse “ohhoo, ebajumal!”,

sest selline on ebajumalate seadistus.

Valmistavad edasikäinu ihule “jaose, riietuse ja kaunistused”,

sest arvavad, et alistavad seeläbi sealse ilma.

|| 8.8.5 ||

 

9.

 

Eks vürst näinud juba taevalisi kätte saamata nüüd sellist hirmu:

“Siis on justkui nõnda,

et kui ihu end tõesti kauniks teeb, siis teeb ta end tõesti kauniks,

kui hästi riidesse paneb, siis paneb hästi riidesse,

kui valmistub ette, siis valmistub ette,

ning samamoodi, kui on pime, siis pime,

kui lonkur, siis lonkur, kui kõduneb läbi, siis kõduneb läbi,

ning ihu soikumise järel ta soikub.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

|| 8.9.1 ||

 

Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.

Eks sünnijärjeisand öelnud talle:

“Heldus, kui koos päevasätendusega süda rahul edasi rändasid,

mida otsid, et veel kord lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Siis on justkui nõnda, auväärne,

et kui ihu end tõesti kauniks teeb, siis teeb ta end tõesti kauniks,

kui hästi riidesse paneb, siis paneb hästi riidesse,

kui valmistub ette, siis valmistub ette,

ning samamoodi, kui on pime, siis pime,

kui lonkur, siis lonkur, kui kõduneb läbi, siis kõduneb läbi,

ning ihu soikumise järel ta soikub.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

|| 8.9.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga annan sulle rohkemgi loenguid,

asu järgmised kolmkümmend kaks aastat siin!”

Eks ta asunudki järgmised kolmkümmend kaks aastat.

Eks öelnud temale:

|| 8.9.3 ||

 

10.

 

“See, mis toimetab unenäos vägevaks saades, on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks ta süda rahul edasi rännanud.

Eks ta näinud juba taevalisi kätte saamata sellist hirmu:

“Isegi kui ihu on pime, pole tema pime,

kui lonkab, siis ei lonka,

ta ei jää selle vigadest vigaseks,

|| 8.10.1 ||

 

kui mõrvata, siis ei saa teda tappa,

kui longata, siis tema ei lonka,

ometi teda justnagu tapetakse, rapitakse,

saab tunda ebameeldivat ning lausa kisab.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

|| 8.10.2 ||

 

Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.

Eks sünnijärjeisand öelnud talle:

“Heldus, kui süda rahul edasi rändasid,

mida otsid, et veel kord lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Isegi kui ihu on pime, auväärne, pole tema pime,

kui lonkab, siis ei lonka,

ta ei jää selle vigadest vigaseks,

|| 8.10.3 ||

 

kui mõrvata, siis ei saa teda tappa,

kui longata, siis tema ei lonka,

ometi just tema tapetakse, ära rapitakse,

saab tunda ebameeldivat ning lausa kisab.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga annan sulle rohkemgi loenguid,

asu järgmised kolmkümmend kaks aastat siin!”

Eks ta asunudki järgmised kolmkümmend kaks aastat.

Eks öelnud temale:

|| 8.10.4 ||

 

11.

 

Kui on sedasi uinunud, kogumina lõõgastunud,

ei saa teada unenäost.

See on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Eks ta rahuliku südamega edasi rännanud.

Eks ta näinud juba taevalisi kätte saamata sellist hirmu:

“Eks ole ta siis täpipealt nõnda,

et ei tea loomuse kohta “see olen mina”,

ega tulnute kohta, vaid suubub soikuvajumisse.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

|| 8.11.1 ||

 

Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.

Eks sünnijärjeisand öelnud talle:

“Heldus, rändasid rahuliku südamega edasi,

mida otsid, et veel kord lähenesid?”

Eks ta öelnud:

“Eks ole ta siis täpipealt nõnda,

et ei tea loomuse kohta “see olen mina”,

ega tulnute kohta, vaid suubub soikuvajumisse.

Ma ei näe, mida siin nautida.”

|| 8.11.2 ||

 

“Nii see ongi, heldus,” eks öelnud,

“aga annan sulle rohkemgi loenguid,

ning peale selle pole teistsugust,

asu järgmised viis aastat siin!”

Eks ta asunudki järgmised viis aastat,

avaldunud neid sada üks,

see on see, millest lausutakse:

“Eks ole heldus ju sada üks aastat

sünnijärjeisanda juures vaimuõppel asunud.”

Eks öelnud temale:

|| 8.11.3 ||

 

12.

 

“Heldus, nii ihu on ju surelik, selle võtab ära surm,

seda haldab surematu ihuta loomus.

Ihuliku võtavad ära meeldiv ja ebameeldiv,

ihulik olles ei löö ju meeldivat ja ebameeldivat eemale.

Ent ihuta olles ju meeldiv ja ebameeldiv ei puuduta.

|| 8.12.1 ||

 

Ihuta on õhk, ihuta on veepilv, pikselöök, kõuemürin.

Nõnda nagu nad tollest selgusest esile tõusevad,

väisavad ülemat tähevoogu ja võtavad omas laadis vormi,

|| 8.12.2 ||

 

just samamoodi tõuseb sellest ihust esile lõõgastus,

väisab ülemat tähevoogu ja võtab omas laadis vormi.

Ta on kõrgeim mees.

Ta käib seal ringi naljatades ja mängides,

leiab rahu naistes, liikurites ja langudes,

mäletamata sündide lisandumist ega ihu.

Nõnda nagu rakendiloom on käru rakkes,

niisamuti on hing ihu rakkes.

|| 8.12.3 ||

 

Kui silmad on seatud nüüd selguse poole,

on see silmalik mees, nägemise jaoks silmad on.

Kui nüüd tunneb, et “nii haistan”,

on see loomus, lõhna jaoks on nina.

Kui nüüd tunneb, et “nii vestlen”,

on see loomus, vestlemise jaoks on kõne.

Kui nüüd tunneb, et “nii kuulan”,

on see loomus, kuulmise jaoks on kõrvad.

|| 8.12.4 ||

 

Kui nüüd tunneb, et “nii arutan”,

on see loomus, aru on tal taevased silmad.

Sedasi leiab aru ju taevaste silmadega tunge nähes rahu.

|| 8.12.5 ||

 

Neile taevalistele, kes on vaimuilmas, istub ju, et sedasi on loomus,

sestap on neil võetud kõik ilmad ja kõik tungid.

“Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,

kes loomusele avanedes teada saab,”

eks öelnud sünnijärjeisand, öelnud sünnijärjeisand.

|| 8.12.6 ||

 

13.

 

“Pärast sünki ilmun välja laigulises,

pärast laigulist ilmun välja süngis,

patu pühin ära nagu hobune karvad,

ihu pühin maha nagu kuuvarju suust vabaks pääsev kuu,

olen tegusa loomuga ja mittetehtud vaimuilma

kohale tulen, kohale tulen.”

|| 8.13.1 ||

 

14.

 

Nime ja laadi lahkukandja nimi on ju selgus,

mille sees nad on, see on vaim, on surematu, on loomus.

Ilmun välja sünnijärjeisanda kohtumispaigas ja siseruumis,

ma saan toreduseks, vaimulike toreduse,

valitsejate toreduse, tootjate toreduse ma saavutan,

eks ole ma toreduste toredus.

Et valkjat ja hambutut, hambutut ja valkjat

ega ligast ei kohtaks, ligast ei kohtaks!

|| 8.14.1 ||

 

15.

 

Eks öelnud vaimur selle sünnijärjeisandale,

sünnijärjeisand inimarule, inimaru sünnijärgedele.

Kes nii nagu viisiks kordab meistri perekonnas varamut

ja olles teod kõrguse jaoks järele jätnud ja koju pöördunud,

siis kodukotuse all valges kohas enesele kordab,

viisipäraselt ka hoidjapooldajaile,

kõik tajud oma loomuses kohale paigutab

ja teisal juurdepääsudest ei kahjusta ühtki tulnut,

kui ta sel moel käitub kuniks kestab, siis avaldub vaimuilmas

ega pöördu veel kord ega pöördu veel kord.

|| 8.15.1 ||