Kuues raamat

VI

 

1.

 

Eks olnud Śvetaketu Āruṇeya,

eks öelnud isa temale:

“Śvetaketu, asu vaimuõppel!

Meie pereringis, leotaja, ei olda järele ütlemata, justnagu vaimu kaim.”

|| 6.1.1 ||

 

Eks ta kaksteist aastat sai

ja kordas kahekümne nelja aastani kõiki varamuid.

Liginedes oli vägeva aruga, enda arvates järeleütleja, kõrk,

eks öelnud isa temale:

|| 6.1.2 ||

 

“Śvetaketu, leotaja! Kuigi oled

nii vägeva aruga, enda arvates järeleütleja, kõrk,

siiski, kas küsisid seda suunanäitu,

kuidas saab kuulda kuulmatut, arutada arutamatut,

teada saada teadasaamatut?”

“Kuidas küll on, auväärne, see suunanäit?”

|| 6.1.3 ||

 

Nagu ühe saviklombi järgi, leotaja,

saaks teada kõiki savilisi

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “savi”.

|| 6.1.4 ||

 

Nagu ühe vaskmündi järgi, leotaja,

saaks teada kõiki vaskseid

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “vask”.

|| 6.1.5 ||

 

Nagu ühe kääri järgi, leotaja,

saaks teada kõiki rauatumedaid –

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “tume raud”.

Nõnda on, leotaja, see suunanäit.”

|| 6.1.6 ||

 

“Seda need auväärsed küll ju ei tundnud,

sest kes seda tunneks, kuidas mulle ei ütleks?

Aga rääkigu mulle siis auväärne!”

“Nõndaks, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.1.7 ||

 

2.

 

“Nii oli, leotaja, esmalt olemas vaid olev,

üksi vaid, teiseta.

Eks mõned on lausunud,

et “nii oli esmalt olemas vaid olematu,

üksi vaid, teiseta,

sestap sünnib olev olematust”,

|| 6.2.1 ||

 

aga kuidas küll, leotaja, nii olla saaks?” eks öelnud.

“Kuidas sünniks olematust olev?

Aga nii oli, leotaja, esmalt olemas vaid olev,

üksi vaid, teiseta.

|| 6.2.2 ||

 

See vaatles, et “palju olla, sünde jätkata”,

ning tõmbas välja särtsu.

Särts vaatles, et “palju olla, sünde jätkata”,

ning tõmbas välja veed.

Sestap kui mees kusagil valuleb või higistab,

sünnivad seejärel just särtsu tõttu üles veed.

|| 6.2.3 ||

 

Veed vaatlesid, et “palju olla, sünde jätkata”,

ning tõmbasid välja söögi.

Sestap kui kusagil sajab ja seega saab rohket sööki,

sünnib seejärel just vete tõttu söödav söök.

|| 6.2.4 ||

 

3.

 

Neil tulnuil saab siis olla kolm seemet –

sünnib munast, sünnib elavast, sünnib idust.

|| 6.3.1 ||

 

See taevasus vaatles:

“Uhh, ma saan elusa loomu abil nende kolme taevasuse sisse,

käsitlen nime ja laadi

|| 6.3.2 ||

 

ning teen igast kolmikust kolm!”

See taevasus saigi elusa loomu abil nende kolme taevasuse sisse,

käsitles nime ja laadi

|| 6.3.3 ||

 

ning tegi igast kolmikust kolm.

Aga kuidas siiski, leotaja,

tuleb igast kolmest taevasusest kolmik,

selle saad minult teada!

|| 6.3.4 ||

 

4.

 

Kui tulel on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.

Tulest tulesuse minema laskis –

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “kolm laadi”.

|| 6.4.1 ||

 

Kui päevakeral on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.

Päevakerast päevakerasuse minema laskis –

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “kolm laadi”.

|| 6.4.2 ||

 

Kui kuukettal on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.

Kuust kuulisuse minema laskis –

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “kolm laadi”.

|| 6.4.3 ||

 

Kui pikselöögil on verev laad, siis on särtsu laad,

kui hele, siis vete, kui tume, siis söögi oma.

Pikselöögist pikselööksuse minema laskis –

töötlus on kõne alusel ja nimesilt,

ent olemus on “kolm laadi”.

|| 6.4.4 ||

 

Eks ikka seda tundes ole ju lausunud

ennemuistsed vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad,

et “tänapäeval ei saa meile midagi

ära tuua, mida pole juba kuuldud, arutatud, teada saadud”,

sest tundsid nende najal.

|| 6.4.5 ||

 

Kui “nagu verevaks sai”, siis tundsid, et on “särtsu laad”,

kui “nagu valevaks sai”, siis tundsid, et on “vete laad”,

kui “nagu tumedaks sai”, siis tundsid, et on “söögi laad”,

|| 6.4.6 ||

 

kui “nagu teada saamata jäi”, siis tundsid, et on “taevasuste kogum”.

Aga kuidas meest kätte saades tuleb siis, leotaja,

igast kolmest taevasusest kolmik,

selle saad minult teada!

|| 6.4.7 ||

 

5.

 

Söömaeinet on kolmel viisil,

kui sel on rohmakaim asend, saab pasaks,

kui keskmine, siis lihaks, kui vähim, siis aruks.

|| 6.5.1 ||

 

Joomavett on kolmel viisil,

kui sel on rohmakaim asend, saab kuseks,

kui keskmine, siis vereks, kui vähim, siis hingeks.

|| 6.5.2 ||

 

Särtsueinet on kolmel viisil,

kui sel on rohmakaim asend, saab luuks,

kui keskmine, siis üdiks, kui vähim, siis kõneks.

|| 6.5.3 ||

 

Sest aru koosneb söögist, leotaja,

hing vetest, kõne särtsust.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.5.4 ||

 

6.

 

“Kui hõõruda kohupiima, leotaja,

siis väheldane kihutab üles ja saab sulavõiks,

|| 6.6.1 ||

 

just nõnda on, et kui einestada sööki, leotaja,

siis väheldane kihutab üles ja saab aruks,

|| 6.6.2 ||

 

kui juua vett, leotaja,

siis väheldane kihutab üles ja saab hingeks,

|| 6.6.3 ||

 

kui einestada särtsu, leotaja,

siis väheldane kihutab üles ja saab kõneks.

|| 6.6.4 ||

 

Sest aru koosneb söögist, leotaja,

hing vetest, kõne särtsust.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.6.5 ||

 

7.

 

“Mehel on kuusteist osa, leotaja.

Viisteist päeva ära einesta,

vett joo tungi järgi,

hing on vesine ega katke joojal.”

|| 6.7.1 ||

 

Eks ta viisteist päeva ei einestanud,

eks seadnud end nüüd tema juurde:

“Mida räägin, aulik?”

“Palveid, urje, loitse, leotaja.”

Eks ta öelnud:

“Ei heiastu ju mulle, aulik.”

|| 6.7.2 ||

 

Eks öelnud temale:

“Nii nagu siis, leotaja, kui vägevalt läidetust

on püsima jäänud üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,

ei põleta see enam palju,

nõnda ka siis, leotaja, kui su kuueteistkümnest osast

on alles jäänud üksainus osa,

ei mõika sellega enam varamuid.

Einesta! Siis saad mult teada.”

|| 6.7.3 ||

 

Eks ta einestanud,

eks seadnud end nüüd tema juurde,

eks küsinud, mis ja miks,

eks kõigesse küünitanud.

|| 6.7.4 ||

 

Eks öelnud temale:

“Nii nagu siis, leotaja, kui vägevalt läidetust

on püsima jäänud üksainus jaaniussi mõõtu tulesüsi,

ent kui see heintega üles tehes lõkkele ajada,

põletab see seejärel palju,

|| 6.7.5 ||

 

nõnda ka siis, leotaja, kui su kuueteistkümnest osast

on alles jäänud üksainus osa,

ent kui see söögiga üles tehes lõkkele ajada,

mõikad seepeale sellega varamuid.

Sest aru koosneb söögist, leotaja,

hing vetest, kõne särtsust.”

Eks ta nende kohta “teada saanud”, “teada saanud”.

|| 6.7.6 ||

 

8.

 

Eks Uddālaka Āruṇi öelnud pojale Śvetaketule:

“Saa mult teada unenäoriigist, leotaja!

Kui mees uinub, nagu nimetatakse, leotaja,

siis avaldub ta oleva abil, on endasse suubunud.

Sestap peetakse silmas, et ta “uinub”,

kuivõrd on endasse suubunud.

|| 6.8.1 ||

 

Nii nagu lõngaga kinniköidetud lind lendab kaarest kaarde

ja toetub teisal püünet leidmata köidikule,

just nõnda lendab, leotaja, aru kaarest kaarde

ja toetub teisal püünet leidmata hingele,

sest aru köidetakse, leotaja, hinge külge.

|| 6.8.2 ||

 

Saa mult teada eineisust ja joogijanust, leotaja!

Kui mees on einestamata, nagu nimetatakse, leotaja,

minema veed siis einestatut juhivad.

Nõnda nagu on “lehmajuht”, “hobusejuht”, “meestejuht”,

peetakse silmas, et veed on “eineisu”.

Saa teada sedagi, leotaja, et võsu lendab üles,

kuid ta ei tule juureta!

|| 6.8.3 ||

 

Kus teisal oleks selle juur kui söögis?

Just nõnda, leotaja, kui söök on võsu,

siis otsida püüa, juureks on veed!

Kui veed on võsu, leotaja,

siis otsida püüa, juureks on särts!

Kui särts on võsu, leotaja,

siis otsida püüa, juureks on olev!

Kõigil sünnijärgedel, leotaja, on juureks olev,

püüneks olev, püsipaigaks olev.

|| 6.8.4 ||

 

Kui mees on nüüd joomata, nagu nimetatakse,

minema särts siis joodut juhib.

Nõnda nagu on “lehmajuht”, “hobusejuht”, “meestejuht”,

peetakse silmas, et särts on “veevajak”.

Saa teada sedagi, leotaja, et võsu lendab üles,

kuid ta ei tule juureta!

|| 6.8.5 ||

 

Kus teisal oleks selle juur kui vetes?

Kui veed on võsu, leotaja,

siis otsida püüa, juureks on särts!

Kui särts on võsu, leotaja,

siis otsida püüa, juureks on olev!

Kõigil sünnijärgedel, leotaja, on juureks olev,

püüneks olev, püsipaigaks olev.

Aga kuidas siiski meest kätte saades, leotaja,

tuleb igast kolmest taevasusest kolmik,

on juba eespool öeldud.

Edasi käies avaldub mehe kõne arus, leotaja,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses.

|| 6.8.6 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.8.7 ||

 

9.

 

“Nii nagu mesilased jõuavad, leotaja, mee seisundini

mitmetest puudest möödudes

ja saavad maitseid kokku tuues ühtse maitse,

|| 6.9.1 ||

 

kuivõrd neil ei leidu seal eraldust,

et “mina olen selle puu maitse, mina olen tolle puu maitse”,

just nõnda ei tunne, leotaja, kõik sünnijärjed olemises avaldudes,

et “olemises avaldume”.

|| 6.9.2 ||

 

Kui siin tiiger, lõvi, hunt, kult,

mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, sellisena tuleb taas.

|| 6.9.3 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.9.4 ||

 

10.

 

“Ida jõed idast tulvavad, leotaja, lääne omad läänest,

merest merre nad suubuvad, saavad vaid mereks.

kuivõrd nad ei tunne seal,

et “mina olen see, mina olen too”,

|| 6.10.1 ||

 

just nõnda ei tunne, leotaja, kõik sünnijärjed olevale lähenedes,

et “olevale läheneme”.

Kui siin tiiger, lõvi, hunt, kult,

mutukas, koi, sääsk, kihulane

või kes iganes tuleb, sellisena tuleb taas.

|| 6.10.2 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.10.3 ||

 

11.

 

“Kui lüüa vägeva puu juure pihta, leotaja, siis voolab, ent elab,

kui lüüa keskosa pihta, siis voolab, ent elab,

kui lüüa tipu pihta, siis voolab, ent elab,

elus loomus jätab ta jõusse,

ahmib juua ja rõõmustab oma paigal.

|| 6.11.1 ||

 

Kui elu hülgab ühe ta haru, siis see kuivab,

teise hülgab, siis see kuivab.

kolmanda hülgab, siis see kuivab,

kõik hülgab, kõik kuivab.

|| 6.11.2 ||

 

Just nõnda tunne, leotaja!” eks öelnud.

““Sureb ikka ju see, mis elus alla käib, elu ei sure”!

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.11.3 ||

 

12.

 

“Too siia viigipuu vili!”

“Nii, auväärne.”

“Lõhu!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida siin näed?”

“Väikeseid ivasid, auväärne.”

“Lõhu üks nende liikmeist!”

“Lõhutud, auväärne.”

“Mida siin näed?”

“Ei midagi, auväärne.”

|| 6.12.1 ||

 

Eks öelnud temale:

“Kuigi sellist väheldast, leotaja, sa ju ei käsitagi,

on sellest väheldasest, leotaja, paigal ju vägev viigipuu,

usu, leotaja!

|| 6.12.2 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.12.3 ||

 

13.

 

“Pane vette soolast ja siis

hommikul ehk seaksid end minu juurde!”

Eks ta teinud sedasi.

Eks öelnud temale:

“Too palun see soolane, mille videvikus vette panid!”

Eks püüdis seda hinnata, kuid ei tundnud,

|| 6.13.1 ||

 

oli justnagu ära sulanud.

“Palun rüüpa siit kruusi otsast! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Rüüpa kruusi keskelt! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Rüüpa teisest kruusi otsast! Kuidas on?”

“Soolane.”

“Heida see minema ja siis

ehk seaksid end minu juurde!”

Eks ta teinud nõnda.

“See pöördub pidevalt.”

Eks öelnud temale:

“Kuigi sa siin ju seda küll ei adu, leotaja,

on ikka siin küll.”

|| 6.13.2 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.13.3 ||

 

14.

 

“Nii nagu siis, leotaja, kui mees

on kohale juhitud gandhāralaste juurest, silmil mähis,

mis pärast inimesteta paigas ära tõmmatud.

Seal lõõtsutab ta ida, põhja, lõuna ja lääne poole,

et on kinnimähitud silmadega kohale juhitud,

siis mähis silmilt ära tõmmatud.

|| 6.14.1 ||

 

Kui talle pärast mähisest vabanemist rääkida,

et “seal kaares on gandhāralased, sinna kaarde rända!”,

siis küsib tubli oskaja külast külla ja väisab peagi gandhāralasi.

Eks nõnda tunne ka mees, kellel on meister,

et “olen siin seni, kuniks pole vabaks saanud,

ning siis saan väisata”.

|| 6.14.2 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.14.3 ||

 

15.

 

“Kuumaksmineva mehe ümber ju, leotaja,

istuvad langud, et “tead mind, tead mind”,

ning kuniks tema kõne ei avaldu arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

seni teab.

|| 6.15.1 ||

 

Kui tema kõne avaldub nüüd arus,

aru hinges, hing särtsus, särts ülemas taevasuses,

siis nüüd ei tea.

|| 6.15.2 ||

 

Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

“Andku auväärne mulle rohkem teadmist!”

“Nõnda, leotaja,” eks öelnud.

|| 6.15.3 ||

 

16.

 

“Kohale juhitakse ju, leotaja, kätest haaratud mees:

“Viis minema, varastas, kuumutage teda tapriga!”

Kui ta on seda teinud, olles seega loomuldasa ebaõige,

vaapab ta ebaõigele panust pannes end loomuldasa ebaõigega

ja kui võtab vastu kuuma tapri,

saab ta põletada ning siis tapetakse.

|| 6.16.1 ||

 

Kui ta pole nüüd seda teinud, olles seega loomuldasa õige,

vaapab ta õigele panust pannes end loomuldasa õigega

ja kui võtab vastu kuuma tapri,

ei saa ta põletada ning siis vabastatakse.

|| 6.16.2 ||

 

Et teda seal ei põletataks –

sellise loomuga on nii kõik,

see ongi olemus, ongi loomus,

selline oled sina, Śvetaketu.”

Eks ta selle kohta “teada saanud”, “teada saanud”.

|| 6.16.3 ||