Seitsmes raamat

VII

 

1.

 

“Korda, auväärne!” eks seadnud Nārada end Sanatkumāra juurde.

Eks öelnud temale:

“Mida tunned, selle abil sea end minu juurde,

ütlen sulle sellest ülemat!”

Eks ta öelnud:

|| 7.1.1 ||

 

“Kordan palvete varamut, auväärne,

urjade varamut, loitsude varamut,

neljandana Atharvani oma, viiendana pärandit ja muistendit,

varamute varamut, esiisalikku, kihistut, taevalikku,

peidupaika, kõnekunsti, ühildamist,

taevaliste tarkust, vaimu tarkust, tulnute tarkust, ülikkonna tarkust,

tähtede tarkust, taevamaona sündinute tarkust –

seda kordan, auväärne.

|| 7.1.2 ||

 

Ma olen vaid kutsungitundja, auväärne, ent mitte loomutundja,

sest ma olen vaid ärgastelt kuulnud, auväärne,

et “loomutundja pääseb valust üle”,

ning mina valulen, auväärne.

Lasku auväärne mul valu veerest üle pääseda!”

Eks öelnud temale:

“Mida iganes kokku ju laulsid,

see on just nimi.

|| 7.1.3 ||

 

Nimi on ju palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,

neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,

varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,

peidupaik, kõnekunst, ühildamine,

taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,

tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus –

see on just nimi.

Istugu, et on nimi!”

|| 7.1.4 ||

 

Too, kellele istub, et “nimi on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb nimi,

kui istub, et “nimi on vaim”.

“Auväärne, on olemas nimest suuremat?”

“On ikka olemas ju nimest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.1.5 ||

 

2.

 

“Kõne on ikka ju nimest suurem.

Kõne annab ju teadmise,

et on palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,

neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,

varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,

peidupaik, kõnekunst, ühildamine,

taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,

tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus,

taevas, maa, õhk, selgus, veed, särts,

taevalised, aruga inimesed, karjad, linnud,

heinad, laaneisandad, kiskjad,

kuni mutuka, koi ja sipelgani,

hoidja ja mittehoidja, olemus ja ebaõige, tõsine ja ebatõsine,

südameteadja ja südameteadmatu.

Kõneta ei annaks teadmist ju hoidja ega mittehoidja,

ei olemus ega ebaõige, ei tõsine ega ebatõsine,

ei südameteadja ega südameteadmatu.

Just kõne annab kogu selle teadmise.

Istugu, et on kõne!”

|| 7.2.1 ||

 

Too, kellele istub, et “kõne on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb kõne,

kui istub, et “kõne on vaim”.

“Auväärne, on olemas kõnest suuremat?”

“On ikka olemas ju kõnest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.2.2 ||

 

3.

 

“Aru on ikka ju kõnest suurem.

Nagu pihk mõikab kaht karusmarja,

kaht õlekõrt või kaht õlipuud,

nõnda mõikab aru kõnet ja nime.

Kui ta aru abil arutleb,

et “kutsungeid kordaksin”, siis kordab,

“tegusid teeksin”, siis teeb,

“poegi ja karje otsiksin”, siis otsib,

“seda ja toda ilma otsiksin”, siis otsib.

Sest aru on loomus, sest aru on ilm, sest aru on vaim.

Istugu, et on aru!”

|| 7.3.1 ||

 

Too, kellele istub, et “aru on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb aru,

kui istub, et “aru on vaim”.

“Auväärne, on olemas arust suuremat?”

“On ikka olemas ju arust suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.3.2 ||

 

4.

 

“Kujuvõtt on ikka ju arust suurem.

Kui kujutleb, siis ju arutleb,

siis kõnet edastab,

ning edastab seda nimes.

Nimes saavad üheks kutsungid,

kutsungeis teod.

|| 7.4.1 ||

 

Eks ole need ju kujuvõtu ühildamised,

kujuvõtu loomusega, kujuvõtus paigaspüsivad,

kuju võtsid taevas ja maa,

kuju võtsid õhk ja selgus.

kuju võtsid veed ja särts.

Nende kujuvõtmisest võtab kuju sadu,

saju kujuvõtmisest võtab kuju söök,

söögi kujuvõtmisest võtavad kuju hinged,

hingede kujuvõtmisest võtavad kuju kutsungid,

kutsungite kujuvõtmisest võtavad kuju teod,

tegude kujuvõtmisest võtab kuju ilm,

ilma kujuvõtmisest võtab kuju kõik, selline on kujuvõtt.

Istugu, et on kujuvõtt!”

|| 7.4.2 ||

 

Too, kellele istub, et “kujuvõtt on vaim”,

kujunenud ilmu ju – kindel kindlaid, paigaspüsiv paigaspüsivaid,

piinlematu piinlematuid – tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb kujuvõtt,

kui istub, et “kujuvõtt on vaim”.

“Auväärne, on olemas kujuvõtust suuremat?”

“On ikka olemas ju kujuvõtust suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.4.3 ||

 

5.

 

“Meel on ikka ju kujuvõtust suurem.

Kui meelestab, siis ju kujutleb,

siis arutleb, siis kõnet edastab,

ning edastab seda nimes.

Nimes saavad üheks kutsungid,

kutsungeis teod.

|| 7.5.1 ||

 

Eks ole need ju meele ühildamised,

meele loomusega, meeles paigaspüsivad,

sestap siis, kui ka palju tunneb, kuid ilma meeleta,

lausutakse tolle kohta, et “ta ei tunne midagi,

kui tunneks, poleks ta ju sedamoodi meeleta”.

Kui ka vähetundja on nüüd meelega,

siis soovitakse ikka just temale kuuletuda,

sest just meel on nende ühildamine,

meel on loomus, meel on püsipaik.

Istugu, et on meel!”

|| 7.5.2 ||

 

Too, kellele istub, et “meel on vaim”,

meele ilmu ju – kindel kindlaid, paigaspüsiv paigaspüsivaid,

piinlematu piinlematuid – tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb meel,

kui istub, et “meel on vaim”.

“Auväärne, on olemas meelest suuremat?”

“On ikka olemas ju meelest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.5.3 ||

 

6.

 

“Mõistmine on ikka ju meelest suurem.

Justnagu mõistab maa, nagu mõistab õhuruum, nagu mõistab taevalagi,

nagu mõistavad veed, nagu mõistavad mäed,

nagu mõistavad taevalised ja aruga inimesed.

Sestap need, kes saavutavad siin aruga inimeste vägevuse,

saavad justnagu mõistmise ilmutamise kübemeiks,

kes on väiklased, need on nüüd riidlejad, laimajad, sõnelejad,

kes jõustuvad, saavad nüüd justnagu mõistmise ilmutamise kübemeiks.

Istugu, et on mõistmine!”

|| 7.6.1 ||

 

Too, kellele istub, et “mõistmine on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb mõistmine,

kui istub, et “mõistmine on vaim”.

“Auväärne, on olemas mõistmisest suuremat?”

“On ikka olemas ju mõistmisest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.6.2 ||

 

7.

 

“Teadasaamine on ikka ju mõistmisest suurem.

Teadasaamise abiga saab ju teada,

milline on palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,

neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,

varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,

peidupaik, kõnekunst, ühildamine,

taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,

tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus,

taevas, maa, õhk, selgus, veed, särts,

taevalised, aruga inimesed, karjad, linnud,

heinad, laaneisandad, kiskjad,

kuni mutuka, koi ja sipelgani,

hoidja ja mittehoidja, olemus ja ebaõige, tõsine ja ebatõsine,

südameteadja ja südameteadmatu,

söök ja maitse, see ja too ilm.

Just teadasaamise abil saab sellest teada.

Istugu, et on teadasaamine!”

|| 7.7.1 ||

 

Too, kellele istub, et “teadasaamine on vaim”,

teadasaamise ja teadmisega ilmu ju tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb teadasaamine,

kui istub, et “teadasaamine on vaim”.

“Auväärne, on olemas teadasaamisest suuremat?”

“On ikka olemas ju teadasaamisest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.7.2 ||

 

8.

 

“Jõud on ikka ju teadasaamisest suurem.

Eks üks jõuline ajab vappuma ka sada, kel teadasaamist.

Kui ta saab jõuliseks, siis tõuseb nüüd ülespoole,

kui tõuseb ülespoole, saab hooldajaks,

kui hooldab, saab juurdeseadjaks,

kui end juurde seab, saab nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Jõu abil on ju paigal maa, jõu abil õhuruum,

jõu abil taevalagi, jõu abil mäed,

jõu abil taevalised ja aruga inimesed,

jõu abil karjad, linnud, heinad, laaneisandad, kiskjad,

kuni mutuka, koi ja sipelgani,

jõu abil on paigal ilmad.

Istugu, et on jõud!”

|| 7.8.1 ||

 

Too, kellele istub, et “jõud on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb jõud,

kui istub, et “jõud on vaim”.

“Auväärne, on olemas jõust suuremat?”

“On ikka olemas ju jõust suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.8.2 ||

 

9.

 

“Söök on ikka ju jõust suurem.

Sestap siis, kui ka kümme ööd ei einesta

ja ikka elab, ehkki nüüd ei näe, ei kuule,

ei aruta, ei taipa, ei tee, ei saa teada,

saab söögi ligidal nüüd nägijaks, kuuljaks,

arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.

Istugu, et on söök!”

|| 7.9.1 ||

 

Too, kellele istub, et “söök on vaim”,

rohke söögi ja joogiga ilmu ju tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb söök,

kui istub, et “söök on vaim”.

“Auväärne, on olemas söögist suuremat?”

“On ikka olemas ju söögist suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.9.2 ||

 

10.

 

“Veed on ikka ju söögist suuremad.

Sestap kui ei tule head sadu,

põevad hinged, et “saab vähem sööki”,

ja kui nüüd tuleb hea sadu,

on hinged õndsad, et “saab palju sööki”.

Just veed kalgenduvad nendeks,

mis on maa, mis õhuruum, mis taevalagi, mis mäed,

mis taevalised ja aruga inimesed,

mis on karjad, linnud, heinad, laaneisandad, kiskjad,

kuni mutuka, koi ja sipelgani,

just veed kalgenduvad nendeks.

Istugu, et on veed!”

|| 7.10.1 ||

 

Too, kellele istub, et “veed on vaim”,

kõik tungid kätte saab, on leplik

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu lähevad veed,

kui istub, et “veed on vaim”.

“Auväärne, on olemas vetest suuremat?”

“On ikka olemas ju vetest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.10.2 ||

 

11.

 

“Särts on ikka ju vetest suurem.

Sedasi õhku ju haardes peab ja selgust kuumutab,

ning öeldakse, et “rõhub, kuumab, hakkab ju sadama”,

särts esmalt selle näha annab, siis tõmbab välja veed.

Sedasi toimetavad lapitised pikselöögid ja kärgatused,

sestap lausutakse, et “lööb pikne ja müriseb kõu, hakkab ju sadama”,

särts esmalt selle näha annab, siis tõmbab välja veed.

Istugu, et on särts!”

|| 7.11.1 ||

 

Too, kellele istub, et “särts on vaim”,

särtsu ja helgiga pimeduse eemale löönud ilmu ju särtsujana tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb särts,

kui istub, et “särts on vaim”.

“Auväärne, on olemas särtsust suuremat?”

“On ikka olemas ju särtsust suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.11.2 ||

 

12.

 

“Selgus on ikka ju särtsust suurem.

Selguses on ju nii päevajumal kui ka kuuketas, pikselöök, tähed, tuli,

selgusega ligi keelitab, selgusega kuuleb, selgusega vastu kuulutab,

selguses leiab rahu, selguses ei leia rahu,

selguses sünnib, selgus sünni saab.

Istugu, et on selgus!”

|| 7.12.1 ||

 

Too, kellele istub, et “selgus on vaim”,

selguse, selginemise ja laia lauluga kokkusurumata ilmu ju tõeks teeb

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb selgus,

kui istub, et “selgus on vaim”.

“Auväärne, on olemas selgusest suuremat?”

“On ikka olemas ju selgusest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.12.2 ||

 

13.

 

“Mälu on ikka ju selgusest suurem.

Sestap siis, kui ka palju mittemäletajaid koos istuks,

ei kuuleks nad midagi, ei arutaks ega saaks teada,

ent kui nad ikka ju mäletaksid,

siis nüüd kuuleksid, nüüd arutaksid, saaksid nüüd teada.

Poegadest mälu abil, karjadest mälu abil teada ju saab.

Istugu, et on mälu!”

|| 7.13.1 ||

 

Too, kellele istub, et “mälu on vaim”,

toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb mälu,

kui istub, et “mälu on vaim”.

“Auväärne, on olemas mälust suuremat?”

“On ikka olemas ju mälust suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.13.2 ||

 

14.

 

“Lootus on ikka ju mälust suurem.

Lootuse süüdatud mälu ju kordab kutsungeid, tegusid teeb,

poegi ja karje otsib, siit- ja sealtilma otsib.

Istugu, et on lootus!”

|| 7.14.1 ||

 

Too, kellele istub, et “lootus on vaim”,

saab lootuse abil kosutada kõiki tunge,

eks edulootused tule tal laitmatud

ja toimib tunge mööda sinnamaani, kuhu läheb lootus,

kui istub, et “lootus on vaim”.

“Auväärne, on olemas lootusest suuremat?”

“On ikka olemas ju lootusest suuremat.”

“Rääkigu sellest mulle auväärne!”

|| 7.14.2 ||

 

15.

 

“Hing on ikka ju lootusest suurem.

Justnagu rattarummus on kokku ühendatud kodarad,

on hinges kokku ühendatud kõik,

hing liigub hinge abil, hing annab hinge, annab hingele,

eks hing on isa, hing on ema,

hing on vend, hing on õde,

hing on meister, hing on vaimulik.

|| 7.15.1 ||

 

Kui keegi isale, emale, vennale, õele, meistrile või vaimulikule

justnagu järsult midagi vastu lausus,

siis lausutakse tollele, et “häbi sul olgu!”,

ning “sa oled isatapja”, “sa oled ematapja”,

“sa oled vennatapja”, “sa oled õetapja”,

“sa oled meistritapja” või “sa oled vaimulikutapja”.

|| 7.15.2 ||

 

Kui hinged on nüüd juba minema astunud

ja kogum hargiga tuhaks põletada,

siis ei räägita enam,

et “oled isatapja”, “oled ematapja”,

“oled vennatapja”, “oled õetapja”,

“oled meistritapja” või “oled vaimulikutapja”,

|| 7.15.3 ||

 

sest tuleb, et need kõik on hing.

Kes nii ju näeb, nii arutab, nii teada saab,

saab ülesõnajaks.

Kui talle rääkida, et “oled ülesõnaja”,

siis las räägib kõrvale põiklemata, et “olen ülesõnaja”!

|| 7.15.4 ||

 

16.

 

Aga üle sõnab ju too, kes sõnab üle olemuse abil.”

“Äkki ma sõnan üle olemuse abil, auväärne.”

“Aga olemus on vaja püüda teada saada.”

“Püüan olemuse teada saada, auväärne.”

|| 7.16.1 ||

 

17.

 

“Kui teada saab, siis sõnab ju olemust,

teada saamata ei sõna olemust,

olemust sõnab vaid teada saades.

Aga teadasaamine on vaja püüda teada saada.”

“Püüan teadasaamise teada saada, auväärne.”

|| 7.17.1 ||

 

18.

 

“Kui arutab, siis saab ju teada,

arutamata ei saa teada,

teada saab vaid arutades.

Aga arutamine on vaja püüda teada saada.”

“Püüan arutamise teada saada, auväärne.”

|| 7.18.1 ||

 

19.

 

 

“Kui on usuga, siis ju arutab,

usuga olemata ei aruta,

arutab vaid usuga olles.

Aga usk on vaja püüda teada saada.”

“Püüan usu teada saada, auväärne.”

|| 7.19.1 ||

 

20.

 

“Kui seisundini jõuab, siis on ju usuga,

seisundini jõudmata ei ole usuga,

usuga olles vaid seisundini jõuab.

Aga seisund on vaja püüda teada saada.”

“Püüan seisundi teada saada, auväärne.”

|| 7.20.1 ||

 

21.

 

“Kui teeb, siis jõuab ju seisundini,

tegemata ei jõua seisundini,

seisundini jõuab vaid tehes.

Aga tegemine on vaja püüda teada saada.”

“Püüan tegemise teada saada, auväärne.”

|| 7.21.1 ||

 

22.

 

“Kui kerguse leiab, siis ju teeb,

kergust leidmata ei tee,

teeb vaid kergust leides.

Aga kergus on vaja püüda teada saada.”

“Püüan kerguse teada saada, auväärne.”

|| 7.22.1 ||

 

23.

 

“Kui on rohkus, siis on ju kergus,

väheses ei ole kergust olemas,

kergus on rohkus.

Aga rohkus on vaja püüda teada saada.”

“Püüan rohkuse teada saada, auväärne.”

|| 7.23.1 ||

 

24.

 

“Kus ei näe teist, ei kuule teist,

ei saa teisest teada, on rohkus,

ning kus näeb nüüd teist, kuuleb teist,

saab teisest teada, on vähene.

Kui on rohkus, siis on ju surematu,

ning kui on nüüd vähene, siis on surelik.”

“Kus see paigas püsib, auväärne?”

“Enese vägevuses või isegi mitte vägevuses.”

|| 7.24.1 ||

 

Siin peetakse silmas, et “vägevus” on lehm ja hobune,

elevant, kuld, ori, ümmardaja, maapinnad, püüned.

Ei mina nõnda räägi, räägi,” eks öelnud,

“et üks püsib paigas teise suhtes.”

|| 7.24.2 ||

 

25.

 

“Ta on all, ta on ülal,

ta on läänes, ta on idas,

ta on lõunas, ta on põhjas,

tema ongi nii kõik.”

Nüüd siis minataja suunanäit.

“Ma olen all, ma olen ülal,

ma olen läänes, ma olen idas,

ma olen lõunas, ma olen põhjas,

mina olengi nii kõik.”

|| 7.25.1 ||

 

Nüüd siis loomuse suunanäit.

“Loomus on all, loomus on ülal,

loomus on läänes, loomus on idas,

loomus on lõunas, loomus on põhjas,

loomus ongi nii kõik.”

Kes nii ju näeb, nii arutab, nii teada saab,

rahuldab loomust, mängib loomusega,

on loomusega sõbrapaar ja loomuldasa õnnis,

temast saab isevalitseja

ja toimib tunge mööda kõigis ilmades.

Kes teisiti nüüd tunnevad,

on kaduilmades teiste valitseda

ega toimi tunge mööda kõigis ilmades.

|| 7.25.2 ||

 

26.

 

“Eks ole tollel ju, kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,

hing loomu poolest, lootus loomu poolest,

mälu loomu poolest, selgus loomu poolest,

särts loomu poolest, veed loomu poolest,

pilgu all ja varjus olek loomu poolest, söök loomu poolest,

jõud loomu poolest, teadasaamine loomu poolest,

mõistmine loomu poolest, meel loomu poolest,

kujuvõtt loomu poolest, aru loomu poolest,

kõne loomu poolest, nimi loomu poolest,

kutsungid loomu poolest, teod loomu poolest –

just loomu poolest on nii kõik.”

|| 7.26.1 ||

 

Kuulutus on selline.

“Ei nägija näe surma,

haigust ega rasket olekutki,

eks nägija näe kõike,

kõike kõigiti kätte saab.”

Ta tuleb üheti ja tuleb kolmeti,

ja ka viieti, seitsmeti, üheksati,

ning mäletatakse, et on veel üksteist,

sada üksteist ja kakskümmend tuhat.

Kui puhastada toit, puhastub olemasolu,

kui puhastada olemasolu, on mäletamine kindel,

kui leida mäletamine, vabanevad kõik sõlmed,

ning tollele, kel eredus on pehkinud,

annab auväärne Sanatkumāra näha pimeduse veert,

peetakse silmas, et ta “hüppab”,

peetakse silmas, et ta “hüppab”.

|| 7.26.2 ||