Seitsmes raamat
VII
1.
“Korda, auväärne!” eks seadnud Nārada end Sanatkumāra juurde.
Eks öelnud temale:
“Sellega, mida tunned, sea end minu juurde,
ütlen sulle sellest ülemat!”
Eks tema öelnud:
|| 7.1.1 ||
“Kordan palvete varamut, auväärne, urjade varamut,
loitsude varamut, neljandana Atharvani oma,
viiendana pärandit ja muistendit,
varamute varamut, esiisalikku, kihistut, taevalikku,
peidupaika, kõnekunsti, ühildamist,
taevaliste tarkust, vaimu tarkust,
tulnute tarkust, ülikkonna tarkust,
tähtede tarkust, taevamaona sündinute tarkust –
seda kordan, auväärne.
|| 7.1.2 ||
Ma olen vaid kostmistetundja, auväärne, ent mitte loomutundja,
sest ma olen ärgastelt kuulnud, auväärne,
et “loomutundja pääseb valust üle”,
ent mina valulen, auväärne.
Lasku auväärne mul valu veerest üle pääseda!”
Eks öelnud temale:
“Mida iganes kokku ju laulsid,
see on vaid nimi.
|| 7.1.3 ||
Nimi on ju palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,
neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,
varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,
peidupaik, kõnekunst, ühildamine,
taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,
tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus –
see on vaid nimi.
Istugu, et on nimi!”
|| 7.1.4 ||
Too, kellele istub, et “nimi on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb nimi,
kui istub, et “nimi on vaim”.
“Auväärne, on olemas nimest enamat?”
“On ikka olemas ju nimest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.1.5 ||
2.
“Kõne on ikka ju nimest enam.
Kõne annab ju teadmise,
et on palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,
neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,
varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,
peidupaik, kõnekunst, ühildamine,
taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,
tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus,
taevas, maa, õhk, avarus, veed, särts,
taevalised, inimesed, karjad, linnud,
heinad, saluisandad, kiskjad,
kuni mutuka, koi ja sipelgani,
hoidja ja mittehoidja, olemus ja ebaõige, tõsine ja ebatõsine,
südameteadja ja südameteadmatu.
Kõneta ei annaks teadmist ju hoidja ega mittehoidja,
ei olemus ega ebaõige, ei tõsine ega ebatõsine,
ei südameteadja ega südameteadmatu.
Just kõne annab kogu selle teadmise.
Istugu, et on kõne!”
|| 7.2.1 ||
Too, kellele istub, et “kõne on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb kõne,
kui istub, et “kõne on vaim”.
“Auväärne, on olemas kõnest enamat?”
“On ikka olemas ju kõnest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.2.2 ||
3.
“Aru on ikka ju kõnest enam.
Nagu pihk mõikab kaht karusmarja,
kaht õlekõrt või kaht õlipuud,
nõnda mõikab aru kõnet ja nime.
Kui ta aru abil arutleb,
et “kostmisi kordaksin”, siis kordab,
“tegusid teeksin”, siis teeb,
“poegi ja karje otsiksin”, siis otsib,
“seda ja toda ilma otsiksin”, siis otsib.
Sest aru on loomus, sest aru on ilm, sest aru on vaim.
Istugu, et on aru!”
|| 7.3.1 ||
Too, kellele istub, et “aru on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb aru,
kui istub, et “aru on vaim”.
“Auväärne, on olemas arust enamat?”
“On ikka olemas ju arust enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.3.2 ||
4.
“Kujuvõtt on ikka ju arust enam.
Kui kuju annab, siis arutleb,
siis kutsub kõnega,
ning kutsub seda nimes.
Nimes saavad üheks kostmised,
kostmistes teod.
|| 7.4.1 ||
Eks ole need ju kujuvõtu ühildamised,
kujuvõtu loomusega, kujuvõtus paigaspüsivad,
kuju võtsid taevas ja maa,
kuju võtsid õhk ja avarus.
kuju võtsid veed ja särts.
Nende kujuvõtmisel võtab kuju sadu,
saju kujuvõtmisel võtab kuju söök,
söögi kujuvõtmisel võtavad kuju hinged,
hingede kujuvõtmisel võtavad kuju kostmised,
kostmiste kujuvõtmisel võtavad kuju teod,
tegude kujuvõtmisel võtab kuju ilm,
ilma kujuvõtmisel võtab kuju kõik, selline on kujuvõtt.
Istugu, et on kujuvõtt!”
|| 7.4.2 ||
Too, kellele istub, et “kujuvõtt on vaim”,
teeb tõeks ju kujunenud ilmu – kindel kindlaid,
paigaspüsiv paigaspüsivaid, piinlematu piinlematuid.
Toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb kujuvõtt,
kui istub, et “kujuvõtt on vaim”.
“Auväärne, on olemas kujuvõtust enamat?”
“On ikka olemas ju kujuvõtust enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.4.3 ||
5.
“Meel on ikka ju kujuvõtust enam.
Kui meelestab, siis kuju annab, siis arutleb,
siis kutsub kõnega,
ning kutsub seda nimes.
Nimes saavad üheks kostmised,
kostmistes teod.
|| 7.5.1 ||
Eks ole need ju meele ühildamised,
meele loomusega, meeles paigaspüsivad,
sestap tolle kohta, kes tunneb palju, kuid meeleta,
lausutakse, et “ta ei tunne midagi,
kui tunneks, poleks ta ju sedamoodi meeleta”.
Kui on nüüd vähetundja, kuid meelega,
soovitakse temale ikkagi kuuletuda,
sest just meel on nende ühildaja,
meel on loomus, meel on püsimispaik.
Istugu, et on meel!”
|| 7.5.2 ||
Too, kellele istub, et “meel on vaim”,
teeb tõeks ju meele ilmu – kindel kindlaid,
paigaspüsiv paigaspüsivaid, piinlematu piinlematuid.
Toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb meel,
kui istub, et “meel on vaim”.
“Auväärne, on olemas meelest enamat?”
“On ikka olemas ju meelest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.5.3 ||
6.
“Mõistmine on ikka ju meelest enam.
Justnagu mõistab maa, nagu mõistab õhuruum, nagu mõistab taevalagi,
nagu mõistavad veed, nagu mõistavad mäed,
nagu mõistavad taevalised ja inimesed.
Sestap neist, kes saavutavad siin inimeste väekuse,
tulevad otsekui mõistmise ilmutamise kübemed.
Väiklastest tulevad nüüd riidlejad, laimajad, sõnelejad,
ent jõustujaist otsekui mõistmise ilmutamise kübemed.
Istugu, et on mõistmine!”
|| 7.6.1 ||
Too, kellele istub, et “mõistmine on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb mõistmine,
kui istub, et “mõistmine on vaim”.
“Auväärne, on olemas mõistmisest enamat?”
“On ikka olemas ju mõistmisest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.6.2 ||
7.
“Teadasaamine on ikka ju mõistmisest enam.
Teadasaamise abiga saab ju teada,
milline on palvete varamu, urjade varamu, loitsude varamu,
neljandana Atharvani oma, viiendana pärand ja muistend,
varamute varamu, esiisalik, kihistu, taevalik,
peidupaik, kõnekunst, ühildamine,
taevaliste tarkus, vaimu tarkus, tulnute tarkus, ülikkonna tarkus,
tähtede tarkus, taevamaona sündinute tarkus,
taevas, maa, õhk, avarus, veed, särts,
taevalised, inimesed, karjad, linnud,
heinad, saluisandad, kiskjad,
kuni mutuka, koi ja sipelgani,
hoidja ja mittehoidja, olemus ja ebaõige, tõsine ja ebatõsine,
südameteadja ja südameteadmatu,
söök ja maitse, siinne ja sealne ilm.
Just teadasaamise abil saab sellest teada.
Istugu, et on teadasaamine!”
|| 7.7.1 ||
Too, kellele istub, et “teadasaamine on vaim”,
teeb tõeks ju teadasaamise ja teadmisega ilmu
ja toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb teadasaamine,
kui istub, et “teadasaamine on vaim”.
“Auväärne, on olemas teadasaamisest enamat?”
“On ikka olemas ju teadasaamisest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.7.2 ||
8.
“Jõud on ikka ju teadasaamisest enam.
Eks üks jõuline ajab vappuma ka sada, kel teadasaamist.
Kui ta saab jõuliseks, siis tõuseb nüüd ülespoole,
kui tõuseb ülespoole, saab hooldajaks,
kui hooldab, saab juurdeseadjaks,
kui end juurde seab, saab nägijaks, kuuljaks,
arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.
Jõu abil on ju paigal maa, jõu abil õhuruum,
jõu abil taevalagi, jõu abil mäed,
jõu abil taevalised ja inimesed,
jõu abil karjad, linnud, heinad, saluisandad, kiskjad,
kuni mutuka, koi ja sipelgani,
jõu abil on paigal ilmad.
Istugu, et on jõud!”
|| 7.8.1 ||
Too, kellele istub, et “jõud on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb jõud,
kui istub, et “jõud on vaim”.
“Auväärne, on olemas jõust enamat?”
“On ikka olemas ju jõust enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.8.2 ||
9.
“Söök on ikka ju jõust enam.
Sestap siis, kui ka kümme ööd ei einesta
ja ikka elab, ehkki nüüd ei näe, ei kuule,
ei aruta, ei taipa, ei tee, ei saa teada,
saab söögi ligidal nüüd nägijaks, kuuljaks,
arutajaks, taipajaks, tegijaks, teadasaajaks.
Istugu, et on söök!”
|| 7.9.1 ||
Too, kellele istub, et “söök on vaim”,
teeb tõeks ju rohke söögi ja joogiga ilmu
ja toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb söök,
kui istub, et “söök on vaim”.
“Auväärne, on olemas söögist enamat?”
“On ikka olemas ju söögist enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.9.2 ||
10.
“Veed on ikka ju söögist enamad.
Sestap kui head sadu ei tule,
põevad hinged, et “sööki tuleb vähem”,
ja kui hea sadu nüüd tuleb,
on hinged õndsad, et “sööki tuleb palju”.
Just veed kalgenduvad nendeks,
mis on maa, mis õhuruum, mis taevalagi, mis mäed,
mis taevalised ja inimesed,
mis on karjad, linnud, heinad, saluisandad, kiskjad,
kuni mutuka, koi ja sipelgani,
just veed kalgenduvad nendeks.
Istugu, et on veed!”
|| 7.10.1 ||
Too, kellele istub, et “veed on vaim”,
kõik tungid kätte saab, rahuldub
ja toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu lähevad veed,
kui istub, et “veed on vaim”.
“Auväärne, on olemas vetest enamat?”
“On ikka olemas ju vetest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.10.2 ||
11.
“Särts on ikka ju vetest enam.
Õhku see ju haardes peab ja avarust kuumutab,
öeldakse, et “rõhub, kuumab, hakkab sadama”,
esmalt annab näha särtsu, siis välja tõmbab veed.
Sedasi toimetavad lapitised pikselöögid ja kärgatused,
sestap lausutakse, et “lööb pikne ja müriseb kõu, hakkab sadama”,
esmalt annab näha särtsu, siis välja tõmbab veed.
Istugu, et on särts!”
|| 7.11.1 ||
Too, kellele istub, et “särts on vaim”, on ju särtsuja.
Ta teeb tõeks särtsu ja helgiga pimeduse eemale löönud ilmu
ja toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb särts,
kui istub, et “särts on vaim”.
“Auväärne, on olemas särtsust enamat?”
“On ikka olemas ju särtsust enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.11.2 ||
12.
“Avarus on ikka ju särtsust enam.
Avaruses on ju nii päike kui ka kuuketas, pikselöök, tähed, tuli,
avarusega ligi keelitab, avarusega kuuleb, avarusega vastu kuulutab,
avaruses leiab rahu, avaruses ei leia rahu,
avaruses sünnib, avarusse sünni saab.
Istugu, et on avarus!”
|| 7.12.1 ||
Too, kellele istub, et “avarus on vaim”,
teeb tõeks ju avaruse ilmu,
avalduvaid, kokkusurumata, laialt lauldavaid.
Toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb avarus,
kui istub, et “avarus on vaim”.
“Auväärne, on olemas avarusest enamat?”
“On ikka olemas ju avarusest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.12.2 ||
13.
“Mälu on ikka ju avarusest enam.
Sestap kui istuksid koos mittemäletajad, isegi paljud,
siis ei kuuleks nad midagi, ei arutaks, ei saaks teada,
ent kui nad ikka ju mäletaksid,
siis nüüd kuuleksid, nüüd arutaksid, nüüd saaksid teada.
Poegadest saab ju teada mälu abil, karjadest mälu abil.
Istugu, et on mälu!”
|| 7.13.1 ||
Too, kellele istub, et “mälu on vaim”,
toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb mälu,
kui istub, et “mälu on vaim”.
“Auväärne, on olemas mälust enamat?”
“On ikka olemas ju mälust enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.13.2 ||
14.
“Lootus on ikka ju mälust enam.
Lootuse süüdatud mälu ju kostmisi kordab, tegusid teeb,
poegi ja karje otsib, siit- ja sealtilma otsib.
Istugu, et on lootus!”
|| 7.14.1 ||
Too, kellele istub, et “lootus on vaim”,
saab lootuse abil kosutada kõiki tunge,
eks edulootused tule tal laitmatud.
Toimib nagu tal tung sinnamaani, kuhu läheb lootus,
kui istub, et “lootus on vaim”.
“Auväärne, on olemas lootusest enamat?”
“On ikka olemas ju lootusest enamat.”
“Rääkigu sellest mulle auväärne!”
|| 7.14.2 ||
15.
“Hing on ikka ju lootusest enam.
Justnagu rattarummus on kokku ühendatud kodarad,
on hinges kokku ühendatud kõik,
hing liigub hinge abil, hing annab hinge, annab hingele,
eks hing on isa, hing on ema,
hing on vend, hing on õde,
hing on meister, hing on vaimulik.
|| 7.15.1 ||
Kui keegi isale, emale, vennale, õele, meistrile või vaimulikule
midagi otsekui järsult vastu lausub,
siis lausutakse tollele: “Häbi sul olgu! Sa oled isatapja!”
Või “sa oled ematapja”, “sa oled vennatapja”, “sa oled õetapja”,
“sa oled meistritapja”, “sa oled vaimulikutapja”.
|| 7.15.2 ||
Ent kui hinged on juba minema astunud
ja hargil ühtekokku tuhaks põleb,
siis ei räägita enam, et “oled isatapja”,
“oled ematapja”, “oled vennatapja”, “oled õetapja”,
“oled meistritapja”, “oled vaimulikutapja”,
|| 7.15.3 ||
sest need kõik on vaid hing.
Kes nii ju näeb, nii arutab, nii teada saab,
saab ülesõnajaks.
Kui talle räägitaks “oled ülesõnaja”,
siis las räägib, et “olen ülesõnaja”, ega põikle kõrvale.
|| 7.15.4 ||
16.
Aga üle sõnab ju too, kes sõnab üle olemuse abil.”
“Nõndaks, ma sõnan üle olemuse abil, auväärne.”
“Aga olemus on vaja püüda teada saada.”
“Püüan olemuse teada saada, auväärne.”
|| 7.16.1 ||
17.
“Kui teada saab, siis sõnab ju olemust,
teada saamata ei sõna olemust,
olemust sõnab vaid teada saades.
Aga teadasaamine on vaja püüda teada saada.”
“Püüan teadasaamise teada saada, auväärne.”
|| 7.17.1 ||
18.
“Kui arutab, siis saab ju teada,
arutamata ei saa teada,
teada saab vaid arutades.
Aga arutamine on vaja püüda teada saada.”
“Püüan arutamise teada saada, auväärne.”
|| 7.18.1 ||
19.
“Kui on usuga, siis ju arutab,
usuta olles ei aruta,
arutab vaid usuga olles.
Aga usk on vaja püüda teada saada.”
“Püüan usu teada saada, auväärne.”
|| 7.19.1 ||
20.
“Kui toodab, siis on ju usuga,
tootmata ei ole usuga,
usuga olles vaid toodab.
Aga toodang on vaja püüda teada saada.”
“Püüan toodangu teada saada, auväärne.”
|| 7.20.1 ||
21.
“Kui teeb, siis ju toodab,
tegemata ei tooda,
toodab vaid tehes.
Aga tegemine on vaja püüda teada saada.”
“Püüan tegemise teada saada, auväärne.”
|| 7.21.1 ||
22.
“Kui kerguse leiab, siis ju teeb,
kergust leidmata ei tee,
teeb vaid kergust leides.
Aga kergus on vaja püüda teada saada.”
“Püüan kerguse teada saada, auväärne.”
|| 7.22.1 ||
23.
“Kui on tohutu, siis on ju kergus,
väheses ei ole kergust olemas,
kergus on tohutu.
Aga tohutu on vaja püüda teada saada.”
“Püüan tohutu teada saada, auväärne.”
|| 7.23.1 ||
24.
“Kus ei näe teist, ei kuule teist,
ei saa teisest teada, on tohutu,
ning kus näeb nüüd teist, kuuleb teist,
saab teisest teada, on vähene.
Kui on tohutu, siis on ju surematu,
ning kui on vähene, siis nüüd on surelik.”
“Kus see paigas püsib, auväärne?”
“Enese vägevuses või isegi mitte vägevuses.”
|| 7.24.1 ||
Siin peetakse silmas, et “vägevus” on lehm ja hobune,
elevant, kuld, ori, abistaja, maapinnad, püüned.
“Mina nõnda ei räägi, räägi,” eks öelnud,
“sest nad püsivad paigas üksteise suhtes.”
|| 7.24.2 ||
25.
“Ta on all, ta on ülal,
ta on läänes, ta on idas,
ta on lõunas, ta on põhjas,
tema ongi nii kõik.”
Nüüd siis minataja suunanäit.
“Ma olen all, ma olen ülal,
ma olen läänes, ma olen idas,
ma olen lõunas, ma olen põhjas,
mina olengi nii kõik.”
|| 7.25.1 ||
Nüüd siis loomuse suunanäit.
“Loomus on all, loomus on ülal,
loomus on läänes, loomus on idas,
loomus on lõunas, loomus on põhjas,
loomus ongi nii kõik.”
Kes nii ju näeb, nii arutab, nii teada saab,
leiab loomurahu, mängib loomusega,
on loomusega sõbrapaar ja loomuldasa õnnis,
temast saab isevalitseja
ja toimib nagu tung kõigis ilmades.
Kes tunnevad nüüd teisiti,
on teiste valitseda kaduilmades
ega toimi nagu tung kõigis ilmades.
|| 7.25.2 ||
26.
“Eks ole tollel ju, kes nii näeb, nii arutab, nii teada saab,
hing loomu poolest, lootus loomu poolest,
mälu loomu poolest, avarus loomu poolest,
särts loomu poolest, veed loomu poolest,
pilgu all ja varjus olek loomu poolest, söök loomu poolest,
jõud loomu poolest, teadasaamine loomu poolest,
mõistmine loomu poolest, meel loomu poolest,
kujuvõtt loomu poolest, aru loomu poolest,
kõne loomu poolest, nimi loomu poolest,
kostmised loomu poolest, teod loomu poolest –
just loomu poolest on nii kõik.”
|| 7.26.1 ||
Kuulutus on selline.
“Ei nägija näe surma,
haigust ega rasket olekutki,
eks nägija näeb kõike,
kõike kõigiti kätte saab.”
Ta tuleb üheti ja tuleb kolmeti,
ja ka viieti, seitsmeti, üheksati,
ning mäletatakse, et on veel üksteist,
sada üksteist ja kakskümmend tuhat.
Kui puhastada toit, puhastub olemasolu,
kui puhastada olemasolu, on mäletamine kindel,
kui leida mäletamine, vabanevad kõik sõlmed.
Tollele, kel ergud pehkinud,
annab auväärne Sanatkumāra näha pimeduse veert,
peetakse silmas, et ta on “hüppaja”.
|| 7.26.2 ||