Teine raamat
II
1.
Istub siis, et üheskoos on loits tõsine.
Peetakse silmas, et “kui on tõsine, siis on loits,
kui on ebatõsine, siis on ebaloits”.
|| 2.1.1 ||
Juhul kui lausutakse “läks talle külla loitsuga”,
lausutakse seega, et “läks talle külla tõsisega”,
kui “läks talle külla ebaloitsuga”,
lausutakse seega, et “läks talle külla ebatõsisega”.
|| 2.1.2 ||
Kui tuleb tõsine ja nüüd lausutakse “ohjaa, meil on loits”,
lausutakse seega, et “ohjaa, on tõsine”,
kui tuleb ebatõsine ja “ohjaa, meil on ebaloits”,
lausutakse seega, et “ohjaa, on ebatõsine”.
|| 2.1.3 ||
Kellele nii tundes istub, et “loits on tõsine”,
ja lootusegi paneb sellele,
tolle juurde mingu tõsised hoidjad
ja andku au.
|| 2.1.4 ||
2.
Las istub, et ilmades on viiene loits.
Maa on aabe “hiṅ”,
tuli on ettehõiskamine,
õhuruum on ülemlaul,
päevapaiste on tagasitoomine,
taevalagi on sissepeitmine.
Nõnda on ülespoole.
|| 2.2.1 ||
Nüüd ümberpöördult.
Taevalagi on aabe “hiṅ”,
päevapaiste on ettehõiskamine,
õhuruum on ülemlaul,
tuli on tagasitoomine,
maa on sissepeitmine.
|| 2.2.2 ||
Eks kujune tolle jaoks üles ja alla pööravad ilmad,
kellele nii tundes istub, et ilmades on viiene loits.
|| 2.2.3 ||
3.
Las istub, et sajus on viiene loits.
Eelnev tuul on aabe “hiṅ”,
kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,
kui sajab, on ülemlaul,
kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,
|| 2.3.1 ||
kui haarab kätte, on sissepeitmine.
Eks aja too sadama,
kellele nii tundes istub, et sajus on viiene loits.
|| 2.3.2 ||
4.
Las istub, et kõigis vetes on viiene loits.
Kui pilverünk ujub ringi, on aabe “hiṅ”,
kui sajab, on ettehõiskamine,
kui tulv on idast, on ülemlaul,
kui läänest, on tagasitoomine,
meri on sissepeitmine.
|| 2.4.1 ||
Eks jää tol vetest edasi käimata ja veerikkaks saab,
kellele nii tundes istub, et kõigis vetes on viiene loits.
|| 2.4.2 ||
5.
Las istub, et aastaaegades on viiene loits.
Kevad on aabe “hiṅ”,
suvi on ettehõiskamine,
sajuaeg on ülemlaul,
sügis on tagasitoomine,
talv on sissepeitmine.
|| 2.5.1 ||
Eks kujune tolle jaoks aastaajad ja tublisti aastaaegu saab,
kellele nii tundes istub, et aastaaegades on viiene loits.
|| 2.5.2 ||
6.
Las istub, et karjades on viiene loits.
Kitsed on aabe “hiṅ”,
lambad on ettehõiskamine,
lehmad on ülemlaul,
hobune on tagasitoomine,
mees on sissepeitmine.
|| 2.6.1 ||
Eks tule tollel karjad ja karjarikkaks saab,
kellele nii tundes istub, et karjades on viiene loits.
|| 2.6.2 ||
7.
Las istub, et hingedes on ülimalt parim viiene loits.
Hing on aabe “hiṅ”,
kõne on ettehõiskamine,
silmad on ülemlaul,
kõrvad on tagasitoomine,
aru on sissepeitmine.
Need on ju ülimalt parimad.
|| 2.7.1 ||
Eks tule tollel ülimalt parim,
eks alista ülimalt parimaid ilmu too,
kellele nii tundes istub,
et hingedes on ülimalt parim viiene loits.
Nõnda on viiese puhul.
|| 2.7.2 ||
8.
Nüüd seitsmese puhul.
Las istub, et kõnes on seitsmene loits.
“Kui kõnel on midagi “hum”, on aabe “hiṅ”,
kui on “pra”, on ettehõiskamine,
kui on “ā”, on algus,
|| 2.8.1 ||
kui on “ud”, on ülemlaul,
kui on “prati”, on tagasitoomine,
kui on “upa”, on juurdelippamine,
kui on “ni”, on sissepeitmine.
|| 2.8.2 ||
Kõne lüpsab talle piima, mis on kõne piim.
Too saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
kellele nii tundes istub, et kõnes on seitsmene loits.
|| 2.8.3 ||
9.
Las istub siis nüüd, et päevapaiste on seitsmene loits.
Kõigil kordadel sama, seega loits.
“On minu vastas, on minu vastas”
on kõigi puhul sama, seega loits.
|| 2.9.1 ||
Las olla tunda, et “temas pikitakse kõik tulnud”!
Kui on enne tema tõusu, on aabe “hiṅ”.
Sellisega pikitakse karjad,
sestap on nad aaped “hiṅ”,
sest on aape “hiṅ” jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.2 ||
Kui on nüüd tõusu ajal, on ettehõiskamine.
Sellisega pikitakse inimesed,
sestap on neil ettehõiskamise tung, kiidulaulu tung,
sest on ettehõiskamise jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.3 ||
Kui on nüüd lehmalüpsi viivul, on algus.
Sellisega pikitakse linnud,
sestap aluseid võtmata õhuruumis loomuldasa ringi lendavad,
sest on alguse jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.4 ||
Kui on nüüd täpipealt keskpäeval, on ülemlaul.
Sellisega pikitakse taevalised,
sestap on need olevaimad isanda sünnijärjed,
sest on ülemlaulu jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.5 ||
Kui on nüüd keskpäeva ja päevalõpu vahel, on tagasitoomine.
Sellisega pikitakse looted,
sestap ei ilmu tagasitoodud allapoole,
sest on tagasitoomise jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.6 ||
Kui on nüüd päevalõpu ja loojumise vahel, on juurdelippamine.
Sellisega pikitakse metsloomad,
sestap lippavad nad meest nähes puhma või uru juurde,
sest on juurdelippamise jaotuseks sel loitsul.
|| 2.9.7 ||
Kui on nüüd loojangu ajal, on sissepeitmine.
Sellisega pikitakse esiisad,
sestap neid sisse peidavad,
sest on sissepeitmise jaotuseks sel loitsul.
Niisiis istub, et päevapaiste on seitsmene loits.
|| 2.9.8 ||
10.
Las istub nüüd loomu mõõdus ja surma ületav seitsmene loits.
“Aabe “hiṅ”” on kolme silbiga,
“ettehõiskamine” on kolme silbiga,
see on sama.
|| 2.10.1 ||
“Algus” on kahe silbiga,
“tagasitoomine” on nelja silbiga,
sellest üks sinna,
see on sama.
|| 2.10.2 ||
“Ülemlaul” on kolme silbiga,
“juurdelippamine” on nelja silbiga,
kolm ja kolm tuleb sama,
silp jääb üle ja on kolme silbiga,
see on sama.
|| 2.10.3 ||
“Sissepeitmine” on kolme silbiga,
seegi tuleb sama.
Eks neid silpe ole ju kakskümmend kaks.
|| 2.10.4 ||
Kahekümne ühega saab kätte päevapaiste,
päevapaiste on ju siit kahekümne esimene.
Kahekümne teisega alistab päevapaistest ülemat,
see on taevakaar, see on valust lahti.
|| 2.10.5 ||
Siin saab kätte päevapaiste alistamise.
Eks too saa päevapaiste alistamisest ülema alistamise,
kellele nii tundes istub loomu mõõdus ja surma ületav seitsmene loits,
istub loits.
|| 2.10.6 ||
11.
Aru on aabe “hiṅ”,
kõne on ettehõiskamine,
silmad on ülemlaul,
kõrvad on tagasitoomine,
hing on sissepeitmine.
See on hingedesse lõimitud laulend.
|| 2.11.1 ||
Too, kes nii tunneb hingedesse lõimitud laulendit,
saab hingeliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et oleks vägeva aruga! See on tava.
|| 2.11.2 ||
12.
Kui läbi hõõrub, on aabe “hiṅ”,
kui sünnib suits, on ettehõiskamine,
kui lõkendab, on ülemlaul,
kui tulevad tulesöed, on tagasitoomine,
kui raugeb, on sissepeitmine,
kui täiesti rahuneb, on sissepeitmine.
See on tulle lõimitud tõllaltpääs.
|| 2.12.1 ||
Too, kes nii tunneb tulle lõimitud tõllaltpääsu,
saab vaimuga sädeleda ja sööki süüa,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei rüüpaks kruusist ega sülgaks välja tule taga! See on tava.
|| 2.12.2 ||
13.
Kui kostile kutsub, on aabe “hiṅ”,
kui teadustab, on ettehõiskamine,
kui magab koos naisega, on ülemlaul,
kui naist magatab, on tagasitoomine,
kui lõpuni läheb, on sissepeitmine,
kui üle läheb, on sissepeitmine.
See on sõbrapaari lõimitud lahke taevaline.
|| 2.13.1 ||
Too, kes nii tunneb sõbrapaari lõimitud lahket taevalist,
saab sõbrapaariks, sõbrapaarist sõbrapaari sünde jätkab,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei peletaks kedagi! See on tava.
|| 2.13.2 ||
14.
Tõusev on aabe “hiṅ”,
tõusnu on ettehõiskamine,
keskpäev on ülemlaul,
päevalõpp on tagasitoomine,
kui on loojunud, on sissepeitmine.
See on päevapaistesse lõimitud ülev.
|| 2.14.1 ||
Too, kes nii tunneb päevapaistesse lõimitud ülevat,
sööb sööki särtsujana, kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks kuumavat! See on tava.
|| 2.14.2 ||
15.
Kui veepilved ringi ujuvad, on aabe “hiṅ”,
kui sünnib pilverünk, on ettehõiskamine,
kui sajab, on ülemlaul,
kui lööb pikne ja müriseb kõu, on tagasitoomine,
kui haarab kätte, on sissepeitmine.
See on sombupilve lõimitud kirevalaadne.
|| 2.15.1 ||
Too, kes nii tunneb sombupilve lõimitud kirevalaadset,
kammitseb kirevat laadi ja head laadi karje,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks sadavat! See on tava.
|| 2.15.2 ||
16.
Kevad on aabe “hiṅ”,
suvi on ettehõiskamine,
sajuaeg on ülemlaul,
sügis on tagasitoomine,
talv on sissepeitmine.
See on aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsejalik.
|| 2.16.1 ||
Too, kes nii tunneb aastaaegadesse lõimitud ülemvalitsejalikku,
ülemvalitseb sünnijärje, karjade ja vaimusädelusega,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks aastaaegu! See on tava.
|| 2.16.2 ||
17.
Maa on aabe “hiṅ”,
õhuruum on ettehõiskamine,
taevalagi on ülemlaul,
ilmakaared on tagasitoomine,
meri on sissepeitmine.
Need on ilmadesse lõimitud võimaldajad.
|| 2.17.1 ||
Too, kes nii tunneb ilmadesse lõimitud võimaldajaid,
saab ilmaliseks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks ilmu! See on tava.
|| 2.17.2 ||
18.
Kitsed on aabe “hiṅ”,
lambad on ettehõiskamine,
lehmad on ülemlaul,
hobune on tagasitoomine,
mees on sissepeitmine.
Need on karjadesse lõimitud kalpsajad.
|| 2.18.1 ||
Too, kes nii tunneb karjadesse lõimitud kalpsajaid,
saab karjarikkaks, kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks karju! See on tava.
|| 2.18.2 ||
19.
Karv on aabe “hiṅ”,
nahk on ettehõiskamine,
liha on ülemlaul,
luu on tagasitoomine,
üdi on sissepeitmine.
See on liikmetesse lõimitud urjamisurjamatu.
|| 2.19.1 ||
Too, kes nii tunneb liikmetesse lõimitud urjamisurjamatut,
saab liikmed ega jää liikmeist kiiva,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et aastaring ei einestaks üdi! See on tava.
Või üldse ei einestaks üdi!
|| 2.19.2 ||
20.
Tuli on aabe “hiṅ”,
õhk on ettehõiskamine,
päevapaiste on ülemlaul,
tähed on tagasitoomine,
kuuketas on sissepeitmine.
See on taevasustesse lõimitud valitsejasooline.
|| 2.20.1 ||
Too, kes nii tunneb taevasustesse lõimitud valitsejasoolist,
saavutab taevasustega sama ilma, sama olme, sama rakenduse,
kestab kogu oma jao, elab pikalt,
saab vägeva sünnijärje ja karjad ning väga kuulsaks.
Et ei sarjaks vaimulikke! See on tava.
|| 2.20.2 ||
21.
Kolmene tarkus on aabe “hiṅ”,
kui on kolm ilma, on ettehõiskamine,
kui on tuli, õhk ja päevapaiste, on ülemlaul,
kui on tähed, linnud ja kiired, on tagasitoomine,
kui on maod, lõhnahaldjad ja esiisad, on sissepeitmine.
See on kõigesse lõimitud loits.
|| 2.21.1 ||
Tollest, kes nii tunneb kõigesse lõimitud loitsu,
eks tuleb kõik.
|| 2.21.2 ||
Kuulutus on selline.
“Kolmikud, mis on viieti –
vanemat ja ülemat neist ei ole olemas teist.
|| 2.21.3 ||
Kes tunneb seda, too tunneb kõike,
kõik ilmakaared talle maksu toovad.”
Las istub, et “olen kõik”.
See on tava, see on tava.
|| 2.21.4 ||
22.
Tule ülemlaul on “valin karjaloitsu jauramise”,
sünnijärjeisandal väljaütlemata,
leotisel väljaöeldu,
õhul pehme ja sujuv,
vürstil sujuv ja jõuline,
ülevaisandal koovitaja oma,
vetevaimul väärheli.
Las kannab kõigi nende eest hoolt,
aga vetevaimu oma arvab välja!
|| 2.22.1 ||
Las laulab, et “taevalistele laulan surematust,
esiisadele annakut, inimestele lootust,
karjadele heinavett, urjalisele jumalariigi ilma,
oma loomule laulan sööki”!
Las neid aruga mõistab ja hälbimata hõiskab!
|| 2.22.2 ||
Kõigil jõminail on vürsti loomus,
kõigil soojustel sünnijärjeisanda loomus,
kõigil puuteil surma loomus.
Kui laita tema jõminaid,
las räägib siis, et “ilmusin vürsti toetuspinnas,
tema vastab sulle”!
|| 2.22.3 ||
Kui laita nüüd tema soojusi,
las räägib siis, et “ilmusin sünnijärjeisanda toetuspinnas,
tema pigistab su puruks”!
Kui laita nüüd tema puuteid,
las räägib siis, et “ilmusin surma toetuspinnas,
tema paneb su põlema”!
|| 2.22.4 ||
Kõik jõminad on vaja öelda jõuliselt ja müristades:
“Annan vürstile jõudu!”
Kõik soojused on vaja öelda haukamata, eemaleheitmata, avatult:
“Mu loomus andub sünnijärjeisandale!”
Kõik puuted on vaja öelda lühidalt ja muigutamata:
“Peletan loomusest surma!”
|| 2.22.5 ||
23.
On kolm hoidjatüve,
esimene on “urjamine, kordamine, andmine”,
teine on kuumus,
kolmas on meistri perekonna asuka vaimuõpe,
oma loomu otsast lõpuni sumbumapanek meistri perekonnas.
Kõik nad saavutavad soodsad ilmad.
Vaimu paigas käies saab surematuks.
|| 2.23.1 ||
Sünnijärjeisand kuumutas ilmu,
kuumutatuist voolas välja kolmene tarkus.
Kuumutas seda,
kuumutatust voolasid välja silbid
“maapealne, maaülene, jumal”.
|| 2.23.2 ||
Kuumutas neid,
kuumutatuist voolas välja aabe “aum”.
Nõnda nagu kõik lehekesed kroogib kokku roots,
nii kroogib kõik kõned kokku aabe “aum”.
Aabe “aum” ongi nii kõik,
aabe “aum” ongi nii kõik.
|| 2.23.3 ||
24.
Vaimu sõnumitoojad sõnavad:
“Kui hommikune leotamine on hüvede oma,
keskpäevane leotamine kisade oma,
kolmas leotamine päevapaistete ja iga taevalise oma,
|| 2.24.1 ||
kus on sel juhul urjalise ilm?”
Kuidas ta teeks, kui seda ei tunne?
Tehku siis tundja.
|| 2.24.2 ||
Enne kui hommikuse järeleütlusega hakatust teeb,
sätib end sisse, tagumik kojaisandliku suunas, pale põhjas,
ning laulab hüvelise poole loitsu:
|| 2.24.3 ||
“Paota ilmavärav!
Las me näeme sind, valitsus!”
|| 2.24.4 ||
Nüüd ohverdab:
“Au tulele maapinnal ja ilmapinnal!
Avasta mulle, urjalisele ilm!
See on ju urjalise ilm,
siia käimas olen,
|| 2.24.5 ||
urjaline pärast kestmist – hüva!
Eemale löö taba!”
Ütleb ja tõuseb üles,
hüved asuvad talle pakkuma hommikust leotamist.
|| 2.24.6 ||
Enne kui keskpäevase leotamisega hakatust teeb,
sätib end sisse, tagumik tulesüütamispaiga suunas, pale põhjas,
ning laulab kisalase poole loitsu:
|| 2.24.7 ||
“Paota ilmavärav!
Las me näeme sind, ülemvalitsus!”
|| 2.24.8 ||
Nüüd ohverdab:
“Au õhule õhuruumipinnal ja ilmapinnal!
Avasta mulle, urjalisele ilm!
See on ju urjalise ilm,
siia käimas olen,
|| 2.24.9 ||
urjaline pärast kestmist – hüva!
Eemale löö taba!”
Ütleb ja tõuseb üles,
kisad asuvad talle pakkuma keskpäevast leotamist.
|| 2.24.10 ||
Enne kui kolmanda leotamisega hakatust teeb,
sätib end sisse, tagumik ohvrileegi suunas, pale põhjas,
ning laulab päevapaiste ja iga taevalise poole loitsu.
|| 2.24.11 ||
“Paota ilmavärav!
Las me näeme sind, enesevalitsus!”
|| 2.24.12 ||
Niimoodi päevapaistele.
Nüüd igale taevalisele.
“Paota ilmavärav!
Las me näeme sind, suurvalitsus!”
|| 2.24.13 ||
Nüüd ohverdab:
“Au päevapaistetele ja igale taevalisele taevapindadel ja ilmapindadel!
Avastage mulle, urjalisele ilm!
|| 2.24.14 ||
See on ju urjalise ilm,
siia käimas olen,
urjaline pärast kestmist – hüva!
Eemale löö taba!”
Ütleb ja tõuseb üles,
|| 2.24.15 ||
päevapaisted ja iga taevaline asuvad talle pakkuma kolmandat leotamist.
Eks tunne too ju urjamise mõõtu,
kes nii tunneb, kes nii tunneb.
|| 2.24.16 ||