Muṇḍaka
I
1.
Taevalistest tulnud esimesena kohale vaimur,
igasuguse tegija, maakera talitseja.
Vaimutarkuse, kogu tarkuse püsimispaiga
lausunud ta edasi vanimale pojale Atharvanile.
|| 1.1.1 ||
Mis sõnumi vaimur võis Atharvanile tuua,
selle vaimutarkuse ennist Atharvan öelnud Aṅgirile,
too lausunud edasi Bhāradvāja Satyavahale,
Bhāradvāja seejärel Aṅgirasele.
|| 1.1.2 ||
Eks ju vägeva hoonega Śaunaka
viisipäraselt end Aṅgirase juurde seadnud ja küsinud:
“Ikkagi, auväärne, mida teada saades
saadakse teada nii kõik?”
|| 1.1.3 ||
Eks ta öelnud temale,
eks on ikka “vaja tunda kaht tarkust”,
mida sõnavad vaimutundjad,
ülemat ja mitteülemat.
|| 1.1.4 ||
Mitteülem on palvete varamu, urjade varamu,
loitsude varamu, Atharvani varamu,
harjutused, kujutised, käsitlused,
väljaöeldu, hümnid, täheteadus,
ent ülem on see, mis kasutab silpi.
|| 1.1.5 ||
Sellest, mis on nähtamatu ja haaramatu,
hõimuta ja toonita, silmitu ja kõrvutu,
mis on käteta ja jalgadeta,
püsiv, korraldav, kõikehõlmav ja hästi õhuke,
sellest mõõnata olevast, mis on üska tulnud,
näevad mõistjad läbi.
|| 1.1.6 ||
Nii nagu ämblik tõmbab niidi välja ja haardub,
nii nagu tulevad maa peale rohi
või elusa mehe seest juuksed ja karvad,
nõnda tuleb iga siinne kohale silbist.
|| 1.1.7 ||
Kuumuse abil kogutakse vaimu,
sellest saab sünni söök,
söögist hing, aru, olemus, ilmad
ja surematus tegudes.
|| 1.1.8 ||
Kes on kõikteadja, kõiktundja,
kelle kuumus koosneb teadmisest,
temast sünnib vaim ning nimi, laad ja söök.
|| 1.1.9 ||
2.
Sedasi on olemus.
Mis tegusid luuletajad nägid kostmistes,
paljutmoodi jätkuvaid kolmikus,
toimige nendega ohjatult, olemusetungid,
see on teie rada hästitehtu ilmas!
|| 1.2.1 ||
Sest kui palang võbeleb süttinud ohvrikandikul
ja ohvrid on kahe määrdetüki vahel,
siis küündigu usu abil ohverdatuni,
usu abil ohverdatuni, aum!
|| 1.2.2 ||
Kelle tuleohver pole kuuloomisel, täiskuul,
aastaaja alguses või vihmapäevade lõpul
või on ilma lapuliseta, ohverdatuta,
mitte igale taevalisele, valel viisil ohverdatud,
kahjustab see ta ilmad kuni seitsmendani.
|| 1.2.3 ||
Must, ammuli, aruhoog,
hästi verev, hästi suitsuse tooniga,
sädemelööja ja igati sätendav
on seitse taevalist, võbelevad taevakeeled.
|| 1.2.4 ||
Kes toimetab, kui nad miilavad,
ja kohasel ajal ohvrid üle annab,
tolle juhivad päikese vihud kohta,
kus asub üksnes taevaliste isand.
|| 1.2.5 ||
“Hei! Hei!” hea sädelusega ohvrid seda
urjalist mööda päikese vihke kannavad.
Sõnavad meeldival kõnel, palvetavad tema poole:
“See soodne hästitehtud vaimuilm on teile!”
|| 1.2.6 ||
Sest need urjalaadid on ebatõhusad ujukid,
öeldavasti kaheksateist, neis on alamat tegu.
Rumalad, kes õnnistavad nad toredamaks,
suubuvad veel kord vananemisse ja surma.
|| 1.2.7 ||
Ebatarkuse sees käivad
isekalt mõistjad, oma arust oskajad,
kepslevad käies rumalalt ringi
nagu pimeda juhitud pimedad.
|| 1.2.8 ||
Ebatarkuse sees paljutmoodi käivad
“on tarvilik meil tehtud” uhkustavad lapsikud.
Kui tegutsejad innu tõttu ei tunneta,
põrmustuvad seega kiratsevais kaduilmades.
|| 1.2.9 ||
Arvates parimaks urjatu ja täidunu,
ei tunne rumalukesed ära teist ja toredamat.
Kui nad hästitehtu tagajärjel mõikavadki taevakaart,
sisenevad samasse või kängujäänumasse ilma.
|| 1.2.10 ||
Ent kes metsas kuumuse ja usu sees asu leiavad,
rahulikud, tundjad, jaovendluse toimla toimetajad,
säbrust lahti, nemad liiguvad läbi päikese värava sinna,
kus on mõõnata loomuga surematu mees.
|| 1.2.11 ||
Las vaimulik vaatab läbi tegudega kogutud ilmad
ja liigub võõrdumusse, mittetehtut ei saa teha.
Sellest teadasaamise tarvis kohaku ta kõrgust,
kuulutajat, parimat vaimurit, endal süüdatud tungal käes.
|| 1.2.12 ||
Too tundja sellele juurdeseadnule,
kes on täpselt maharahunenud meelega ja järgib rahu,
kõneleb tõeliselt vaimutarkuse,
mismoodi tunda mehe silpi ja olemust.
|| 1.2.13 ||
II
1.
Sedasi on olemus.
Nii nagu hästi valgustav kumaja
jõustab tuhandete kaupa samalaadi sädemeid,
nõnda, leotaja, silbist mitmesugused tulekud
sünde jätkavad ja sinna ka suubuvad.
|| 2.1.1 ||
Sest mees on taevalik ja kalgendamata,
sest on väljast ja seest sündimatu,
sest on hingeta ja aruta, sest on kena,
ülemast silbist ülem.
|| 2.1.2 ||
Temast sünnivad hing,
aru ja kõik tajud,
ruum, õhk, tähevoog, veed
ja maa, igaühe kinnihoidja.
|| 2.1.3 ||
Pea on tuli, silmad kuu ja päike,
kõrvad on ilmakaared, kõne avatud varamud,
hing on õhk, süda igaüks ning jalgadest on maa,
sest ta on kõigi tulnute siseloomus.
|| 2.1.4 ||
Temast on tuli, mille süütetungal on päike,
leotisest on sombupilv ja rohud maas.
Mehelik piserdab niiska eluallikasse,
mehest sigitatakse valmis palju sünnijärge.
|| 2.1.5 ||
Temast on palved, loits, urjad, pühendused,
urjamised, kõik talitused ja lunatasud,
aastaring ja urjaline ning ilmad,
kus kumab leotis, kus päike.
|| 2.1.6 ||
Temast sigitatakse valmis ka paljutmoodi taevalisi,
tõsilased, inimesed, karjad, linnud,
sisse- ja väljahingamine, riis ja oder,
kuumus, usk, olemus, vaimuõpe ja viis.
|| 2.1.7 ||
Jõustub seitse hinge, sestap on seitse palangut
ja süütetungalt, seitse ohvriandi,
seitse ilma, kus hinged toimetavad,
seitsme kaupa magavad peidus varjualuses.
|| 2.1.8 ||
Siit on kõik mered ja kõrgustikud,
siit tulvavad kõikelaadi hoovused,
siit on kõik rohud ja ka maitse,
mille abil on see siseloomus tulnute kaudu paigal.
|| 2.1.9 ||
Just mees on nii igaüks,
tegu, kuumus, vaim, ülimalt surematu.
Kes tunneb teda peidus varjualuses,
too lammutab, leotaja, ebatarkuse sõlme siinsamas.
|| 2.1.10 ||
2.
On pilgu all, ent peitunud,
nimeks varjualuses toimija, vägev rida.
Siin on see ühendatud kokku,
mis nihkub, hingab ja pilgutab,
teadke, et see on olev, olematu, valituim,
ülem teadasaamisest, parim sünnijärgedest.
|| 2.2.1 ||
Mis on nagu palang, mis on väikesest väiksem,
mille sees on peidus ilmad ja ilmalised,
see ongi silp vaim, see on hing ning kõne ja aru,
see ongi olemus, ongi surematu.
Tunne, leotaja, see on vaja purustada!
|| 2.2.2 ||
Kes haarab vibu, seadistuse vägeva ammu,
las paneb selle kokku hästiistuva terava noolega
ja tõmbab tulekulisel meelel pingule!
Tunne, leotaja, märklaud ongi see silp!
|| 2.2.3 ||
Sest huige on vibu, loomus on nool,
vaim selle märklaud, nagu öeldakse.
Vaja on purustada, olles hälbimata,
olla sellega koos, nagu on nool!
|| 2.2.4 ||
Milles on lõimitud taevalagi, maa ja õhuruum,
ning arugi koos kõigi hingedega,
teadke, et see üksi vaid on loomus,
teistest kõnedest vabaks saage,
see on made surematusse.
|| 2.2.5 ||
Kus nagu kodarad tõlla rattarummus on sooned kokku löödud,
seal sees see toimetab ja sünnib paljutmoodi.
Mõistke, et loomus on “aum”.
Kui ületate pimeduse, olgu teil tagapool hästi!
|| 2.2.6 ||
Kes on kõikteadja, kõiktundja,
kelle oma on maapealne vägevus,
too taevalikus vaimumõisas,
taevalaotuses loomuldasa paigas püsib.
|| 2.2.7 ||
Koosneb arust, on hinge ja ihu juht,
püsib paigas söögis, peitub südames.
Mõistjad näevad teadasaamisest läbi seda,
mis heiastab õndsalaadset surematust.
|| 2.2.8 ||
Lõhutakse südant vaevav sõlm,
kahtlused kõik katki lõigatakse,
teodki tal kaduma lähevad,
kui näha seda ülal ja all.
|| 2.2.9 ||
Ülal on kullast anuma sees
säbrust lahti osadeta vaim,
see kena, see tähevoogude tähevoog,
mida loomutundjad tunnevad.
|| 2.2.10 ||
Ei hiilga seal päike,
ei kuu ega taevakivid,
ei hiilga pikselöögid – kuidas on tuld?
Kõik hiilgab just selle hiilgaja järgi,
selle helgiga heiastab nii kõike.
|| 2.2.11 ||
Vaim ongi nii surematu,
vaim on idas, vaim on läänes,
lõunas ja põhja pool,
leiab sihi ka alla ja üles,
vaim ongi nii igaüks, nii parim.
|| 2.2.12 ||
III
1.
Kaks pistrikku, kes kaaslased ja lähisõbrad,
emmanud samasugust puud,
üks neist viigipuult head maiku sööb,
teine silmitseb eineta.
|| 3.1.1 ||
Samasugusele puule vajub mees,
pealikuta valuleb rumaluses.
Kui näeb teist, ergutajat, pealikku,
tolle vägevust, siis on ilma valuta.
|| 3.1.2 ||
Kui nägija näeb sädelevas toonis
tegijat, pealikku, meest, vaimu üska,
siis tundja pühib ära soodsa ja patu,
on määratlusteta, jõuab ülima samasuse juurde.
|| 3.1.3 ||
Sest hing on see, mis heiastab kõigi tulnute abil,
ning teadasaajast tuleb tundja, mitte ülesõnaja.
Kes mängib loomusega, leiab loomurahu, teotseb,
too on parim vaimutundjaist.
|| 3.1.4 ||
Sest loomus leitakse olemuse ja kuumusega,
püsivana täpse teadmise ja vaimuõppega.
Sest ihu sees on tähevoost koosnev kena,
mida näevad püüdlejad, kel vead on kadunud.
|| 3.1.5 ||
Alistab vaid olemus, mitte ebaõige,
olemuse abil üha jätkub taevaliikuri rada,
mida mööda astuvad tungid kätte saanud ärksad
sinna, kus on olemuse ülim peidik.
|| 3.1.6 ||
See on ülev, taevalik, mõeldamatut laadi,
see heiastab õhemast õhemana,
see on kaugemast kaugemal ja siinsamas juures,
nägijate seas siinsamas, peidus varjualuses.
|| 3.1.7 ||
Ei haara silmad ega kõne,
ei teisedki taevalised, kuumus või tegu.
Teadmisse kiindudes saab olend puhtaks,
seejärel näeb mõistja seda, mis osadeta.
|| 3.1.8 ||7
Seda väikest loomust on vaja tunda meelsusega,
kuhu hing on viieti sisse läinud.
Kogu sünnijärgede meel on hingedesse lõimitud,
ent kui puhtaks saab, siis lahti tuleb loomus.
|| 3.1.9 ||
Mis iganes ilma aruga üleni heiastab puhastunud olend
ja milliste tungide järele on tung,
selle ilma ja need tungid ta ka alistab.
Sestap palvetagu too, kel tung on tulla, loomuteadja poole.
|| 3.1.10 ||
2.
Ta tunneb ülimat vaimu asuala,
kus iga peidetu kenasti hiilgab.
Niisiis nood tungideta, kellele mees istub,
ja on mõistjad, pöörduvad heledast ära.
|| 3.2.1 ||
Kes arvab, et tungide järele on tung,
too sünnib siin ja seal tungidega,
aga kui on sobiliku tungiga tegus loomus,
lähevad kõik tungid siinsamas sulama.
|| 3.2.2 ||
Loomust ei saa leida kõnelemisest,
tublidusega või palju kuuldes,
leida saab too, kelle see valib,
tollele avab loomus oma jume.
|| 3.2.3 ||
Loomust ei saa leida kängujäänud jõuga
või hälbinult ega siis, kui pole kuumuse tähist,
kui aga tundja püüdleb nende vahenditega,
siseneb ta loomus vaimu asualale.
|| 3.2.4 ||
Suutes see kätte saada, on teadmisega rahulduvad ärksad
tegusa loomuga, innutud, maha rahunenud.
Saades kätte kõigiti kõikehõlmava,
lähevad rakendunud loomuga mõistjad kõige sisse.
|| 3.2.5 ||
Hästi tuvastanud tarviliku, mida varamuvallast teada saab,
on püüdlejad kõrvaleheidet rakendades puhtad olendid.
Ülima lõpu ajal on nad vaimuilmade sees
surmaülesed ja vabastuvad kõik.
|| 3.2.6 ||
Viisteist osa püsimispaikadesse läks
ja taevalised on kõik oma taevasustes.
Teod ja teadasaamisest koosnev loomus –
ülema ja mõõnata sees ühestuvad kõik.
|| 3.2.7 ||
Nii nagu tulvavad jõed merre looja lähevad,
jättes nime ja laadi känguma,
nõnda nimest ja laadist vabaks saanud tundja
jõuab ülemast ülema taevaliku mehe juurde.
|| 3.2.8 ||
Eks seegi, kes ülimat vaimu tunneb, saa ju vaimuks.
Ei tule tal olla vaimu mittetundja peres,
pääseb üle valust, pääseb üle patususest,
vabaneb salasõlmedest ja saab surematuks.
|| 3.2.9 ||
Selle kohta on palves öeldud:
“Teotsejad, kuulutajad, parimad vaimurid,
ise ohverdavad, üksiärgast uskuvad,
sõnatagu see vaimutarkus vaid neile,
kes viisipäraselt pea tava toimetavad.”
|| 3.2.10 ||
Sedasi on olemus,
öelnud ennist ärgas Aṅgiras,
kes tava ei toimeta, ei saa seda korrata.
Au ülimaile ärksaile, au ülimaile ärksaile!
|| 3.2.11 ||