Praṣna

1.

 

Sukeśan Bhāradvāja, Śaibya Satyakāma,

Sauryāyaṇin Gārgya, Kausalya Aśvalāyana,

Bhārgava Vaidarbhi, Kabandhin Kātyāyana,

eks need vaimuülemad, parimad vaimurid,

ülemat vaimu järele otsides,

et “eks ütle tema ju kõike”,

eks nad süüdatud tunglad käes

seadnud end auväärse Pippalāda juurde.

|| 1.1 ||

 

Eks ärgas öelnud neile:

“Aasta jagu kuumuses, vaimuõppes ja usus kohal asuge,

tungi järgi küsimusi küsige!

Eks kõike, mida teada suudame, teile ütleme.”

|| 1.2 ||

 

Veel, kui saabus, küsinud Kabandhin Kātyāyana:

“Auväärne, kuidas, eks ju, sünnijärjed sünde jätkavad?”

|| 1.3 ||

 

Eks ta öelnud talle:

“On ju sünnijärje tung sünnijärjekuningas.

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates toob ta ilmsiks sõbrapaari “jõukus ja hing”,

need “teevad mulle palju sünnijärge”.

|| 1.4 ||

 

Eks ole ju päevakera hing, jõukus kuukuma.

On ju jõukus see kõik,

mis kalgendatud ja kalgendamata,

sestap ongi jõukus kalgend.

|| 1.5 ||

 

Veel, kui päevakera tõuseb ja idakaarde siseneb,

ladustab seeläbi vihkudes ida hinged,

kui lõunasse, läände, põhja, allapoole, ülespoole, vahekaartesse,

kui kõik selgeks teeb,

ladustab seeläbi vihkudes kõik hinged.

|| 1.6 ||

 

Sedasi tõuseb tuli kui üldrahvalik, igatlaadi hing.

Selle kohta ütleb salm nii:

|| 1.7 ||

 

“Igatlaadi, koldne, sündide varamu,

eesmärk, üksik tähevoog ja kuumaja

kui tuhande vihuga, sajati käigusolev

sünnijärgede hing tõuseb, see on päevajumal.”

|| 1.8 ||

 

On ju aasta sünnijärjekuningas,

ta liigub lõunasse ja põhja.

Eks ju need, kellele istub “urjatu ja täidunu tegemine”,

võtavad just kuukuist ilma talitseda,

ning nad pöörduvad taas,

sestap küünitavad ärksad sünnijärje tungid lõunasse.

Eks ole ju esiisadeliikur seesama mis jõukus.

|| 1.9 ||

 

Veel, põhja kuumuse, vaimuõppe, usu, tarkuse abil

loomust järele otsides võtavad talitseda päevakera.

On ju see hingede püüne, see on surematu ning eesmärk,

sealt ei pöördu taas, see on hävitus.

Kuulutus on see:

|| 1.10 ||

 

“On viie jala ja kaheteist tegemisega isa,

lausutakse mõisniku kohta taeva ülapoolel,

ning veel, et on selgesilmsena ülal, teised

lausuvad, pressitud(arpita) kuue kodaraga(ara) seitsmesse rattasse.”

|| 1.11 ||

 

On ju kuu sünnijärjekuningas,

tume tiib on tal jõukus, hele hing,

sestap urjavad ärksad siis, kui on hele,

teistsugused siis, kui on teisiti.

|| 1.12 ||

 

On ju ööpäev sünnijärjekuningas,

päev on tal hing, öö jõukus.

Nood ju pillavad hinge,

kes on päeval lõõgastuse rakkes,

ent siis on vaimuõpe,

kes on öösel lõõgastuse rakkes.

|| 1.13 ||

 

On ju söök sünnijärjekuningas,

eks ole ju sellest niisk,

sellest “sünnijärjed sünde jätkavad”.

|| 1.14 ||

 

Eks ju nood, kes toimetavad sünnijärjekuninga tava,

toovad ilmsiks sõbrapaari,

ent vaimuilm on vaid neil,

kellel on kuumus ja vaimuõpe,

kelles püsib paigas olemus.

|| 1.15 ||

 

Neil on säbrust lahti vaimuilm,

kelles ei ole keelekannet, ebaõiget ega pettust.”

|| 1.16 ||

 

2.

 

Veel, eks Bhārgava Vaidarbhi küsinud nii:

“Auväärne, kui paljud taevalised

sünnijärge hoiule võtavad?

Mis teevad selle selgeks?

Ning milline neist on parim?”

|| 2.1 ||

 

Eks ta öelnud temale:

“Eks ole ju selgus see taevaline,

õhk, tuli, veed ja maa,

kõne, aru, silmad ja kõrvad,

selginedes nad sõna sobitavad,

et “me toestame seda kõrkjat

ja võtame hoiule”.

|| 2.2 ||

 

Parim – hing – öelnud neile:

“Ärge ilmutage rumalust!

Just mina jaotan loomuse viieks,

seda kõrkjat toestan

ja hoiule võtan.”

Ei nad uskunud.

|| 2.3 ||

 

Ülbitsemise tõttu astub ta ülespoole, justnagu minema,

ning kui tema minema astub,

siis astuvad kõik teisedki kohe minema,

ja kui ta seisab, siis kohe kõik seiskuvad.

Nagu mesilaste juures, et kui mesilasvalitseja minema astub,

siis astuvad kõik kohe minema,

ja kui ta seisab, siis kohe kõik seiskuvad,

nõnda on ka kõne, aru, silmapaari ja kõrvapaariga,

neil meeldib hõisata hingele.

|| 2.4 ||

 

See on kuumav tuli ja ka päevajumal,

see on sombupilv ja heldus,

see on õhk ja ka maa, jõukus, taevaline,

olev ja olematu ning mis on surematu.

|| 2.5 ||

 

Nagu kodarad tõlla rattarummus

püsib kõik paigas hinge sees –

palved, urjad, loitsud,

urjamine, aadel ja vaim.

|| 2.6 ||

 

Toimetad loote sees kui sünnijärjekuningas,

just sina sünnid tagasi,

aga sünnijärjed toovad sulle kosti, hing,

mil seisad hingede najal.

|| 2.7 ||

 

Oled parim ettekandja taevalistele,

esiisade esimene panus,

oled ärksate toimetised,

manaja-Aṅgiraste olemus.

|| 2.8 ||

 

Hing, sa oled vürst, särtsult kisa,

sa ümbritsed valvega,

toimetad vaheruumis,

sa oled päevajumal, tähevoogude kuningas.

|| 2.9 ||

 

Kui sa peale sajad,

siis su sünnijärjed, hing,

on paigal õndsas laadis,

et “tulemas on tungi jagu sööki”.

|| 2.10 ||

 

Sa oled parvleja, hing,

üksiärgas, sööja, igaühe olemiskuningas,

meie oleme söödava andjad,

sina, emalõõsk, oled me isa.

|| 2.11 ||

 

Sinu kuvand, mis püsib paigas kõnes,

mis kõrvapaaris ja mis silmapaaris,

ja mis jätkub arus, lemmikuks

tee see! Ära astu minema!

|| 2.12 ||

 

Nii kõik on hinge käskimise all,

ja mis püsib paigas kolmes taevas.

Valva emalikult poegi

ning paku meile tähtsat ja teadvust!”

|| 2.13 ||

 

3.

 

Ja veel, eks Kausalya Aśvalāyana küsinud nii:

“Auväärne, millest hing sünnib?

Kuidas liigub siinse ihu sisse?

Ent kuidas seiskub, kui loomust jaotab?

Mida mööda minema astub?

Kuidas osutab väljaspoolsele?

Kuidas loomukohasele?”

|| 3.1 ||

 

Eks ta öelnud talle:

“Üleliia küsimusi küsid,

kuid et “oled parim vaimulik”,

siis ma seletan sulle.

|| 3.2 ||

 

Hing sünnib loomusest

ning jätkub selles nagu vari mehe küljes,

aru tegudega liigub siinse ihu sisse.

|| 3.3 ||

 

Nagu suurvalitseja paneb rakkesse kupjad,

et “korralda neid külasid ja neid külasid!”,

siis samamoodi see hing

ladustab mitmesugusel moel teisi hingi.

|| 3.4 ||

 

Pärakus ja hargivahes on väljahõng,

silmapaaris ja kõrvapaaris, suus ja sõõrmeis

seisab hing ise,

aga keskel on kokkuhõng(samāna),

sest klopitud söögi kokku(sama) juhib(nayati),

sellest saab seitse palveleeki.

|| 3.5 ||

 

Sest loomus on südames,

sada üks on sel soont,

igaühel neist sada korda sada,

hargsooni tuleb seitsekümmend kaks tuhat,

neis toimetab põimhõng.

|| 3.6 ||

 

Veel, ühest üles on ülahõng,

soodsaga soodsasse ilma,

patuga pattu juhib,

aruga inimeste ilma mõlemaga.

|| 3.7 ||

 

Eks tõuse ju päevakera kui väljaspoolne hing,

sest haarab kaasa silmaliku hinge,

see taevasus, mis on maas, toestab mehe väljahõngu,

selgus, mis on vahepeal, on kokkuhõng,

õhk on põimhõng.

|| 3.8 ||

 

Eks ole ju särts ülahõng,

sestap on särtsude raugedes taastulek,

kuna arus avalduvad tajud.

|| 3.9 ||

 

Sellega, mis meeles, liigub ta hinge sisse,

särtsu rakkes ja koos loomusega hing

juhib ilma poole, mida kujutletud.

|| 3.10 ||

 

Kes tunneb nii tundes hinge,

tolle sünnijärge ei hüljata,

ning saab surematuks.”

Kuulutus on see:

|| 3.11 ||

 

“Ilmumist, sisseliikumist, paiknemist,

lahtiolu viisikut ja loomukohast

hingel teada saades külastab surematust,

teada saades külastab surematust.”

|| 3.12 ||

 

4.

 

Veel, eks Sauryāyaṇin Gārgya küsinud nii:

“Auväärne, missugused mehes uinuvad?

Missugused on temas virged?

Milline taevaline näeb unenägusid?

Milliselt tuleb kergus?

Ent millises kõik paiknevad?”

|| 4.1 ||

 

Eks ta öelnud talle:

“Gārgya, nii nagu loojamineva palvekera kiired

kõik särtsuringis ühestuvad,

ent tõusval toimetavad taaskord edasi,

eks ühestu ju ülima taevalise aru sees nii kõik

ning sel juhul mees ei kuule, ei näe,

ei haista, ei maitse, ei puuduta, ei sobita sõna,

ei võta, ei tee õndsaks, ei tõmba lahti, ei käi ringi.

“Uinub,” peetakse silmas.

|| 4.2 ||

 

Selles mõisas on vaid hinge tuled virged.

Eks ole ju väljahõng kojakuninglane,

põimhõng küpsetab toidupoolise.

Kui kodu kuningriigist edasi juhitakse,

on hing pärast edasijuhtimist ohvrileek.

|| 4.3 ||

 

Et nii hinge sisse kui välja tõmbamise ohvri

“kokku juhib(samaṃ nayati)”, on see kokkuhõng(samāna).

Eks ole ikkagi ju aru urjaline, urjatud vili ülahõng,

ta läkitab urjalise päevast päeva vaimuni.

|| 4.4 ||

 

Unenäo sees mõikab see taevaline siinjuures vägevust,

oskab näha urjatut, mida on näinud,

oskab kuulda kuuldut, just tarvilikku kuuldut,

kohtades ja kaartes järjest mõigatut taaskord järjest mõikab,

kõike nähtut ja nägematut, kuuldut ja kuulmatut,

mõigatut ja mõikamatut, olevat ja olematut näeb.

Kõik näeb.

|| 4.5 ||

 

Kui saab särtsu poolt hallatud,

ei näe see taevaline siinjuures unenägusid,

veelgi, sellesama ihu sees saab kerguse.

|| 4.6 ||

 

Nõnda nagu lindude eluase paikneb puul, leotislik,

eks nii ju paikne see kõik ülemas loomuses:

|| 4.7 ||

 

maa ja maamõõt,

veed ja veemõõt,

särts ja särtsumõõt,

õhk ja õhumõõt,

selgus ja selgusemõõt,

silmapaar ja nähtav,

kõrvapaar ja kuuldav,

haistmine ja haistetav,

maitse ja maitstav,

nahk ja puututav,

kõne ja öeldav,

käed ja võetav,

hargivahe ja õndsakstehtav,

pärak ja väljalastav,

jalad ja mindav,

aru ja arutatav,

taipamine ja taibatav,

mina-taja ja minaga tehtav,

meel ja meelestatav,

särts ja pikset löödav,

hing ja hoiulevõetav.

|| 4.8 ||

 

Sest see nägija, puudutaja, kuulja,

haistja, maitsja, arutaja, taipaja, tegija

on mees, kel teadasaamisloomus,

ta paikneb ülemas silbis – loomuses.

|| 4.9 ||

 

Küünitab just ülemasse silpi

eks ju too, kes selle varjuta, ihuta,

vereta, kena silbi ära tunneb,

seesugune on kõik, leotislik, ja saab kõigeks.”

Kuulutus on see:

|| 4.10 ||

 

“Kus teadasaamisloomus, kõik taevalised

ning hinged ja tulnud paiknevad,

kes selle silbi ära tunneb,

seesugune on kõiketeadja, leotislik, ja läinud kõige sisse.”

|| 4.11 ||

 

5.

 

Veel, eks Śaibya Satyakāma küsinud nii:

“Eks ole ju aruga inimest, auväärne,

kes edasikäimise otsani mõtiskleb aapest “aum”,

mis ilma ta seeläbi ikkagi talitseb?”

|| 5.1 ||

 

Eks ta öelnud talle:

“On ju, Satyakāma, ülem ja mitteülem vaim, mis on aabe “aum”,

sestap käib tundja seda püünet mööda emma-kumma järel.

|| 5.2 ||

 

Kui ta mõtiskleks esimesest mõõdust, vaid sellega tutvuks,

siis kohe ruttu pannakse avalduma looduses,

palved juhatavad aruga inimeste ilma,

ning et avalduvad kuumus, vaimuõpe ja usk,

mõikab ta seal vägevust.

|| 5.3 ||

 

Veel, kui arus avalduvad kaks mõõtu,

juhivad urjad ta üles vaheruumi, leotise ilma,

leotise ilmas mõikab ta lahtitulemist

ning pöördub taas.

|| 5.4 ||

 

Taas, kui silbi “aum” kolme mõõdu abil

mõtiskleks ülemast mehest,

avaldub ta päevajumala särtsus.

Nagu roomaja saab vabaks nahast,

eks nii sai ju tema vabaks patususest,

loitsud juhivad ta üles vaimuilma,

siit elurikkusest vaatleb ta ülemast ülemat mõisasaksa – meest.”

Kuulutused on sellised:

|| 5.5 ||

 

“Kolm mõõtu on surmalikud, kui ette rakendada,

teineteisega kinnistada, mitte jätta lahtirakendamata,

ent kui välis-, sise-, segategevustes täpselt ette rakendada,

siis teadja ei vappu.

|| 5.6 ||

 

Urjad on siinseks, loitsud vaheruumile,

palved selleks, mis luuletajad ära tunnevad,

ent tundja käib aape “aum” püünet mööda selle järel,

on rahulik, vananematu, surematu, hirmutu ja ülem.”

|| 5.7 ||

 

6.

 

Veel, eks Sukeśan Bhāradvāja küsinud nii:

“Auväärne, valitsejapoeg Hiraṇyanābha Kausalya

küsis minu juurde saabudes sellise küsimuse:

“Bhāradvāja, tunned kuueteist osaga meest?”

Ma seletasin tollele surmakaugele:

“Ma ei tunne teda.

Kui ma teda tunneksin, kuidas ei ütleks sulle?”

Kuivab ju see, kes ebaõigesti sõna sobitab, kuni juurteni läbi,

seega pole väärt ebaõiget öelda.

Ta kerkis tasakesi tõllale ja rändas edasi.

Küsin sinult: kes on mees?”

|| 6.1 ||

 

Eks ta öelnud talle:

“Siinsamas ihu sees, leotislik, on mees,

kelles vallanduvad need “kuusteist osa”.

|| 6.2 ||

 

Ta vaadelnud,

et “mis astub minema,

et ma saan minema astuda,

või mis püsib paigas,

et saan paigas püsida?”

|| 6.3 ||

 

Ta tõmbas välja hinge,

hingest usu, ruumi, õhu, tähevoo,

veed, maa, taju, aru, söögi,

söögist vapruse, kuumuse, kutsungid,

teod, ilmad ja ilmade sees nimetuse.

|| 6.4 ||

 

Nõnda nagu tulvates merele liginevad jõed

lähevad merd kätte saades tollesse,

nende nimi ja laad lõhutakse

ning öeldakse edasi, et on “meri”,

just nii on läbinägijaga,

et kuusteist mehele liginevat osa

lähevad meest kätte saades tollesse,

ka nende nimi ja laad lõhutakse

ning öeldakse edasi, et on “mees”,

temast saab osadetu ja surematu.”

Kuulutus on see:

|| 6.5 ||

 

“Kus osad paigas püsivad

nagu kodarad tõlla rattarummus,

tunnen, nii on vaja tunda meest.

Nii et ärgu tehku surm teile piina!”

|| 6.6 ||

 

Eks öelnud neile:

“Just sel kombel ma

ülemat vaimu tunnen,

pole sellest ülemat.”

|| 6.7 ||

 

Nad palvetasid tema poole,

et “seega oled sa meie isa,

kes laseb meil ebatarkusest

üle pääseda ülemale pervele”.

Au ülimale ärksale! Au ülimale ärksale!

|| 6.8 ||