Neljas raamat

IV

 

1.

 

Eks usklik annetaja Jānaśruti Pautrāyaṇa

palju andis, palju küpsetas,

eks ta ehitas kõikjale eluasemeid,

et “kõikjal hakatakse sööma minu sööki”.

|| 4.1.1 ||

 

Eks öösel luiged nüüd üle lennanud,

eks luik sõnanud luigele:

“Ohoh! Vau, vidusilm, vidusilm!

Jānaśruti Pautrāyaṇal jätkub tähevoogu nagu taeval,

ära võta sellest kinni, ärgu see sind ära põletagu!”

|| 4.1.2 ||

 

Ning eks teine talle vastanud:

“Olgu, kas lausud siinolija kohta, et ta on nagu rakendi-Raikva?”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.3 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtuvad võidutäringu alistuses,

nõnda jõuab kõik kohale temasse,

kui sünnijärjed teevad midagi tõsist.

Kes tunneb seda, mida tunneb tema,

on nagu tema, ütlen ma.”

|| 4.1.4 ||

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa kuulda saanud,

eks kohe maast end lahti ajanud, eks öelnud tentsikule:

“Olgu, äkki lausud, et on nagu rakendi-Raikva.”

“Kes küll on rakendi-Raikva?”

|| 4.1.5 ||

 

“Nii nagu allajäänud kohtuvad võidutäringu alistuses,

nõnda jõuab kõik kohale temasse,

kui sünnijärjed teevad midagi tõsist.

Kes tunneb seda, mida tunneb tema,

on nagu tema, ütlen ma.”

|| 4.1.6 ||

 

Eks tentsik järele otsides tagasi keeranud, et “polnud tunda”.

Öelnud talle:

“Olgu, ühine sellega, kus otsitakse vaimuliku järele!”

|| 4.1.7 ||

 

Ta sättis sisse tolle juures, kes kratsis vankri all kärnasid,

eks temale sõnanud:

“Küllap sina, auväärne, oledki rakendi-Raikva.”

“Olgu, mina jah,” eks teada andnud.

Eks tentsik tagasi keeranud, et “oli tunda”.

|| 4.1.8 ||

 

2.

 

Ning eks Jānaśruti Pautrāyaṇa

võtnud kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõlla,

eks astunud tagasi ja sõnanud temale:

|| 4.2.1 ||

 

“Raikva, siin on kuussada lehma, kaelakee ja hobueeslitõld,

õpeta mulle taevasust, auväärne,

seda taevasust, mis sulle istub!”

|| 4.2.2 ||

 

Ning eks teine talle vastanud:

“Ahhaa, keed ja käimad olgu ikka sinu omad, sulane, ja lehmad ka!”

Ning eks siis Jānaśruti Pautrāyaṇa

võtnud tuhat lehma, kaelakee, hobueeslitõlla ja tütre,

astunud veel kord tagasi

|| 4.2.3 ||

 

ning eks sõnanud temale:

“Raikva, siin on tuhat lehma, kaelakee ja hobueeslitõld,

ning kaasagi ja küla, milles oled –

õpeta mind, auväärne!”

|| 4.2.4 ||

 

Eks tolle palgesse haardunud ja öelnud:

“Sulane tõi need, ent lobisema paneb pale see!”

Eks ta selle sai, kus mahāvṛṣade seas asus, Raikvaparṇa nimeks.

Eks öelnud temale:

|| 4.2.5 ||

 

3.

 

“Õhk on ikka ju kokkukorjamine.

Kui tuli ju ära õhkub, siis suubub just õhku,

kui päike loojub, siis suubub just õhku,

kui kuu loojub, siis suubub just õhku,

|| 4.3.1 ||

 

kui veed kuivaks jäävad, siis suubuvad just õhku,

sest just õhk korjab nad kõik kokku.

Nii on taevasuste kohta.

|| 4.3.2 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

Hing on ikka ju kokkukorjamine.

Kui ta uinub, suubub kõne just hinge,

silm hinge, kõrv hinge, aru hinge,

sest just hing korjab nad kõik kokku.”

|| 4.3.3 ||

 

Need on ju kaks kokkukorjamist,

taevaliste seas õhk, hingede seas hing.

|| 4.3.4 ||

 

Eks olnud nüüd Śaunaka Kāpeya ja Abhipratārin Kākṣasen

laua ümber ja vaimuõppur palunud jaost.

Ning eks ei andnud temale.

|| 4.3.5 ||

 

Eks tema öelnud:

“Üks taevaline neli vägevat loomust

alla kugistas. Mis on see maakera talitseja?

Ei surelikud teda näha saa, Kāpeya!

Paljutmoodi asub, Abhipratārin!

Ei antud sööki ju sellele, kelle oma see on.”

|| 4.3.6 ||

 

Ning eks Śaunaka Kāpeya aru pidanud ja tagasi keeranud.

“Taevaliste loomus, sünnijärgede sünniandja,

kuldhambuline helpija, ebajumalikkuseta,

kelle kohta lausutakse, et on “väga vägev”

ja “söödamatu, kes ka söödamatut sööb” –

vaimuõppur, meilegi istub ju nii.

Andke talle jaos!”

|| 4.3.7 ||

 

Ning eks anti temale.

Sedasi on viis ja viis ju kümme, olles võidutäring,

sestap on kõigis kaartes just söök võidutäringu kümme.

Sedasi sööb ülemvalitseja sööki,

tänu temale on näha nii kõik,

Too nii kõike näeb ja sööki sööb,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 4.3.8 ||

 

4.

 

Eks Satyakāma Jābāla kostnud oma ema Jabālāle:

“Aulik, hakkan vaimuõppele asuma,

mis hõimust ma küll olen?”

|| 4.4.1 ||

 

Eks too öelnud:

“Ma ei tunne, kutt, mis hõimust sa oled.

Nooruses toimetasin ma palju hooldajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma,

räägiksid ehk, et oled Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.2 ||

 

Eks ta läinud Haridrumata Gautama poole ja öelnud:

“Asun sinna vaimuõppele, kus on auväärne.

Jääksin auväärse juurde.”

|| 4.4.3 ||

 

Eks öelnud temale:

“Mis hõimust küll oled, leotaja?”

Eks tema öelnud:

“Ma ei tunne, aulik, mis hõimust ma olen.

Küsisin emalt, tema rääkis mulle vastu:

“Nooruses toimetasin ma palju hooldajana, sinu leidsin,

ma ei tunne, mis hõimust sa oled.

Aga minu nimi on Jabālā, sinu nimi Satyakāma.”

Aulik, ma olen Satyakāma Jābāla.”

|| 4.4.4 ||

 

Eks öelnud temale:

“Vaimutu poleks väärt nõnda üles ütlema.

Too tungal, leotaja!

Asun juhatama, sa pole olemust minetanud.”

Juhatades tõkestanud nelisada hädist jõuetut lehma ja öelnud temale:

“Rända neil järel, leotaja!”

Ajanud nad paigalt ära ja öelnud:

“Ei pöördu tagasi, enne kui on tuhat.”

Eks ta asunud hulga aastaid eemal.

Kui neid juba tuhat jalutanud,

|| 4.4.5 ||

 

5.

 

eks sõnanud temale nüüd sõnn:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Oleme tuhande kätte saanud, leotaja,

aita meil kätte saada meistri perekond!

|| 4.5.1 ||

 

Ja räägin sulle veerandiku vaimust!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Idakaar on osa, läänekaar on osa,

lõunakaar on osa, põhjakaar on osa,

see ongi neljaosaline veerandik vaimust, leotaja, nimeks avalduja.

|| 4.5.2 ||

 

Kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “avalduja”,

avaldub siinses ilmas.

Eks alista too avalduvaid ilmu,

kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “avalduja”.

|| 4.5.3 ||

 

6.

 

Veerandiku ütleb sulle tuli.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.6.1 ||

 

Tuli temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.6.2 ||

 

“Räägin sulle, leotaja, veerandiku vaimust!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Maa on osa, õhuruum on osa,

taevalagi on osa, meri on osa,

see ongi neljaosaline veerandik vaimust, leotaja, nimeks lõppematu.

|| 4.6.3 ||

 

Kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “lõppematu”,

saab siinses ilmas lõppematuks.

Eks alista too lõppematuid ilmu,

kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “lõppematu”.

|| 4.6.4 ||

 

7.

 

Veerandiku ütleb sulle luik.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.7.1 ||/

 

Luik temale sõnanud:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.7.2 ||/

 

“Räägin sulle, leotaja, veerandiku vaimust!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Tuli on osa, päike on osa,

kuu on osa, pikselöök on osa,

see ongi neljaosaline veerandik vaimust, leotaja, nimeks tähevoogjas.

|| 4.7.3 ||

 

Kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “tähevoogjas”,

saab siinses ilmas tähevooks.

Eks alista too tähevoogjaid ilmu,

kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “tähevoogjas”.

|| 4.7.4 ||

 

8.

 

Veerandiku ütleb sulle kormoran.”

Eks ta uuel hommikul lehmad paigalt ajanud.

Kuhu nad õhtupoole said, sinna tule üles tegi,

lehmad kammitsasse pani, tungla süütas,

end tule taga ida suunas sisse sättis.

|| 4.8.1 ||

 

Juurde lennates sõnanud temale kormoran:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.8.2 ||

 

“Räägin sulle, leotaja, veerandiku vaimust!”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Hing on osa, silmad on osa,

kõrvad on osa, aru on osa,

see ongi neljaosaline veerandik vaimust, leotaja, nimeks püünelik.

|| 4.8.3 ||

 

Kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “püünelik”,

saab siinses ilmas püüneks.

Eks alista too püünelikke ilmu,

kellele nii tundes istub, et neljaosaline veerandik vaimust on “püünelik”.

|| 4.8.4 ||

 

9.

 

Eks saa kätte meistri perekond!”

Meister sõnanud temale:

“Satyakāma?”

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

|| 4.9.1 ||

 

“Hiilgad justnagu vaimutundja, leotaja,

kes on sind küll õpetanud?”

“Teistsugused kui inimesed,” eks teada andnud,

“aga mul on tung, et auväärnegi räägiks,

|| 4.9.2 ||

 

sest ma olen kuulnud auväärseilt ärksailt,

et eks tõsiseima saab kätte just meistrilt tuntud tarkus.”

Eks öelnudki talle selle

ega nüüd ka milleski “mõõnanud”, “mõõnanud”.

|| 4.9.3 ||

 

10.

 

Eks asus Upakosala Kāmalāyana ju vaimuõppel Satyakāma Jābāla juures,

eks kaksteist aastat hooldas tema tulesid.

Eks too lubas teistel käealustel koju pöörduda,

eks vaid temal ei lubanud koju pöörduda.

|| 4.10.1 ||

 

Kaasa öelnud talle:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt tulesid hooldas,

tulesid mulle ja sulle üles ütles,

räägi talle ette!”

Eks jättis talle kõnelemata ja asus eemal.

|| 4.10.2 ||

 

Eks ta tõbisena võtnud hoiaku mitte einestada,

meistri kaasa öelnud talle:

“Vaimuõppur, einesta! Miks küll ei einesta?”

Eks tema öelnud:

“Selle mehe sees on palju tunge, mitmeid üleannetusi,

olen pilgeni tõbesid täis, ei saa einestada.”

|| 4.10.3 ||

 

Eks tuled nüüd sõna võtnud:

“Vaimuõppur on kuum, edukalt meid hooldas,

uhh, rääkigem talle ette!”

Eks öelnud temale:

“Hing on vaim, hõlp on vaim, ruum on vaim.”

|| 4.10.4 ||

 

Eks tema öelnud:

“Ma suudan teada, et hing on vaim,

aga ei suuda teada, et ka hõlp ja ruum.”

Eks nemad öelnud:

“Hõlp on ikka ju seesama mis ruum,

ruum on seesama mis hõlp.”

Eks öelnud temale hinge ja avaruse kohta.

|| 4.10.5 ||

 

11.

 

Eks kojaisandlik teda nüüd õpetanud.

“Olen maa, tuli, söök, päevapaiste.

See mees, kes nähtub päevapaiste sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.11.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei lähe kaduma.

Me nautleme koos temaga selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.11.2 ||

 

12.

 

Eks toidupoolise küpsetamine teda nüüd õpetanud.

“Olen veed, ilmakaared, tähed, kuuketas.

See mees, keda nähtub kuuketta sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.12.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei lähe kaduma.

Me nautleme koos temaga selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.12.2 ||

 

13.

 

Eks ohvrileek teda nüüd õpetanud.

“Olen hing, avarus, taevalagi, pikselöök.

See mees, kes nähtub pikselöögi sees,

olen mina, olen just mina.”

|| 4.13.1 ||

 

Kellele nii tundes istub see,

lööb patutegemise eemale,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao,

elab pikalt ja ta meesliin ei lähe kaduma.

Me nautleme koos temaga selles ja tolles ilmas,

kellele nii tundes istub see.

|| 4.13.2 ||

 

14.

 

Eks nad öelnud:

“Upakosala, leotaja, sul on meie tarkus ja loomutarkus,

aga kuidas minna, ütleb sulle meister.”

Eks meister tema juurde läinud,

meister temale sõnanud: “Upakosala!”

|| 4.14.1 ||

 

“Auväärne!” eks vastu kuulutanud.

“Pale hiilgab nagu vaimutundjal, leotaja,

kes on sind küll õpetanud?”

“Kes mind küll õpetaks, aulik?” kuidagi siin põikleb.

“Nüüd on nad küll seda nägu, olid teist nägu,”

sõnanud siin tulede kohta.

“Mida nad, leotaja, sulle küll ütlesid?”

|| 4.14.2 ||

 

Eks andnud teada, et “niimoodi”.

“Siiski vaid ilmade kohta, leotaja, sulle ütlesid.

Aga mina ütlen sulle selle kohta.

Nõnda nagu sinilootose võrseleht ei haaku vetega,

ei haaku seda tundes patuteoga.”

“Rääkigu mulle auväärne!”

Eks öelnud temale:

|| 4.14.3 ||

 

15.

 

“See mees, kes nähtub silma sees, on loomus,” eks öelnud,

“see on surematu, hirmutu, see on vaim.”

Kui selle sisse ka sulavõid või vett piserdada,

siis läheb vaid laugudele.

|| 4.15.1 ||

 

Peetakse silmas, et see on “täpselt lahke”,

sest sellesse jõuavad kohale kõik lahked.

Tollesse jõuavad kohale kõik lahked,

kes nii tunneb.

|| 4.15.2 ||

 

Ning just see on lahkus,

sest juhib kõiki lahkeid.

Too juhib kõiki lahkeid,

kes nii tunneb.

|| 4.15.3 ||

 

Ning just see on hiilgus,

sest hiilgab kõigis ilmades.

Too hiilgab kõigis ilmades,

kes nii tunneb.

|| 4.15.4 ||

 

Ning kas nende korjust nüüd põletada või mitte,

ikka tulevad kohale palangusse,

palangust päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse,

neisse, mil käib põhja pool,

kuudest aastaringi,

aastaringist päevapaistesse,

päevapaistest kuukettasse,

kuukettast pikselööki,

inimaruülene mees läkitab nad vaimu juurde.

See on taevalise rada, vaimu rada,

seda mööda küünitajad inimarulise pöörakusse

ei pöördu, ei pöördu.

|| 4.15.5 ||

 

16.

 

Eks ole urjamine ju see, mis kumab,

eks käies see nii kõike helendab.

Et see käies nii kõike helendab,

sestap ongi see urjamine.

Sellel on käigus aru ja kõne.

|| 4.16.1 ||

 

Aruga valmistab ühe neist vaimur,

kõnega teise ohvrihiislar, askeldaja, ülemlaulja.

Kui on hommikuse järeleütlusega hakatust tehtud

ja vaimur kasutab enne läbisaamisvärssi sõnu,

|| 4.16.2 ||

 

siis valmistab käigusolevaks vaid ühe, teine jääb kängu.

Nagu rändur ühel jalal või tõld ühel rattal käies puruneb,

nõnda puruneb sel juhul urjamine.

Puruneva urjamise järel puruneb urjaline,

kui ta urjab, saab eriti patuseks.

|| 4.16.3 ||

 

Kui on nüüd hommikuse järeleütlusega hakatust tehtud

ja vaimur ei kasuta enne läbisaamisvärssi sõnu,

siis valmistab käigusolevaks mõlemad, teine ei jää kängu.

|| 4.16.4 ||

 

Nagu rändur mõlemal jalal või tõld mõlemal rattal käies püsib paigas,

nõnda püsib sel juhul paigas urjamine.

Paigaspüsiva urjamise järel püsib paigas urjaline,

kui ta urjab, saab eriti toredaks.

|| 4.16.5 ||

 

17.

 

Sünnijärjeisand ilmu kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

maast tule, õhuruumist õhu, taevast päevapaiste.

|| 4.17.1 ||

 

Ta kolme taevasust kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

tulest palved, õhust urjad, päevapaistest loitsud.

|| 4.17.2 ||

 

Ta kolme tarkust kuumutas,

kuumenejail maitsed üles kiskus,

palvetest “maapealse”, urjadest “maaülese”, loitsudest “jumala”.

|| 4.17.3 ||

 

Kui see puruneb palve kohal,

ohverdagu kojaisandliku sees “maapealsele hüva!”,

just palvete enda maitsega, palvete vaprusega

parandab palvete urjamisel ärapurunenut.

|| 4.17.4 ||

 

Kui puruneb nüüd urja kohal,

ohverdagu lunatasu tule sees “maaülesele hüva!”,

just urjade enda maitsega, urjade vaprusega

parandab urjade urjamisel ärapurunenut.

|| 4.17.5 ||

 

Kui puruneb nüüd loitsu kohal,

ohverdagu ohvrileegi sees “jumalale hüva!”,

just loitsude enda maitsega, loitsude vaprusega

parandab loitsude urjamisel ärapurunenut.

|| 4.17.6 ||

 

Nõnda nagu soolane parandab kullatooni,

kullatoon hõbesäbrut, hõbesäbru tina, tina seatina,

seatina vaske, vask puitu, nahariba puitu,

|| 4.17.7 ||

 

niiviisi nende ilmade, taevasuste ja kolme tarkuse vaprus

parandab urjamisel ärapurunenut.

Eks saa ju säärane urjamine ravitsetud,

kuhu tuleb vaimur, kes seda tunneb.

|| 4.17.8 ||

 

Eks võeta urjamine ette ju põhja poole,

kuhu tuleb vaimur, kes seda tunneb.

Eks ole seda tundvast vaimurist ju laulusalm:

“Kuhu iganes pöördub,

sinna saab inimaruline minna.

|| 4.17.9 ||

 

Üksinda vaimur vaid kahib,

valvab kui hobu kurude üle.”

Eks vaimur ju, kes seda tunneb,

valvab urjamise, urjalise ja kõigi kahijate üle.

Sestap tehtagu vaimuriks too, kes seda tunneb,

mitte too, kes seda ei tunne, seda ei tunne!

|| 4.17.10 ||