Viies raamat

V

 

1.

 

Eks too ju, kes tunneb vanimat ja tähtsaimat,

eks saa ju vanimaks ja tähtsaimaks.

Vanim ja tähtsaim on ikka ju hing.

|| 5.1.1 ||

 

Eks too ju, kes tunneb hüvelisimat,

eks saa omade seas hüvelisimaks.

Hüvelisim on ikka ju kõne.

|| 5.1.2 ||

 

Eks too ju, kes tunneb paika,

eks saa paiga siinilmas ja sealilmas.

Püsipaik on ikka ju silmad.

|| 5.1.3 ||

 

Eks ju tollele, kes tunneb avaldust,

eks avaldu taevased ja inimaru tungid.

Avaldus on ikka ju kõrvad.

|| 5.1.4 ||

 

Eks too ju, kes tunneb püünet,

eks saa omade seas püüneks.

Eks ole püüneks ju aru.

|| 5.1.5 ||

 

Eks pidanud hinged nüüd mina olen tähtsam sõnavahetust,

et “mina olen tähtsam, mina olen tähtsam”,

|| 5.1.6 ||

 

eks need hinged sünnijärjeisandast isale liginenud ja öelnud:

“Auväärne, kes on meist tähtsaim?”

Eks öelnud neile:

“Kelle minemaastumisel nähtub ihu olevat justnagu eriliselt patune,

too teist on tähtsaim.”

|| 5.1.7 ||

 

Eks kõne astunud minema.

Asus aasta eemal, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittesõnavad tummad,

kes hingavad hingega sisse, näevad silmadega, kuulevad kõrvadega,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks kõne sisenenud.

|| 5.1.8 ||

 

Eks silmad astunud minema.

Asus aasta eemal, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittenägevad pimedad,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, kuulevad kõrvadega,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks silmad sisenenud.

|| 5.1.9 ||

 

Eks kõrvad astunud minema.

Asus aasta eemal, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu mittekuulvad kurdid,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,

mõistavad aruga – niimoodi.”

Eks kõrvad sisenenud.

|| 5.1.10 ||

 

Eks aru astunud minema.

Asus aasta eemal, ringi käis, ütles:

“Kas teil oli võimalik minust lahus elada?”

“Nii nagu arutud lapsikud,

kes hingavad hingega sisse, sõnavad kõnega, näevad silmadega,

kuulevad kõrvadega – niimoodi.”

Eks aru sisenenud.

|| 5.1.11 ||

 

Eks soovis minema astuda nüüd hing.

Nii nagu hea ratsu tambib kokku jalakammitsa rootsud,

nii tampis kokku teised hinged.

Eks kohale jõudes öelnud talle:

“Auväärne, ole olemas, sina oled meist tähtsaim,

ära astu minema!”

|| 5.1.12 ||

 

Eks öelnud nüüd kõne,

et “mille hüvelisim olen mina, selle hüvelisim oled sina”.

Eks öelnud nüüd silmad,

et “mille püsipaik olen mina, selle püsipaik oled sina.”

|| 5.1.13 ||

 

Eks öelnud nüüd kõrvad,

et “mille avaldus olen mina, selle avaldus oled sina”.

Eks öelnud nüüd aru,

et “mille püüne olen mina, selle püüne oled sina”.

|| 5.1.14 ||

 

Ei peeta silmas ju “kõnet, silmi, kõrvu, aru”,

vaid peetakse silmas “hingi”,

sest need kõik ongi vaid hing.

|| 5.1.15 ||

 

2.

 

Eks ta öelnud:

“Mis saab mu söögiks?”

“Mis iganes on kuni koerte ja lindudeni,” eks öelnud.

See on ju hõnguja söök,

eks ole silmnähtav nimi ju hõngus.

Ega tollel ju, kes seda tunneb, ei tule midagi söödamatut.”

|| 5.2.1 ||

 

Eks ta öelnud:

“Mis saab mu riietuseks?”

“Veed,” eks öelnud.

Sestap rüütavad ju einestajad selle enne ja pärast vetesse,

eks leiab riietuse ega ole paljas.

|| 5.2.2 ||

 

Eks sedasi ütles Satyakāma Jābāla, kui ütles Gośruti Vaiyāghrapadyale:

“Isegi kui kuivale paigale seda räägiks,

sünniksid seal harud, kerkiksid välja võrselehed.”

|| 5.2.3 ||

 

Kui nüüd soovib saada vägevaks,

las siis noorkuu ajal pühendub,

täiskuuööl hõõrub pulgaga kõik rohud kohupiimas ja mees hõõrutiseks.

Las ohverdab määrde tules “vanimale ja tähtsaimale hüva!”

ja juhib sette hõõrutisse.

|| 5.2.4 ||

 

Las ohverdab määrde tules “hüvelisimale hüva!”

ja juhib sette hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “püsipaigale hüva!”

ja juhib sette hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “avaldusele hüva!”

ja juhib sette hõõrutisse.

Las ohverdab määrde tules “püünele hüva!”

ja juhib sette hõõrutisse.

|| 5.2.5 ||

 

Siugleb nüüd tagasi, võtab hõõrutist pihkude vahele ja pomiseb:

“Nimeks on sul vunk, sest sellega on sul nii kõik.

Et tema on vanim, tähtsaim, valitseja, kuningas,

läkitagu ta mullegi vanemluse, tähtsuse, valitsuse, kuningriigi,

olgu minagi nii kõik!”

|| 5.2.6 ||

 

Nüüd siis rüüpab igal sammul kruusist sellise palvega.

“See on sigitajal – valime,” rüüpab kruusist,

“me taevalise rooga,” rüüpab kruusist,

“tähtsaimat, kõigiti tulusaimat,” rüüpab kruusist,

“et ruttu mõista tohiksime – auväärse oma!” joob kõik.

Küürib kopsiku või kruusi, tulest läänes pikali heidab,

kas koorikul või paljal paigal, kõneahtralt, paineta,

ning kui ta näeb naist, las tunneb siis, et “tegu kosutab”.

|| 5.2.7 ||

 

Kuulutus on selline.

“Kui tungitsi tegutsedes

näeb unenägudes naist,

las teab, et seal on kosutamine,

kui nähtub see unenägu,

kui nähtub see unenägu.”

|| 5.2.8 ||

 

3.

 

Eks Śvetaketu Āruṇeya liginenud pañcālade kohtumisele.

Eks Pravāhaṇa Jaivali öelnud nii:

“Surmakauge, sind õpetas isa?”

“Jah, auväärne.”

|| 5.3.1 ||

 

“Tunned, kuhu sünnijärjed siit edasi käivad?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, miks veel kord pöörduvad?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, et taevaliikuri ja esiisadeliikuri teed pöörduvad lahku?”

“Ei, auväärne.”

|| 5.3.2 ||

 

“Tunned, miks too ilm täiesti ei täitu?”

“Ei, auväärne.”

“Tunned, miks veed ütlevad viiendas ohvris nagu mees?”

“Ei, auväärne.”

|| 5.3.3 ||

 

Seejärel: “Miks ütlesid, et oled õpetatud?

Sest kuidas see, kes neid ei tunne,

saab rääkida, et on õpetatud?”

Eks ta läinud murelikult isa poole, eks öelnud temale:

“Mina ikka küll ju õpetamata

rääkis auväärne, et “õpetasin sind”.

|| 5.3.4 ||

 

Valitsejast kaim küsis minult viis küsimust,

kuid ühtki neist polnud võimeline üles ütlema.”

Eks tema öelnud:

“Nii nagu sa mulle neid sõnasid,

ei tunne ma ühtki neist.

Kui ma neid tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”

|| 5.3.5 ||

 

Eks Gautama läinud valitseja poole,

eks saanud kätte temaväärilise,

eks ta läinud hommikul kohtumispaigale.

Eks öelnud temale:

“Auväärne Gautama, tee inimaruliste varanduse seas valik!”

Eks ta öelnud:

“Valitseja, inimaruliste varandus on sulle.

Räägi mulle sedasama kõnet, mida selgitasid surmakauge ees!”

Eks tema hädaldanud.

|| 5.3.6 ||

 

eks teinud talle teatavaks “asu kauemaks!”.

Eks öelnud temale:

“Kuivõrd sa mulle sõnasid, Gautama,

siis kuivõrd enne sind pole seda tarkust vaimulikele läinud,

sai sellepärast kõigis ilmades vaid ülikkonna haldusalaks.”

Eks öelnud temale:

|| 5.3.7 ||

 

4.

 

“Too ilm on, Gautama, ikka ju tuli.

Päevakera on tema süütetungal,

vihud on suits, päev palveleek,

kuuketas tulesöed, tähed sädemed.

|| 5.4.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised usu,

sellest ohvrist tuleb kohale valitseja Leotis.

|| 5.4.2 ||

 

5.

 

Sombupilv on, Gautama, ikka ju tuli.

Õhk on tema süütetungal,

veepilv on suits, pikselöök palveleek,

pikker tulesöed, raheterad sädemed.

|| 5.5.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised valitseja Leotise,

sellest ohvrist tuleb kohale sadu.

|| 5.5.2 ||

 

6.

 

Maa on, Gautama, ikka ju tuli.

Aasta on tema süütetungal,

selgus on suits, öö palveleek,

ilmakaared tulesöed, vahekaared sädemed.

|| 5.6.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised saju,

sellest ohvrist tuleb kohale söök.

|| 5.6.2 ||

 

7.

 

Mees on, Gautama, ikka ju tuli.

Kõne on tema süütetungal,

hing on suits, keel palveleek,

silmad tulesöed, kõrvad sädemed.

|| 5.7.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised söögi,

sellest ohvrist tuleb kohale niisk.

|| 5.7.2 ||

 

8.

 

Neiu on, Gautama, ikka ju tuli.

Hargivahe on tema süütetungal,

see, mis ligi kutsub, on suits, üsk palveleek,

mis siseneb, on tulesöed, õnnistamised sädemed.

|| 5.8.1 ||

 

Seesuguses tules ohverdavad taevalised niisa,

sellest ohvrist tuleb kohale loode.

|| 5.8.2 ||

 

9.

 

Aga “veed ütlevad viiendas ohvris nagu mees”.

Loode magab kestaga kaetult sees kümme või üheksa kuud,

kuni siia ju sünnib.

|| 5.9.1 ||

 

Sündinu elab, kuniks kestvust,

kui ta nähakse edasi käivat, viiakse siit tulle,

millest välja on käinud, millest kohale tulnud.

|| 5.9.2 ||

 

10.

 

Kes sedamoodi tunnevad,

ja kellele ka metsas istub, et “kuumus on usk”,

nood tulevad kohale palveleeki,

palveleegist päeva,

päevast täituvasse kuutiiba,

täituvast kuutiivast kuude kuusse,

mil päevakera käib põhja pool,

|| 5.10.1 ||

 

kuudest aastasse,

aastast päevakerasse,

päevakerast kuukettasse,

kuukettast pikselööki,

ning inimaruta mees läkitab nad vaimu juurde.

See on taevaliikuri rada.”

|| 5.10.2 ||

 

Kellele külas istub nüüd “urjatu, täidunu ja andam”,

nood tulevad kohale suitsusse,

suitsust öösse,

ööst tagatiiba,

tagatiivast kuude kuusse,

mil päevakera käib lõuna pool,

aastat nad kokku ei saagi,

|| 5.10.3 ||

 

kuudest esiisade ilma,

esiisade ilmast selgusesse,

selgusest kuukettasse.

See on valitseja Leotis.

Selline on taevaliste söök,

seda hakkavad taevalised mekkima.

|| 5.10.4 ||

 

Olles asunud seal kuniks setet,

sama lõiku mööda siis

veel kord selgusesse taanduvad, selgusest õhku,

saanud õhuks, saavad suitsuks,

saanud suitsuks, saavad veepilveks,

|| 5.10.5 ||

 

saanud veepilveks, saavad pilverüngaks.

saanud pilverüngaks, sajavad maha,

sünnivad siin riisiks ja odraks,

rohuks ja laaneisandaks, seesamiks ja oaks,

ning siinsest on ju raske välja saada,

sest kui keegi sööki sööb,

kui niisaga piserdab,

tuleb teda aina rohkem.

|| 5.10.6 ||

 

Kes siin rahuldavalt toimetavad,

eks lootuse saab panna sellele,

et nad ilmutavad end rahuldavas üsas,

kas vaimuliku üsas, üliku üsas või tootja üsas.

Kes siin paha haisuga nüüd toimetavad,

eks lootuse saab panna sellele,

et nad ilmutavad end paha haisuga üsas,

kas koera üsas, sea üsas või matsliku üsas.

|| 5.10.7 ||

 

Ning mööda kumbagi neid teid

ei tule kordkorralt pöörduvad pisikesed “sünni ja sure!” tulnud,

nende paik on kolmas,

sel moel too ilm täiesti ei täitu,

sestap las jäävad varju.

Kuulutus on selline.

|| 5.10.8 ||

 

“Kes kulda varastab ja veini joob,

kõrgusele sängi asub ja tapab vaimuri,

need neli langevad,

ja viieski, kes toimib nende abil.”

|| 5.10.9 ||

 

Eks too nüüd, kes nii tunneb viit tuld,

ei määrdu patustusest, kui ka koos nendega toimib.

Ta saab puhtaks, kumavaks ja soodsa ilma,

kes nii tunneb, kes nii tunneb.”

|| 5.10.10 ||

 

11.

 

Prācīnaśāla Aupamanyava, Satyayajña Pauluṣi, Indradyumna Bhāllaveya,

Jana Śārkarākṣya ja Buḍila Āśvatarāśvi,

eks need vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad

kohtunud ja arutada soovinud:

“Mis on meie loomus? Mis on vaim?”

|| 5.11.1 ||

 

Eks nad teinud avalduse:

“Auväärsed, Uddālaka Āruṇi kordab ju täpipealt üldrahvalikku loomust.

Uhh, mingem teda kohtama!”

Eks läinud teda kohtama.

|| 5.11.2 ||

 

Eks ta teinud avalduse:

“Küsivad mult nõnda vägevad hooneomanikud, vägevad kuulutajad,

nagunii ei küünita ma neile kõike,

uhh, ma annan teisele õpetada!”

|| 5.11.3 ||

 

Eks öelnud neile:

“Auväärsed, Aśvapati Kaikeya kordab ju täpipealt üldrahvalikku loomust,

uhh, mingem teda kohtama!”

Eks läinud teda kohtama.

|| 5.11.4 ||

 

Eks nad saanud eraldi kätte nendeväärilised,

eks ta hommikul end maast lahti ajanud ja öelnud:

“Minu maakonnas pole varast, kitsipunga ega joomahullu,

pole tuld läitmata jätnut, pole mittetundjat,

pole mingit isepäist meest ega naist.

Ma hakkan ju urjama, auväärsed,

rikkust anname auväärseile sel kombel, nagu anname igaühele kahijaist.

Asugu auväärsed siin!”

|| 5.11.5 ||

 

Eks nad öelnud:

“Eks las sõnab mees just seda, mille tarvis toimetab!

Et kordad täpipealt üldrahvalikku loomust,

räägi meile just seda!”

|| 5.11.6 ||

 

Eks öelnud neile:

“Hommikul ütlen teile vastuse.”

Eks nad süüdatud tunglad käes päevahakul tagasi astunud,

eks too neid juhatamata kohe öelnud:

|| 5.11.7 ||

 

12.

 

“Aupamanyava, milline loomus sulle istub?”

“Taevas just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju hea särtsuga üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap nähtub su perekonnas leotatut, juurdeleotatut, väljaleotatut,

|| 5.12.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

“Aga see on loomuse pea,” eks öelnud,

“mulle lähenemata lendaks sul pea otsast.”

|| 5.12.2 ||

 

13.

 

Eks öelnud nüüd Satyayajña Pauluṣile:

“Prācīnayogya, milline loomus sulle istub?”

“Päevakera just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju igatlaadi üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap nähtub su perekonnas igatlaadi palju –

|| 5.13.1 ||

 

hobueeslitega käiv tõld, orjatar, kaelakee,

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

“Aga see on loomuse silmad,” eks öelnud,

“mulle lähenemata jääksid pimedaks.”

|| 5.13.2 ||

 

14.

 

Eks öelnud nüüd Indradyumna Bhāllaveyale:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Õhk just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju eraldi käikudega üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap käivad su juurde eraldi kostid,

järgivad eraldi tõllarodud,

|| 5.14.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

“Aga see on loomuse hing,” eks öelnud,

“mulle lähenemata astuks su hing minema.”

|| 5.14.2 ||

 

15.

 

Eks öelnud nüüd Jana Śārkarākṣyale:

“Śārkarākṣya, milline loomus sulle istub?”

“Selgus just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju paljukesi üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap on sul paljukesi sünnijärge ja rikkust,

|| 5.15.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

Aga see on loomuse kere,” eks öelnud,

“mulle lähenemata pudeneks su kere ära.”

|| 5.15.2 ||

 

16.

 

Eks öelnud nüüd Buḍila Āśvatarāśvile:

“Vaiyāghrapadya, milline loomus sulle istub?”

“Veed just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju küllasusega üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap oled sa küllane ja õitsev,

|| 5.16.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

“Aga see on loomuse kõht,” eks öelnud,

“mulle lähenemata läheks su kõht lõhki.”

|| 5.16.2 ||

 

17.

 

Eks öelnud nüüd Uddālaka Āruṇile:

“Gautama, milline loomus sulle istub?”

“Maa just, auväärne valitseja,” eks öelnud.

“See on ju püsipaigaga üldrahvalik loomus,

mis sulle loomustest istub,

sestap paigas püsid sünnijärje ja rikkusega,

|| 5.17.1 ||

 

sööd sööki, näed meeldivat.”

Sööb sööki, näeb meeldivat,

tolle perekonnas tuleb vaimusädelust,

kellele istub niisugune üldrahvalik loomus.

“Aga need on loomuse jalad,” eks öelnud,

“mulle lähenemata kuhtuksid su jalad ära.”

|| 5.17.2 ||

 

18.

 

Eks öelnud neile:

“Te sööte sööki ju üldrahvalikku loomust eraldi tundes.

Aga kellele istub, et üldrahvalik loomus on üksnes suundumus, väljamõõt,

too sööb sööki kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.

|| 5.18.1 ||

 

Eks ole üldrahvaliku loomuse pea ju hea särtsuga,

silmad igatlaadi, hingel eraldi käikude loomus,

kere on paljukesi, kõht küllasus, jalad maa,

rinnaesine hiiekivi, karvad muru, süda kojaisandlik,

aru toidupoolise küpsetamine, suumulk ohvrileek.

|| 5.18.2 ||

 

19.

 

Kui läheb esimese jaopärase juurde,

on vaja see suitsema panna.

Kui ohverdab esimest ohvrit,

las siis ohverdab “hingele hüva!”,

hing lepib.

|| 5.19.1 ||

 

Kui hing lepib, siis lepivad silmad,

kui silmad lepivad, siis lepib päevakera,

kui päevakera lepib, siis lepib taevalagi,

kui taevas lepib, siis lepib kõige sellega,

mida haldavad taevalagi ja päevakera,

seeläbi järjest leppides lepib sünnijärje, karjade,

söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.

|| 5.19.2 ||

 

20.

 

Kui nüüd ohverdab teist,

las siis ohverdab “põimhõngule hüva!”,

põimhõng lepib.

|| 5.20.1 ||

 

Kui põimhõng lepib, siis lepivad kõrvad,

kui kõrvapaar lepib, siis lepib kuuketas,

kui kuuketas lepib, siis lepivad ilmakaared,

kui ilmakaared lepivad, siis lepib kõige sellega,

mida haldavad ilmakaared ja kuuketas,

seeläbi järjest leppides lepib sünnijärje, karjade,

söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.

|| 5.20.2 ||

 

21.

 

Kui nüüd ohverdab kolmandat,

las siis ohverdab “väljahõngule hüva!”,

väljahõng lepib.

|| 5.21.1 ||

 

Kui väljahõng lepib, siis lepib kõne,

kui kõne lepib, siis lepib tuli,

kui tuli lepib, siis lepib maa,

kui maa lepib, siis lepib kõige sellega,

mida haldavad maa ja tuli,

seeläbi järjest leppides lepib sünnijärje, karjade,

söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.

|| 5.21.2 ||

 

22.

 

Kui nüüd ohverdab neljandat,

las siis ohverdab “kokkuhõngule hüva!”,

kokkuhõng turgutub.

|| 5.22.1 ||

 

Kui kokkuhõng lepib, siis lepib aru,

kui aru lepib, siis lepib sombupilv,

kui sombupilv lepib, siis lepib pikselöök,

kui pikselöök lepib, siis lepib kõige sellega,

mida haldavad pikselöök ja sombupilv,

seeläbi järjest leppides lepib sünnijärje, karjade,

söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.

|| 5.22.2 ||

 

23.

 

Kui nüüd ohverdab viiendat,

las siis ohverdab “ülahõngule hüva!”,

ülahõng turgutub.

|| 5.23.1 ||

 

Kui ülahõng lepib, siis lepib nahk,

kui nahk lepib, siis lepib õhk,

kui õhk lepib, siis lepib selgus,

kui selgus lepib, siis lepib kõige sellega,

mida haldavad õhk ja selgus,

seeläbi järjest leppides lepib sünnijärje, karjade,

söödava söögi, särtsu ja vaimusädelusega.

|| 5.23.2 ||

 

24.

 

Kes ohverdab tuleohvrit nii tundmata,

kannaks nagu tulesöe minema ja ohverdaks tuhas,

seda nägu oleks see.

|| 5.24.1 ||

 

Kes ohverdab nüüd tuleohvrit seda tundes,

too saab ohverdada kõigis ilmades, kõigis tulnutes, kõigis loomustes.

|| 5.24.2 ||

 

Nõnda nagu tulle lõimitud nooletups läheks leekima,

eks nii lähevad tollel leekima kõik patustused,

kes nii tundes ohverdab tuleohvrit.

|| 5.24.3 ||

 

Ning eks sellepärast too, kes seda tunneb,

isegi kui pakub järelejäänut matslikule,

eks ohverdaks ta selle just üldrahvalikus loomuses.”

Kuulutus on selline.

|| 5.24.4 ||

 

“Justnagu siin näljased lapsed

istuvad ümber ema,

kõigile tulnuile nõnda

istub tuleohver.”

|| 5.24.5 ||