Teine raamat

II

 

1.

 

Istub, et loitsude kogum on tõsine.

Peetakse silmas, et “kui on tõsine, siis on loits,

kui on ebatõsine, pole loits”.

|| 2.1.1 ||

 

Kui lausutakse nõnda, et “läks tema juurde loitsuga”,

siis lausutakse seega, et “läks tema juurde tõsisega”,

kui “läks tema juurde loitsuta”,

siis lausutakse seega, et “läks tema juurde ebatõsisega”.

|| 2.1.2 ||

 

Kui lausutakse siis, mil tuleb tõsine, et “ohhoo, meil on loits”,

siis lausutakse seega, et “ohhoo, on tõsine”,

kui siis, mil tuleb ebatõsine, “ohhoo, meil on ebaloits”,

siis lausutakse seega, et “ohhoo, on ebatõsine”.

|| 2.1.3 ||

 

Kellele nii tundes istub see, et “loits on tõsine”,

ja sellele lootusegi paneb,

tolle juurde läheksid tõsised hoidjad ja annaksid au.

|| 2.1.4 ||

 

2.

 

Las istub, et ilmades on viiene loits.

Maa on aabe “hiṅ”,

tuli on ettehõiskamine,

õhuruum on ülemlaul,

päevakera on tagasitoomine,

taevalagi on sissepeitmine.

Nõnda on ülespoole.

|| 2.2.1 ||

 

Nüüd ümberpöördult.

Taevalagi on aabe “hiṅ”,

päevakera on ettehõiskamine,

õhuruum on ülemlaul,

tuli on tagasitoomine,

maa on sissepeitmine.

|| 2.2.2 ||

 

Eks kujune ülespoole ja ümberpöördult ilmad tolle jaoks,

kellele nii tundes istub see, et ilmades on viiene loits.

|| 2.2.3 ||

 

3.

 

Las istub, et sajus on viiene loits.

Eelnev tuuleõhk on aabe “hiṅ”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,

|| 2.3.1 ||

 

kui haarab kätte, on sissepeitmine.

Eks aja too sadama,

kellele nii tundes istub see, et sajus on viiene loits.

|| 2.3.2 ||

 

4.

 

Las istub, et kõigis vetes on viiene loits.

Kui pilverünk ujub ringi, on aabe “hiṅ”,

kui sajab, on ettehõiskamine,

kui tulv on idast, on ülemlaul,

kui läänest, on tagasitoomine,

meri on sissepeitmine.

|| 2.4.1 ||

 

Eks too ei käi vetest edasi, vaid saab veerikkaks,

kellele nii tundes istub see, et kõigis vetes on viiene loits.

|| 2.4.2 ||

 

5.

 

Las istub, et aastaaegades on viiene loits.

Kevad on aabe “hiṅ”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on sissepeitmine.

|| 2.5.1 ||

 

Eks kujune aastaajad tolle jaoks ja saab rikkalikult aastaaegu,

kellele nii tundes istub see, et aastaaegades on viiene loits.

|| 2.5.2 ||

 

6.

 

Las istub, et karjades on viiene loits.

Kits on aabe “hiṅ”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on sissepeitmine.

|| 2.6.1 ||

 

Eks tule tollel karjad ja saab karjarikkaks,

kellele nii tundes istub see, et karjades on viiene loits.

|| 2.6.2 ||

 

7.

 

Las istub, et hingedes on ülimalt parim viiene loits.

Hing on aabe “hiṅ”,

kõne on ettehõiskamine,

silmad on ülemlaul,

kõrvad on tagasitoomine,

aru on sissepeitmine.

Need on ju ülimalt parimad.

|| 2.7.1 ||

 

Eks tule tollel ülimalt parim,

eks alista ülimalt parimaid ilmu too,

kellele nii tundes istub see,

et hingedes on ülimalt parim viiene loits.

Nõnda on viiese puhul.

|| 2.7.2 ||

 

8.

 

Nüüd seitsmese puhul.

Las istub, et kõnes on seitsmene loits.

“Kui kõnel on midagi “hum”, on aabe “hiṅ”,

kui on “pra”, on ettehõiskamine,

kui on “ā”, on algus,

|| 2.8.1 ||

 

kui on “ud”, on ülemlaul,

kui on “prati”, on tagasitoomine,

kui on “upa”, on juurdelippamine,

kui on “ni”, on sissepeitmine.

|| 2.8.2 ||

 

Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.

Söögirikkaks ja söögisööjaks saab too,

kellele nii tundes istub see, et kõnes on seitsmene loits.

|| 2.8.3 ||

 

9.

 

Nüüd siis las istub, et päevakera on seitsmene loits.

Kõigil kordadel sama, seega loits.

“On minu vastas, minu vastas” on kõigi puhul sama, seega loits.

|| 2.9.1 ||

 

Las olla tunda, et ta “pikib kõiki tulnuid”!

Kui on enne tema tõusu, on aabe “hiṅ”.

Sel moel on temaga pikitud karjad,

sestap on need aaped “hiṅ”,

sest selle loitsu jaotuseks on aabe “hiṅ”.

|| 2.9.2 ||

 

Kui on nüüd tõusu ajal, on ettehõiskamine.

Sel moel on temaga pikitud aruga inimesed,

sestap on neil ettehõiskamise tungid, kiidulaulu tungid,

sest selle loitsu jaotuseks on ettehõiskamine.

|| 2.9.3 ||

 

Kui on nüüd lehmalüpsi viivul, on algus.

Sel moel on temaga pikitud linnud,

sestap aluseid võtmata õhuruumis loomuldasa ringi lendavad,

sest selle loitsu jaotuseks on algus.

|| 2.9.4 ||

 

Kui on nüüd täpipealt keskpäeval, on ülemlaul.

Sel moel on temaga pikitud taevalised,

sestap on need olevaimad isanda sünnijärjed,

sest selle loitsu jaotuseks on ülemlaul.

|| 2.9.5 ||

 

Kui on nüüd keskpäeva ja päevalõpu vahel, on tagasitoomine.

Sel moel on temaga pikitud looted,

sestap ei ilmu tagasitoodud allapoole,

sest selle loitsu jaotuseks on tagasitoomine.

|| 2.9.6 ||

 

Kui on nüüd päevalõpu ja loojumise vahel, on juurdelippamine.

Sel moel on temaga pikitud metsloomad,

sestap lippavad nad meest nähes salu või uru juurde,

sest selle loitsu jaotuseks on juurdelippamine.

|| 2.9.7 ||

 

Kui on nüüd loojangu ajal, on sissepeitmine.

Sel moel on temaga pikitud esiisad,

sestap neid peidavad,

sest selle loitsu jaotuseks on sissepeitmine.

Niisiis istub, et päevakera on seitsmene loits.

|| 2.9.8 ||

 

10.

 

Nüüd siis las istub, et et oma loomu mõõdus on ja surma ületab seitsmene loits.

“Aabe “hiṅ”” on kolme silbiga,

“ettehõiskamine” on kolme silbiga,

see on sama.

|| 2.10.1 ||

 

“Algus” on kahe silbiga,

“tagasitoomine” on nelja silbiga,

sellest siis üks eelmisse,

see on sama.

|| 2.10.2 ||

 

“Ülemlaul” on kolme silbiga,

“juurdelippamine” on nelja silbiga,

kolm ja kolm tuleb sama,

silp alles jääb, kolme silbiga

see on sama.

|| 2.10.3 ||

 

“Sissepeitmine” on kolme silbiga,

seegi tuleb sama.

Eks neid silpe ole ju kakskümmend kaks.

|| 2.10.4 ||

 

Kahekümne ühega saab kätte päevakera,

päevakera on ju siit kahekümne esimene.

Kahekümne teisega alistab päevakerast ülemat,

see on taevakaar, see on valust lahti.

|| 2.10.5 ||

 

Siin saab kätte päevakera alistamise.

Eks tule tollel päevakera alistamisest ülem alistamine,

kellele nii tundes istub see,

et oma loomu mõõdus on ja surma ületab seitsmene loits,

istub, et loits.

|| 2.10.6 ||

 

11.

 

Aru on aabe “hiṅ”,

kõne on ettehõiskamine,

silmad on ülemlaul,

kõrvad on tagasitoomine,

hing on sissepeitmine.

See on hingedesse lõimitud laulend.

|| 2.11.1 ||

 

Too, kes nii tunneb hingedesse lõimitud laulendit,

saab hingeliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et oleks vägeva aruga! See on tava.

|| 2.11.2 ||

 

12.

 

Kui läbi hõõrub, on aabe “hiṅ”,

kui sünnib suits, on ettehõiskamine,

kui lõkendab, on ülemlaul,

kui tulevad tulesöed, on tagasitoomine,

kui raugeb, on sissepeitmine,

kui täiesti rahuneb, on sissepeitmine.

See on tulle lõimitud tõllaltpääs.

|| 2.12.1 ||

 

Too, kes nii tunneb tulle lõimitud tõllaltpääsu,

sööb sööki vaimusädeluses, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et tule taga ei rüüpaks kruusist ega sülgaks välja! See on tava.

|| 2.12.2 ||

 

13.

 

Kui ligi kutsub, on aabe “hiṅ”,

kui teadustab, on ettehõiskamine,

kui magab koos naisega, on ülemlaul,

kui naist magatab, on tagasitoomine,

kui lõpu leiab, on sissepeitmine,

kui üle läheb, on sissepeitmine.

See on sõbrapaari lõimitud lahke taevaline.

|| 2.13.1 ||

 

Too, kes nii tunneb sõbrapaari lõimitud lahket taevalist,

saab sõbrapaariks, sõbrapaarist sõbrapaari sünde jätkab,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei peletaks kedagi! See on tava.

|| 2.13.2 ||

 

14.

 

Tõusev on aabe “hiṅ”,

tõusnu on ettehõiskamine,

keskpäev on ülemlaul,

päevalõpp on tagasitoomine,

kui on loojunud, on sissepeitmine.

See on päevakerasse lõimitud lopsakas.

|| 2.14.1 ||

 

Too, kes nii tunneb päevakerasse lõimitud lopsakat,

sööb sööki särtsujana, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks kuumavat! See on tava.

|| 2.14.2 ||

 

15.

 

Kui veepilved ringi ujuvad, on aabe “hiṅ”,

kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,

kui sajab, on ülemlaul,

kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,

kui haarab kätte, on sissepeitmine.

See on sombupilve lõimitud kirevalaadne.

|| 2.15.1 ||

 

Too, kes nii tunneb sombupilve lõimitud kirevalaadset,

kammitseb kirevat laadi ja head laadi karje,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks sadavat! See on tava.

|| 2.15.2 ||

 

16.

 

Kevad on aabe “hiṅ”,

suvi on ettehõiskamine,

sajuaeg on ülemlaul,

sügis on tagasitoomine,

talv on sissepeitmine.

See on aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsejalik.

|| 2.16.1 ||

 

Too, kes nii tunneb aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsejalikku,

ülemvalitseb sünnijärje, karjade ja vaimusädelusega,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks aastaaegu! See on tava.

|| 2.16.2 ||

 

17.

 

Maa on aabe “hiṅ”,

õhuruum on ettehõiskamine,

taevalagi on ülemlaul,

ilmakaared on tagasitoomine,

meri on sissepeitmine.

Need on ilmadesse lõimitud võimaldajad.

|| 2.17.1 ||

 

Too, kes nii tunneb ilmadesse lõimitud võimaldajaid,

saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks ilmu! See on tava.

|| 2.17.2 ||

 

18.

 

Kits on aabe “hiṅ”,

lambad on ettehõiskamine,

lehmad on ülemlaul,

hobune on tagasitoomine,

mees on sissepeitmine.

Need on karjadesse lõimitud kalpsajad.

|| 2.18.1 ||

 

Too, kes nii tunneb karjadesse lõimitud kalpsajaid,

saab karjarikkaks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks karju! See on tava.

|| 2.18.2 ||

 

19.

 

Karv on aabe “hiṅ”,

nahk on ettehõiskamine,

liha on ülemlaul,

luu on tagasitoomine,

üdi on sissepeitmine.

See on liikmetesse lõimitud urjamisurjamatu.

|| 2.19.1 ||

 

Too, kes nii tunneb liikmetesse lõimitud urjamisurjamatut,

saab liikmed ega jää liikmeist kiiva,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et aasta ei einestaks üdi! See on tava.

Või üldse ei einestaks üdi!

|| 2.19.2 ||

 

20.

 

Tuli on aabe “hiṅ”,

õhk on ettehõiskamine,

päevakera on ülemlaul,

tähed on tagasitoomine,

kuuketas on sissepeitmine.

See on taevasustesse lõimitud valitsejasooline.

|| 2.20.1 ||

 

Too, kes nii tunneb taevasustesse lõimitud valitsejasoolist,

saavutab taevasustega sama ilma, sama olme, sama rakenduse,

kestab kogu oma jao, elab pikalt,

saab vägeva sünnijärje ja karjad ning vägeva kuulsuse.

Et ei sarjaks vaimulikke! See on tava.

|| 2.20.2 ||

 

21.

 

Kolmene on aabe “hiṅ”,

kui on kolm ilma, on ettehõiskamine,

kui on tuli, õhk ja päevakera, on ülemlaul,

kui on tähed, linnud ja kiired, on tagasitoomine,

kui on maod, lõhnahaldjad ja esiisad, on sissepeitmine.

See on kõigesse lõimitud loits.

|| 2.21.1 ||

 

Tollest, kes nii tunneb kõigesse lõimitud loitsu,

eks tuleb kõik.

|| 2.21.2 ||

 

Kuulutus on selline.

“Mida on kolmekaupa viieti,

ei ole vanemat, ülemat neist teist.

|| 2.21.3 ||

 

Kes tunneb seda, too tunneb kõike,

kõik ilmakaared talle kosti viivad.”

Las istub, et “olen kõik”.

See on tava, see on tava.

|| 2.21.4 ||

 

22.

 

“Karja kombel loitsu jauramise valin,” on ülemlaul tulel,

sünnijärjeisandal väljaütlemata,

leotisel väljaöeldu,

õhul pehme ja sujuv,

vürstil sujuv ja jõuline,

lopsakaisandal koovitaja oma,

vetevaimul väärheli.

Las kannab kõigi nende eest hoolt,

aga vetevaimu oma arvab välja!

|| 2.22.1 ||

 

Las laulab, et “taevalistele laulan surematust,

esiisadele palukest, aruga inimestele lootust,

karjadele heinavett, urjalisele jumalariigi ilma,

oma loomule laulan sööki”!

Las neid aruga mõistab ja hälbimata hõiskab!

|| 2.22.2 ||

 

Kõik jõmisejad on vürsti loomused,

kõik soojalikud on sünnijärjeisanda loomused,

kõik puutelised on surma loomused.

Kui laidab teda jõmisejate suhtes,

siis las räägib, et “ilmusin vürsti toetuspinnas,

tema ütleb sulle vastuse”!

|| 2.22.3 ||

 

Kui laidab teda nüüd soojuste suhtes,

siis las räägib, et “ilmusin sünnijärjeisanda toetuspinnas,

tema klopib su puruks”!

Kui laidab teda nüüd puudete suhtes,

siis las räägib, et “ilmusin surma toetuspinnas,

tema paneb su põlema”!

|| 2.22.4 ||

 

Kõiki jõmisejaid on vaja öelda jõuliselt ja müristades:

“Annan vürstile jõudu!”

Kõiki soojalikke on vaja öelda haukamata, kõrvaleheitmata, avatult:

“Mu loomus andub sünnijärjeisandale!”

Kõiki puutelisi on vaja öelda lühidalt ja muigutamata:

“Peletan surma oma loomust!”

|| 2.22.5 ||

 

23.

 

On kolm hoidjatüve,

esimene on “urjamine, kordamine, andmine”,

teine on kuumus,

kolmas on vaimuõpe, asumine meistri perekonnas,

oma loomu meistri perekonnas otsast otsani sumbuma panek.

Kõik nad saavutavad soodsad ilmad.

Vaimu paigas käies saab surematuks.

|| 2.23.1 ||

 

Sünnijärjeisand ilmu kuumutas,

kuumutatuist voolas välja kolmene tarkus.

Kuumutas seda,

kuumutatust voolasid välja silbid

“maapealne, maaülene, jumal”.

|| 2.23.2 ||

 

Kuumutas neid,

kuumutatuist voolas välja aabe “aum”.

Nõnda nagu kõik lehekesed kroogib kokku roots,

nii kroogib kõik kõned kokku aabe “aum”.

Aabe “aum” ongi nii kõik,

aabe “aum” ongi nii kõik.

|| 2.23.3 ||

 

24.

 

Vaimu sõnumitoojad sõnavad:

“Kui hommikune leotamine on hüvede oma,

keskpäevane leotamine kisade oma,

kolmas leotamine päevakerade ja iga taevalise oma,

|| 2.24.1 ||

 

siis kus on sel juhul urjalise ilm?”

Kuidas teha tollel, kes seda ei tunne?

Las tehku siis tundja.

|| 2.24.2 ||

 

Enne kui hommikuse järeleütlusega hakatust teeb,

sätib end sisse, tagumik kojaisandliku, pale põhja suunas,

ning laulab loitsu hüvelise poole:

|| 2.24.3 ||

 

“Paota ilmavärav!

Las me näeme sind, valitsus!”

|| 2.24.4 ||

 

Nüüd ohverdab:

“Au tulele maapinnal ja ilmapinnal!

Avasta mulle, urjalisele ilm!

See on ju urjalise ilm,

olen käimas

|| 2.24.5 ||

 

siia, urjaline pärast kestmist – hüva!

Eemale löö taba!”

Ütleb ja tõuseb üles,

hüved saavad pakkuda talle hommikust leotamist.

|| 2.24.6 ||

 

Enne kui keskpäevase leotamisega hakatust teeb,

sätib end sisse, tagumik tulesüütamispaiga, pale põhja suunas,

ning laulab loitsu kisalase poole:

|| 2.24.7 ||

 

“Paota ilmavärav!

Las me näeme sind, ülemvalitsus!”

|| 2.24.8 ||

 

Nüüd ohverdab:

“Au õhule õhuruumipinnal ja ilmapinnal!

Avasta mulle, urjalisele ilm!

See on ju urjalise ilm,

olen käimas

|| 2.24.9 ||

 

siia, urjaline pärast kestmist – hüva!

Eemale löö taba!”

Ütleb ja tõuseb üles,

kisad saavad pakkuda talle keskpäevast leotamist.

|| 2.24.10 ||

 

Enne kui kolmanda leotamisega hakatust teeb,

sätib end sisse, tagumik ohvrileegi, pale põhja suunas,

ning laulab loitsu päevakera ja iga taevalise poole.

|| 2.24.11 ||

 

“Paota ilmavärav!

Las me näeme sind, enesevalitsus!”

|| 2.24.12 ||

 

Niimoodi päevakerale.

Nüüd igale taevalisele.

“Paota ilmavärav!

Las me näeme sind, suurvalitsus!”

|| 2.24.13 ||

 

Nüüd ohverdab:

“Au päevakeradele ja igale taevalisele taevapindadel ja ilmapindadel!

Avastage mulle, urjalisele ilm!

|| 2.24.14 ||

 

See on ju urjalise ilm,

olen käimas

siia, urjaline pärast kestmist – hüva!

Eemale löö taba!”

Ütleb ja tõuseb üles,

|| 2.24.15 ||

 

päevakerad ja iga taevaline saavad pakkuda talle kolmandat leotamist.

Eks tunne too ju urjamise mõõtu,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.

|| 2.24.16 ||