Muṇḍaka

I

 

1.

 

Taevalistest tulnud esimesena kohale vaimur,

igasuguse tegija, keskkonna varjulevõtja.

Vaimutarkuse, kogu tarkuse püsipaiga

lausunud ta edasi vanimale pojale Atharvanile.

|| 1.1.1 ||

 

Mis sõnumi vaimur võis Atharvanile tuua,

selle vaimutarkuse öelnud Atharvan ennist Aṅgirile,

too lausunud edasi Bhāradvāja Satyavahale,

Bhāradvāja seejärel Aṅgirasele.

|| 1.1.2 ||

 

Eks ju vägeva hoone omanik Śaunaka

seadnud end viisipäraselt Aṅgirase juurde ja küsinud:

“Kas midagi teada saades, auväärne,

saadakse teada nii kõik?”

|| 1.1.3 ||

 

Eks ta öelnud temale,

eks on ikka “vaja tunda kaht tarkust”,

mida sõnavad vaimutundjad,

ülemat ja mitteülemat.

|| 1.1.4 ||

 

Mitteülem on palvete varamu, urjade varamu,

loitsude varamu, Atharvani varamu,

harjutused, kujutised, käsitlused,

väljaöeldu, hümnid, täheteadus,

ent ülem on see, mis kasutab silpi.

|| 1.1.5 ||

 

Sellest, mis on nähtamatu ja haaramatu,

hõimuta ja toonita, silmitu ja kõrvutu,

mis on käteta ja jalgadeta,

püsiv, hurmav, kõikehõlmav ja hästi õhuke,

sellest mõõnata olevast, mis on üska tulnud,

näevad mõistjad läbi.

|| 1.1.6 ||

 

Nii nagu ämblik tõmbab välja niiti ja haardub,

nii nagu maa peale tulevad rohud,

nii nagu elusa mehe seest juuksed ja karvad,

nõnda tuleb iga siinne kohale silbist.

|| 1.1.7 ||

 

Kuumus kogub vaimu,

sellest saab sünni söök,

söögist hing, aru, olemus, ilmad

ja surematus tegudes.

|| 1.1.8 ||

 

Kes on kõikteadja, kõigetundja,

kelle kuumus koosneb teadmisest,

temast see vaim sünnib, nimi, laad ja söök.

|| 1.1.9 ||

 

2.

 

Sedasi on olemus.

Teod, mida kutsungeis nägid luuletajad,

on kolmikus paljutmoodi jätkumas,

toimige nendega ohjatult, olemusetungid,

see on teie rada hästitehtu ilmas.

|| 1.2.1 ||

 

Sest kui palveleek võbeleb

põlemasüüdatud ohvrikandikul

ja ohvrid on siis kahe määrdetüki vahel,

las küünib usu abil ohverdatuni,

usu abil ohverdatuni, aum!

|| 1.2.2 ||

 

Kelle tuleohver pole kuuloomisel, täiskuul,

aastaaja alguses või vihmapäevade lõpul

või on ilma lapuliseta, ohverdatuta,

mitte igale taevalisele, valel viisil ohverdatud,

siis see kahjustab ta ilmad kuni seitsmendani.

|| 1.2.3 ||

 

Must, ammuli, aruhoog,

hästi verev, hästi suitsuse tooniga,

sädemelööja ja igati sätendav

on taevalised, seitse võbelevat taevakeelt.

|| 1.2.4 ||

 

Kes nende miilates toimetab

ja kohasel ajal ohvrid üle annab,

tolle juhivad päevajumala vihud kohta,

kus asub üksnes taevaliste isand.

|| 1.2.5 ||

 

“Tule! Tule!” temale hea sädelusega ohvrid,

urjalisele, kui kannavad mööda päevajumala vihke,

sõnavad meeldival kõnel, ta poole palvetavad:

“See on teile, soodsate heategude vaimuilm!”

|| 1.2.6 ||

 

Sest need urjalaadid on ebatõhusad ujukid,

öeldavasti kaheksateist, neis on alamat tegu.

Rumalad, kes selle tähtsamaiks õnnistavad,

suubuvad veel kord vananemisse ja surma.

|| 1.2.7 ||

 

Ebatarkuse sees käivad

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

käies kepslevad rumalalt ringi

nagu pimeda juhitud pimedad.

|| 1.2.8 ||

 

Ebatarkuses paljutmoodi käivad

“on tarvilik meil tehtud” uhkustavad lapsikud,

teokad, kes innu tõttu ei tunneta

ja selle peale põrmustuvad kiratsevates kaduilmades.

|| 1.2.9 ||

 

Arvates parimaks urjatu täidunu,

ei tunne rumalukesed ära teist ja tähtsamat.

Kui nad hästitehtu tagajärjel mõikasid taevakaart,

sisenevad sinnasamasse või ka hüljatumasse ilma.

|| 1.2.10 ||

 

Ent kes metsas kuumuse ja usu sees asu leiavad,

rahulikud, tundvad, jaovendluse toimlat toimetavad,

säbrust lahti, nemad liiguvad läbi päevajumala värava sinna,

kus on mõõnata loomuga surematu mees.

|| 1.2.11 ||

 

Las vaatab teokogumite ilmad läbi

ja liigub võõrdumusse vaimulik,

mittetehtut ei saa teha!

Et see teada saada, las ta kohtab kõrgust,

kuulutajat, parimat vaimurit, endal süüdatud tungal käes!

|| 1.2.12 ||

 

Tollele juurdeseadnule on see, kes tunneb,

kelle meel täpselt maha rahunenud ja järgib rahu,

tõeliselt edasi öelnud selle vaimutarkuse,

mismoodi tunda mehe silpi ja olemust.

|| 1.2.13 ||

 

II

 

1.

 

Sedasi on olemus.

Nii nagu hästi valgustav kumaja

jõustab tuhandete kaupa samalaadi sädemeid,

nõnda, leotaja, silbist mitmesugused tulekud

sünde jätkavad ja sinna ka suubuvad.

|| 2.1.1 ||

 

Sest mees on taevalik ja kalgendamata,

sest on väljast ja seest sündimatu,

sest on hingeta ja aruta, sest on kena,

ülemast silbist ülem.

|| 2.1.2 ||

 

Temast sünnivad hing,

aru ja kõik tajud,

ruum, õhk, tähevoog, veed

ja igaüht hoidev maa.

|| 2.1.3 ||

 

Pea on tuli, silmad kuu ja päevajumal,

kõrvad on ilmakaared ning kõne avatud varamud,

hing on õhk, süda igaüks, jalgadest on maa,

sest ta on kõigi tulnute siseloomus.

|| 2.1.4 ||

 

Temast on tuli, mille süütetungal on päevajumal,

leotisest on sombupilv, rohud maas,

mehelik piserdab niiska eluallikasse,

mehest sigitatakse valmis palju sünnijärge.

|| 2.1.5 ||

 

Temast on palved, loits, urjad, pühendused,

urjamised, kõik talitused ja lunatasud,

aasta ja urjaline, ilmad,

kus kumab leotis, kus päevajumal.

|| 2.1.6 ||

 

Temast sigitatakse valmis ka paljutmoodi taevalisi,

tõsilased, aruga inimesed, karjad, linnud,

sisse- ja väljahingamine, riis ja oder,

kuumus, usk, olemus, vaimuõpe ja viis.

|| 2.1.7 ||

 

Seitse hinge jõustub,

sestap on palveleeke ja süütetunglaid seitse,

ohvriande seitse,

seitse neid ilmu, kus toimetavad hinged,

seitsme kaupa magavad peidetud varjualuses.

|| 2.1.8 ||

 

Siit on kõik mered ja kõrgustikud,

siit tulvavad kõikelaadi hoovused,

siit on kõik rohud ja ka maitse,

mille abil see siseloomus tulnute kaudu paigal.

|| 2.1.9 ||

 

Just mees on nii igaüks,

tegu, kuumus, vaim, ülimalt surematu.

Kes tunneb teda peidetud varjualuses,

too lammutab, leotaja, ebatarkuse sõlme siinsamas.

|| 2.1.10 ||

 

2.

 

On pilgu all, ent kõrval,

nimeks varjualuses toimija, vägev rida.

Siin on see kokku ühendatud,

mis nihkub, hingab ja pilgutab.

Teate, see on olev, olematu, valituim,

ülem teadasaamisest, mis on parim sünnijärgedest.

|| 2.2.1 ||

 

Mis on palveleegi moodi, mis on väikesestki väiksem,

mille sees on peidetud ilmad ja ilmalised,

on sedasi silp vaim, ning see on hing, ka kõne ja aru,

on sedasi olemus, on surematu.

Tunne, leotaja, see on vaja rebestada!

|| 2.2.2 ||

 

Kes haarab vibu, seadistuse vägeva ammu,

las paneb selle kokku hästiistuva terava noolega

ja tõmbab tulekulisel meelel pingule!

Tunne, leotaja, märklaud ongi see silp!

|| 2.2.3 ||

 

Sest huige on vibu, loomus on nool,

vaim selle märklaud, nagu öeldakse.

Vaja on rebestada, olles hälbimata,

olla sellega koos, nagu on nool!

|| 2.2.4 ||

 

Milles on lõimitud taevalagi, maa ja õhuruum,

ning arugi koos kõigi hingedega,

teadke, et vaid see üksi on loomus,

teistest kõnedest vabaks saage,

see on made surematusse.

|| 2.2.5 ||

 

Kus nagu kodarad tõlla rattarummus

on sooned kokku löödud,

toimetab see sees ja sünnib paljutmoodi.

Mõistke nõnda, et loomus on “aum”,

olgu teil tagapool hästi, kui ületate pimeduse!

|| 2.2.6 ||

 

Kes on kõikteadja, kõigetundja,

kelle oma on maapealne vägevus,

too taevalikus vaimumõisas,

taevalaotuses loomuldasa paigas püsib.

|| 2.2.7 ||

 

Koosneb arust, on hinge ja ihu juht,

püsib paigas söögis, peitub südames.

Mõistjad näevad teadasaamisest läbi seda,

mis heiastab õndsat laadi ja surematust.

|| 2.2.8 ||

 

Lõhutakse südant vaevav sõlm,

kahtlused kõik katki lõigatakse,

kaovad ka ta teod,

kui ta ülalt alla näha on.

|| 2.2.9 ||

 

Ülal on kullast anuma sees

säbrust lahti osadeta vaim,

see kena, see tähevoogude tähevoog,

mida loomutundjad tunnevad.

|| 2.2.10 ||

 

Ei hiilga seal päevajumal,

ei kuu ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid – kuidas on tuld?

Kõik hiilgab just selle hiilgaja järgi,

selle helgiga heiastab nii kõike.

|| 2.2.11 ||

 

Vaid vaim on nii surematu,

idast on vaim, läänest on vaim,

lõunast ja põhja poolt,

leiab sihi ka alla ja üles,

vaid vaim on nii igaüks, nii parim.

|| 2.2.12 ||

 

III

 

1.

 

Kaks pistrikku, kes kaaslased ja lähisõbrad,

emmelnud samasugust puud,

üks neist viigipuult head maiku sööb,

teine silmil seletab eineta.

|| 3.1.1 ||

 

Samasugusele puule vajub mees,

valuleb pealikuta ja rumaluses.

Kui näeb teist, ergutajat, pealikku,

tolle vägevust, siis on ilma valuta.

|| 3.1.2 ||

 

Kui nägija näeb sädelevas toonis

tegijat, pealikku, meest, vaimu üska,

siis tundja pühib ära soodsa ja patu,

on määratlusteta, saabub ülim samasus.

|| 3.1.3 ||

 

Sest see on hing, mis heiastab mööda kõiki tulnuid,

ning tundja teada saab ega tule ülesõnajat.

Kes mängib loomusega, rahuldab loomust, teotseb,

too on parim vaimutundjaist.

|| 3.1.4 ||

 

Sest loomus leitakse olemuse ja kuumusega,

püsivana täpse teadmise ja vaimuõppega.

Sest ihu sees on tähevoost koosnev kena,

mida näevad püüdlejad, kel vead on kadunud.

|| 3.1.5 ||

 

Alistab vaid olemus, mitte ebaõige,

olemuse abil üha jätkub taevaliikuri rada,

mida mööda astuvad tungid kätte saanud ärksad sinna,

kus on olemuse ülim peidik.

|| 3.1.6 ||

 

See on lopsakas, taevalik, mõeldamatut laadi

ja heiastab õhemast õhemana,

see on kaugemast kaugemal ja siinsamas kõrval,

nägijate seas siinsamas, peidetud varjualuses.

|| 3.1.7 ||

 

Ei haara silmad ega kõne,

ei teisedki taevalised, kuumus või tegu.

Teadmisse kiindudes saab olend puhtaks,

seejärel näeb mõistja seda, mis osadeta.

|| 3.1.8 ||

 

Seda väikest loomust on vaja tunda meelsusega,

kuhu hing on viieti sisse läinud.

Kogu sünnijärgede meel on hingedega lõimitud,

ent kui puhtaks saab, siis tuleb lahti loomus.

|| 3.1.9 ||

 

Mis iganes ilma puhtaks saanud olend üleni heiastab aruga

ja milliste tungide järele on tung,

selle ilma ja need tungid ta ka alistab.

Sestap las palvetab too, kel tung on tulla, loomuteadja poole!

|| 3.1.10 ||

 

2.

 

Ta tunneb ülimat vaimu asuala,

kus iga peidetu kenasti hiilgab.

Niisiis nood tungideta, kellele mees istub,

ja on mõistjad, pöörduvad heledast ära.

|| 3.2.1 ||

 

Kes arvab, et tungide järele on tung,

too sünnib siin ja seal tungidega,

aga kui on läbini kohase tungiga tegus loomus,

lähevad kõik tungid siinsamas sulama.

|| 3.2.2 ||

 

Loomust pole vaja leida edasiütlemisest,

ei tublidusega või palju kuuldes,

leiab selline, kelle see valib,

tollele avab loomus oma jume.

|| 3.2.3 ||

 

Loomust pole vaja leida hüljatud jõuga

või hälbinult ega siis, kui pole kuumuse tähist,

kui aga nende vahendite najal püüdleb tundja,

siseneb ta loomus vaimu asualale.

|| 3.2.4 ||

 

Suutes see kätte saada, on teadmisega leppivad ärksad

tegusa loomuga, innutud, maha rahunenud.

Saades kätte kõigiti kõikehõlmava,

lähevad rakendatud loomuga mõistjad kõige sisse.

|| 3.2.5 ||

 

Hästi tuvastanud tarviliku, mida varamuvallast teada saab,

on püüdlejad kõrvaleheidet rakendades puhtad olendid,

ülima lõpu ajal on nad vaimuilmade sees

kõik surmaülesed ja vabastatakse.

|| 3.2.6 ||

 

Viisteist osa püsipaikadesse läks

ja kõik taevalised on oma taevasustes.

Teod ja teadasaamisest koosnev loomus –

ülema ja mõõnata sees ühestuvad kõik.

|| 3.2.7 ||

 

Nii nagu tulvavad jõed merre looja lähevad,

ära hüljates nime ja laadi,

nõnda nimest ja laadi vabaks saanud tundja

saabub ülemast ülema taevaliku mehe juurde.

|| 3.2.8 ||

 

Eks seegi, kes ülimat vaimu tunneb, saa ju vaimuks.

Ei tule tal olla vaimu mittetundja peres,

pääseb üle valust, pääseb üle patustusest,

vabaneb salasõlmedest ja saab surematuks.

|| 3.2.9 ||

 

Selle kohta on palves öeldud:

“Teotsejad, kuulutajad, parimad vaimurid,

ise üksiärksale ohverdavad uskujad,

vaid neile sõnatagu see vaimutarkus,

kui nad pea tava toimetavad viisipäraselt!”

|| 3.2.10 ||

 

Sedasi on olemus,

öelnud ennist ärgas Aṅgiras,

ei seda korda, kui tava ei toimeta.

Au ülimatele ärksatele, au ülimatele ärksatele!

|| 3.2.11 ||