Kena
kena
I
1.
Mille abil otsitud aru langeb edasi otsima,
mille abil rakendunud esimene hing edasi käib,
mille abil otsitud kõnega sedasi sõnavad,
kas ehk taevaline rakendab silmad ja kõrvad?
|| 1.1 ||
2.
Kuigi on kõrvade kõrvad, aru aru
ning eks ka kõne kõne, hinge hing,
silmade silmad, mõistjad üleni vabanevad
ja saavad siitilmast edasi käies surematuks.
|| 1.2 ||
3.
Sinna silmad ei lähe,
ei lähe kõne ega aru,
me ei tunne, ei saa teada,
kuidas seda õpetada.
|| 1.3 ||
4.
See on “teisiti kui tuntu”
ning ka “ülal mittetuntust”,
oleme kuulnud varasematelt,
kes selle me silme alla tõid.
|| 1.4 ||
5.
Mida kõnega ei sõna,
mille abil sõnatakse kõnet,
tunne sa, just see on vaim!
Mitte nii, nagu istub, et on nii.
|| 1.5 ||
6.
Mida aruga ei aruta,
mille abil lausutakse aru arutatut,
tunne sa, just see on vaim!
Mitte nii, nagu istub, et on nii.
|| 1.6 ||
7.
Mida silmadega ei näe,
mille abil näeb silmi,
tunne sa, just see on vaim!
Mitte nii, nagu istub, et on nii.
|| 1.7 ||
8.
Mida kõrvadega ei kuule,
mille abil nii kuuleb kõrvu,
tunne sa, just see on vaim!
Mitte nii, nagu istub, et on nii.
|| 1.8 ||
9.
Mida hingega ei hinga,
mille abil juhitakse hing edasi,
tunne sa, just see on vaim!
Mitte nii, nagu istub, et on nii.
|| 1.9 ||
II
1.
Kui arvad, et “tunnen hästi”,
tunned sa vaid tillukest osa vaimu laadist,
mis tal sina oled ja mis tal taevaliste seas.
Küllap on sul vaja nüüd arutleda.
Arvan, et on tunda.
|| 2.1 ||
2.
Ma ei arva, et “tunnen hästi”,
ega tunne, et “ei tunne”.
Kes meist tunneb seda, tunneb seda,
ega tunne, et “ei tunne”.
|| 2.2 ||
3.
Kes ei aruta, too arutab,
kes arutab, too ei tunne,
teadasaaja ei saa teada,
teada saab teadasaamatu.
|| 2.3 ||
4.
Arutab, et taiplikuks saamine on tunda,
sest avastab surematuse.
Loomusega avastab vapruse,
tarkusega avastab surematuse.
|| 2.4 ||
5.
Kui siin tundis, siis on olemas olemus,
kui siin ei tundnud, jääb väga soiku,
uurivad mõistjad tulnu tulnu haaval
ja saavad siitilmast edasi käies surematuks.
|| 2.5 ||
III
1.
Eks vaim allutanud taevalistele.
Eks vaimu allutamise sees
said taevalised vägevaks ja vaatlesid:
“See allutamine on just meile!
See vägevus on just meile!”
|| 3.1 ||
2.
Eks ta saanud sellest teada,
eks paistnud neile.
Nad ei teadnud teda.
“Kes on see haldjas?”
|| 3.2 ||
3.
Nad rääkisid tulele:
“Sündide varamu, saa teada,
kes on see haldjas!”
Nõnda siis,
|| 3.3 ||
4.
tolle manu lippas.
Temale sõnas:
“Kes sa oled?”
“Ma olen ju tuli,” rääkis,
“ma olen ju sündide varamu.”
|| 3.4 ||
5.
“Mis vaprust on sinusuguses?”
“Nii kõik põletaksin ära,
mis niimoodi maa peal.”
|| 3.5 ||
6.
Pannud tema ette heina:
“Põleta see maha!”
Tuuseldanud seda kogu hooga,
oli võimetu maha põletama.
Selle peale ta taandunud:
“Polnud võimalik teada saada,
kes on see haldjas.”
|| 3.6 ||
7.
Rääkisid nüüd õhule:
“Õhk, saa teada,
kes on see haldjas!”
Nõnda siis,
|| 3.7 ||
8.
tolle manu lippas.
Temale sõnas:
“Kes sa oled?”
“Ma olen ju õhk,” rääkis,
“ma olen ju emalõõsk.”
|| 3.8 ||
9.
“Mis vaprust on sinusuguses?”
“Nii kõik võtaksin ära,
mis niimoodi maa peal.”
|| 3.9 ||
10.
Pannud tema ette heina:
“Võta see ära!”
Tuuseldanud seda kogu hooga,
oli võimetu ära võtma.
Selle peale ta taandunud:
“Polnud võimalik teada saada,
kes on see haldjas.”
|| 3.10 ||
11.
Rääkisid nüüd vürstile:
“Heldus, saa teada,
kes on see haldjas!”
Nõnda siis,
tolle manu lippas,
ent too varjunud.
|| 3.11 ||
12.
Selles avaruses läinud ta naise,
imekena lumetütre Umā juurde,
eks öelnud temale:
“Kes on see haldjas?”
|| 3.12 ||
IV
1.
Eks too öelnud “vaim”.
“Vaimu allutamise sees saate ju vägevaks.”
Eks just selle peale tundnud, et on “vaim”.
|| 4.1 ||
2.
Sestap on ju need taevalised
teistest taevalistest justnagu üle:
tuli, õhk ja vürst,
sest on teda lähimalt puudutanud.
Sest nad tundsid esimestena, et see on “vaim”.
|| 4.2 ||
3.
Sestap on ju vürst
teistest taevalistest justnagu üle,
sest on teda lähimalt puudutanud.
Sest ta tundis esimesena, et see on “vaim”.
|| 4.3 ||
4.
Selle suunanäiduks on:
see, mis on pikselöögil
kuni pikse löömiseni, kuni pilgutamiseni.
Nii on taevasuste kohta.
|| 4.4 ||
5.
Nüüd loomuse kohta.
See, mis läheb aru kombel,
ja mis seeläbi ka mälus peab,
otsekohe kuju võttes.
|| 4.5 ||
6.
Eks ole selle nimeks “see on lahkesti”.
Las istub, et “see on lahkesti”.
Eks ole tolle vastu, kes nii tunneb,
kõik tulnud täiesti lahked.
|| 4.6 ||
7.
“Räägi seadistust, aulik!”
“Öeldud sulle seadistus,
rääkisin sulle ikka ju vaimse seadistuse.”
|| 4.7 ||
8.
Kuumus, allumine, tegu on ta püsimispaik,
liikmeiks varamud, püüneks olemus.
|| 4.8 ||
9.
Kes seda nõnda ju tunneb,
too eemale lööb patususe
ja lõputa jumalariigis, vanimas ilmas
paigas püsib, paigas püsib.
|| 4.9 ||