Praṣna
1.
Sukeśan Bhāradvāja, Śaibya Satyakāma,
Sauryāyaṇin Gārgya, Kausalya Aśvalāyana,
Bhārgava Vaidarbhi, Kabandhin Kātyāyana,
eks need vaimuülemad, parimad vaimurid,
ülemat vaimu järele otsides,
et “eks ütle tema ju kõike”,
eks nad süüdatud tunglad käes
seadnud end auväärse Pippalāda juurde.
|| 1.1 ||
Eks ärgas öelnud neile:
“Esmalt kuumuses, vaimuõppes ja usus
aastaring kohal asuge,
siis küsimusi küsige nagu tung!
Eks ütleme teile kõike, mis suudame teada.”
|| 1.2 ||
Kohale jõudes küsinud nüüd Kabandhin Kātyāyana.
“Auväärne, kuidas küll sünnijärjed sünde jätkavad?”
|| 1.3 ||
Eks ta öelnud temale:
“Sünnijärjeisandal on ju sünnijärjetung.
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
toob ilmsiks sõbrapaari “küllasus ja hing”:
“Nemad teevad mulle palju sünnijärge.”
|| 1.4 ||
Eks ole päevapaiste ju hing, küllasus kuuketas.
Küllasus on ju see kõik,
mis kalgendatud ja kalgendamata,
sestap ongi küllasus kalgend.
|| 1.5 ||
Kui nüüd päevapaiste tõuseb ja idakaarde siseneb,
peidab see vihkudesse ida hinged,
kui lõunat, läänt, põhja, alla, üles, vahekaari, kõike avaldab,
peidab see vihkudesse kõik hinged.
|| 1.6 ||
Sedasi tõuseb tuli kui üldrahvalik, igatlaadi hing.
Selle kohta on salmis öeldud:
|| 1.7 ||
“Igatlaadi, koldne, sündide varamu,
eesmärk, üksik tähevoog ja kuumaja.
Tuhande vihuga, sajati käigus
on sünnijärgede hing – tõuseb päike.”
|| 1.8 ||
Sünnijärjeisand on ju aastaring,
ta liigub lõunasse ja põhja.
Eks need ju, kellele istub “urjatu ja täidunu tegemine”,
võtavad alistada vaid kuukuise ilma
ning nad pöörduvad veel kord,
sestap küünitavad sünnijärjetungiga ärksad lõunasse.
Eks ole esiisadeliikur ju seesama mis küllasus.
|| 1.9 ||
Põhja kuumuse, vaimuõppe, usu, tarkuse abil nüüd
loomust järele otsivad ja võtavad alistada päevapaiste.
See on ju hingede püüne, see on surematu ja eesmärk,
sealt ei pöördu veel kord, see on hävimine.
Kuulutus on selline.
|| 1.10 ||
“Viie jala ja kaheteist tegemisega isa,
lausutakse taeva ülapoole mõisniku kohta.
Ning teised nüüd lausuvad, et ülal on selgesilmne,
seitsmes rattas kuue kodaraga ühendatud.”
|| 1.11 ||
Sünnijärjeisand on ju kuu,
tume tiib on tal küllasus, hele hing,
sestap urjavad ärksad siis, kui on hele,
teistsugused siis, kui on teisiti.
|| 1.12 ||
Sünnijärjeisand on ju ööpäev,
päev on tal hing, öö küllasus.
Nood pillavad ju hinge,
kes on päeval rahuleidmise rakkes,
ent see on vaimuõppel,
kes on öösel rahuleidmise rakkes.
|| 1.13 ||
Sünnijärjeisand on ju söök,
eks ole sellest ju niisk,
sellepärast “sünnijärjed sünde jätkavad”.
|| 1.14 ||
Eks need, kes toimivad sünnijärjeisanda tava järgi,
toovad ilmsiks sõbrapaari,
ent vaimuilm on vaid neil,
kellel on kuumus ja vaimuõpe,
kelles püsib paigas olemus.
|| 1.15 ||
See säbrust lahti vaimuilm on neil,
kelles pole keelekannet, ebaõiget ega pettust.”
|| 1.16 ||
2.
Eks küsinud nüüd Bhārgava Vaidarbhi.
“Auväärne, kui mitu taevalist
on sünnijärge hoiule võtmas?
Millised seda avaldavad?
Veel, milline neist on parim?”
|| 2.1 ||
Eks ta öelnud temale:
“Eks ole selline taevaline ju avarus,
ning õhk, tuli, veed, maa,
kõne, aru, silmad, kõrvad.
Avaldudes sõnavad nad:
“Meie toestame seda kõrkjat ja võtame hoiule.”
|| 2.2 ||
Parim – hing – öelnud neile:
“Ärge ilmutage rumalust!
Mina jaotan loomuse viieks,
toestan seda kõrkjat ja võtan hoiule.”
Nad ei uskunud.
|| 2.3 ||
Ta astub uhkustades ülespoole, justnagu minema,
ning kui tema minema astub,
astuvad kõik teisedki nüüd kohe minema,
ja kui ta paigal seisab, kõik kohe seiskuvad.
Nõnda nagu on mesilaste juures,
et kui mesilasvalitseja astub minema,
astuvad kõik kohe minema,
ja kui ta paigal seisab, kõik kohe seiskuvad.
Samamoodi on kõne, aru, silmade ja kõrvadega,
neil meeldib hõisata hingele.
|| 2.4 ||
See kuumab kui tuli, see on päike,
see on sombupilv ja heldus, see on õhk,
see on maa, küllasus, taevaline,
olev ja olematu ning see, mis surematu.
|| 2.5 ||
Nagu kodarad tõlla rattarummus
püsib kõik paigas hinge sees –
palved, urjad, loitsud,
urjamine, ülikkond ja vaim.
|| 2.6 ||
Toimetad sünnijärjeisandana loote sees,
just sina sünnid tagasi.
Sünnijärjed sulle maksu toovad, hing,
kui hingede najal paigal seisad.
|| 2.7 ||
Oled parim ettekandja taevalistele,
esiisade esimene paluke,
ärksate toiming,
oled Atharvani-Aṅgirase omade olemus.
|| 2.8 ||
Hing, oled särtsu poolest vürst,
valvet pead kui kisa,
sa toimetad õhuruumis,
oled päike, tähevoogude isand.
|| 2.9 ||
Kui sa peale sajad,
hing, siis su sünnijärjed
on õndsalaadselt paigal:
“Sööki saab tungi järgi.”
|| 2.10 ||
Sa oled hulkur, hing,
üksiärgas, sööja, igaühe olemisisand,
meie oleme söödava andjad,
sina, emalõõsk, oled meie isa.
|| 2.11 ||
Kõnes püsib paigas sinu jume
ning kõrvades ja silmades
ja jätkub aruski,
see oivaliseks tee! Ära astu minema!
|| 2.12 ||
Hinge käskimise all on nii kõik
ja mis püsib paigas kolmes taevas.
Valva nagu ema poegi,
soovi meile toredust ja teadvust!”
|| 2.13 ||
3.
Eks küsinud nüüd Kausalya Aśvalāyana.
“Auväärne, millest hing sünnib?
Kuidas liigub siinse ihu sisse?
Kuidas jaotab oma loomu ja seiskub?
Mida mööda minema astub?
Kuidas osutab väljaspoolsele, kuidas loomukohasele?”
|| 3.1 ||
Eks ta öelnud temale:
“Üleliia küsimusi küsid,
kuid et oled parim vaimulik,
siis ma räägin sulle.
|| 3.2 ||
Hing sünnib loomusest,
on selle jätk nagu mehe vari
ja liigub aru tegudega siinse ihu sisse.
|| 3.3 ||
Nagu suurvalitseja ajab kupjad rakkesse,
“halda neid külasid ja neid külasid!”,
niisamuti peituvad hinges eraldatult teised hinged.
|| 3.4 ||
Pärakus ja hargivahes on väljahõng,
silmis ja kõrvus, suus ja sõõrmeis seisab paigal hing ise,
keskel on aga kokkuhõng,
sest see ohverdatud söögi kokku juhib,
sellest tuleb seitse palangut.
|| 3.5 ||
Sest loomus on südames,
sada üks on sel soont,
igaühel neist sada korda sada,
hargsooni on seitsekümmend kaks tuhat,
neis toimetab põimhõng.
|| 3.6 ||
Üht kaudu üles on nüüd ülahõng,
soodsaga soodsasse ilma,
patusega patusesse juhib,
inimeste ilma mõlemaga.
|| 3.7 ||
Eks tõuse päevapaiste ju kui väljaspoolne hing,
sest haarab kaasa silmis viibiva hinge,
see taevasus, mis on maas, toestab mehe väljahõngu,
avarus, mis on vahepeal, on kokkuhõng,
õhk on põimhõng.
|| 3.8 ||
Eks ole särts ju ülahõng,
sestap tullakse särtsu raugedes veel kord,
kuna arus võtavad ilmet tajud.
|| 3.9 ||
Mis on meeles, sellega liigub ta hinge sisse.
Särtsuga rakendis hing loomusega üheskoos
juhib ilma poole, mida kujutleti.
|| 3.10 ||
Kes tunneb hinge nõnda tundes,
tolle sünnijärg ei jää kängu
ning saab surematuks.”
Kuulutus on selline.
|| 3.11 ||
“Ilmumist, sisseliikumist, paika,
ka viietist korraldust ja loomukohast
hinge puhul teada saades ulatub surematusse,
teada saades ulatub surematusse.”
|| 3.12 ||
4.
Eks küsinud nüüd Sauryāyaṇin Gārgya.
“Auväärne, millised mehes uinuvad?
Millised on temas virged?
Milline taevaline näeb unenägusid?
Milliselt tuleb kergus?
Ent millises kõik paiknevad?”
|| 4.1 ||
Eks ta öelnud temale:
“Nii nagu loojamineva palavase kiired, Gārgya,
ühestuvad kõik särtsuringi sees,
ent tõustes toimetavad kätte veel ja veel,
eks ühestu ju ülima taevalise aru sees nii kõik
ning sel juhul mees ei kuule, ei näe,
ei haista, ei maitse, ei puuduta, ei sõna,
ei võta, ei tee õndsaks, ei tõmba ära, ei käi ringi.
“Uinub,” peetakse silmas.
|| 4.2 ||
Selles mõisas on vaid hinge tuled virged.
Eks ole väljahõng ju kojaisandlik,
põimhõng küpsetab toidupoolise,
mida kojaisandlikust edasi juhitakse,
pärast edasijuhtimist on hing ohvrileek.
|| 4.3 ||
Mis hinge sisse- ja väljatõmbeohvrid
“kokku juhib”, on kokkuhõng.
Eks ole aru ikkagi ju urjaline, urjatud vili ülahõng,
ta läkitab urjalist päevast päeva vaimu juurde.
|| 4.4 ||
See taevaline mõikab siin unenäo sees vägevust,
oskab näha, kui on nähtud ja urjatud,
oskab kuulda kuuldu tarvis kuuldut,
kohtades ja kaartes järgmist mõigates veel ja veel järgmist mõikab,
kõike nähtut ja nägematut, kuuldut ja kuulmatut,
mõigatut ja mõikamatut, olevat ja olematut näeb.
Kõik näeb.
|| 4.5 ||
Kui särts ta võidab,
ei näe see taevaline siin unenägusid,
vaid siis tuleb sellesama ihu sisse kergus.
|| 4.6 ||
Nõnda nagu lindude asupaik on puul, leotaja,
eks paikne see kõik ju ülemas loomuses:
|| 4.7 ||
maa ja maamõõt,
veed ja veemõõt,
särts ja särtsumõõt,
õhk ja õhumõõt,
avarus ja avarusemõõt,
silmad ja nähtav,
kõrvad ja kuuldav,
haistmine ja haistetav,
maitse ja maitstav,
nahk ja puutumapandav,
kõne ja öeldav,
käed ja võetav,
hargivahe ja õndsakstehtav,
pärak ja väljalastav,
jalad ja mindav,
aru ja arutatav,
taipamine ja taibatav,
mina-taja ja minaga tehtav,
meel ja meelestatav,
särts ja pikseks löödav,
hing ja hoiulevõetav.
|| 4.8 ||
Sest see nägija, puudutaja, kuulja,
haistja, maitsja, arutaja, taipaja, tegija
on teadasaamisloomusega mees,
ta paikneb ülemas silbis – loomuses.
|| 4.9 ||
Eks küünita ülemasse silpi vaid too,
kes selle varjuta, ihuta, vereta,
kena silbi ära tunneb.
Ning säärane on kõik, leotaja, ja saab kõigeks.”
Kuulutus on selline.
|| 4.10 ||
“Kus teadasaamisloomus koos kõigi taevalistega
ning hinged ja tulnud paiknevad –
selle silbi ära tunneb.
Ning säärane on kõikteadja, leotaja, ja kõige sisse läinud.”
|| 4.11 ||
5.
Eks küsinud nüüd Śaibya Satyakāma.
“Eks ole see ju inimene, auväärne,
kes edasikäimise lõpuni mõtiskleb aapest “aum”,
mis ilma ta selle abil ikkagi alistab?”
|| 5.1 ||
Eks ta öelnud temale:
“Satyakāma, aabe “aum” on ju ülema ja mitteülema vaimuga,
sestap järgib tundja selle püüne abil emba-kumba.
|| 5.2 ||
Kui ta mõtiskleb esimesest mõõdust
ja talle on tunda antud vaid see,
ruttab ilmet võtma looduses.
Palved juhatavad inimeste ilma.
Et ilmet võtavad kuumus, vaimuõpe ja usk,
mõikab ta seal vägevust.
|| 5.3 ||
Kui arus võtab nüüd ilmet kaks mõõtu,
juhivad urjad ta üles õhuruumi, leotise ilma.
Ta mõikab korraldamist leotise ilmas
ning pöördub veel kord.
|| 5.4 ||
Kes veel silbi “aum” kolme mõõdu abil
mõtiskleb ülemast mehest,
too võtab ilmet päikese särtsus.
Nagu roomaja saab vabaks nahast,
eks nii saab tema ju vabaks patususest,
loitsud juhivad ta üles vaimuilma,
oma elurikkusest vaatleb ta ülemast ülemat mõisasaksa – meest.”
Kuulutused on sellised.
|| 5.5 ||
“Kolm mõõtu on surmalikud, kui on ette rakendatud,
üksteisega kinnistunud, pole küljest rakendamata.
Kui välis-, sise- ja segategevustes täpselt ette rakendada,
siis teadja ei vappu.
|| 5.6 ||
Urjadega siinset, loitsudega õhuruumi,
palvetega seda, mille luuletajad ära tunnevad,
just seda järgib tundja aape “aum” püünega,
seda, mis on rahulik, vananemiseta, surematu, hirmutu ja ülem.”
|| 5.7 ||
6.
Eks küsinud nüüd Sukeśan Bhāradvāja.
“Auväärne, valitsejapoeg Hiraṇyanābha Kausalya
küsis minu juurde jõudes sellise küsimuse:
“Bhāradvāja, tunned kuueteist osaga meest?”
Ma rääkisin tollele surmakaugele:
“Ma ei tunne teda.
Kui ma teda tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”
Kes ebaõiget sõnab, kuivab ju juurteni läbi,
sestap pole väärt, et ütleksin ebaõiget.
Ta kerkis tasakesi tõllale ja rändas edasi.
Küsin sinult: kes on mees?”
|| 6.1 ||
Eks ta öelnud temale:
“Siinsamas ihu sees, leotaja, on mees,
kelles jõustuvad need “kuusteist osa”.
|| 6.2 ||
Ta vaadelnud:
“Millise minemaastuja sees tuleb mul minema astuda?
Ning millise paigaspüsija sees saan paigas püsida?”
|| 6.3 ||
Ta tõmbas välja hinge,
hingest usu, ruumi, õhu, tähevoo,
veed, maa, taju, aru, söögi,
söögist vapruse, kuumuse, kostmised,
teod, ilmad ja ilmade sees nimetuse.
|| 6.4 ||
Nõnda nagu tulvavad jõed liginevad merele,
ent mereni jõudes lähevad temasse,
lahknevad nimest ja laadist ning kõneldakse “meri”,
niisamuti äranägija kuusteist osa liginevad mehele,
ent meheni jõudes lähevad temasse,
lahknevad nimest ja laadist ning kõneldakse “mees”,
temast saab osadetu ja surematu.”
Kuulutus on selline.
|| 6.5 ||
“Nagu kodarad tõlla rattarummus
kelle sees püsivad paigas osad,
on vaja tunda, nagu tunnen – see on mees,
ning ärgu tehku surm teile piina!”
|| 6.6 ||
Eks öelnud neile:
“Just sel kombel ma
tunnen ülemat vaimu,
pole sellest ülemat.”
|| 6.7 ||
Nad palvetasid tema poole:
“Seega oled sina meie isa,
lased meil ebatarkusest
muule veerele üle pääseda.”
Au ülimale ärksale! Au ülimale ärksale!
|| 6.8 ||