īśa

1.

 

Pealiku asukohaks on nii kõik,

mis miski on looduses loodus.

Millest loobub, seda naudi,

ära ahmi kellegi rikkust!

|| 1.1 ||

 

Kes siinmail tegusid teeb,

las soovib elada sada aastat.

Ning ei ole teisiti ka sinuga,

teod ei määri meest.

|| 1.2 ||

 

Ebajumaliku nimega on need ilmad,

pilkase pimedusega kinni kaetud.

Edasi käies kohtavad neid

ligimesed, kes tapavad oma loomu.

|| 1.3 ||

 

2.

 

Üksinda nihkumatu, ent arust hoogsam,

ei taevalised teda kätte saa, on ärksalt varem,

teine jookseb, tema möödub paigal olles,

emalõõsk asetab tema sees veed.

|| 2.1 ||

 

Ta nihkub, ta ei nihku,

ta on kaugel ning juures,

ta on kõige selle sees

ning sellest kõigest väljas.

|| 2.2 ||

 

Kes aga kõiki tulnuid

oskab näha loomuses

ja loomust kõigis tulnutes,

ei tõuku sellest eemale.

|| 2.3 ||

 

Mil kõigist tulnuist

teada sai kui loomusest,

siis mis rumalust, mis valu

on ühtsust näha osates?

|| 2.4 ||

 

Ta läks läbi heleda, kehatu, haavamatu,

närvikiududeta, puhta, patuga purustamatu.

Olles luuletaja, arutleja, läbilane, iselane,

tarviliku tõesel moel kohale asetas pidevaiks aastaiks.

|| 2.5 ||

 

3.

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub ebatarkus,

ning seda enam pimedusse need,

kes leiavad rahu tarkuses.

|| 3.1 ||

 

Lausumist “on teisiti kui tarkus”

ja lausumist “on teisiti kui ebatarkus”

oleme kuulnud mõistjailt,

kes selle me silme alla tõid.

|| 3.2 ||

 

Kes tarkust ja ebatarkust

kumbagi koos tunneb,

pääseb ebatarkusega surmast üle,

tarkusega ulatub surematusse.

|| 3.3 ||

 

Pilkasesse pimedusse sisenevad,

kellele istub mittekohaletulek,

ning seda enam pimedusse need,

kes leiavad rahu kohaletulekus.

|| 3.4 ||

 

Lausumist “on teisiti kui kohaletulek”,

ja lausumist “on teisiti kui mittekohaletulek”

oleme kuulnud mõistjailt,

kes selle me silme alla tõid.

|| 3.5 ||

 

Kes kohaletulekut ja soikujäämist

kumbagi koos tunneb,

pääseb soikujäämisega surmast üle,

kohaletulekuga ulatub surematusse.

|| 3.6 ||

 

Kullast kausiga on

kaanetatud olemuse suu.

Sa paota seda, õitsetaja,

et näeks olemusehoidjat!

|| 3.7 ||

 

Õitsetaja, üksiärgas, ohjeldaja,

päike, isanda sünnijärg,

rivista vihud, riivista särts!

Mis on su hüvangulisim laad, seda sul näen,

kes on seesugune mees, mina ta olengi.

|| 3.8 ||

 

4.

 

Õhk on surematu hingus,

ihu nüüd vaid tuhk.

Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

Mäleta, talitus, mäleta tehtut!

|| 4.1 ||

 

Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!

Tunned iga tänavat, taevane,

sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!

Enimat austust sulle öelda soovime!

|| 4.2 ||