īśa
Aum! Täielik nii, täielik naa,
täielikust johtub täielik.
Täielikust täielikku ära võttes
järele jääb täielik.
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
1.
Isand asustab nii kõike,
mis looduses iganes on loodus.
Seega kosuta loobudes,
ära ahmi kellegi rikkust!
|| 1.1 ||
Kes siinmail tegusid teeb,
las soovib sada aastat elada,
pole teisiti kui nii ka sinuga,
teod ei määri meest.
|| 1.2 ||
On nimelt ebajumalikud need ilmad,
pilkase pimedusega kinni kaetud,
mida kohtavad edasi käies need
inimesed, kes tapavad oma loomuse.
|| 1.3 ||
2.
Üksinda muutumatu, ent arust hoogsam,
taevalised teda kätte ei saa, ärgastab eespool,
teine jookseb, tema möödub paigal olles,
emalõõsk asetab tollesse veed.
|| 2.1 ||
Ta muutub, ta ei muutu,
ta on kaugel ning on kõrval,
ta on kõige selle sees
ning on sellest kõigest väljas.
|| 2.2 ||
Kes aga oskab näha,
et kõik tulnud on loomuse sees,
ja loomus kõigis tulnutes,
ei tõuku temast eemale.
|| 2.3 ||
Kelle sees kõik tulnud
on vaid loomus, ja teada saab,
kas on seal rumalust, kas valu,
mil oskab näha ühtsust?
|| 2.4 ||
Ta läbindas heleda, kehatu, haavamatu,
närvisoonteta, puhta, patuga mõrandamata,
olles luuletaja, arukas, läbilane, iselane.
Tarvilikud nii nagu tõepoolest on
pidevaiks aastaiks kohale asetas.
|| 2.5 ||
3.
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub ebatarkus,
veel suuremasse pimedusse need,
kes lõõgastuvad tarkuses.
|| 3.1 ||
Lausuvad, et “ühtmoodi on tarkusega”,
lausuvad, et “teistmoodi on ebatarkusega”,
nii oleme kuulnud mõistjailt,
kes selle me silme alla tõid.
|| 3.2 ||
Kes tarkust ja ebatarkust
kumbagi koos tunneb,
pääseb ebatarkusega surmast üle,
külastab tarkusega surematust.
|| 3.3 ||
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub kohaletulematus,
veel suuremasse pimedusse need,
kes lõõgastuvad kohaletulekus.
|| 3.4 ||
Lausuvad, et “ühtmoodi on kohale tulles”,
lausuvad, et “teistmoodi on kohale tulemata”,
nii oleme kuulnud mõistjailt,
kes selle me silme alla tõid.
|| 3.5 ||
Kes kohaletulemist ja soikuvajumist
kumbagi koos tunneb,
pääseb soikuvajumisega surmast üle,
külastab kohaletulemisega surematust.
|| 3.6 ||
Kullast kausiga on
kaanetatud olemuse suu.
Sa paota seda, õitsetaja,
et näeks olemusehoidjat!
|| 3.7 ||
Õitsetaja, üksik ärgas, ohjaja,
päevajumal, kuninglik sünnijärg,
rivista vihud, riivista särts!
Näen seda su laadi, mis on sul kõige hüvam,
kes on see ja too, see mees olen mina.
|| 3.8 ||
4.
Õhk on surematu hingus,
ihu veel vaid tuhk.
Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
|| 4.1 ||
Tuli, juhi meid mööda head rada jõukusse!
Tunned igaühe tänavaid, taevane,
sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!
Pakkugem sulle suured austusavaldused!
|| 4.2 ||