Kaheksas raamat
VIII
1.
“Kui nii on nüüd vaimumõisas
siseruumiks tilluke valgelootos
ja selle tilluke sisemus on avarus,
siis on vaja järele otsida, mis on tolle sisemus,
vaja püüda ikka see ju teada saada.”
|| 8.1.1 ||
Kui rääkida, et “kui nii on nüüd vaimumõisas
siseruumiks tilluke valgelootos
ja selle tilluke sisemus on avarus –
kuidas siin siis tunneb,
mida on vaja järele otsida,
mida vaja püüda ikka ju teada saada?”,
siis las tema räägib:
|| 8.1.2 ||
“Nii palju kui on seda avarust, on avarust südame sees,
selle sisse on koondunud nii maa kui taevas, nii tuli kui õhk,
nii päike kui kuuketas, nii pikselöök kui tähed.
Mis tal siin on ja mida pole, see kõik on sinna koondunud.”
|| 8.1.3 ||
Kui rääkida, et “nii on vaimumõisa koondunud kõik,
kõik tulnud ja kõik tungid –
ent kui vananemine selle kätte saab või pihuks teeb,
mis jääb pärast seda alles?”,
|| 8.1.4 ||
siis las tema räägib:
“Tolle vananedes see ei vanane,
toda mõrvates ei saa tapetud.
Vaimumõis on olemus, sinna koondunud on tungid,
loomus on patususe eemale löönud,
vananemisest lahti, surmast lahti,
valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,
olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga.
Sest kuidas end sünnijärjed siin kohale sätivad, nagu neile õpetatud,
ja tungivad mingi valla, mingi maakonna, mingi maajao poole,
siis just sellestsamast elatuvadki.
|| 8.1.5 ||
Nõnda nagu siin läheb kaduma tegudega alistatud ilm,
niisamuti läheb seal kaduma soodsaga alistatud ilm.
Kes siin loomusele ja olemustungidele avanemata rändab,
ei toimi nagu tung kõigis ilmades.
Kes siin loomusele ja olemustungidele avanedes nüüd rändab,
toimib nagu tung kõigis ilmades.
|| 8.1.6 ||
2.
Kui tuleb tung esiisade ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal esiisad esile,
esiisade ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.1 ||
Kui tuleb tung nüüd esiemade ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal esiemad esile,
esiemade ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.2 ||
Kui tuleb tung nüüd vendade ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal vennad esile,
vendade ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.3 ||
Kui tuleb tung nüüd õdede ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal õed esile,
õdede ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.4 ||
Kui tuleb tung nüüd sõprade ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal sõbrad esile,
sõprade ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.5 ||
Kui tuleb tung nüüd lõhnade ja pärgade ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal lõhnad ja pärjad esile,
lõhnade ja pärgade ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.6 ||
Kui tuleb tung nüüd söögi ja joogi ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal söök ja jook esile,
söögi ja joogi ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.7 ||
Kui tuleb tung nüüd laulude ja sõnumite ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal laulud ja sõnumid esile,
laulu ja pillimängu ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.8 ||
Kui tuleb tung nüüd naiste ilma järele,
siis juba kujuvõtust tõusevad tal naised esile,
naiste ilma abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.9 ||
Mis iganes valla poole tungib,
millise tungi järele tungi tunneb,
siis juba kujuvõtust tõuseb tal see esile,
selle abil ilmet võttes saab vägevaks.
|| 8.2.10 ||
3.
Neid olemustunge kaanetab ebaõige,
olgugi olemused olemas, on kaaneks ebaõige.
Sest kui tal keegi edasi siit käib,
ei leia enam teda siin, et näha.
|| 8.3.1 ||
Need, kes siin tal elus on ja kes edasi käinud,
või otsib midagi teist, kuid ei leia –
selle kõik avastab siit ära minnes,
sest siin kaanetab tal olemustunge ebaõige.
Nõnda nagu peidus kulla peidupaika
ei avasta üha üle selle matkates, kui ei tea maapinda,
siis ka kõik need päevast päeva äraminevad sünnijärjed
ei avasta vaimuilma, sest ebaõige kannab tagasi.
|| 8.3.2 ||
Sedasi on loomus ju südames,
selle kohta öeldakse välja “südames on see”, sestap on süda.
Kes seda tunneb, käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.
|| 8.3.3 ||
Kui siinsest ihust tõuseb esile nüüd lõdvestus,
väisab ülemat tähevoogu ja omas laadis vormi võtab,
eks öeldakse, et “see on loomus”,
et “see on surematu, hirmutu, see on vaim”.
Eks ole selle vaimu nimeks ju “olemus”.
|| 8.3.4 ||
Eks ole “olemuslik” ju kolm silpi,
“sat” on seesama mis surematu,
“ti” on nüüd sama mis surelik,
“yam” ohjeldab nüüd mõlemat,
et sellega mõlemat ohjeldab, sestap on “yam”.
Kes seda tunneb, käib ju päevast päeva jumalariigi ilma.
|| 8.3.5 ||
4.
Loomus on nüüd made, mis hoiab neid ilmu lahus,
üle selle mademe ei pääse öö ega päev,
ei vananemine, surm, valu ega hästitehtu,
siinkohal taanduvad kõik patusused,
sest vaimuilm on patususe eemale löönud.
|| 8.4.1 ||
Sestap ju üle selle mademe pääsedes
pole pime enam pime,
pole puru enam puru,
pole kuum enam kuum.
Sestap ju üle selle mademe pääsedes ka
öine kohe päeva vormi võtab,
sest heiastub ainukordne vaimuilm.
|| 8.4.2 ||
Kes vaimuõppe abil avanevad sellele vaimuilmale,
nende päralt on vaimuilm,
nad toimivad nagu tung kõigis ilmades.
|| 8.4.3 ||
5.
Mida peetakse nüüd silmas kui “urjamist”,
see on just vaimuõpe,
sest just vaimuõppe abil avastab selle too, kes on teadja.
Mida peetakse nüüd silmas kui “urjatut”,
see on just vaimuõpe,
sest just vaimuõppe abil urjates avaneb loomusele.
|| 8.5.1 ||
Mida peetakse nüüd silmas kui “oleva kaitsmist”,
see on just vaimuõpe,
sest just vaimuõppe abil avastab oleva loomuse kaitse.
Mida peetakse nüüd silmas kui “vagadust”,
see on just vaimuõpe,
sest just vaimuõppe abil loomusele avanedes arutab.
|| 8.5.2 ||
Mida peetakse nüüd silmas kui “mittesoikujale liginemist”,
see on just vaimuõpe,
sest see loomus ei soiku, millele avaneb vaimuõppe abil.
Mida peetakse nüüd silmas kui “metsale liginemist”,
see on just vaimuõpe,
eks ole Ara ja Ṇya ju lainetused vaimuilmas, siit kolmandas taevas,
kus on ka uiduhullusjärv, leotist leotav viigipuu
ja viimseni alistamatu vaimumõis, jõustaja kullast ehitis.
|| 8.5.3 ||
Kes vaimuõppe abil avanevad neile Ara ja Ṇya lainetustele vaimuilmas,
nende päralt on vaimuilm,
nad toimivad nagu tung kõigis ilmades.
|| 8.5.4 ||
6.
Südamel on paigal nüüd sooned,
neis väheldastes on pruunikat
ning heledat, sinist, kollast, verevat,
säärane on ju päevapaiste, et on pruunikas
ning ka hele, sinine, kollane ja verev.
|| 8.6.1 ||
Nõnda nagu pikalt jätkuv rada
mõlemasse külla läheb, sellesse ja tollesse,
niisamuti siit päevapaiste vihud
mõlemasse ilma lähevad, sellesse ja tollesse.
Päevapaistest edasi jätkudes siuglevad nad soontesse,
sooni mööda edasi jätkudes siuglevad päevapaistesse.
|| 8.6.2 ||
Kui keegi on uinunud, üheskoos, lõdvestunud,
unenägudest teada saamata,
siis siugleb neisse soontesse.
Mingi patusus teda ei puuduta,
sest sellal võtab ilmet särtsu abil.
|| 8.6.3 ||
Kui keegi on juhitud nüüd jõuetusse,
lausuvad istujad talle igalt poolt:
“Tead mind, tead mind.”
Kuni ta pole siinsest ihust minema astunud, seni teab.
|| 8.6.4 ||
Kui ta nüüd siinsest ihust minema astub,
kui nüüd mööda vihke ülespoole astub,
eks “aum” tehes kipub ju üles.
Justnagu aru visatuna läheb ta päevapaiste juurde.
Tundjad ilmuvad siis ju ilmavärava ette,
mittetundjad hävivad.
|| 8.6.5 ||
Kuulutus on selline.
“Südamel on sada üks soont,
üks neist pealaest välja sihitud,
sedakaudu üles minnes saab surematuks,
teisi mööda astutakse igale poole, igale poole.”
|| 8.6.6 ||
7.
“Kui loomus on patususe eemale löönud,
vananemisest lahti, surmast lahti,
valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,
olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga,
siis on vaja see järele otsida,
vaja püüda see teada saada.
Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,
kes loomusele avanedes teada saab,”
eks öelnud sünnijärjeisand.
|| 8.7.1 ||
Eks taevalised ja ebajumalad püüdnud mõlemad seda taibata.
Eks nad öelnud:
“Uhh, otsigem järele see loomus – loomus, mida järele otsides
saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid!”
Eks taevalistest rännanud kohale vürst, ebajumalaist päevasätendus,
eks nad teisele end tunda andmata
läinud süüdatud tungal käes sünnijärjeisanda ette.
|| 8.7.2 ||
Eks asunud nad kolmkümmend kaks aastat vaimuõppel.
Eks sünnijärjeisand öelnud neile:
“Mida asusite otsima?”
Eks nad öelnud:
““Kui loomus on patususe eemale löönud,
vananemisest lahti, surmast lahti,
valust lahti, nosimisest lahti, joogijanuta,
olemuse tungiga, olemuse kujuvõtuga,
siis on vaja see järele otsida,
vaja püüda see teada saada.
Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,
kes loomusele avanedes teada saab,”
on ära tunda auväärse ütlemine,
seda oleme otsima asunud.”
|| 8.7.3 ||
Eks sünnijärjeisand öelnud neile.
“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,
“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”
“Mis vetest, auväärne, välja nüüd loetakse,
ja mis peeglist, kes see on?”
“Kõigist valdadest loetakse välja just see,” eks öelnud.
|| 8.7.4 ||
8.
“Vaadake veevaagnas oma loomule otsa
ja mida ei saa oma loomu kohta teada,
rääkige see mulle ette.”
Eks nad veevaagnas otsa vaadanud.
Eks sünnijärjeisand öelnud neile:
“Mida näete?”
Eks nad öelnud:
“Me näeme loomusest nii kõike, auväärne,
see on karvadest küünteni kohast laadi!”
|| 8.8.1 ||
Eks sünnijärjeisand öelnud neile:
“Tehke end tõesti kauniks, pange hästi riidesse,
valmistage ette ja siis veevaagnas otsa vaadake!”
Eks end tõesti kauniks teinud, hästi riidesse pannud,
ette valmistanud ja siis veevaagnas otsa vaadanud.
Eks sünnijärjeisand öelnud neile:
“Mida näete?”
|| 8.8.2 ||
Eks nad öelnud:
“Nii nagu meie oleme end tõesti kauniks teinud,
hästi riidesse pannud, ette valmistanud,
on ka need kaks, auväärne, end tõesti kauniks teinud,
hästi riidesse pannud, ette valmistanud.”
“See on loomus,” eks öelnud,
“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”
Eks nad süda rahul edasi rännanud.
|| 8.8.3 ||
Eks öelnud sünnijärjeisand neile järele vaadates:
“Loomust üles leidmata ja sellele avanemata rändavad.
Kui emmal-kummal tuleb selline seadistus,
hakkavad nad alanema, olgu taevalised või ebajumalad.”
Eks päevasätendus läinud süda rahul ebajumalate juurde,
eks kõnelnud neile seadistuse:
“Siinsamas on vaja loomust väestada, vaja loomust hooldada.
Siinsamas loomust väestades, loomust hooldades
saab kätte mõlemad ilmad, siinse ja sealse.”
|| 8.8.4 ||
Sestap tänagi siin tolle kohta, kes ei anna, ei usu, ei urja,
lausutakse “ohjaa, ebajumal!”,
sest selline on ebajumalate seadistus.
Valmistavad edasikäinu ihule “jaose, riietuse ja kaunistused”,
sest arvavad, et alistavad seeläbi sealse ilma.
|| 8.8.5 ||
9.
Eks vürst juba taevalisi kätte saamata nüüd näinud seda hirmu:
“Siis on justkui nõnda, et kui ihu
end tõesti kauniks teeb, siis teeb ta end tõesti kauniks,
kui hästi riidesse paneb, siis paneb hästi riidesse,
kui valmistab ette, siis valmistab ette,
ent ka sedamoodi, et kui on pime, siis on pime,
kui lonkur, siis lonkur, kui kõduneb läbi, siis kõduneb läbi,
ning ihu soikumise järel soikub temagi.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
|| 8.9.1 ||
Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.
Eks sünnijärjeisand öelnud temale:
“Heldus, kui koos päevasätendusega süda rahul edasi rändasid,
mida veel otsima saabusid?”
Eks tema öelnud:
“Siis on justkui nõnda, auväärne, et kui ihu
end tõesti kauniks teeb, siis teeb ta end tõesti kauniks,
kui hästi riidesse paneb, siis paneb hästi riidesse,
kui valmistub ette, siis valmistub ette,
ent ka sedamoodi, et kui on pime, siis on pime,
kui lonkur, siis lonkur, kui kõduneb läbi, siis kõduneb läbi,
ning ihu soikumise järel soikub temagi.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
|| 8.9.2 ||
“Just nii see on, heldus,” eks öelnud,
“aga enamatki loengut sulle pean,
asu siin järgmised kolmkümmend kaks aastat!”
Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastat asunudki.
Eks öelnud temale:
|| 8.9.3 ||
10.
“See, mis toimetab unenäos vägevaks saades, on loomus,” eks öelnud,
“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”
Eks ta süda rahul edasi rännanud.
Eks ta juba taevalisi kätte saamata näinud seda hirmu:
“Isegi kui ihu on pime, pole tema pime,
kui lonkab, siis ei lonka,
ta ei jää selle vigadest vigaseks,
|| 8.10.1 ||
kui mõrvata, siis ei saa teda tappa,
kui longata, siis tema ei lonka,
ometi just tema tapetakse, ära rapitakse,
saab tunda ebameeldivat ning lausa kisab.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
|| 8.10.2 ||
Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.
Eks sünnijärjeisand öelnud temale:
“Heldus, kui süda rahul edasi rändasid,
mida veel otsima saabusid?”
Eks tema öelnud:
“Isegi kui ihu on pime, auväärne, pole tema pime,
kui lonkab, siis ei lonka,
ta ei jää selle vigadest vigaseks,
|| 8.10.3 ||
kui mõrvata, siis ei saa teda tappa,
kui longata, siis tema ei lonka,
ometi just tema tapetakse, ära rapitakse,
saab tunda ebameeldivat ning lausa kisab.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
“Just nii see on, heldus,” eks öelnud,
“aga enamatki loengut sulle pean,
asu siin järgmised kolmkümmend kaks aastat!”
Eks ta järgmised kolmkümmend kaks aastat asunudki.
Eks öelnud temale:
|| 8.10.4 ||
11.
“Kui keegi on uinunud, üheskoos, lõdvestunud,
unenägudest teada saamata,
siis see on loomus,” eks öelnud,
“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”
Eks ta süda rahul edasi rännanud.
Eks ta juba taevalisi kätte saamata näinud seda hirmu:
“Eks ole ta siis täpipealt nõnda,
et ei tea oma loomu kohta, et “see olen mina”,
ega ka tulnutest ning suubub soikujäämisse.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
|| 8.11.1 ||
Ta liginenud süüdatud tungal käes veel kord.
Eks sünnijärjeisand öelnud temale:
“Heldus, kui süda rahul edasi rändasid,
mida veel otsima saabusid?”
Eks tema öelnud:
“Eks ole ta siis täpipealt nõnda,
et ei tea oma loomu kohta, et “see olen mina”,
ega ka tulnutest ning suubub soikujäämisse.
Ma ei näe, mida siin nautida.”
|| 8.11.2 ||
“Just nii see on, heldus,” eks öelnud,
“aga enamatki loengut sulle pean.
Ning polegi teistsugust kui see,
asu siin järgmised viis aastat!”
Eks ta järgmised viis aastat asunudki.
Neid ilmet võttis sada üks, selle kohta lausutakse:
“Eks ole heldus ju sada üks aastat
sünnijärjeisanda juures vaimuõppel asunud.”
Eks öelnud temale:
|| 8.11.3 ||
12.
“Heldus, ihu on ju surelik, selle võtab surm,
ent seda haldab surematu ihuta loomus.
Meeldiv ja ebameeldiv võtavad ihuliku,
ihuga olles ei löö ju meeldivat ja ebameeldivat eemale.
Ent ihuta ju meeldiv ja ebameeldiv ei puuduta.
|| 8.12.1 ||
Ihuta on õhk, ihuta on veepilv, pikselöök, kõuemürin.
Nõnda nagu nad sealsest avarusest esile tõusevad,
väisavad ülemat tähevoogu ja omas laadis vormi võtavad,
|| 8.12.2 ||
niisamuti tõuseb siinsest ihust esile lõdvestus,
väisab ülemat tähevoogu ja omas laadis vormi võtab.
Ta on kõrgeim mees.
Ta käib seal ringi naljatades ja mängides,
leiab rahu naistes, liikureis, langudes,
mäletamata sündide lisandumist ega ihu.
Nõnda nagu rakendiloom on käru rakkes,
niisamuti on hing siinse ihu rakkes.
|| 8.12.3 ||
Kui silmad on seatud nüüd avaruse poole,
on see silmis viibiv mees, nägemise jaoks on silmad.
Kui nüüd tunneb, et “nii haistan”,
on see loomus, lõhna jaoks on nina.
Kui nüüd tunneb, et “nii vestlen”,
on see loomus, vestlemise jaoks on kõne.
Kui nüüd tunneb, et “nii kuulan”,
on see loomus, kuulmise jaoks on kõrvad.
|| 8.12.4 ||
Kui nüüd tunneb, et “nii arutan”,
on see loomus, aru on tema taevasilm.
Sedasi leiab aru ju taevasilmaga tunge nähes rahu.
|| 8.12.5 ||
Vaimuilma taevalistele istub ju, et sedasi on loomus,
sestap on nad võtnud kõik ilmad ja kõik tungid.
Too saab kätte kõik ilmad ja kõik tungid,
kes loomusele avanedes teada saab,”
eks öelnud sünnijärjeisand, öelnud sünnijärjeisand.
|| 8.12.6 ||
13.
“Pärast sünki ilmun välja laigulises,
pärast laigulist ilmun välja süngis,
pühin patu ära nagu hobune karvad,
pühin ihu maha kui kuuvarju suust vabanev kuu,
mittetehtud vaimuilma tegusal loomul
kohale tulen, kohale tulen.”
|| 8.13.1 ||
14.
Nime ja laadi lahkukandja nimi on ju avarus,
mille sees nad on, see on vaim, on surematu, on loomus.
Ilmun välja sünnijärjeisanda kohtumispaigas ja siseruumis.
Ma saan vaimulike ülluse, valitsejate ülluse, kodanluse ülluse,
ma saavutan ülluse, eks ole ma ülluste üllus.
Et valkjat ja hambutut, hambutut ja valkjat
ja ligast ei kohtaks, ligast ei kohtaks!
|| 8.14.1 ||
15.
Eks öelnud vaimur selle sünnijärjeisandale,
sünnijärjeisand inimarule, inimaru sünnijärgedele.
Kes on nagu viisiks korranud meistri perekonnas varamut
ja pöördub kõrguse tegusid jättes koju,
et kodukotuse all valges kohas korrata enesele
ja viisipäraselt ka poolehoidjaile,
ning paneb kõik tajud paika loomuses
ega kahjusta teisal ülepääsukohtadest ühtki tulnut –
kui ta sel moel käitub kuniks kestab, siis võtab ilmet vaimuilmas
ega pöördu veel kord ega pöördu veel kord.
|| 8.15.1 ||