Praṣna

1.

 

Sukeśan Bhāradvāja, Śaibya Satyakāma,

Sauryāyaṇin Gārgya, Kausalya Aśvalāyana,

Bhārgava Vaidarbhi, Kabandhin Kātyāyana,

eks need vaimuülemad, parimad vaimurid,

ülemat vaimu otsida püüdes,

et “eks ütle tema ju kõike”,

eks nad süüdatud tunglad käes

seadnud end auväärse Pippalāda juurde.

|| 1.1 ||

 

Eks ärgas öelnud neile:

“Aasta jagu kuumuses, vaimuõppes ja usus kohal asuge,

tunge mööda küsimusi küsige!

Eks ütleme teile kõike, mida teada suudame.”

|| 1.2 ||

 

Kui saabusid, küsinud nüüd Kabandhin Kātyāyana.

“Auväärne, eks ju kuidas sünnijärjed sünde jätkavad?”

|| 1.3 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“On ju sünnijärje tung sünnijärjeisand.

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates toob ta ilmsiks sõbrapaari “küllasus ja hing”,

need “teevad mulle palju sünnijärge”.

|| 1.4 ||

 

Eks ole päevakera ju hing, küllasus kuuketas.

Küllasus on ju see kõik,

mis kalgendatud ja kalgendamata,

sestap ongi küllasus kalgend.

|| 1.5 ||

 

Kui nüüd päevakera tõuseb ja idakaarde siseneb,

peidab see vihkudesse ida hinged,

kui selitab lõunat, läänt, põhja, alla, üles, vahekaari, kõike,

peidab see vihkudesse kõik hinged.

|| 1.6 ||

 

Sedasi tõuseb tuli kui üldrahvalik, igatlaadi hing.

Selle kohta on salmis öeldud:

|| 1.7 ||

 

“Igatlaadi, koldne, sündide varamu,

eesmärk, üksik tähevoog ja kuumaja.

Tuhande vihuga, sajati käigus

on sünnijärgede hing – tõuseb päevajumal.”

|| 1.8 ||

 

Aasta on ju sünnijärjeisand,

ta liigub lõunasse ja põhja.

Eks need ju, kellele istub “urjatu, täidunu ja tegemine”,

alistada võtavad vaid kuukuise ilma,

ja nad pöörduvad veel kord,

sestap küünitavad sünnijärje tungiga ärksad lõunasse.

Eks ole esiisadeliikur ju seesama mis küllasus.

|| 1.9 ||

 

Põhja kuumuse, vaimuõppe, usu, tarkuse abil nüüd

loomust otsida püüavad ja võtavad alistada päevakera.

See on ju hingede püüne, see on surematu ning eesmärk,

sealt ei pöördu veel kord, see on hävimine.

Kuulutus on selline.

|| 1.10 ||

 

“Viie jala ja kaheteist tegemisega isa,

lausutakse taeva ülapoole mõisniku kohta.

Ning teised lausuvad nüüd, et ülal on selgesilmne,

seitsmes rattas kuue kodaraga ühendatud.”

|| 1.11 ||

 

Kuu on ju sünnijärjeisand,

tume tiib on tal küllasus, hele hing,

sestap urjavad ärksad siis, kui on hele,

teistsugused siis, kui on teisiti.

|| 1.12 ||

 

Ööpäev on ju sünnijärjeisand,

päev on tema hing, öö küllasus.

Nood pillavad ju hinge,

kes on päeval rahulduse rakkes,

ent see on vaimuõppel,

kes on öösel rahulduse rakkes.

|| 1.13 ||

 

Söök on ju sünnijärjeisand,

eks ole sellest ju niisk

ja sellest “sünnijärjed sünde jätkavad”.

|| 1.14 ||

 

Eks need ju, kes toimivad sünnijärjeisanda tava järgi,

toovad ilmsiks sõbrapaari,

ent vaimuilm on vaid neil,

kellel on kuumus ja vaimuõpe,

kelles püsib paigas olemus.

|| 1.15 ||

 

See säbrust lahti vaimuilm on neil,

kelles pole keelekannet, ebaõiget ega pettust.”

|| 1.16 ||

 

2.

 

Eks küsinud nüüd Bhārgava Vaidarbhi.

“Auväärne, kui mitu taevalist

on sünnijärge hoiule võtmas?

Mis selitavad teda?

Mis neist on veel parim?”

|| 2.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Eks ole selgus ju see taevaline,

õhk, tuli, veed ja maa,

kõne, aru, silmad ja kõrvad.

Selginedes sõnavad nad:

“Meie toestame seda kõrkjat ja võtame hoiule.”

|| 2.2 ||

 

Parim – hing – öelnud neile:

“Ärge ilmutage rumalust!

Mina vaid jaotan loomust viieks,

seda kõrkjat toestan ja hoiule võtan.”

Nad ei uskunud.

|| 2.3 ||

 

Uhkustamise tõttu astub ta ülespoole, justnagu minema,

ning kui tema minema astub,

siis astuvad kõik teisedki nüüd kohe minema,

ja kui ta seisab, siis kohe kõik seiskuvad.

Nõnda nagu mesilaste juures, kui mesilasvalitseja minema astub,

siis astuvad kõik kohe minema,

ja kui ta seisab, siis kohe kõik seiskuvad,

niisamuti on kõne, aru, silmade ja kõrvadega,

neil meeldib hõisata hingele.

|| 2.4 ||

 

See kuumab kui tuli, see on päevajumal,

see on sombupilv ja heldus, see on õhk,

see on maa, küllasus, taevaline,

olev ja olematu ning see, mis surematu.

|| 2.5 ||

 

Nagu kodarad tõlla rattarummus

püsib kõik paigas hinge sees –

palved, urjad, loitsud,

urjamine, ülikkond ja vaim.

|| 2.6 ||

 

Toimetad sünnijärjeisandana loote sees,

just sina sünnid tagasi,

aga sünnijärjed toovad sulle kosti, hing,

kui seisad hingede najal.

|| 2.7 ||

 

Oled parim ettekandja taevalistele,

esiisade esimene paluke,

ärksate toiming,

Atharvani-Aṅgirase oma olemus oled.

|| 2.8 ||

 

Hing, särtsu poolest oled vürst,

valvet pead kui kisa,

sa toimetad õhuruumis,

oled päevajumal, tähevoogude isand.

|| 2.9 ||

 

Kui sa peale sajad,

hing, siis su sünnijärjed

on paigal õndsas laadis,

et “tulemas on tungi jagu sööki”.

|| 2.10 ||

 

Sa oled parvleja, hing,

üksiärgas, sööja, igaühe olemisisand,

meie oleme söödava andjad,

sina, emalõõsk, oled me isa.

|| 2.11 ||

 

Sinu jume, mis püsib paigas kõnes,

mis kõrvades ja mis silmades,

ja mis jätkub arus,

tee see oivaliseks! Ära astu minema!

|| 2.12 ||

 

Nii kõik on hinge käskimise all,

ja mis püsib paigas kolmes taevas.

Valva emalikult poegi

ning luba meile tähtsat ja teadvust!”

|| 2.13 ||

 

3.

 

Eks küsinud nüüd Kausalya Aśvalāyana.

“Auväärne, millest hing sünnib?

Kuidas liigub siinse ihu sisse?

Kuidas seiskub, kui jaotab ju oma loomu?

Mida mööda minema astub?

Kuidas osutab väljaspoolsele?

Kuidas loomukohasele?”

|| 3.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Üleliia küsimusi küsid,

kuid et “oled parim vaimulik”,

siis ma räägin sulle.

|| 3.2 ||

 

Hing sünnib loomusest,

jätkub selles nagu mehe vari

ja liigub aru tegudega siinse ihu sisse.

|| 3.3 ||

 

Nagu suurvalitseja paneb rakkesse kupjad,

et “halda neid külasid ja neid külasid!”,

just samamoodi hinges

peituvad järjest eraldi teised hinged.

|| 3.4 ||

 

Pärakus ja hargivahes on väljahõng,

silmis ja kõrvus, suus ja sõõrmeis seisab hing ise,

aga keskel on kokkuhõng,

sest ohverdatud söögi kokku juhib,

sellest saab seitse palveleeki.

|| 3.5 ||

 

Sest loomus on südames,

sada üks on sel soont,

igaühel neist sada korda sada,

hargsooni tuleb seitsekümmend kaks tuhat,

neis toimetab põimhõng.

|| 3.6 ||

 

Üht kaudu üles on nüüd ülahõng,

soodsaga soodsasse ilma,

patuga pattu juhib,

aruga inimeste ilma mõlemaga.

|| 3.7 ||

 

Eks tõuse päevakera ju kui väljaspoolne hing,

sest haarab kaasa silmaliku hinge,

see taevasus, mis on maas, toestab mehe väljahõngu,

selgus, mis on vahepeal, on kokkuhõng,

õhk on põimhõng.

|| 3.8 ||

 

Eks ole särts ju ülahõng,

sestap tullakse särtsude raugedes veel kord,

kuna arus avalduvad tajud.

|| 3.9 ||

 

Selle abil, mis meeles on, liigub ta hinge sisse,

koos loomusega särtsu rakkes hing

ilma poole juhib, mida kujutletud.

|| 3.10 ||

 

Kes tunneb hinge nõnda tundes,

tolle sünnijärge ei hüljata,

ning saab surematuks.”

Kuulutus on selline.

|| 3.11 ||

 

“Ilmumist, sisseliikumist, paika,

ka viietist hurma ja loomukohast

hinge puhul teada saades pälvib surematuse,

teada saades pälvib surematuse.”

|| 3.12 ||

 

4.

 

Eks küsinud nüüd Sauryāyaṇin Gārgya.

“Auväärne, missugused mehes uinuvad?

Missugused on temas virged?

Mis taevaline näeb unenägusid?

Milliselt tuleb kergus?

Ent millises kõik paiknevad?”

|| 4.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Gārgya, nii nagu loojamineva palvekera kiired

kõik särtsuringis ühestuvad,

ent tõusval toimetavad veel ja veel edasi,

eks ühestu ju ülima taevalise aru sees nii kõik

ning sel juhul mees ei kuule, ei näe,

ei haista, ei maitse, ei puuduta, ei sõna,

ei võta, ei tee õndsaks, ei tõmba ära, ei käi ringi.

“Uinub,” peetakse silmas.

|| 4.2 ||

 

Selles mõisas on vaid hinge tuled virged.

Eks ole väljahõng ju kojaisandlik,

põimhõng küpsetab toidupoolise,

mida kojaisandlikust edasi juhitakse,

pärast edasijuhtimist on hing ohvrileek.

|| 4.3 ||

 

Kui hinge sisse- ja väljatõmbamise ohvrid

“kokku juhib”, on see kokkuhõng.

Eks ole aru ikkagi ju urjaline, urjatud vili ülahõng,

ta läkitab urjalist päevast päeva vaimu juurde.

|| 4.4 ||

 

See taevaline mõikab siin unenäo sees vägevust,

oskab näha, kui on nähtud ja urjatud,

oskab kuulda kuuldu tarvis kuuldut,

kohtades ja kaartes järjest mõigatut järjest veel ja veel mõikab,

kõike nähtut ja nägematut, kuuldut ja kuulmatut,

mõigatut ja mõikamatut, olevat ja olematut näeb.

Kõik näeb.

|| 4.5 ||

 

Kui teda ikestab särts,

ei näe see taevaline siin unenägusid,

vaid siis tuleb sellesama ihu sisse kergus.

|| 4.6 ||

 

Nõnda nagu lindude asupaik on puul, leotaja,

eks paikne see kõik ju ülemas loomuses:

|| 4.7 ||

 

maa ja maamõõt,

veed ja veemõõt,

särts ja särtsumõõt,

õhk ja õhumõõt,

selgus ja selgusemõõt,

silmad ja nähtav,

kõrvad ja kuuldav,

haistmine ja haistetav,

maitse ja maitstav,

nahk ja puutumapandav,

kõne ja öeldav,

käed ja võetav,

hargivahe ja õndsakstehtav,

pärak ja väljalastav,

jalad ja mindav,

aru ja arutatav,

taipamine ja taibatav,

mina-taja ja minaga tehtav,

meel ja meelestatav,

särts ja pikseks löödav,

hing ja hoiulevõetav.

|| 4.8 ||

 

Sest see nägija, puudutaja, kuulja,

haistja, maitsja, arutaja, taipaja, tegija

on mees, kel teadasaamisloomus,

ta paikneb ülemas silbis – loomuses.

|| 4.9 ||

 

Eks küünita ülemasse silpi vaid too,

kes ju selle varjuta, ihuta,

vereta, kena silbi ära tunneb.

Ning toosama on kõik, leotaja, ja saab kõigeks.”

Kuulutus on selline.

|| 4.10 ||

 

“Kus teadasaamisloomus koos kõigi taevalistega

ning hinged ja tulnud paiknevad –

selle silbi ära tunneb.

Ning toosama on kõikteadja, leotaja, ja kõige sisse läinud.”

|| 4.11 ||

 

5.

 

Eks küsinud nüüd Śaibya Satyakāma.

“Eks ole see ju aruga inimene, auväärne,

kes edasikäimise otsani mõtiskleb aapest “aum”,

mis ilma ta selle abil ikkagi alistab?”

|| 5.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Satyakāma, aape “aum” vaimu on ju ülemat ja mitteülemat,

sestap sellise püüne abil emba-kumba järgib tundja.

|| 5.2 ||

 

Kui ta mõtiskleks esimesest mõõdust,

siis olles vaid selle abil tutvunud,

saab ruttu avalikuks looduses,

palved juhatavad aruga inimeste ilma,

ning et avalduvad kuumus, vaimuõpe ja usk,

mõikab ta seal vägevust.

|| 5.3 ||

 

Kui arus avaldub nüüd kaks mõõtu,

juhivad urjad ta üles õhuruumi, leotise ilma,

leotise ilmas mõikab ta hurmamist

ning pöördub veel kord.

|| 5.4 ||

 

Kes veel silbi “aum” kolme mõõdu abil

mõtiskleks ülemast mehest,

too avaldub päevajumala särtsus.

Nagu roomaja saab vabaks nahast,

eks nii saab tema ju vabaks patustusest,

loitsud juhivad ta üles vaimuilma,

oma elurikkusest vaatleb ta ülemast ülemat mõisasaksa – meest.”

Kuulutused on sellised.

|| 5.5 ||

 

“Kolm mõõtu on ette rakendades surmalikud.

Ent kui üksteisega kinnistada ja jätta eest ära rakendamata,

ning kui välis-, sise- ja segategevuste korral

täpselt ette rakendada, siis teadja ei vappu.

|| 5.6 ||

 

Urjade abil siinset, loitsude abil õhuruumi,

palvete abil seda, mida luuletajad ära tunnevad,

aape “aum” püüne abil seda järgib tundja,

mis on rahulik, vananematu, surematu, hirmutu ja ülem.”

|| 5.7 ||

 

6.

 

Eks küsinud nüüd Sukeśan Bhāradvāja.

“Auväärne, valitsejapoeg Hiraṇyanābha Kausalya

saabus minu juurde ja küsis sellise küsimuse:

“Bhāradvāja, tunned kuueteist osaga meest?”

Ma rääkisin tollele surmakaugele:

“Ma ei tunne teda.

Kui ma teda tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”

Kes ebaõiget sõnab, kuivab ju juurteni läbi,

sestap pole ebaõige vääriline ütlema.

Ta kerkis tasakesi tõllale ja rändas edasi.

Küsin sinult: kes on mees?”

|| 6.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Siinsamas ihu sees, leotaja, on mees,

kelles jõustuvad need “kuusteist osa”.

|| 6.2 ||

 

Ta vaadelnud:

“Millise minemaastuja sees saan ma minema astuda?

Või millise paigaspüsija sees saan paigas püsida?”

|| 6.3 ||

 

Ta tõmbas välja hinge,

hingest usu, ruumi, õhu, tähevoo,

veed, maa, taju, aru, söögi,

söögist vapruse, kuumuse, kutsungid,

teod, ilmad ja ilmade sees nimetuse.

|| 6.4 ||

 

Nõnda nagu jõed, mis liginevad tulvates merele,

lähevad mereni jõudes temasse,

nende nimi ja laad lahknevad

ning edasi öeldakse “meri”,

niisamuti on äranägijal,

et kuusteist osa, mis mehele liginevad,

lähevad meheni jõudes temasse,

nende nimi ja laad lahknevad

ning edasi öeldakse “mees”,

temast saab osadetu ja surematu.”

Kuulutus on selline.

|| 6.5 ||

 

“Kus osad paigas püsivad

nagu kodarad tõlla rattarummus,

tunnen, nii on vaja tunda meest.

Nii et ärgu tehku surm teile piina!”

|| 6.6 ||

 

Eks öelnud neile:

“Just sel kombel ma

ülemat vaimu tunnen,

pole sellest ülemat.”

|| 6.7 ||

 

Nad palvetasid tema poole:

“Seega oled sina meie isa,

et lased meil ebatarkusest

ülemale veerele pääseda.”

Au ülimale ärksale! Au ülimale ärksale!

|| 6.8 ||