Viies raamat
V
1.
Eks too ju, kes tunneb vanimat ja toredaimat,
eks saa ju vanimaks ja toredaimaks.
Vanim ja toredaim on ikka ju hing.
|| 5.1.1 ||
Eks too ju, kes tunneb hüvelisimat,
eks saa omade seas hüvelisimaks.
Hüvelisim on ikka ju kõne.
|| 5.1.2 ||
Eks too ju, kes tunneb paika,
eks saa paiga siinilmas ja sealilmas.
Püsimispaik on ikka ju silmad.
|| 5.1.3 ||
Eks tolle jaoks ju, kes tunneb ilmetvõttu,
eks võta ilmet taevased ja inimlikud tungid.
Ilmetvõtt on ikka ju kõrvad.
|| 5.1.4 ||
Eks too ju, kes tunneb püünet,
eks saa omade seas püüneks.
Eks ole püüneks ju aru.
|| 5.1.5 ||
Eks pidanud hinged nüüd mina-olen-toredam sõnavahetust,
et “mina olen toredam, mina olen toredam”,
|| 5.1.6 ||
eks need hinged sünnijärjeisandast isale liginenud ja öelnud:
“Auväärne, kes meist on toredaim?”
Eks öelnud neile:
“Kelle minemaastumisel on näha, et ihu on justkui eriliselt patune,
too teist on toredaim.”
|| 5.1.7 ||
Eks kõne astunud minema.
Aastaringi eemal asus, naastes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
“Nii nagu mittesõnavad tummad,
kes hingavad hingega sisse, näevad silmadega, kuulevad kõrvadega,
mõistavad aruga – niimoodi.”
Eks kõne sisenenud.
|| 5.1.8 ||
Eks silmad astunud minema.
Aastaringi eemal asus, naastes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
“Nii nagu mittenägevad pimedad,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvadega,
mõistavad aruga – niimoodi.”
Eks silmad sisenenud.
|| 5.1.9 ||
Eks kõrvad astunud minema.
Aastaringi eemal asus, naastes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
“Nii nagu mittekuulvad kurdid,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,
mõistavad aruga – niimoodi.”
Eks kõrvad sisenenud.
|| 5.1.10 ||
Eks aru astunud minema.
Aastaringi eemal asus, naastes ütles:
“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”
“Nii nagu arutud lapsikud,
kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,
kuulevad kõrvadega – niimoodi.”
Eks aru sisenenud.
|| 5.1.11 ||
Eks soovis minema astuda nüüd hing.
Nii nagu hea ratsu tambib kokku jalakammitsa rootsud,
nii tampis kokku teised hinged.
Eks öelnud talle, kui jõudis kohale:
“Auväärne, ole olemas!
Sina oled meist toredaim, ära astu minema!”
|| 5.1.12 ||
Eks öelnud nüüd kõne,
et “mille hüvelisim olen mina, selle hüvelisim oled sina”.
Eks öelnud nüüd silmad,
et “mille püsimispaik olen mina, selle püsimispaik oled sina”.
|| 5.1.13 ||
Eks öelnud nüüd kõrvad,
et “mille ilmetvõtt olen mina, selle ilmetvõtt oled sina”.
Eks öelnud nüüd aru,
et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”.
|| 5.1.14 ||
Ei peeta silmas ju “kõnet, silmi, kõrvu, aru”,
vaid peetakse silmas “hingi”,
sest need kõik on vaid hing.
|| 5.1.15 ||
2.
Eks tema öelnud:
“Mis söök mul tuleb?”
“Mis iganes on kuni koerte ja lindudeni,” eks öelnud.
See on ju hingamise söök,
eks ole silmnähtav nimi ju hingamine.
Ega tollel ju, kes seda tunneb, ei tule midagi söödamatut.”
|| 5.2.1 ||
Eks tema öelnud:
“Mis riietus mul tuleb?”
“Veed,” eks öelnud.
Sestap rüütavad einestajad selle ju enne ja pärast vetesse,
eks leiab riietuse ega ole paljas.
|| 5.2.2 ||
Eks sedasi ütles Satyakāma Jābāla, kui ütles Gośruti Vaiyāghrapadyale:
“Isegi kui kuivale paigale seda räägiks,
sünniksid seal harud, kerkiksid välja võrselehed.”
|| 5.2.3 ||
Kui nüüd soovib saada vägevaks,
las siis noorkuu ajal pühendub,
täiskuuööl hõõrub pulgaga kõik rohud kohupiimas ja mees hõõrutiseks.
Las ohverdab määrde tules “vanimale ja toredaimale hüva!”
ja juhib sette hõõrutisse.
|| 5.2.4 ||
Las ohverdab määrde tules “hüvelisimale hüva!”
ja juhib sette hõõrutisse.
Las ohverdab määrde tules “püsimispaigale hüva!”
ja juhib sette hõõrutisse.
Las ohverdab määrde tules “ilmetvõtule hüva!”
ja juhib sette hõõrutisse.
Las ohverdab määrde tules “püünele hüva!”
ja juhib sette hõõrutisse.
|| 5.2.5 ||
Siugleb nüüd tagasi, võtab hõõrutist pihkude vahele ja pomiseb:
“Nimeks on sul vunk, sest sellega on sul nii kõik.
Et tema on vanim, toredaim, valitseja, kuningas,
läkitagu ta mullegi vanemluse, toreduse, valitsuse, kuningriigi,
olgu minagi nii kõik!”
|| 5.2.6 ||
Nüüd siis rüüpab igal sammul kruusist sellise palvega.
“See on sigitajal – valime,” rüüpab kruusist,
“me taevalise rooga,” rüüpab kruusist,
“toredaimat, kõigiti tulusaimat,” rüüpab kruusist,
“et ruttu mõista tohiksime – auväärse oma!” joob kõik.
Küürib kopsiku või kruusi, tulest läänes pikali heidab,
kas naharibal või paljal paigal, kõneahtralt, paineta,
ning kui ta näeb naist, las tunneb siis, et “tegu kosutab”.
|| 5.2.7 ||
Kuulutus on selline.
“Kui tungitsi tegutsedes
näeb unenägudes naist,
teadku siis kosutust
nähtumas ses unenäos,
nähtumas ses unenäos.”
|| 5.2.8 ||
3.
Eks Śvetaketu Āruṇeya liginenud pañcālade kohtumisele.
Eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud:
“Surmakauge, sind õpetas isa?”
“Jah, auväärne.”
|| 5.3.1 ||
“Tunned, kuhu sünnijärjed siit edasi käivad?”
“Ei, auväärne.”
“Tunned, miks veel kord pöörduvad?”
“Ei, auväärne.”
“Tunned, et taevaliikuri ja esiisadeliikuri teed pöörduvad lahku?”
“Ei, auväärne.”
|| 5.3.2 ||
“Tunned, miks sealne ilm täiesti ei täitu?”
“Ei, auväärne.”
“Tunned, miks viiendas ohvris ütlevad veed nagu mees?”
“Ei, auväärne.”
|| 5.3.3 ||
Seejärel: “Miks ütlesid, et oled õpetatud?
Sest kuidas see, kes neid ei tunne,
saab rääkida, et on õpetatud?”
Eks ta läinud ahastades isa poole, eks öelnud temale:
“Mind õpetamata ikkagi ju rääkis auväärne, et “õpetasin sind”.
|| 5.3.4 ||
Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,
kuid olin võimetu ühtki neist üles ütlema.”
Eks tema öelnud:
“Nii nagu sa mulle neid sõnasid,
niimoodi ma ühtki neist ei tundnud.
Kui ma neid tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”
|| 5.3.5 ||
Eks Gautama läinud valitseja poole,
eks saanud kätte temaväärilise,
eks ta läinud hommikul kohtumispaigale.
Eks öelnud temale:
“Auväärne Gautama, vali inimliku varanduse seast välja!”
Eks tema öelnud:
“Valitseja, inimlik varandus on sinu oma.
Mida kõnelesid selgituseks surmakauge ees,
räägi seda minulegi!”
Eks tema hädas olnud,
|| 5.3.6 ||
eks teinud talle teatavaks “asu kauemaks!”,
eks öelnud temale:
“Nagu sa mulle sõnasid, Gautama,
pole see tarkus enne sind vaimulikele läinud
ning sai sellepärast kõigis ilmades vaid ülikkonna õpetusalaks.”
Eks öelnud temale:
|| 5.3.7 ||
4.
“Sealne ilm on, Gautama, ikka ju tuli.
Päevapaiste on tema süütetungal,
vihud on suits, päev palang,
kuuketas tulesöed, tähed sädemed.
|| 5.4.1 ||
Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,
sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.
|| 5.4.2 ||
5.
Sombupilv on, Gautama, ikka ju tuli.
Õhk on tema süütetungal,
veepilv on suits, pikselöök palang,
pikker tulesöed, raheterad sädemed.
|| 5.5.1 ||
Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,
sellest ohvrist tuleb kohale sadu.
|| 5.5.2 ||
6.
Maa on, Gautama, ikka ju tuli.
Aastaring on tema süütetungal,
avarus on suits, öö palang,
ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.
|| 5.6.1 ||
Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,
sellest ohvrist tuleb kohale söök.
|| 5.6.2 ||
7.
Mees on, Gautama, ikka ju tuli.
Kõne on tema süütetungal,
hing on suits, keel palang,
silmad tulesöed, kõrvad sädemed.
|| 5.7.1 ||
Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,
sellest ohvrist tuleb kohale niisk.
|| 5.7.2 ||
8.
Neiu on, Gautama, ikka ju tuli.
Hargivahe on tema süütetungal,
see, mis kostile kutsub, on suits, üsk palang,
mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.
|| 5.8.1 ||
Seesuguses tules ohverdavad taevalised niisa,
sellest ohvrist tuleb kohale loode.
|| 5.8.2 ||
9.
Aga “viiendas ohvris ütlevad veed nagu mees”.
Loode magab kestaga kaetult kümme või üheksa kuud sisemuses,
kuni siia ju sünnib.
|| 5.9.1 ||
Sündinu elab, kuniks kestvust,
kui nähakse, et ta käib edasi, viiakse siit kohe tulle,
millest ongi välja käinud, millest kohale tulnud.
|| 5.9.2 ||
10.
Kes sedamoodi tunnevad
ja kellele metsas istub, et “kuumus on usk”,
need tulevad kohale palangusse,
palangust päeva,
päevast täituvasse kuutiiba,
täituvast kuutiivast kuude kuusse,
neisse, mil käib põhja pool,
|| 5.10.1 ||
kuudest aastasse,
aastast päevapaistesse,
päevapaistest kuukettasse,
kuukettast pikselööki,
inimaruülene mees läkitab nad vaimu juurde.
See on taevaliikuri rada.”
|| 5.10.2 ||
Kellele külas istub nüüd “urjatu, täidunu, andam”,
need tulevad kohale suitsu,
suitsust öösse,
ööst pärastisse tiiba,
pärastisest tiivast kuude kuusse,
neisse, mil käib lõuna pool,
aastat nad kokku ei saagi,
|| 5.10.3 ||
kuudest esiisade ilma,
esiisade ilmast avarusse,
avarusest kuukettasse.
See on valitseja Leotis.
Selline on taevaliste söök,
seda hakkavad taevalised mekkima.
|| 5.10.4 ||
Kuniks setet, asuvad seal,
siis sedasama lõiku mööda veel kord
taanduvad avarusse,
avarusest õhku.
Saanud õhuks, saavad suitsuks,
saanud suitsuks, saavad veepilveks,
|| 5.10.5 ||
saanud veepilveks, saavad pilverüngaks,
saanud pilverüngaks, sajavad maha,
siin nad riisiks ja odraks, rohuks ja saluisandaks,
seesamiks ja oaks sünnivad.
Ning siit on juba raske välja saada,
sest kui keegi sööki sööb,
kui niisaga piserdab,
tuleb teda aina enam.
|| 5.10.6 ||
Kes toimetavad siin hurmavalt,
eks lootuse sellele panevad,
et ilmutavad end hurmavas üsas,
kas vaimuliku üsas, üliku üsas või kodaniku üsas.
Kes toimetavad siin nüüd paha haisuga,
eks lootuse sellele panevad,
et ilmutavad end paha haisuga üsas,
kas koera üsas, sea üsas või matsliku üsas.
|| 5.10.7 ||
Ning kumbagi teed mööda
ei tule korduvalt “sünni, sure!” pöörduvad pisikesed tulnud,
nende paik on kolmas.
Sel moel sealne ilm täiesti ei täitu.
Tõugaku sellest eemale.
Kuulutus on selline.
|| 5.10.8 ||
“Kes kulda varastab ja veini joob,
kõrguse sängi asub ja tapab vaimuri,
need neljakesi langevad
ja viieski, kes toimib nende abil.”
|| 5.10.9 ||
Eks too nüüd, kes nii tunneb viit tuld,
ei määrdu patususest, kui ka koos nendega toimib.
Too saab puhtaks, kumavaks ja soodsasse ilma,
kes nii tunneb, kes nii tunneb.”
|| 5.10.10 ||
11.
Prācīnaśāla Aupamanyava, Satyayajña Pauluṣi, Indradyumna Bhāllaveya,
Jana Śārkarākṣya ja Buḍila Āśvatarāśvi,
eks need vägevate hoonetega vägevad kuulutajad
kohtunud ning soovinud arutada:
“Mis on meie loomus? Mis on vaim?”
|| 5.11.1 ||
Eks nad ilmutanud:
“Uddālaka Āruṇi ju, auväärsed,
kordab täpipealt üldrahvalikku loomust.
Uhh, mingem teda kohtama!”
Eks läinud teda kohtama.
|| 5.11.2 ||
Eks ta ilmutanud:
“Küsima asuvad mult
need vägevate hoonetega vägevad kuulutajad.
Kõike ma neile nagunii ei küünita,
uhh, annan teisele õpetada!”
|| 5.11.3 ||
Eks öelnud neile:
“Aśvapati Kaikeya ju, auväärsed,
kordab täpipealt üldrahvalikku loomust.
Uhh, mingem teda kohtama!”
Eks läinud teda kohtama.
|| 5.11.4 ||
Eks nad saanud eraldi kätte nendeväärilised,
eks ta hommikul end maast lahti ajanud ja öelnud:
“Minu maakonnas pole varast, kitsipunga ega joomahullu,
pole tuld läitmata jätnut, pole mittetundjat,
pole mingit isepäist meest ega naist.
Ma hakkan ju urjama, auväärsed,
rikkust anname auväärseile samal kombel, nagu anname igale kahijale.
Asugu auväärsed siin!”
|| 5.11.5 ||
Eks nad öelnud:
“Eks sõnagu mees just selle kohta, mille tarvis toimetab.
Et kordad täpipealt üldrahvalikku loomust,
räägi meile just sellest!”
|| 5.11.6 ||
Eks öelnud neile:
“Hommikul vastan teile.”
Eks nad süüdatud tunglad käes päevahakul tagasi astunud,
eks too neid juhatamata kohe öelnud:
|| 5.11.7 ||
12.
“Aupamanyava, milline loomus sulle istub?”
“Taevas just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju hea särtsuga üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap nähtub su perekonnas leotatut, juurdeleotatut, väljaleotatut,
|| 5.12.1 ||
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga see on loomuse pea,” eks öelnud,
“minule lähenemata lendaks sul pea otsast.”
|| 5.12.2 ||
13.
Eks öelnud nüüd Satyayajña Pauluṣile:
“Prācīnayogya, milline loomus sulle istub?”
“Päevapaiste just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju igatlaadi üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap nähtub su perekonnas igatlaadi palju –
|| 5.13.1 ||
hobueeslitega käiv tõld, orjatar, kaelakee,
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga see on loomuse silmad,” eks öelnud,
“minule lähenemata jääksid pimedaks.”
|| 5.13.2 ||
14.
Eks öelnud nüüd Indradyumna Bhāllaveyale:
“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”
“Õhk just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju eraldi käikudega üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap on sinu jaoks eraldi maksud, järel eraldi tõllarodud,
|| 5.14.1 ||
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga see on loomuse hing,” eks öelnud,
“minule lähenemata astuks su hing minema.”
|| 5.14.2 ||
15.
Eks öelnud nüüd Jana Śārkarākṣyale:
“Śārkarākṣya, milline loomus sulle istub?”
“Avarus just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju rohke üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap on sul rohkesti sünnijärge ja rikkust,
|| 5.15.1 ||
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga see on loomuse kere,” eks öelnud,
“minule lähenemata pudeneks su kere ära.”
|| 5.15.2 ||
16.
Eks öelnud nüüd Buḍila Āśvatarāśvile:
“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”
“Veed just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju küllasusega üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap oled sa küllane ja õitsev,
|| 5.16.1 ||
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga see on loomuse kõht,” eks öelnud,
“minule lähenemata läheks su kõht lõhki.”
|| 5.16.2 ||
17.
Eks öelnud nüüd Uddālaka Āruṇile:
“Gautama, milline loomus sulle istub?”
“Maa just, auväärne valitseja,” eks öelnud.
“See on ju püsimispaigaga üldrahvalik loomus,
mis sulle loomustest istub,
sestap püsid paigas sünnijärje ja rikkusega,
|| 5.17.1 ||
sööd sööki, näed meeldivat.”
Sööb sööki, näeb meeldivat,
tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,
kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.
“Aga need on loomuse jalad,” eks öelnud,
“minule lähenemata närbuksid su jalad ära.”
|| 5.17.2 ||
18.
Eks öelnud neile:
“Te sööte sööki siis ju üldrahvalikku loomust eraldi tundes.
Aga kellele istub, et üldrahvalik loomus on üksnes suundumus, eelarvamus,
too sööb sööki kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.
|| 5.18.1 ||
Eks ole üldrahvaliku loomuse pea ju hea särtsuga,
silmad igatlaadi, hingel eraldi käikude loomus,
kere on rohke, kõht küllasus, jalad maa,
rinnaesine hiiekivi, karvad muru, süda kojaisandlik,
aru toidupoolise küpsetamine, suumulk ohvrileek.
|| 5.18.2 ||
19.
Kui läheb esimesena jagatu juurde,
on vaja see suitsema panna.
Kui ohverdab esimest ohvrit,
las ohverdab “hingele hüva!”,
hing rahuldub.
|| 5.19.1 ||
Kui hing rahuldub, siis rahulduvad silmad,
kui silmad rahulduvad, siis rahuldub päevapaiste,
kui päevapaiste rahuldub, siis rahuldub taevalagi,
kui taevas rahuldub, siis rahuldub kõige sellega,
mida haldavad taevalagi ja päevapaiste,
nende järjest rahuldudes rahuldub sünnijärje, karjade,
söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.
|| 5.19.2 ||
20.
Kui nüüd ohverdab teist,
las ohverdab “põimhõngule hüva!”,
põimhõng rahuldub.
|| 5.20.1 ||
Kui põimhõng rahuldub, siis rahulduvad kõrvad,
kui kõrvad rahulduvad, siis rahuldub kuuketas,
kui kuuketas rahuldub, siis rahulduvad ilmakaared,
kui ilmakaared rahulduvad, siis rahuldub kõige sellega,
mida haldavad ilmakaared ja kuuketas,
nende järjest rahuldudes rahuldub sünnijärje, karjade,
söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.
|| 5.20.2 ||
21.
Kui nüüd ohverdab kolmandat,
las ohverdab “väljahõngule hüva!”,
väljahõng rahuldub.
|| 5.21.1 ||
Kui väljahõng rahuldub, siis rahuldub kõne,
kui kõne rahuldub, siis rahuldub tuli,
kui tuli rahuldub, siis rahuldub maa,
kui maa rahuldub, siis rahuldub kõige sellega,
mida haldavad maa ja tuli,
nende järjest rahuldudes rahuldub sünnijärje, karjade,
söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.
|| 5.21.2 ||
22.
Kui nüüd ohverdab neljandat,
las ohverdab “kokkuhõngule hüva!”,
kokkuhõng rahuldub.
|| 5.22.1 ||
Kui kokkuhõng rahuldub, siis rahuldub aru,
kui aru rahuldub, siis rahuldub sombupilv,
kui sombupilv rahuldub, siis rahuldub pikselöök,
kui pikselöök rahuldub, siis rahuldub kõige sellega,
mida haldavad pikselöök ja sombupilv,
nende järjest rahuldudes rahuldub sünnijärje, karjade,
söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.
|| 5.22.2 ||
23.
Kui nüüd ohverdab viiendat,
las ohverdab “ülahõngule hüva!”,
ülahõng rahuldub.
|| 5.23.1 ||
Kui ülahõng rahuldub, siis rahuldub nahk,
kui nahk rahuldub, siis rahuldub õhk,
kui õhk rahuldub, siis rahuldub avarus,
kui avarus rahuldub, siis rahuldub kõige sellega,
mida haldavad õhk ja avarus,
nende järjest rahuldudes rahuldub sünnijärje, karjade,
söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.
|| 5.23.2 ||
24.
Kes ohverdab tuleohvrit nii tundmata,
kannaks nagu tulesöe minema ja ohverdaks tuhas,
seda nägu oleks see.
|| 5.24.1 ||
Kes ohverdab nüüd tuleohvrit seda tundes,
too saab ohverdada kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.
|| 5.24.2 ||
Nõnda nagu läheb leekima tulle lõimitud nooletups,
eks lähe niiviisi tollel leekima kõik patusused,
kes nii tundes ohverdab tuleohvrit.
|| 5.24.3 ||
Ning eks sellepärast too, kes seda tunneb,
kui ka pakub järelejäänut matslikule,
eks ohverda sedagi üldrahvalikus loomuses.”
Kuulutus on selline.
|| 5.24.4 ||
“Nagu siin näljased lapsed
ema juures istuvad,
nõnda kõigile tulnuile
istub tuleohver.”
|| 5.24.5 ||