Neljas raamat

IV

 

1.

 

Eks usklik annetaja Jānaśruti Pautrāyaṇa

palju andis, palju küpsetas,

eks kõikjale ta ehitas asundusi,

et “kõikjal hakatakse sööma minu sööki”.

|| 4.1.1 ||

 

Eks öösel luiged nüüd üle lennanud,

eks luik sõnanud luigele:

“Ohoh! Vau, vidusilm, vidusilm!

Jānaśruti Pautrāyaṇal jätkub tähevoogu nagu taeval,

ära võta sellest kinni, ärgu see sind ära põletagu!”

|| 4.1.2 ||

 

Ning eks teine öelnud talle vastu:

“Olgu, kas laususid, et ta on selline nagu rakendi-Raikva?”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.3 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtuvad võidutäringu alistuses,

nõnda jõuab temasse kohale kõik tõsine, mida iganes sünnijärjed teevad.

Ja ma ütlen, et kes tunneb seda, mida tunneb tema, on selline.”

|| 4.1.4 ||

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa kuulda saanud,

eks kohe maast end lahti ajanud, eks öelnud tentsikule:

“Olgu, lausud äkki, et olen selline nagu rakendi-Raikva.”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.5 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtuvad võidutäringu alistuses,

nõnda jõuab temasse kohale kõik tõsine, mida iganes sünnijärjed teevad.

Ja ma ütlen, et kes tunneb seda, mida tunneb tema, on selline.”

|| 4.1.6 ||

 

Eks tentsik püüdnud otsida

ning tagasi keeranud, et “polnud tunda”.

Öelnud talle:

“Olgu, otsi teda sealt, kus püütakse otsida vaimulikku!”

|| 4.1.7 ||

 

Ta sättinud end sisse tolle juures, kes kratsis vankri all kärnasid,

eks temale sõnanud:

“Küllap sina, auväärne, oledki rakendi-Raikva.”

“Olgu, mina jah,” eks teada andnud.

Eks tentsik tagasi keeranud, et “oli tunda”.

|| 4.1.8 ||

 

2.

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa

võtnud kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõlla,

eks astunud tagasi ja sõnanud temale:

|| 4.2.1 ||

 

“Raikva, siin on kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõld,

õpeta mulle taevasust, auväärne,

seda taevasust, mis sulle istub!”

|| 4.2.2 ||

 

Ning eks teine öelnud talle vastu:

“Ahhaa, keed, käimad ja lehmad olgu ikka sinu omad, sulane!”

Ning veel siis eks Jānaśruti Pautrāyaṇa

võtnud tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõlla ja tütre,

astunud tagasi

|| 4.2.3 ||

 

ning eks sõnanud temale:

“Raikva, siin on tuhat lehma, kaelakee ja hobueeslitõld,

ning kaasagi ja küla, kus oled –

õpeta mind, auväärne!”

|| 4.2.4 ||

 

Eks haaranud tollel palgest kinni ja öelnud:

“Sulane on toonud need, ent lobisema paneks vaid see pale!”

Eks tema jaoks olid need, kus mahāvṛṣade seas asus, nimeks Raikvaparṇā.

Eks öelnud temale:

|| 4.2.5 ||

 

3.

 

“Õhk on ikka ju kokkukorjamine.

Kui tuli ju ära õhkub, siis suubub just õhku,

kui päevajumal loojub, siis suubub just õhku,

kui kuu loojub, siis suubub just õhku,

|| 4.3.1 ||

 

kui veed kuivaks jäävad, siis suubuvad just õhku,

sest just õhk korjab nad kõik kokku.

Nii on taevasuste kohta.

|| 4.3.2 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Hing on ikka ju kokkukorjamine.

Kui ta uinub, suubub kõne just hinge,

silm hinge, kõrv hinge, aru hinge,

sest just hing korjab nad kõik kokku.”

|| 4.3.3 ||

 

Need on ju kaks kokkukorjamist,

taevaliste seas õhk, hingede seas hing.

|| 4.3.4 ||

 

Eks olnud Śaunaka Kāpeya ja Abhipratārin Kākṣasen nüüd laua ümber,

vaimuõppur palunud jaost,

kuid eks ei andnud temale.

|| 4.3.5 ||

 

Eks ta öelnud:

“Kes see üks taevaline neli vägevat loomust,

keskkonna varjestajad alla kugistas?

Ei surelikud, Kāpeya, teda näha saa!

Paljutmoodi asub, Abhipratārin!

Kelle jagu on see söök, temale ju ei antud.”

|| 4.3.6 ||

 

Ning eks siis Śaunaka Kāpeya aru pidanud ja tagasi keeranud.

“Taevaliste loomus, sünnijärgede sünniandja,

kuldhambuline helpija, ebajumalikkuseta,

kellest lausutakse, et “on väga vägev”

ning “söödamatu, kes ka söödamatut sööb” –

meilegi ju, vaimuõppur, istub nii.

Andke talle jaos!”

|| 4.3.7 ||

 

Ning eks anti temale.

Sedasi on viis ja viis ju kümme, olles võidutäring,

sestap on kõigis kaartes just söök võidutäringu kümme.

Sedasi sööb ülemvalitseja sööki,

tänu temale on näha nii kõik,

Too nii kõike näeb ja sööki sööb,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 4.3.8 ||

 

4.

 

Eks Satyakāma Jābāla kutsunud oma ema Jabālā:

“Aulik, hakkan vaimuõppele asuma,

mis hõimust ma küll olen?”

|| 4.4.1 ||

 

Eks too öelnud:

“Ma ei tunne, kutt, mis hõimust sa oled.

Nooruses toimetasin ma palju hooldajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma,

räägiksid ehk, et oled Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.2 ||

 

Eks ta läinud Haridrumata Gautama poole ja öelnud:

“Anuksin auväärset, et asuda auväärse juures vaimuõppel!”

|| 4.4.3 ||

 

Eks öelnud temale:

“Mis hõimust küll oled, leotaja?”

Eks tema öelnud:

“Ma ei tunne, aulik, mis hõimust ma olen.

Küsisin emalt, tema rääkis mulle vastu:

“Nooruses toimetasin ma palju hooldajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma.”

Aulik, ma olen Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.4 ||

 

Eks öelnud temale:

“Vaimutu ei vääriks nõnda üles ütlema, too tungal, leotaja,

olemus pole sinust ära läinud, hakkan juhatama!”

Juhatanud teda, tõkestanud nelisada hädist jõuetut lehma ja öelnud:

“Rända nende järel, leotaja!”

Ajanud nad paigalt ja öelnud:

“Ära pöördu, kuni pole tuhat!”

Eks ta hulga aastaid eemal asunud.

Kui neid jalutanud tuhat,

|| 4.4.5 ||

 

5.

 

eks sõnn nüüd temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Oleme tuhande kätte saanud, leotaja,

aita meil kätte saada meistri perekond!

|| 4.5.1 ||

 

Ja räägin sulle vaimu veerandikku!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Idakaar on osa, läänekaar on osa,

lõunakaar on osa, põhjakaar on osa,

selline on ju, leotaja, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks selgineja.

|| 4.5.2 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “selgineja”,

selgineb siinses ilmas.

Eks alista too selginevaid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “selgineja”.

|| 4.5.3 ||

 

6.

 

Veerandiku ütleb sulle tuli.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.6.1 ||

 

Tuli temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.6.2 ||

 

“Räägin sulle, leotaja, vaimu veerandikku!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Maa on osa, õhuruum on osa,

taevalagi on osa, meri on osa,

selline on ju, leotaja, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks otsasaamatu.

|| 4.6.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “otsasaamatu”,

ei saa siinses ilmas otsa.

Eks alista too otsasaamatuid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “otsasaamatu”.

|| 4.6.4 ||

 

7.

 

Veerandiku ütleb sulle luik.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.7.1 ||/

 

Luik temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.7.2 ||/

 

“Räägin sulle, leotaja, vaimu veerandikku!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Tuli on osa, päevajumal on osa,

kuu on osa, pikselöök on osa,

selline on ju, leotaja, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks tähevoogjas.

|| 4.7.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “tähevoogjas”,

saab siinses ilmas tähevooks.

Eks alista too tähevoogjaid ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “tähevoogjas”.

|| 4.7.4 ||

 

8.

 

Veerandiku ütleb sulle kormoran.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.8.1 ||

 

Kormoran ligi lennates temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.8.2 ||

 

“Räägin sulle, leotaja, vaimu veerandikku!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Hing on osa, silmad on osa,

kõrvad on osa, aru on osa,

selline on ju, leotaja, vaimu neljaosaline veerandik, nimeks püünelik.

|| 4.8.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “püünelik”,

saab siinses ilmas püüneks.

Eks alista too püünelikke ilmu,

kellele nii tundes istub see, et vaimu neljaosaline veerandik on “püünelik”.

|| 4.8.4 ||

 

9.

 

Eks saa kätte meistri perekond!”

Meister temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.9.1 ||

 

“Hiilgad justnagu vaimutundja, leotaja,

kes on sind küll õpetanud?”

“Teised kui aruga inimesed,” eks teada andnud,

“aga mul on tung, et auväärnegi räägiks,

|| 4.9.2 ||

 

sest ma olen kuulnud, et vaid auväärseilt ärksailt,

eks vaid meistrilt tuntud tarkus saab kätte tõsiseimat.”

Eks öelnudki selle temale.

Eks siinjuures kuidagi “mõõnamata”, “mõõnamata”.

|| 4.9.3 ||

 

10.

 

Eks asunud ju Upakosala Kāmalāyana vaimuõppel Satyakāma Jābāla juures,

eks kaksteist aastat hooldanud tema tulesid.

Eks too lubas teistel käealustel koju pöörduda,

eks vaid temal koju pöörduda ei lubanud.

|| 4.10.1 ||

 

Kaasa öelnud talle:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt tulesid hooldas,

tulesid mulle ja sulle üles ütles,

räägi talle edasi!”

Eks jättis talle edasi ütlemata ja asus eemal.

|| 4.10.2 ||

Eks ta tõbisena einestamast hoidunud,

meistri kaasa öelnud talle:

“Vaimuõppur, einesta! Miks küll ei einesta?”

Eks ta öelnud:

“Selle mehe sees on palju tunge, mitu üleannetust,

olen tõbesid pilgeni täis, ei hakka einestama.”

|| 4.10.3 ||

 

Eks tuled nüüd sõna võtnud:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt meid hooldas,

uhh, rääkigem talle edasi!”

Eks öelnud temale:

“Hing on vaim, rõõm on vaim, ruum on vaim.”

|| 4.10.4 ||

 

Eks tema öelnud:

“Ma suudan teada, et hing on vaim,

aga ei suuda teada, et ka rõõm ja ruum.”

Eks nemad öelnud:

“Rõõm on ikka ju seesama mis ruum,

ning ruum on seesama mis rõõm.”

Eks öelnud temale hinge ja selguse kohta.

|| 4.10.5 ||

 

11.

 

Eks kojaisandlik teda nüüd õpetanud.

“Olen maa, tuli, söök, päevakera.

See mees, kes nähtub päevakera sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.11.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei kao.

Me naudiskleme toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.11.2 ||

 

12.

 

Eks toidupoolise küpsetamine teda nüüd õpetanud.

“Olen veed, ilmakaared, tähed, kuuketas.

See mees, keda nähtub kuuketta sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.12.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei kao.

Me naudiskleme toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.12.2 ||

 

13.

 

Eks ohvrileek teda nüüd õpetanud.

“Olen hing, selgus, taevalagi, pikselöök.

See mees, kes nähtub pikselöögi sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.13.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei kao.

Me naudiskleme toda selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.13.2 ||

 

14.

 

Eks nad öelnud:

“Upakosala, leotaja, nii on sul meie tarkus ja loomutarkus,

aga kuidas minna, ütleb sulle meister.”

Eks tema meister lähenenud,

meister sõnanud talle:

“Upakosala!”

|| 4.14.1 ||

 

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Pale hiilgab nagu vaimutundjal, leotaja,

kes on sind küll õpetanud?”

“Kes mind küll õpetaks, aulik?” kuidagi põikleb siinkohal.

“Nüüd on nad küll sellist nägu, olid teist nägu,” siinkohal tuledele sõnanud.

“Mida nad küll, leotaja, sulle ütlesid?”

|| 4.14.2 ||

 

Eks andnud teada, et “niimoodi”.

“Ikka ju, leotaja, ütlesid sulle küll ilmade kohta,

aga mina hakkan sulle ütlema niisugust,

et nagu sinilootose võrseleht ei haaku vetega,

siis too, kes seda tunneb, ei haaku patuteoga.”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

|| 4.14.3 ||

 

15.

 

“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, on vaim.”

Kui selle sisse ka sulavõid või vett piserdada,

siis läheb vaid laugudele.

|| 4.15.1 ||

 

Peetakse silmas, et see on “täpselt lahke”,

sest sellesse jõuavad kohale kõik lahked.

Tollesse jõuavad kohale kõik lahked,

kes nii tunneb.

|| 4.15.2 ||

 

Ning just see on lahkus,

sest juhib kõiki lahkeid.

Too juhib kõiki lahkeid,

kes nii tunneb.

|| 4.15.3 ||

 

Ning just see on hiilgaja,

sest hiilgab kõigis ilmades.

Too hiilgab kõigis ilmades,

kes nii tunneb.

|| 4.15.4 ||

 

Ning kas nüüd nende korjus põletada või ka mitte,

ikka tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse,

mil päevakera käib põhja pool,

kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukettasse,

kuukettast pikselööki,

ning inimaruta mees läkitab nad vaimu juurde.

See on taevalise rada, vaimu rada,

inimaruga pöörakusse seda mööda küünitajad

ei pöördu, ei pöördu.

|| 4.15.5 ||

 

16.

 

Eks ole urjamine ju see, mis kumab,

eks käies see nii kõike helendab.

Et see käies nii kõike helendab,

sestap ongi see urjamine,

ning see käibib kui aru ja kõne.

|| 4.16.1 ||

 

Ühe neist valmistab aruga vaimur,

kõnega teise ohvrihiislar, askeldaja, ülemlaulja.

Kui on hommikuse järeleütlusega hakatust tehtud

ning vaimur kostitab sõnadega enne läbisaamisvärssi,

|| 4.16.2 ||

 

siis valmistab käibivaks vaid ühe,

teine neist hüljatakse.

Nii nagu murdub ühel jalal rändur või ühel rattal käigus tõld,

nõnda murdub tema urjamine.

Murduva urjamise järel murdub urjaline,

kui ta urjab, saab eriti patuseks.

|| 4.16.3 ||

 

Kui on hakatust tehtud nüüd hommikuse järeleütlusega

ja enne läbisaamisvärssi ei kasuta vaimur sõnu,

siis valmistab käibivaks mõlemad, teist ei hüljata.

|| 4.16.4 ||

 

Nii nagu on paigas mõlemal jalal rändur või mõlemal rattal käigus tõld,

nõnda on paigas tema urjamine.

Paigaspüsiva urjamise järel on paigas urjaline,

kui ta urjab, saab eriti tähtsaks.

|| 4.16.5 ||

 

17.

 

Sünnijärjeisand ilmu kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

maast tule, õhuruumist õhu, taevast päevakera.

|| 4.17.1 ||

 

Ta kolme taevasust kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

tulest palved, õhust urjad, päevakerast loitsud.

|| 4.17.2 ||

 

Ta kolme tarkust kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

palvetest “maapealse”, urjadest “maaülese”, loitsudest “jumala”.

|| 4.17.3 ||

 

Kui ta murdub palve tõttu,

las ohverdab siis kojaisandliku sees “maapealsele hüva!”,

just palvete enda maitsega, palvete vaprusega

parandab palvete urjamisel äramurdunut.

|| 4.17.4 ||

 

Kui murdub nüüd urja tõttu,

las ohverdab siis lunatasu tules “maaülesele hüva!”,

just urjade enda maitsega, urjade vaprusega

parandab urjade urjamisel äramurdunut.

|| 4.17.5 ||

 

Kui murdub nüüd loitsu tõttu,

las ohverdab siis ohvrileegi sees “jumalale hüva!”,

just loitsude enda maitsega, loitsude vaprusega

parandab loitsude urjamisel äramurdunut.

|| 4.17.6 ||

 

Nõnda nagu soolane parandab kullatooni,

kullatoon hõbesäbrut, hõbesäbru tina, tina seatina,

seatina vaske, vask puitu, koorik puitu,

|| 4.17.7 ||

 

nii nende ilmade, taevasuste ja kolme tarkuse vaprus

parandab urjamisel äramurdunut.

Eks ole ravitsetud ju selline urjamine,

kus on vaimur, kes seda tunneb.

|| 4.17.8 ||

 

Eks võeta urjamine ette ju põhja poole,

kus on vaimur, kes seda tunneb.

Eks ole seda tundvast vaimurist ju laulusalm:

“Millest iganes pöördub,

sinna on inimaruga minna.

|| 4.17.9 ||

 

Üksinda vaimur vaid kahib,

valvab kui hobu kurude üle.”

Eks ju vaimur, kes seda tunneb,

valvab urjamise, urjalise ja kõigi kahijate üle.

Sestap tehtagu vaimuriks too, kes seda tunneb,

mitte too, kes seda ei tunne, seda ei tunne!

|| 4.17.10 ||