Kolmas raamat

III

 

1.

 

Päevapaiste on ju taevaline mesi.

Taevalagi on ta lapik katus,

õhuruum kärg, kiired pojavastsed.

|| 3.1.1 ||

 

Mis on tema idavihud,

need on ida meesooned,

palved on mesilased

ning palvete varamu õis.

Need surematu rüüpe veed,

need palved ju

|| 3.1.2 ||

 

kuumutasid palvete varamut,

kuumutatul sündis üllus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.1.3 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevapaistele,

see on sedasi ju päevapaiste verev laad.

|| 3.1.4 ||

 

2.

 

Mis on nüüd tema lõunavihud,

need on lõuna meesooned,

urjad on mesilased

ning urjade varamu õis.

Need surematu rüüpe veed,

|| 3.2.1 ||

 

need urjad ju kuumutasid urjade varamut,

kuumutatul sündis üllus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.2.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevapaistele,

see on sedasi ju päevapaiste hele laad.

|| 3.2.3 ||

 

3.

 

Mis on nüüd tema läänevihud,

need on lääne meesooned,

loitsud on mesilased

ning loitsude varamu õis.

Need surematu rüüpe veed,

|| 3.3.1 ||

 

need loitsud ju

kuumutasid loitsude varamut,

kuumutatul sündis üllus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.3.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevapaistele,

see on sedasi ju päevapaiste tume laad.

|| 3.3.3 ||

 

4.

 

Mis on nüüd tema põhjavihud,

need on põhja meesooned,

Atharvani-Aṅgirase oma on mesilased

ning pärand ja muistend õis.

Need surematu rüüpe veed,

|| 3.4.1 ||

 

need Atharvani-Aṅgirase omad ju

kuumutasid pärandit ja muistendit,

kuumutatul sündis üllus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.4.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevapaistele,

see on sedasi ju päevapaiste ülimalt tume laad.

|| 3.4.3 ||

 

5.

 

Mis on nüüd tema ülesvihud,

need on üles meesooned,

varjuvad suunanäidud on mesilased

ning vaim õis.

Need surematu rüüpe veed,

|| 3.5.1 ||

 

need varjuvad suunanäidud ju

kuumutasid vaimu,

kuumutatul sündis üllus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.5.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevapaistele,

see on sedasi ju nagu rappuja päevapaiste keskel.

|| 3.5.3 ||

 

Nad on ju maitsete maitsed,

sest varamud on maitsed,

nood on nende maitsed.

Nad on ju surematute surematud rüüped,

sest varamud on surematud,

nood on nende surematud rüüped.

|| 3.5.4 ||

 

6.

 

Sellest, mis on esimene surematu rüübe,

elatuvad tule suu kaudu hüved,

taevalised ju ei einesta ega joo,

rahulduvad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.6.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.6.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba tule suu kaudu hüvedega,

rahuldub juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.6.3 ||

 

Kuniks päevapaiste idas tõuseb ja läänes loojub,

seniks käib ringi hüvede kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.6.4 ||

 

7.

 

Sellest nüüd, mis on teine surematu rüübe,

elatuvad vürsti suu kaudu kisad,

taevalised ju ei einesta ega joo,

rahulduvad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.7.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.7.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vürsti suu kaudu kisadega,

rahuldub juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.7.3 ||

 

Kuniks päevapaiste idas tõuseb ja läänes loojub,

kaks korda niikaua lõunas tõuseb ja põhjas loojub,

seniks käib ringi kisade kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.7.4 ||

 

8.

 

Sellest nüüd, mis on kolmas surematu rüübe,

elatuvad vetevaimu suu kaudu päevapaisted,

taevalised ju ei einesta ega joo,

rahulduvad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.8.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.8.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vetevaimu suu kaudu päevapaistetega,

rahuldub juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.8.3 ||

 

Kuniks päevapaiste lõunas tõuseb ja põhjas loojub,

kaks korda niikaua läänes tõuseb ja idas loojub,

seniks käib ringi päevapaistete kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.8.4 ||

 

9.

 

Sellest nüüd, mis on neljas surematu rüübe,

elatuvad leotise suu kaudu iilid,

taevalised ju ei einesta ega joo,

rahulduvad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.9.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.9.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba leotise suu kaudu iilidega,

rahuldub juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.9.3 ||

 

Kuniks päevapaiste läänes tõuseb, idas loojub,

kaks korda niikaua põhjas tõuseb, lõunas loojub,

seniks käib ringi iilide kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.9.4 ||

 

10.

 

Sellest nüüd, mis on viies surematu rüübe,

elatuvad vaimu suu kaudu tõsilased,

taevalised ju ei einesta ega joo,

rahulduvad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.10.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.10.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vaimu suu kaudu tõsilastega,

rahuldub juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.10.3 ||

 

Kuniks päevapaiste põhjas tõuseb ja lõunas loojub,

kaks korda niikaua väljaspool tõuseb ja siinpool loojub,

seniks käib ringi tõsilaste kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.10.4 ||

 

11.

 

Sealt üles tõustes nüüd

ei tõuse ega looju enam,

vaid on üksipäini keskel paigal.

Kuulutus on selline.

|| 3.11.1 ||

 

“Pole ju sinna varisenud

ega kunagi tõusnud.

Taevased, mul on see olemus,

ärge jätke kosutamata vaimuga!”

|| 3.11.2 ||

 

Eks tolle jaoks ju ei tõuse ega varise,

eks tollel on ainukordne taevalik päev,

kes nii tunneb vaimu seadistust.

|| 3.11.3 ||

 

Eks vaimur öelnud selle sünnijärjeisandale,

sünnijärjeisand inimarule, inimaru sünnijärgedele.

Eks isa kõnelnud vaimu Uddālaka Āruṇile, vanimale pojale.

|| 3.11.4 ||

 

Las räägib isa ikka ju vaimu ette vanimale pojale

või juhendatavale käealusele,

|| 3.11.5 ||

 

mitte kellelegi teisele.

Kui anda talle ka see, mida ümbritsevad veed ja täidab rikkus,

siis “on seda sellestki enam”.

|| 3.11.6 ||

 

12.

 

Laulend on ju nii kõik, mis iganes on tulnud.

Kõne on ju laulend,

kõne ju laulab ja kaitseb nii kõike tulnut.

|| 3.12.1 ||

 

See ju, mis on laulend,

on ikka ju seesama mis maa,

sest selles nii kõik tulnu paigas püsib

ega ületa selle äärt.

|| 3.12.2 ||

 

See ju, mis on maa,

on ikka ju seesama mis ihu mehe sees,

sest selles hinged paigas püsivad

ega ületa selle äärt.

|| 3.12.3 ||

 

See ju, mis on ihu mehe sees,

on ikka ju seesama mis süda mehe sees,

sest selles hinged paigas püsivad

ega ületa selle äärt.

|| 3.12.4 ||

 

See on neljarealine kuuetine laulend,

selle kohta on palves järele öeldud:

|| 3.12.5 ||

 

“Sel määral vägevust on temal,

mees on temast vanemgi.

Kõik tulnud on tast veerandik,

kolm veerandikku tast on surematu taeva sees.”

|| 3.12.6 ||

 

See ju, mis on “vaim”,

on ikka ju seesama mis avarus mehest väljas.

See ju, mis on avarus mehest väljas,

|| 3.12.7 ||

 

on ikka ju seesama mis avarus mehe sees.

See ju, mis on avarus mehe sees,

|| 3.12.8 ||

 

on ikka ju seesama mis avarus südame sisemuses.

Sedasi on täielik ja käivituseta.

Täieliku ja käivituseta toreda leiab too,

kes nii tunneb.

|| 3.12.9 ||

 

13.

 

Eks ole sel südamel ju viis taevalist lõõri.

Mis on tema idalõõr,

see on hing, on silmad, on päevapaiste.

Sedasi las istub, et on “särts ja söödav söök”.

Särtsuda ja sööki süüa saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.1 ||

 

Mis on nüüd tema lõunalõõr,

see on põimhõng, on kõrvad, on kuuketas.

Sedasi las istub, et on “toredus ja üllus”.

Toredaks ja üllaks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.2 ||

 

Mis on nüüd tema läänelõõr,

see on väljahõng, on kõne, on tuli.

Sedasi las istub, et on “vaimusädelus ja söödav söök”.

Vaimuga sädeleda ja sööki süüa saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.3 ||

 

Mis on nüüd tema põhjalõõr,

see on kokkuhõng, on aru, on sombupilv.

Sedasi las istub, et on “kuulsus ja uhkus”.

Kuulsaks ja uhkeks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.4 ||

 

Mis on nüüd tema üleslõõr,

see on ülahõng, on õhk, on avarus.

Sedasi las istub, et on “võimsus ja vägi”.

Võimsaks vägilaseks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.5 ||

 

Need viis vaimumeest on ju jumalariigi ilma väravavahid.

Kes nii tunneb neid viit vaimumeest, jumalariigi ilma väravavahte,

tolle perekonnas sünnib vapper.

Jumalariigi ilma küünitab too,

kes nii tunneb neid viit vaimumeest, jumalariigi ilma väravavahte.

|| 3.13.6 ||

 

Kui nüüd siinsest taevast ülem tähevoog

valgustab igas tagajärjes, kõigis tagajärgedes,

kõrgemast kõrgemata ilmades,

on see ikka ju seesama tähevoog, mis on mehe sees.

Seda on näha, kui kokkupuutel saab teada ihusoojusest.

Seda on kuulda, kui kuulmekäike kinni toppides

justnagu kuuleks kohinat, möiratust või tulelõkendust.

Sedasi las istub, et “nähtub ja kuuldub”.

Silmale kena kuuldub tollel,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 3.13.7 ||

 

14.

 

Nii kõik on siis vaim.

Las istub rahus, et “selles sünnib, sulab, hingab”.

Mees koosneb nüüd siis talitusest,

nagu siinses ilmas talitab,

selliseks saab siit edasi käies.

Tehku ta talitust!

|| 3.14.1 ||

 

Koosneb arust, ihuks on hing, laadiks helk,

kujuvõtuks olemus, loomuseks avarus,

kõik teod, kõik tungid, kõik lõhnad, kõik maitsed on tal,

nii kõigele annetab, ei kõneta, ei huvitu –

|| 3.14.2 ||

 

selline on minu loomus südame sees,

väiksem riisist, odrast, sinepist, kukeheinast või kukeheina terast.

Selline on minu loomus südame sees,

vanem maast, vanem õhuruumist, vanem taevast, vanem neist ilmadest.

|| 3.14.3 ||

 

Kõik teod, kõik tungid, kõik lõhnad, kõik maitsed on tal,

nii kõigele annetab, ei kõneta, ei huvitu –

selline on minu loomus südame sees.

See on vaim.

“Kui kellelgi on, et “siit edasi käies olen selles kohas”,

tollel muidugi kõhklust ei ole,”

eks lausunud Śāṇḍilya, Śāṇḍilya.

|| 3.14.4 ||

 

15.

 

Õõneks õhuruum, põhjaks pinnas, ei see anum vanane,

selle nurkadeks on ilmakaared, avauseks ülal taevalagi.

Sedasi on anum hüve asupaik, sinna toetub nii igaüks.

|| 3.15.1 ||

 

Tema idakaare nimeks on ohvrilusikas,

lõuna nimeks taluja,

lääne nimeks valitsejaemand,

põhja nimeks hästitulnu,

nende vasikas on õhk.

Kes nii tunneb õhku, ilmakaarte vasikat,

ei kisa pojakisa.

Kui ma nii tunnen õhku, ilmakaarte vasikat,

ärgu kisagu pojakisa!

|| 3.15.2 ||

 

Purunemata anumas ilmun tollega, tollega, tollega,

hinges ilmun tollega, tollega, tollega,

maa peal ilmun tollega, tollega, tollega,

maaüleses ilmun tollega, tollega, tollega,

jumalas ilmun tollega, tollega, tollega.

|| 3.15.3 ||

 

Kui ütlesin, et “hinges ilmun”,

ning hing on nii kõik tulnu, mis iganes on,

siis just selles ilmun.

|| 3.15.4 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “maa peal ilmun”,

siis ütlesin seda, et “ilmun maal,

ilmun õhuruumis, ilmun taevas”.

|| 3.15.5 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “maaüleses ilmun”,

siis ütlesin seda, et “ilmun tules,

ilmun õhus, ilmun päevapaistes”.

|| 3.15.6 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “jumalas ilmun” –

siis ütlesin seda, et “ilmun palvete varamus,

ilmun urjade varamus, ilmun loitsude varamus”.

|| 3.15.7 ||

 

16.

 

Mees on ikka ju urjamine,

kakskümmend neli aastat on tal hommikune leotamine,

laulend on kakskümmend neli silpi.

Hommikune leotamine on laulendi moodi,

nii on temaga pikitud hüved.

Hinged on ikka ju hüved,

sest nii kõigele nad eluaseme annavad.

|| 3.16.1 ||

 

Kui miski teda selles järgus kuumaks ajab,

las ta räägib, et “hinged, hüved,

jätkake mu hommikust leotamist keskpäevase leotamiseni!

Ärgu riknegu ma, urjamine, keset hingi, hüvesid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.2 ||

 

Nelikümmend neli aastat on nüüd keskpäevane leotamine,

kolmikhõise on nelikümmend neli silpi.

Keskpäevane leotamine on kolmikhõiske moodi,

nii on temaga pikitud kisad.

Hinged on ikka ju kisad,

sest nii kõike nad kisama ajavad.

|| 3.16.3 ||

 

Kui miski teda selles järgus kuumaks ajab,

las ta räägib, et “hinged, kisad,

jätkake mu keskpäevast leotamist kolmanda leotamiseni!

Ärgu riknegu ma, urjamine, keset hingi, kisasid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.4 ||

 

Nelikümmend kaheksa aastat on nüüd kolmas leotamine,

loodusetütar on nelikümmend kaheksa silpi.

Kolmas leotamine on loodusetütre moodi,

nii on temaga pikitud päevapaisted.

Hinged on ikka ju päevapaisted,

sest nii kõike nad võtavad.

|| 3.16.5 ||

 

Kui miski teda selles järgus kuumaks ajab,

las ta räägib, et “hinged, päevapaisted,

jätkake mu kolmandat leotamist, kuni kestan!

Ärgu riknegu ma, urjamine, keset hingi, päevapaisteid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.6 ||

 

Eks ikka ju seda tundes lausunud Mahidāsa Aitareya:

“Miks ajad mind kuumaks,

kui ma siiski edasi ei käi?”

Eks ta elas sada kuusteist aastat.

Eks elagi sada kuusteist aastat too,

kes nii tunneb.

|| 3.16.7 ||

 

17.

 

Kui on einestamata, kui joomata, kui ei leia rahu,

siis on tal pühendused.

|| 3.17.1 ||

 

Kui nüüd einestab, kui joob, kui leiab rahu,

siis on käigus juurdeseadmised.

|| 3.17.2 ||

 

Kui nüüd naerab, kui naljatab, kui sõbrutsemist toimetab,

siis on käigus hõisked ja kiidusõnad.

|| 3.17.3 ||

 

Kui on nüüd kuumus, andmine,

otsekohesus, kahjutus, olemuse ütlemine,

siis on tal lunatasud.

|| 3.17.4 ||

 

Sestap lausutakse, et “sigib” ja “sigis”,

see on tema veelkordne ilmumine,

ja suremine on üleuhtumine.

|| 3.17.5 ||

 

Eks sedasi ütles Ghora Āṅgirasa, kui ütles Kṛṣṇa Devakīputrale,

mil oli jäänud juba joogijanuta:

“Lõpu viivul küünitagu neisse kolme –

ole kadumatu, ole põrmustumatu, ole kiidetud hing!”

Ning tuleb ka kaks palvet.

|| 3.17.6 ||

 

“Iidsest niisast alanud

tähevoogu näeb varahommikul,

ülemat taeva süüdatust.

Ülal me pimeduse taga

on näha kõrgem tähevoog,

on näha kõrgem jumal.

Läksime sinna, kus taevaliste taevaline päike,

kõrgeim tähevoog, kõrgeim tähevoog.”

|| 3.17.7 ||

 

18.

 

Las istub, et “aru on vaim”.

Nii on loomuse kohta.

Nüüd taevasuste kohta:

“Avarus on vaim.”

Näidatud said mõlemad suunad,

nii loomuse kui taevasuste kohta.

|| 3.18.1 ||

 

Sedasi on vaimul neli veerandikku.

“Kõne on veerandik, hing on veerandik,

silmad on veerandik, kõrvad on veerandik.”

Nii on loomuse kohta.

Nüüd taevasuste kohta.

“Tuli on veerandik, õhk on veerandik,

päevapaiste on veerandik, ilmakaared on veerandik.”

Näidatud said mõlemad suunad,

nii loomuse kui taevasuste kohta.

|| 3.18.2 ||

 

Kõne on üks veerandik vaimust,

ta hiilgab ja kuumab tule tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, ülluse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.3 ||

 

Hing on üks veerandik vaimust,

ta hiilgab ja kuumab õhu tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, ülluse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.4 ||

 

Silm on üks veerandik vaimust,

ta hiilgab ja kuumab päevapaiste tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, ülluse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.5 ||

 

Kõrv on üks veerandik vaimust,

ta hiilgab ja kuumab ilmakaarte tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, ülluse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 3.18.6 ||

 

19.

 

Suunanäiduks on, et “päevapaiste on vaim”.

Ning selle loendus.

Nii oli esmalt olemas vaid olematu,

siis oli olemas olev,

siis tuli kohale,

siis pani käima muna,

siis aastaringi mõõtu magas,

siis lõhenes

ja tulid munakoored hõbesäbru ja kullatoon.

|| 3.19.1 ||

 

Kui on hõbesäbru, siis on maa,

kui kullatoon, siis taevalagi,

kui emakook, siis mäed,

kui lootekest, siis pilverünk ja udu,

kui lõõtsumised, siis jõed,

kui põievesi, siis meri.

|| 3.19.2 ||

 

See, mis nüüd sündis, oli päevapaiste,

tema sünni järel tõusid mürinad ja ulumised,

kõik tulnud ja kõik tungid.

Sestap tema tõusmise ja tagasikeeramise

järel tõusevad mürinad ja ulumised,

kõik tulnud ja kõik tungid.

|| 3.19.3 ||

 

Kellele nii tundes istub, et “päevapaiste on vaim”,

ja lootusegi paneb sellele,

tolle juurde mingu tõsised mürinad

ja lõbustagu, lõbustagu.

|| 3.19.4 ||