Kena

I

 

1.

 

Mille abil otsitud aru langeb edasi otsima,

mille abil rakendatud esimene hing edasi käib,

mille abil otsitud kõnet kõneldakse,

kas ehk taevaline rakendab silmad ja kõrvad?

|| 1.1 ||

 

2.

 

Mis on kõrvade kõrvad, aru aru,

eks ka kõne kõne, ning ta on hinge hing,

silmade silmad – mõistjad pääsevad vabaks

ja saavad siinsest ilmast edasi käies surematuks.

|| 1.2 ||

 

3.

 

Sinna silmad ei lähe,

ei lähe kõne ega aru,

me ei tunne, ei teada saa,

kuidas seda õpetada.

|| 1.3 ||

 

4.

 

See on “teisiti kui tuntu”

ning ka “ülal mittetuntust”,

oleme kuulnud ennemuistseilt,

kes me silme alla selle tõid.

|| 1.4 ||

 

5.

 

Mida kõnega ei sõna,

mille abil sõnatakse kõnet,

tunne sa, just see on vaim!

Mitte nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.5 ||

 

6.

 

Mida aruga ei aruta,

mille abil lausutakse aru arutatut,

tunne sa, just see on vaim!

Mitte nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.6 ||

 

7.

 

Mida silmadega ei näe,

mille abil näeb silmi,

tunne sa, just see on vaim!

Mitte nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.7 ||

 

8.

 

Mida kõrvadega ei kuule,

mille abil nii kuuleb kõrvu,

tunne sa, just see on vaim!

Mitte nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.8 ||

 

9.

 

Mida hingega ei hinga,

mille abil juhitakse hing edasi,

tunne sa, just see on vaim!

Mitte nii, nagu istub, et on nii.

|| 1.9 ||

 

II

 

1.

 

Kui arvad, et “tunnen hästi”,

tunned sa üksnes tillukest osa vaimu laadist,

mis tal sina ja mis tal taevaliste seas.

Siiski arvan, sa tunned, et on vaja arutleda.

|| 2.1 ||

 

2.

 

Ma ei arva, et “tunnen hästi”,

ega tunne, et “ei tunne”.

Kes meist tunneb seda, tunneb seda,

ega tunne, et “ei tunne”.

|| 2.2 ||

 

3.

 

Kes ei aruta, too arutab,

kes arutab, too ei tunne,

teadasaaja ei saa teada,

teada saab teadasaamatu.

|| 2.3 ||

 

4.

 

Arutab, et tunneb taiplikuks saamist,

sest avastab surematuse.

Loomusega avastab vapruse,

tarkusega avastab surematuse.

|| 2.4 ||

 

5.

 

Kui siin tundis, olemas on olemus,

kui ei tundnud siin, väga soiku vajub –

nõnda uurivad mõistjad kõiki tulnuid

ja saavad siinsest ilmast edasi käies surematuks.

|| 2.5 ||

 

III

 

1.

 

Eks vaim eks taevaliste jaoks ära alistanud.

Eks taevalised siis, kui vaim ära alistas,

vägevaks said ja vaatlesid:

“See äraalistamine on just meie jaoks!

See vägevus on just meie jaoks!”

|| 3.1 ||

 

2.

 

Eks ta saanud sellest teada,

eks paistnud neile.

Nad ei teadnud teda.

“Kes on see haldjas?”

|| 3.2 ||

 

3.

 

Nad rääkisid tulele:

“Sündide varamu, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

|| 3.3 ||

 

4.

 

tolle juurde lippas.

Temale sõnas:

“Kes sa oled?”

“Ma olen ju tuli,” rääkis,

“ma olen ju sündide varamu.”

|| 3.4 ||

 

5.

 

“Mis vaprust on sinusuguses?”

“Nii kõik põletaksin ära,

mis niimoodi maa peal.”

|| 3.5 ||

 

6.

 

Peitnud tema jaoks heina:

“Põleta see maha!”

Tuuseldanud seda kogu hooga,

oli võimetu maha põletama.

Selle peale ta taandunud:

“Polnud võimalik teada saada,

kes on see haldjas”.

|| 3.6 ||

 

7.

 

Rääkisid nüüd õhule:

“Õhk, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

|| 3.7 ||

 

8.

 

tolle juurde lippas.

Temale sõnas:

“Kes sa oled?”

“Ma olen ju õhk,” rääkis,

“ma olen ju emalõõsk.”

|| 3.8 ||

 

9.

 

“Mis vaprust on sinusuguses?”

“Nii kõik võtaksin ära,

mis niimoodi maa peal.”

|| 3.9 ||

 

10.

 

Peitnud tema jaoks heina:

“Võta see ära!”

Tuuseldanud seda kogu hooga,

oli võimetu ära võtma.

Selle peale ta taandunud:

“Polnud võimalik teada saada,

kes on see haldjas”.

|| 3.10 ||

 

11.

 

Rääkisid nüüd vürstile:

“Heldus, saa teada,

kes on see haldjas!”

Nõnda siis,

tolle juurde lippas,

ent too varjunud.

|| 3.11 ||

 

12.

 

Selle selguse sees läinud ta naise,

Himavati imekena tütre Umaa juurde,

eks öelnud temale:

“Kes on see haldjas?”

|| 3.12 ||

 

IV

 

1.

 

Eks ta öelnud “vaim”

ja “kuna vaim ju ära alistas, siis saate vägevaks”.

Eks just selle peale tundnud, et on “vaim”.

|| 4.1 ||

 

2.

 

Sestap on ju need taevalised

teistest taevalistest justnagu üle:

tuli, õhk ja vürst,

sest on teda lähimalt puudutanud.

Sest nad tundsid esimestena, et see on “vaim”.

|| 4.2 ||

 

3.

 

Sestap on ju vürst

teistest taevalistest justnagu üle,

sest on teda lähimalt puudutanud.

Sest ta tundis esimesena, et see on “vaim”.

|| 4.3 ||

 

4.

 

Sel puhul on suunanäit

“see, mis on pikselöögil

kuni pikse löömiseni, kuni pilgutamiseni”

taevasuste kohta.

|| 4.4 ||

 

5.

 

Nüüd loomuse kohta.

See, mis läheb justnagu aru,

ja peab selle abil mälus,

otsekohe kuju võttes.

|| 4.5 ||

 

6.

 

Eks ole selle nimeks “selle lahkusest”.

Las istub, et on “selle lahkusest”.

Eks ole tolle vastu, kes nii tunneb,

kõik tulnud täiesti lahked.

|| 4.6 ||

 

7.

 

“Räägi seadistust, aulik!”

“Öeldud sulle seadistus,

sulle vaimse seadistuse ikka ju rääkisin.”

|| 4.7 ||

 

8.

 

Kuumus, allumine ja tegu tal püsipaik,

liikmeiks varamud, püüneks olemus.

|| 4.8 ||

 

9.

 

Kes seda nõnda ju tunneb,

too eemale lööb patustuse

ja otsatus, vanimas, jumalariigi ilmas

paigas püsib, paigas püsib.

|| 4.9 ||