Kena

I

 

1.

 

Kes on otsinud aru, mis langeb edasi otsima,

kes on rakendanud esimese hinge edasi käima,

kes on otsinud kõne, mida kõneldakse,

milline taevaline rakendab silmad ja kõrvad?

|| 1.1 ||

 

2.

 

Mis on kõrvapaari kõrvapaar, aru aru,

ka kõne kõne, ning see on hinge hing,

silmapaari silmapaar – mõistjad pääsevad vabaks

ja saavad siitilmast edasi käies surematuks.

|| 1.2 ||

 

3.

 

Sinna silmapaar ei lähe,

ei lähe kõne ega aru,

me ei tunne ega teada saa,

kuidas seda õpetada.

|| 1.3 ||

 

4.

 

See on “teisiti kui tuntu”

ning ka “mittetuntust ülal”,

oleme kuulnud ennemuistseilt,

kes on selle meie silme alla toonud.

|| 1.4 ||

 

5.

 

Mis sõna ei sobita kõnega,

kuid millega sobitatakse kõne sõna,

tunne sa, et just see on vaim!

Mis pole nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.5 ||

 

6.

 

Mis ei aruta aruga,

kuid millega lausutakse aru arutatut,

tunne sa, et just see on vaim!

Mis pole nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.6 ||

 

7.

 

Mis ei näe, silmapaariga

kuid millega näeb silmapaari,

tunne sa, et just see on vaim!

Mis pole nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.7 ||

 

8.

 

Mis ei kuule kõrvapaariga,

kuid millega kuuleb kõrvapaari,

tunne sa, et just see on vaim!

Mis pole nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.8 ||

 

9.

 

Mis ei hinga hingega,

kuid millega hinge edasi juhitakse,

tunne sa, et just see on vaim!

Mis pole nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.9 ||

 

II

 

1.

 

Kui arvad, et “tunnen hästi”,

tunned sa vaid tillukest jagu vaimu laadist.

Mis on tal sina ja mis on tal taevaliste seas,

on sul küll vaja veel arutella.

Arvan, et on tunda.

|| 2.1 ||

 

2.

 

Mina ei arva, et “tunnen hästi”,

ega tunne, et “ei tunne”.

Kes meist tunneb seda, tunneb seda,

ega tunne, et “ei tunne”.

|| 2.2 ||

 

3.

 

Kes ei aruta, too arutab,

kes arutab, ei too tunne,

teadasaaja ei saa teada,

teada saab teadasaamatu.

|| 2.3 ||

 

4.

 

Arutab, kui on tunda taiplikuks saamine,

sest avastab surematuse.

Loomusega avastab vapruse,

tarkusega avastab surematu.

|| 2.4 ||

 

5.

 

Kui siin tunneb, siis on olemus olemas,

kui siin ei tunne, vajub väga soiku –

teevad mõistjad kõigi tulnute suhtes kindlaks

ja saavad siitilmast edasi käies surematuks.

|| 2.5 ||

 

III

 

1.

 

Vaim eks taltsutanud taevalistele.

Eks siis, kui vaim taltsutas, said taevalised vägevaks,

nad vaatlesid, et “see taltsutamine on just meie jaoks!

See vägevus on just meie jaoks!”

|| 3.1 ||

 

2.

 

Eks ta saanud sellest teada,

eks paistnud neile.

Nemad teda ei teadnud.

“Kes on see haldjas?”

|| 3.2 ||

 

3.

 

Nad seletasid tulele:

“Sündide varamu, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

|| 3.3 ||

 

4.

 

tolle juurde lippas.

Temaga sõna sobitas:

“Kes sa oled?”

“Ma olen ju tuli,” seletas,

“ma olen ju sündide varamu.”

|| 3.4 ||

 

5.

 

“Mis vaprust on sinusuguses?”

“Nii kõik põletaksin ära,

mis niimoodi maa peal.”

|| 3.5 ||

 

6.

 

Talle heina ette laotanud:

“Põleta see maha!”

Tuuseldanud seda kogu hooga,

kuid maha põletada polnud võimalik,

seejärel pöördunud ta sealt tagasi,

et “olin võimetu teada saama,

kes on see haldjas”.

|| 3.6 ||

 

7.

 

Veel, seletasid õhule:

“Õhk, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

|| 3.7 ||

 

8.

 

tolle juurde lippas.

Temaga sõna sobitas:

“Kes sa oled?”

“Ma olen ju õhk,” seletas,

“ma olen ju emalõõsk.”

|| 3.8 ||

 

9.

 

“Mis vaprust on sinusuguses?”

“Nii kõik võtaksin ära,

mis niimoodi maa peal.”

|| 3.9 ||

 

10.

 

Talle heina ette laotanud:

“Võta see ära!”

Tuuseldanud toda kogu hooga,

kuid ära võtta polnud võimalik,

seejärel pöördunud ta sealt tagasi,

et “olin võimetu teada saama,

kes on see haldjas”.

|| 3.10 ||

 

11.

 

Veel, seletasid vürstile:

“Heldus, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

tolle juurde lippas,

ent too varjunud.

|| 3.11 ||

 

12.

 

Sealse selguse sees lähenes ta imekenale naisele,

Himaalaja tütrele Umaale,

eks öelnud talle:

“Kes on see haldjas?”

|| 3.12 ||

 

IV

 

1.

 

Eks ta öelnud, et on “vaim”,

ning et “saate vaimu taltsutuste hulgas vägevaks!”

Eks selle peale tundnud, et on “vaim”.

|| 4.1 ||

 

2.

 

Sestap on ju need taevalised

justnagu teiste taevaliste ülemad:

tuli, õhk ja vürst,

sest on teda lähimalt puudutanud.

Sest tundnud tema kohta esimestena, et on “vaim”.

|| 4.2 ||

 

3.

 

Sestap on ju vürst

justnagu teiste taevaliste ülem,

sest on teda lähimalt puudutanud.

Sest tundnud tema kohta esimesena, et on “vaim”.

|| 4.3 ||

 

4.

 

Sel puhul on suunanäit,

et mis on pikselöögil “pikse löömisest kuni pilgutamiseni”,

on taevasuste kohta.

|| 4.4 ||

 

5.

 

Veel, loomuse kohta.

Kuidas aru justnagu läheb

ja sel moel seda üha mälus peab,

on kujuvõtt.

|| 4.5 ||

 

6.

 

Eks ole selle(tad) nimeks “selle soosija”(tadvana).

Las istub, et on “selle soosija”.

Kes nii tunneb,

eks todagi kõik tulnud üleni soosivad(saṃvāñch).

|| 4.6 ||

 

7.

 

“Seleta seadistust, aulik!”

“Öeldud sulle seadistus,

ikka ju vaimset seadistust sulle seletasin.”

|| 4.7 ||

 

8.

 

Kuumus, alistumus ja tegu tal püsimispaik,

liikmeiks varamud, püüneks olemus.

|| 4.8 ||

 

9.

 

Kes ju seda nii tunneb,

too patususe uppi lööb

ja otsatus, vanimas, jumalariigi ilmas

paigas püsib, paigas püsib.

|| 4.9 ||