Kuues raamat
VI
1.
Eks oli Śvetaketu Āruṇeya,
eks öelnud isa temale:
“Śvetaketu, asu vaimuõppele!
Ei olda ju meie pereringis järele ütlemata, leotaja,
justnagu vaimu kaim.”
|| 6.1.1 ||
Eks ta jõudis kaheteistkümne aasta juurde,
kahekümne nelja aastani kordas kõiki varamuid,
naastes oli vägeva aruga, uhkeldav järeleütleja, kõrk.
Eks öelnud isa temale:
|| 6.1.2 ||
“Śvetaketu, leotaja! Kuigi
oled nii vägeva aruga, uhkeldav järeleütleja, kõrk,
siiski, kas küsisid suunanäitu,
mismoodi kuulda kuulmatut, arutada arutamatut,
teada saada teadasaamatut?”
“Kuidas küll on, auväärne, see suunanäit?”
|| 6.1.3 ||
“Nagu ühe saviklimbi järgi, leotaja,
saab teada kõike savilist –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “savi”.
|| 6.1.4 ||
Nagu ühe vaskmündi järgi, leotaja,
saab teada kõike vaskset –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “vask”.
|| 6.1.5 ||
Nagu ühe kääri järgi, leotaja,
saab teada kõike rauatumedat –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “tume raud”.
Nõnda on, leotaja, see suunanäit.”
|| 6.1.6 ||
“Seda need auväärsed küll ju ei tundnud,
sest kes seda tunneks, kuidas ei ütleks mulle?
Aga rääkigu mulle siis auväärne!”
“Nõndaks, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.1.7 ||
2.
“Nii oli, leotaja, esmalt olemas vaid olev,
üksi vaid, teiseta.
Eks mõned on lausunud,
et “nii oli esmalt olemas vaid olematu,
üksi vaid, teiseta,
sestap sünnib olev olematust”,
|| 6.2.1 ||
aga kuidas siis, leotaja, nõnda olla saaks?” eks öelnud.
“Kuidas sünniks olematust olev?
Aga nii oli, leotaja, esmalt olemas vaid olev,
üksi vaid, teiseta.
|| 6.2.2 ||
See vaatles, et “palju olla, sünde jätkata”,
ning tõmbas välja särtsu.
Särts vaatles, et “palju olla, sünde jätkata”,
ning tõmbas välja veed.
Sestap kui mees kusagil valuleb või higistab,
sünnivad seejärel särtsu tõttu üles veed.
|| 6.2.3 ||
Veed vaatlesid, et “palju olla, sünde jätkata”,
ning tõmbasid välja söögi.
Sestap kui kusagil sajab ja enim sööki tuleb,
sünnib seejärel vete tõttu söödav söök.
|| 6.2.4 ||
3.
Neil tulnuil saab olla siis kolm seemet –
sünnib munast, sünnib elavast, sünnib idust.
|| 6.3.1 ||
See taevasus vaatles:
“Uhh, ma saan elusa loomu abil nende kolme taevasuse sisse,
käsitlen nime ja laadi
|| 6.3.2 ||
ning teen igast kolmikust kolm!”
See taevasus saigi elusa loomu abil nende kolme taevasuse sisse,
käsitles nime ja laadi
|| 6.3.3 ||
ning tegi igast kolmikust kolm.
Aga kuidas siiski, leotaja,
tuleb igast kolmest taevasusest kolmik,
selle saad minult teada!
|| 6.3.4 ||
4.
Kui tulel on verev laad, siis on särtsu laad,
kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.
Tulest tulelisuse minema laskis –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “kolm laadi”.
|| 6.4.1 ||
Kui päevapaistel on verev laad, siis on särtsu laad,
kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.
Päevapaistest päevapaistelisuse minema laskis –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “kolm laadi”.
|| 6.4.2 ||
Kui kuukettal on verev laad, siis on särtsu laad,
kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.
Kuust kuulisuse minema laskis –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “kolm laadi”.
|| 6.4.3 ||
Kui pikselöögil on verev laad, siis on särtsu laad,
kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.
Pikselöögist pikselöögilisuse minema laskis –
töötlus on kõne alusel ja nimesilt,
ent olemus on “kolm laadi”.
|| 6.4.4 ||
Eks ikka seda tundes ole ju lausunud
varasemad vägevate hoonetega vägevad kuulutajad:
“Tänapäeval ei saa meile ära tuua midagi,
mida pole juba kuuldud, arutatud, teada saadud.”
Sest tundsid nende järgi.
|| 6.4.5 ||
Kui “nagu verevaks sai”, siis tundsid, et on “särtsu laad”,
kui “nagu valevaks sai”, siis tundsid, et on “vete laad”,
kui “nagu tumedaks sai”, siis tundsid, et on “söögi laad”,
|| 6.4.6 ||
kui “nagu teada saamata jäi”, siis tundsid, et on “taevasused ühtekokku”.
Aga kuidas siiski, leotaja,
tuleb meest kätte saades igast kolmest taevasusest kolmik,
selle saad minult teada!
|| 6.4.7 ||
5.
Söömaeinet on kolmel viisil,
kui asend on rohmakaim, saab see pasaks,
kui keskmine, siis lihaks, kui vähim, siis aruks.
|| 6.5.1 ||
Joomavett on kolmel viisil,
kui asend on rohmakaim, saab see kuseks,
kui keskmine, siis vereks, kui vähim, siis hingeks.
|| 6.5.2 ||
Särtsueinet on kolmel viisil,
kui asend on rohmakaim, saab see luuks,
kui keskmine, siis üdiks, kui vähim, siis kõneks.
|| 6.5.3 ||
Sest aru koosneb söögist, leotaja,
hing vetest, kõne särtsust.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.5.4 ||
6.
“Kui hõõruda kohupiima, leotaja,
siis väheldane kihutab üles ja saab sulavõiks,
|| 6.6.1 ||
samamoodi, kui einestada sööki, leotaja,
siis väheldane kihutab üles ja saab aruks,
|| 6.6.2 ||
kui juua vett, leotaja,
siis väheldane kihutab üles ja saab hingeks,
|| 6.6.3 ||
kui einestada särtsu, leotaja,
siis väheldane kihutab üles ja saab kõneks.
|| 6.6.4 ||
Sest aru koosneb söögist, leotaja,
hing vetest, kõne särtsust.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.6.5 ||
7.
“Mehel on kuusteist osa, leotaja.
Viisteist päeva ära einesta,
vett joo tungi järgi,
hing on vesine ja joojal ei katke.”
|| 6.7.1 ||
Eks ta viisteist päeva ei einestanud,
eks seadnud end nüüd tema juurde:
“Mida räägin, aulik?”
“Palveid, urje, loitse, leotaja.”
Eks tema öelnud:
“Ei heiastu ju mulle, aulik.”
|| 6.7.2 ||
Eks öelnud temale:
“Nii nagu siis, leotaja, kui vägevalt läidetust
on jäänud püsima üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,
ei põleta see enam palju,
nõnda ka siis, leotaja, kui su kuueteistkümnest osast
on jäänud alles üksainus osa,
ei mõika sellega praegu varamuid.
Einesta! Siis saad mult teada.”
|| 6.7.3 ||
Eks ta einestanud,
eks seadnud end nüüd tema juurde,
eks küsinud, mis ja miks,
eks kõigesse küünitanud.
|| 6.7.4 ||
Eks öelnud temale:
“Nii nagu siis, leotaja, kui vägevalt läidetust
on jäänud püsima üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,
ent kui heintega üles tehes see lõkkele ajada,
põletab see seejärel palju,
|| 6.7.5 ||
nõnda ka siis, leotaja, kui su kuueteistkümnest osast
on jäänud alles üksainus osa,
ent kui söögiga üles tehes see lõkkele ajada,
mõikad sellega praegu varamuid.
Sest aru koosneb söögist, leotaja,
hing vetest, kõne särtsust.”
Eks ta nende kohta “teada saanud”, “teada saanud”.
|| 6.7.6 ||
8.
Eks Uddālaka Āruṇi öelnud pojale Śvetaketule:
“Saad minult teada unenäovallast, leotaja!
Kui mees uinub, nagu nimetatakse, leotaja,
siis võtab ta ilmet oleva kaudu, on endasse suubunud.
Sestap peetakse silmas, et ta “uinub”,
kuivõrd on endasse suubunud.
|| 6.8.1 ||
Nii nagu lõngaga köidetud lind lendab kaarest kaarde
ja toetub teisal püünet leidmata köidikule,
samamoodi lendab, leotaja, aru kaarest kaarde
ja toetub teisal püünet leidmata hingele,
sest aru köidetakse hinge külge, leotaja.
|| 6.8.2 ||
Saad minult teada eineisust ja joogijanust, leotaja!
Kui mees on einestamata, nagu nimetatakse, leotaja,
siis veed einestatu minema juhivad.
Nõnda nagu on “lehmajuht”, “hobusejuht”, “meestejuht”,
peetakse silmas, et veed on “eineisu”.
Saad teada sellegi, leotaja, et võsu lendab üles,
kuid juureta teda ei tule!
|| 6.8.3 ||
Kus teisal oleks selle juur kui söögis?
Just nõnda, leotaja, kui söök on võsu,
siis otsi järele, et juureks on veed!
Kui veed on võsu, leotaja,
siis otsi järele, et juureks on särts!
Kui särts on võsu, leotaja,
siis otsi järele, et juureks on olev!
Kõigil sünnijärgedel, leotaja, on juureks olev,
püüneks olev, püsimispaigaks olev.
|| 6.8.4 ||
Kui mees on nüüd joomata, nagu nimetatakse,
siis särts joodu minema juhib.
Nõnda nagu on “lehmajuht”, “hobusejuht”, “meestejuht”,
peetakse silmas, et särts on “veevajak”.
Saad teada sellegi, leotaja, et võsu lendab üles,
kuid juureta teda ei tule!
|| 6.8.5 ||
Kus teisal oleks selle juur kui vetes?
Kui veed on võsu, leotaja,
siis otsi järele, et juureks on särts!
Kui särts on võsu, leotaja,
siis otsi järele, et juureks on olev!
Kõigil sünnijärgedel, leotaja, on juureks olev,
püüneks olev, püsimispaigaks olev.
Aga kuidas siiski, leotaja,
tuleb meest kätte saades igast kolmest taevasusest kolmik,
on juba eespool öeldud.
Edasi käies võtab mehe kõne ilmet arus, leotaja,
aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses.
|| 6.8.6 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.8.7 ||
9.
“Nii nagu mesilased, leotaja, toodavad mett
mitmest puust möödudes
ja saavad maitseid kokku tuues ühtse maitse,
|| 6.9.1 ||
kuivõrd neil ei leidu seal eraldust,
et “mina olen selle puu maitse, mina olen tolle puu maitse”,
samamoodi ei tunne, leotaja, kõik sünnijärjed olemises ilmet võttes,
et “olemises ilmet võtame”.
|| 6.9.2 ||
On siin tiiger, lõvi, hunt, kult,
mutukas, koi, sääsk, kihulane
või kes iganes, siis selleks ka saab.
|| 6.9.3 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.9.4 ||
10.
“Ida jõed idast tulvavad, leotaja, lääne omad läänest,
nad suubuvad vaid merest merre, saavad vaid mereks.
Nõnda nagu nad ei tunne seal,
et “mina olen see, mina olen too”,
|| 6.10.1 ||
samamoodi ei tunne, leotaja, kõik sünnijärjed oleva juurde minnes,
et “oleva juurde läheme”.
On siin tiiger, lõvi, hunt, kult,
mutukas, koi, sääsk, kihulane
või kes iganes, siis selleks ka saab.
|| 6.10.2 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.10.3 ||
11.
“Kui lüüa vägeva puu juure pihta, leotaja, siis voolab, ent elab,
kui lüüa keskosa pihta, siis voolab, ent elab,
kui lüüa tipu pihta, siis voolab, ent elab,
elus loomus jätab ta jõusse,
ahmib juua ja on oma paigal rõõmus.
|| 6.11.1 ||
Kui elu jätab kängu ühe ta haru, siis see kuivab,
jätab kängu teise, siis see kuivab.
jätab kängu kolmanda, siis see kuivab,
jätab kängu kõik, kuivab kõik.
|| 6.11.2 ||
Samamoodi tunne siis, leotaja,” eks öelnud,
“et sureb ikka ju see, mis elus alla käib – elu ei sure!
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.11.3 ||
12.
“Too siia viigipuu vili!”
“Nii, auväärne.”
“Lõhu!”
“Lõhutud, auväärne.”
“Mida siin näed?”
“Väikeseid ivasid, auväärne.”
“Üks nende liige lõhu!”
“Lõhutud, auväärne.”
“Mida siin näed?”
“Ei midagi, auväärne.”
|| 6.12.1 ||
Eks öelnud temale:
“Kuigi nõnda väheldast, leotaja, ju ei käsitagi,
on nõnda väheldasest, leotaja, paigal ju vägev viigipuu,
usu, leotaja!
|| 6.12.2 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.12.3 ||
13.
“Pane vette soolast,
ehk seaksid hommikul end nüüd minu juurde.”
Eks ta teinud sedasi.
Eks öelnud temale:
“Too palun see soolane, mille videvikus vette panid!”
Eks uuris seda hindavalt, kuid ei tundnud,
|| 6.13.1 ||
oli justnagu ära sulanud.
“Palun rüüpa sellest kruusi otsast! Kuidas on?”
“Soolane.”
“Rüüpa kruusi keskelt! Kuidas on?”
“Soolane.”
“Rüüpa kruusi teisest otsast! Kuidas on?”
“Soolane.”
“Heida see minema,
ehk seaksid end nüüd minu juurde.”
Eks ta teinud nõnda.
“See pöördub pidevaks.”
Eks öelnud temale:
“Siin seda küll ei adugi, leotaja,
ent ikkagi on siin.
|| 6.13.2 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.13.3 ||
14.
“Nii nagu siis, leotaja, kui mees
on gandhāralaste juurest kohale juhitud, silmil mähis,
pärast see ära tõmmatud ligimesteta paigas
ning ta lõõtsub seal ida, põhja, lõuna ja lääne poole,
et on kohale juhitud, silmil mähis,
siis mähis silmilt ära tõmmatud.
|| 6.14.1 ||
Kui talle pärast mähisest vabakspääsemist ette rääkida,
et “seal kaares on gandhāralased, sinna kaarde rända!”,
siis küsib tubli oskaja külast külla ja väisab peagi gandhāralasi.
Eks nõnda tunne ka mees, kellel on meister,
et “seni olen siin, kuniks pole vabaks saanud,
ent siis saan ilmet võtta”.
|| 6.14.2 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.14.3 ||
15.
“Langud istuvad ju, leotaja, kuumava mehe juures:
“Tead mind, tead mind.”
Kuni tema kõne ei võta ilmet arus, aru hinges,
hing särtsus, särts ülemas taevasuses, seni teab.
|| 6.15.1 ||
Kui tema kõne võtab nüüd ilmet arus, aru hinges,
hing särtsus, särts ülemas taevasuses, siis nüüd ei tea.
|| 6.15.2 ||
Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
“Andku auväärne mulle enam teadmist!”
“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.
|| 6.15.3 ||
16.
“Käsist haaratud mees, leotaja, juhitakse kohale:
“Viis minema, varastas, kuumutage teda tapriga!”
Kui ta on seda teinud, olles seega loomuldasa ebaõige,
siis ebaõigele panust pannes vaapab ta end loomuldasa ebaõigega
ja kui võtab vastu kuuma tapri, saab ta põletada.
Siis tapetakse.
|| 6.16.1 ||
Kui ta pole seda teinud, olles seega loomuldasa õige,
siis õigele panust pannes vaapab ta end loomuldasa õigega
ja kui võtab vastu kuuma tapri, ei saa ta põletada.
Siis vabaneb.
|| 6.16.2 ||
Et seal teda maha ei põletataks –
sellise loomuga on nii kõik,
see ongi olemus, ongi loomus,
sina oled selline, Śvetaketu.”
Eks ta selle kohta “teada saanud”, “teada saanud”.
|| 6.16.3 ||