īśa
1.
Pealiku asukohaks on nii kõik,
mis miski on looduses loodus.
Millest loobub, seda naudi,
ära ahmi kellegi rikkust!
|| 1.1 ||
Kes siinmail tegusid teeb,
las soovib elada sada aastat.
Ning ei ole teisiti ka sinuga,
teod ei määri meest.
|| 1.2 ||
Ebajumaliku nimega on need ilmad,
pilkase pimedusega kinni kaetud.
Edasi käies kohtavad neid
ligimesed, kes tapavad oma loomu.
|| 1.3 ||
2.
Üksinda nihkumatu, ent arust hoogsam,
ei taevalised teda kätte saa, on ärksalt varem,
teine jookseb, tema möödub paigal olles,
emalõõsk asetab tema sees veed.
|| 2.1 ||
Ta nihkub, ta ei nihku,
ta on kaugel ning juures,
ta on kõige selle sees
ning sellest kõigest väljas.
|| 2.2 ||
Kes aga kõiki tulnuid
oskab näha loomuses
ja loomust kõigis tulnutes,
ei tõuku sellest eemale.
|| 2.3 ||
Mil kõigist tulnuist
teada sai kui loomusest,
siis mis rumalust, mis valu
on ühtsust näha osates?
|| 2.4 ||
Ta läks läbi heleda, kehatu, haavamatu,
närvikiududeta, puhta, patuga purustamatu.
Olles luuletaja, arutleja, läbilane, iselane,
tarviliku tõesel moel kohale asetas pidevaiks aastaiks.
|| 2.5 ||
3.
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub ebatarkus,
ning seda enam pimedusse need,
kes leiavad rahu tarkuses.
|| 3.1 ||
Lausumist “on teisiti kui tarkus”
ja lausumist “on teisiti kui ebatarkus”
oleme kuulnud mõistjailt,
kes selle me silme alla tõid.
|| 3.2 ||
Kes tarkust ja ebatarkust
kumbagi koos tunneb,
pääseb ebatarkusega surmast üle,
tarkusega ulatub surematusse.
|| 3.3 ||
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub mittekohaletulek,
ning seda enam pimedusse need,
kes leiavad rahu kohaletulekus.
|| 3.4 ||
Lausumist “on teisiti kui kohaletulek”,
ja lausumist “on teisiti kui mittekohaletulek”
oleme kuulnud mõistjailt,
kes selle me silme alla tõid.
|| 3.5 ||
Kes kohaletulekut ja soikujäämist
kumbagi koos tunneb,
pääseb soikujäämisega surmast üle,
kohaletulekuga ulatub surematusse.
|| 3.6 ||
Kullast kausiga on
kaanetatud olemuse suu.
Sa paota seda, õitsetaja,
et näeks olemusehoidjat!
|| 3.7 ||
Õitsetaja, üksiärgas, ohjeldaja,
päike, isanda sünnijärg,
rivista vihud, riivista särts!
Mis on su hüvangulisim laad, seda sul näen,
kes on seesugune mees, mina ta olengi.
|| 3.8 ||
4.
Õhk on surematu hingus,
ihu nüüd vaid tuhk.
Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
|| 4.1 ||
Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!
Tunned iga tänavat, taevane,
sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!
Enimat austust sulle öelda soovime!
|| 4.2 ||