īśa

1.

 

Pealiku asukohaks on nii kõik,

mis looduses iganes on loodus.

Seega naudi loobudes,

ära ahmi kellegi rikkust!

|| 1.1 ||

 

Kes siinmail tegusid teeb,

las soovib sada aastat elada,

ka sinuga on nõnda, mitte teisiti,

teod ei määri meest.

|| 1.2 ||

 

Ebajumaliku nimega on need ilmad,

pilkase pimedusega kinni kaetud.

Edasi käies kohtavad neid

inimesed, kes tapavad oma loomu.

|| 1.3 ||

 

2.

 

Üksinda nihkumatu, ent arust hoogsam,

taevalised teda kätte ei saa, on ärksalt eespool,

teine jookseb, tema möödub paigal olles,

emalõõsk asetab temasse veed.

|| 2.1 ||

 

Ta nihkub, ta ei nihku,

ta on kaugel ning kõrval,

ta on kõige selle sees

ning sellest kõigest väljas.

|| 2.2 ||

 

Kes aga oskab näha,

et kõik tulnud on loomuse sees

ja loomus kõigis tulnutes,

ei poe pärast seda varju.

|| 2.3 ||

 

Kelle sees kõik tulnud

on vaid teadasaaja loomus,

mis rumalust, mis valu on seal,

kui oskab näha ühtsust?

|| 2.4 ||

 

Ta läbindas heleda, kehatu, haavamatu,

närvisoonteta, puhta, patust rebestamatu,

see luuletaja, arukas, läbilane, iselane,

pidevaiks aastaiks tarvilikud kohale asetas nagu tõepoolest on.

|| 2.5 ||

 

3.

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub ebatarkus,

ent sellest suuremasse pimedusse need,

kes leiavad rahu tarkuses.

|| 3.1 ||

 

Lausumist “ühtmoodi on tarkusega”

ja lausumist “teistmoodi on ebatarkusega”

oleme kuulnud mõistjailt,

kes me silme alla selle tõid.

|| 3.2 ||

 

Kes tarkust ja ebatarkust

kumbagi koos tunneb,

pääseb ebatarkusega surmast üle,

tarkusega pälvib surematuse.

|| 3.3 ||

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub kohaletulematus,

ent sellest suuremasse pimedusse need,

kes leiavad rahu kohaletulekus.

|| 3.4 ||

 

Lausumist “ühtmoodi on kohale tulles”,

ja lausumist “teistmoodi on kohale tulemata”

oleme kuulnud mõistjailt,

kes me silme alla selle tõid.

|| 3.5 ||

 

Kes kohaletulemist ja soikuvajumist

kumbagi koos tunneb,

pääseb soikuvajumisega surmast üle,

kohaletulemisega pälvib surematuse.

|| 3.6 ||

 

Kullast kausiga on

kaanetatud olemuse suu.

Sa paota seda, õitsetaja,

et näeks olemusehoidjat!

|| 3.7 ||

 

Õitsetaja, üksik ärgas, ohjeldaja,

päevajumal, isanda sünnijärg,

rivista vihud, riivista särts!

Näen seda su laadi, mis on sul kõige hüvam,

kes on see ja too, see mees olen mina.

|| 3.8 ||

 

4.

 

Õhk on surematu hingus,

ihu nüüd vaid tuhk.

Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

|| 4.1 ||

 

Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!

Tunned iga tänavat, taevane,

sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!

Lubame öelda sulle suurimat austust!

|| 4.2 ||