īśa
1.
Pealiku asukohaks on nii kõik,
mis looduses iganes on loodus.
Seega naudi loobudes,
ära ahmi kellegi rikkust!
|| 1.1 ||
Kes siinmail tegusid teeb,
las soovib sada aastat elada,
ka sinuga on nõnda, mitte teisiti,
teod ei määri meest.
|| 1.2 ||
Ebajumaliku nimega on need ilmad,
pilkase pimedusega kinni kaetud.
Edasi käies kohtavad neid
inimesed, kes tapavad oma loomu.
|| 1.3 ||
2.
Üksinda nihkumatu, ent arust hoogsam,
taevalised teda kätte ei saa, on ärksalt eespool,
teine jookseb, tema möödub paigal olles,
emalõõsk asetab temasse veed.
|| 2.1 ||
Ta nihkub, ta ei nihku,
ta on kaugel ning kõrval,
ta on kõige selle sees
ning sellest kõigest väljas.
|| 2.2 ||
Kes aga oskab näha,
et kõik tulnud on loomuse sees
ja loomus kõigis tulnutes,
ei poe pärast seda varju.
|| 2.3 ||
Kelle sees kõik tulnud
on vaid teadasaaja loomus,
mis rumalust, mis valu on seal,
kui oskab näha ühtsust?
|| 2.4 ||
Ta läbindas heleda, kehatu, haavamatu,
närvisoonteta, puhta, patust rebestamatu,
see luuletaja, arukas, läbilane, iselane,
pidevaiks aastaiks tarvilikud kohale asetas nagu tõepoolest on.
|| 2.5 ||
3.
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub ebatarkus,
ent sellest suuremasse pimedusse need,
kes leiavad rahu tarkuses.
|| 3.1 ||
Lausumist “ühtmoodi on tarkusega”
ja lausumist “teistmoodi on ebatarkusega”
oleme kuulnud mõistjailt,
kes me silme alla selle tõid.
|| 3.2 ||
Kes tarkust ja ebatarkust
kumbagi koos tunneb,
pääseb ebatarkusega surmast üle,
tarkusega pälvib surematuse.
|| 3.3 ||
Pilkasesse pimedusse sisenevad,
kellele istub kohaletulematus,
ent sellest suuremasse pimedusse need,
kes leiavad rahu kohaletulekus.
|| 3.4 ||
Lausumist “ühtmoodi on kohale tulles”,
ja lausumist “teistmoodi on kohale tulemata”
oleme kuulnud mõistjailt,
kes me silme alla selle tõid.
|| 3.5 ||
Kes kohaletulemist ja soikuvajumist
kumbagi koos tunneb,
pääseb soikuvajumisega surmast üle,
kohaletulemisega pälvib surematuse.
|| 3.6 ||
Kullast kausiga on
kaanetatud olemuse suu.
Sa paota seda, õitsetaja,
et näeks olemusehoidjat!
|| 3.7 ||
Õitsetaja, üksik ärgas, ohjeldaja,
päevajumal, isanda sünnijärg,
rivista vihud, riivista särts!
Näen seda su laadi, mis on sul kõige hüvam,
kes on see ja too, see mees olen mina.
|| 3.8 ||
4.
Õhk on surematu hingus,
ihu nüüd vaid tuhk.
Aum! Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
Mäleta, talitus, mäleta tehtut!
|| 4.1 ||
Tuli, juhi meid mööda head rada küllasusse!
Tunned iga tänavat, taevane,
sõdi süüga, mis meid kiiva kisub!
Lubame öelda sulle suurimat austust!
|| 4.2 ||