Kolmas raamat

III

 

1.

 

Päevakera on ju taevaline mesi.

Taevalagi on ta lapik katus,

õhuruum kärg, kiired vastsepojad.

|| 3.1.1 ||

 

Tema idavihud on ida meesooned,

palved mesilased, palvete varamu õis,

surematud rüüped on veed.

Nood palved ju

|| 3.1.2 ||

 

kuumutasid palvete varamut,

kuumutatul sündis toredus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.1.3 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevakerale,

see on sedasi ju päevakera verev laad.

|| 3.1.4 ||

 

2.

 

Tema lõunavihud on nüüd lõuna meesooned,

urjad mesilased, urjade varamu õis,

surematud rüüped on veed.

|| 3.2.1 ||

 

Nood urjad kuumutasid ju urjade varamut,

kuumutatul sündis toredus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.2.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevakerale,

see on sedasi ju päevakera hele laad.

|| 3.2.3 ||

 

3.

 

Tema läänevihud on nüüd lääne meesooned,

loitsud mesilased, loitsude varamu õis,

surematud rüüped on veed.

|| 3.3.1 ||

 

Nood loitsud kuumutasid ju loitsude varamut,

kuumutatul sündis toredus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.3.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevakerale,

see on sedasi ju päevakera tume laad.

|| 3.3.3 ||

 

4.

 

Tema põhjavihud on nüüd põhja meesooned,

Atharvani-Aṅgirase oma mesilased,

pärand ja muistend õis,

surematud rüüped on veed.

|| 3.4.1 ||

 

Atharvani-Aṅgirase oma ju kuumutas

pärandit ja muistendit,

kuumutatul sündis toredus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.4.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevakerale,

see on sedasi ju päevakera ülimalt tume laad.

|| 3.4.3 ||

 

5.

 

Tema ülesvihud on nüüd üles meesooned,

varjuvad suunanäidud mesilased, vaim õis,

surematud rüüped on veed.

|| 3.5.1 ||

 

Varjuvad suunanäidud kuumutasid ju vaimu,

kuumutatul sündis toredus, särts,

taju, vaprus, söödav söök, maitse.

|| 3.5.2 ||

 

See tilkus välja,

see toetus igalt poolt päevakerale,

see on sedasi ju nagu rappuja päevakera keskel.

|| 3.5.3 ||

 

Nad on ju maitsete maitsed,

sest varamud on maitsed,

nood on nende maitsed.

Nad on ju surematute surematud rüüped,

sest varamud on surematud,

nood on nende surematud rüüped.

|| 3.5.4 ||

 

6.

 

Sellest, mis on esimene surematu rüübe,

elatuvad tule suu kaudu hüved,

taevalised ju ei einesta ega joo,

lepivad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.6.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.6.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba tule ja suu kaudu hüvedega,

lepib juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.6.3 ||

 

Kuniks päevakera idas tõuseb ja läänes loojub,

seniks ringi käib hüvede kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.6.4 ||

 

7.

 

Sellest nüüd, mis on teine surematu rüübe,

elatuvad vürsti suu kaudu kisad,

taevalised ju ei einesta ega joo,

lepivad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.7.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.7.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vürsti ja suu kaudu kisadega,

lepib juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.7.3 ||

 

Kuniks päevakera idas tõuseb ja läänes loojub,

kaks korda niikaua lõunas tõuseb ja põhjas loojub,

seniks ringi käib kisade kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.7.4 ||

 

8.

 

Sellest nüüd, mis on kolmas surematu rüübe,

elatuvad vetevaimu suu kaudu päevakerad,

taevalised ju ei einesta ega joo,

lepivad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.8.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.8.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vetevaimu ja suu kaudu päevakeradega,

lepib juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.8.3 ||

 

Kuniks päevakera lõunas tõuseb ja põhjas loojub,

kaks korda niikaua läänes tõuseb ja idas loojub,

seniks ringi käib päevakerade kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.8.4 ||

 

9.

 

Sellest nüüd, mis on neljas surematu rüübe,

elatuvad leotise suu kaudu iilid,

taevalised ju ei einesta ega joo,

lepivad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.9.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.9.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba leotise ja suu kaudu iilidega,

lepib juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.9.3 ||

 

Kuniks päevakera läänes tõuseb, idas loojub,

kaks korda niikaua põhjas tõuseb, lõunas loojub,

seniks ringi käib iilide kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.9.4 ||

 

10.

 

Sellest nüüd, mis on viies surematu rüübe,

elatuvad vaimu suu kaudu tõsilased,

taevalised ju ei einesta ega joo,

lepivad juba surematut rüübet nähes.

|| 3.10.1 ||

 

Nad kogunevad selle laadi sisse,

sellest laadist tõusevad.

|| 3.10.2 ||

 

Kes nii tunneb surematut rüübet,

ühestub juba vaimu ja suu kaudu tõsilastega,

lepib juba surematut rüübet nähes.

Ta koguneb selle laadi sisse,

sellest laadist tõuseb.

|| 3.10.3 ||

 

Kuniks päevakera põhjas tõuseb ja lõunas loojub,

kaks korda niikaua väljaspool tõuseb ja siinpool loojub,

seniks ringi käib tõsilaste kuningriik ja enesevalitsus.

|| 3.10.4 ||

 

11.

 

Sealt üles tõustes nüüd

ei tõuse ega looju enam,

vaid on üksipäini keskel paigal.

Kuulutus on selline.

|| 3.11.1 ||

 

“Pole seal ju varisenud

ega tõusnud kunagi,

selle olemusega taevased mind

ärgu jätku kosutamata vaimuga!”

|| 3.11.2 ||

 

Eks tollel ju ei tõuse ega varise,

eks tule tollel korraga taevalik päev,

kes nii tunneb vaimu seadistust.

|| 3.11.3 ||

 

Eks vaimur öelnud selle sünnijärjeisandale,

sünnijärjeisand inimarule, inimaru sünnijärgedele.

Eks isa öelnud vaimu edasi Uddālaka Āruṇile, vanimale pojale.

|| 3.11.4 ||

 

Las räägib isa ikka ju vaimu edasi vanimale pojale

või juhendatavale käealusele,

|| 3.11.5 ||

 

mitte kellelegi teisele.

Kui anda talle ka vetega ümbritsetu ja rikkusega täidetu,

siis “seda on rohkem sellestki”.

|| 3.11.6 ||

 

12.

 

Laulend on ju nii kõik, mis iganes on tulnud.

Kõne on ju laulend,

kõne ju laulab ja kaitseb nii kõike tulnut.

|| 3.12.1 ||

 

See ju, mis on laulend,

on ikka ju seesama mis maa,

sest selles nii kõik tulnu paigas püsib

ega ulatu sellest üle.

|| 3.12.2 ||

 

See ju, mis on maa,

on ikka ju seesama mis ihu mehe sees,

sest selles hinged paigas püsivad

ega ulatu sellest üle.

|| 3.12.3 ||

 

See ju, mis on ihu mehe sees,

on ikka ju seesama mis süda mehe sees,

sest selles hinged paigas püsivad

ega ulatu sellest üle.

|| 3.12.4 ||

 

See on neljarealine kuuetine laulend,

selle kohta on palves järele öeldud:

|| 3.12.5 ||

 

“Sel määral on tal vägevust,

ja mees on temast vanem.

Veerandik on tal kõik tulnud,

kolm veerandikku on tal taeva sees surematu.”

|| 3.12.6 ||

 

See ju, mis on “vaim”,

on ikka ju seesama mis selgus mehest väljas.

See ju, mis on selgus mehest väljas,

|| 3.12.7 ||

 

on ikka ju seesama mis selgus mehe sees.

See ju, mis on selgus mehe sees,

|| 3.12.8 ||

 

on ikka ju seesama mis selgus südame sisemuses.

Sedasi on täielik ja käivituseta.

Täieliku ja käivituseta tähtsa leiab too,

kes nii tunneb.

|| 3.12.9 ||

 

13.

 

Eks ole sel südamel ju viis taevalist lõõri.

Mis on tema idalõõr,

see on hing, on silmad, on päevakera.

Sedasi las istub, et on “särts ja söödav söök”.

Särtsuda ja sööki süüa saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.1 ||

 

Mis on nüüd tema lõunalõõr,

see on põimhõng, on kõrvad, on kuuketas.

Sedasi las istub, et on “tähtis ja toredus”.

Tähtjaks ja toredaks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.2 ||

 

Mis on nüüd tema läänelõõr,

see on väljahõng, on kõne, on tuli.

Sedasi las istub, et on “vaimusädelus ja söödav söök”.

Sööb sööki vaimusädeluses too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.3 ||

 

Mis on nüüd tema põhjalõõr,

see on kokkuhõng, on aru, on sombupilv.

Sedasi las istub, et on “kuulsus ja üllus”.

Kuulsaks ja üllaks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.4 ||

 

Mis on nüüd tema üleslõõr,

see on ülahõng, on õhk, on selgus.

Sedasi las istub, et on “võimsus ja vägi”.

Võimsaks ja vägevaks saab too,

kes nii tunneb.

|| 3.13.5 ||

 

Need viis vaimumeest on ju jumalariigi ilma väravavahid.

Kes nii tunneb neid viit vaimumeest, jumalariigi ilma väravavahte,

tolle perekonnas sünnib vapper.

Jumalariigi ilma küünitab too,

kes nii tunneb neid viit vaimumeest, jumalariigi ilma väravavahte.

|| 3.13.6 ||

 

Kui nüüd siinsest taevast ülem tähevoog

valgustab igas tagajärjes, kõigis tagajärgedes,

kõrgemast kõrgemata ilmades,

on see ikka ju seesama tähevoog, mis on mehe sees.

Seda on näha siis, kui kokkupuutel

saab teada soojusest ihus.

Seda on kuulda siis, kui kuulmekäike kinni toppides

kuuleb justnagu siselärmi, lärmitsust või lõkendavat tuld.

Sedasi las istub, et “nähtub ja kuuldub”.

Silmale kena kuuldub tollel,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 3.13.7 ||

 

14.

 

Nii kõik on siis vaim,

las rahus istub, et “selles sünnib, sulab, hingab”.

Mees koosneb nüüd siis talitusest,

nii nagu talitab siinses ilmas,

nõnda siit edasi käib.

Tehku ta talitust!

|| 3.14.1 ||

 

Koosneb arust, ihuks on hing, laadiks helk,

kujuvõtuks olemus, loomuseks selgus,

kõigi tegude, kõigi tungide, kõigi lõhnade, kõik maitsetega,

nii kõigele annetaja, ei kõnele ega huvitu –

|| 3.14.2 ||

 

nii on minu loomus südame sees,

väiksem riisist, odrast, sinepist, kukeheinast või kukeheina terast.

Nii on minu loomus südame sees,

vanem maast, vanem õhuruumist, vanem taevast, vanem nendest ilmadest.

|| 3.14.3 ||

 

Kõigi tegude, kõigi tungide, kõigi lõhnade, kõik maitsetega,

nii kõigele annetaja, ei kõnele ega huvitu –

nii on minu loomus südame sees.

See on vaim.

“Kui on nii, et “siit edasi käies sinna kohale saan”,

siis tollel muidugi ei oleks kõhklust,”

eks lausunud Śāṇḍilya, Śāṇḍilya.

|| 3.14.4 ||

 

15.

 

Anum ei vanane, kõhuõõneks õhuruum, põhjaks pinnas,

sest selle nurgad on ilmakaared, taevalagi selle kõrgem avaus.

Sedasi on anum hüve asupaik, sinna toetub nii igaüks.

|| 3.15.1 ||

 

Tema idakaare nimeks on tulekeel,

lõuna nimeks taluja,

lääne nimeks valitsejaemand,

põhja nimeks hästitulnu,

nende vasikas on õhk.

Kes nii tunneb õhku, ilmakaarte vasikat,

ei kisa poja järele kisamist.

Kui ma nii tunnen õhku, ilmakaarte vasikat,

ärgu kisagu poja järele kisamist!

|| 3.15.2 ||

 

Murdumata anumas ilmun tollega, tollega, tollega,

hinges ilmun tollega, tollega, tollega,

maa peal ilmun tollega, tollega, tollega,

maaüleses ilmun tollega, tollega, tollega,

jumalas ilmun tollega, tollega, tollega.

|| 3.15.3 ||

 

Kui ütlesin, et “hinges ilmun”,

siis hing on ju nii kõik, mis iganes nii on tulnud,

just selles ilmun.

|| 3.15.4 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “maa peal ilmun”,

siis ütlesin seda, et “ilmun maal,

ilmun õhuruumis, ilmun taevas”.

|| 3.15.5 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “maaüleses ilmun”,

siis ütlesin seda, et “ilmun tules,

ilmun õhus, ilmun päevakeras”.

|| 3.15.6 ||

 

Kui ütlesin nüüd, et “jumalas ilmun” –

siis ütlesin seda, et “ilmun palvete varamus,

ilmun urjade varamus, ilmun loitsude varamus”.

|| 3.15.7 ||

 

16.

 

Mees on ikka ju urjamine,

kakskümmend neli aastat on tal hommikune leotamine,

laulend on kakskümmend neli silpi.

Hommikune leotamine on laulendi moodi,

nii on temaga pikitud hüved.

Hinged on ikka ju hüved,

sest nii kõigele nad ulualust annavad.

|| 3.16.1 ||

 

Kui keegi sellal kuumaks läheb,

siis las räägib ta, et “hinged, hüved,

jätkake mu hommikust leotamist keskpäevase leotamiseni!

Ärgu ma, urjamine, riknegu keset hingi, hüvesid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.2 ||

 

Nelikümmend neli aastat on nüüd keskpäevane leotamine,

kolmikhõise on nelikümmend neli silpi.

Keskpäevane leotamine on kolmikhõiske moodi,

nii on temaga pikitud kisad.

Hinged on ikka ju kisad,

sest nii kõike nad kisama ajavad.

|| 3.16.3 ||

 

Kui keegi sellal kuumaks läheb,

siis las räägib ta, et “hinged, kisad,

jätkake mu keskpäevast leotamist kolmanda leotamiseni!

Ärgu ma, urjamine, riknegu keset hingi, kisasid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.4 ||

 

Nelikümmend kaheksa aastat on nüüd kolmas leotamine,

loodusetütar on nelikümmend kaheksa silpi.

Kolmas leotamine on loodusetütre moodi,

nii on temaga pikitud päevakerad.

Hinged on ikka ju päevakerad,

sest nii kõike nad võtavad.

|| 3.16.5 ||

 

Kui keegi sellal kuumaks läheb,

siis las räägib ta, et “hinged, päevakerad,

jätkake mu kolmandat leotamist, kuni kestan!

Ärgu ma, urjamine, riknegu keset hingi, päevakerasid!”

Eks pärast seda tõusebki, ei jää põduraks.

|| 3.16.6 ||

 

Eks ikka ju seda tundes lausunud Mahidāsa Aitareya:

“Miks lähed mul sedasi kuumaks,

kui ma sellega edasi ei käi?”

Eks ta elas sada kuusteist aastat.

Eks elab edasi sada kuusteist aastat,

kes nii tunneb.

|| 3.16.7 ||

 

17.

 

Kui on einestamata, kui joomata, kui ei leia rahu,

siis on tal pühendused.

|| 3.17.1 ||

 

Kui nüüd einestab, kui joob, kui leiab rahu,

siis käib mööda juurdeseadmisi.

|| 3.17.2 ||

 

Kui nüüd naerab, kui naljatab, kui sõbrutsemist toimetab,

siis käib mööda hõiskeid ja kiidusõnu.

|| 3.17.3 ||

 

Kui on nüüd kuumus, andmine,

otsekohesus, kahjutus, olemuse ütlemine,

siis on tal lunatasud.

|| 3.17.4 ||

 

Sestap lausutakse, et “sigib” ja “sigis”,

see on tal veelkordne ilmumine,

ja suremine on üleuhtumine.

|| 3.17.5 ||

 

Eks sedasi ütles Ghora Āṅgirasa, kui ütles Kṛṣṇa Devakīputrale,

mil oli jäänud juba joogijanuta:

“Otsa viivul küünitagu neisse kolme –

ole kadumatu, ole põrmustumatu, ole kiidetud hing!”

Ning tuleb ka kaks palvet.

|| 3.17.6 ||

 

“Iidsest niisast algab

tähevoog, mis näha varahommikul,

ülem olles taeva süüdatust.

Ülal meie pimeduse taga

on näha kõrgem tähevoog,

on näha kõrgem jumal.

Läksime sinna, kus päevajumal, taevaliste taevaline,

kõrgeim tähevoog, kõrgeim tähevoog.”

|| 3.17.7 ||

 

18.

 

Las istub, et “aru on vaim”.

Nii on loomuse kohta.

Nüüd taevasuste kohta,

et “selgus on vaim”.

Näidatud saab kumbki suund,

nii loomuse kui taevasuste kohta.

|| 3.18.1 ||

 

Sedasi on vaim neljarealine –

“kõne on rida, hing on rida, silmad on rida, kõrvad on rida.”

Nii on loomuse kohta.

Nüüd taevasuste kohta.

“Tuli on rida, õhk on rida, päevakera on rida, ilmakaared on rida.”

Näidatud saab kumbki suund,

nii loomuse kui taevasuste kohta.

|| 3.18.2 ||

 

Kõne on vaimu neljas rida,

ta hiilgab ja kuumab tule tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, toreduse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.3 ||

 

Hing on vaimu neljas rida,

ta hiilgab ja kuumab õhu tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, toreduse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.4 ||

 

Silm on vaimu neljas rida,

ta hiilgab ja kuumab päevakera tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, toreduse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb.

|| 3.18.5 ||

 

Kõrv on vaimu neljas rida,

ta hiilgab ja kuumab ilmakaarte tähevoo abil.

Hiilgab ja kuumab kuulsuse, toreduse, vaimusädeluse abil,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 3.18.6 ||

 

19.

 

Suunanäiduks on, et “päevakera on vaim”.

Ning selle loendus.

Nii oli esmalt olemas vaid olematu,

siis oli olemas olev,

siis tuli kohale,

siis pani käima muna,

siis aasta mõõtu magas,

siis lahti lõhkes

ja tulid munakoored hõbesäbru ja kullatoon.

|| 3.19.1 ||

 

Kui on hõbesäbru, siis on maa,

kui kullatoon, siis taevalagi,

kui emakook, siis mäed,

kui lootekest, siis pilverünk ja udu,

kui lõõtsumised, siis jõed,

kui põievesi, siis meri.

|| 3.19.2 ||

 

Ning see, mis sündis nüüd, oli päevakera,

tema sünni järel tõusid mürinad ja ulumised,

kõik tulnud ja kõik tungid.

Sestap tema tõusmise ja tagasikeeramise

järel tõusevad mürinad ja ulumised,

kõik tulnud ja kõik tungid.

|| 3.19.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et “päevakera on vaim”,

ja lootusegi paneb sellele,

tollele lähenegu tõsised mürinad,

et lõbustada, lõbustada.

|| 3.19.4 ||