Taittirīya

I

 

1.

 

Aum! Olgu sõber meiega rahul, vetevaim rahul,

olgu õigemees meiega rahul,

olgu vürst ja lopsakaisand meiega rahul,

olgu laia sammuga igalane meiega rahul!

Au vaimule! Au sulle, õhk,

just sina oled silmnähtav vaim!

Just sinust sõnan, silmnähtav vaim,

sõnan õigusest, sõnan olemusest.

Turvaku ta mind, turvaku ta ütlejat!

Turvaku mind, turvaku ütlejat!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 1.1.1 ||

 

2.

 

Aum! Pidagem loengu harjutusest,

toon, jume, mõõt, jõud, loits ja jätk

on harjutust korrates öelda.

|| 1.2.1 ||

 

3.

 

Olgu meil mõlemal toredus, mõlemal vaimusädelus!

Pidagem siis loengu nüüd kokkupandu seadistusest,

tuues esile viisiku:

ilma, täheteaduse, tarkuse, sünnijärje ja loomuse kohta.

Peetakse silmas, et need on “vägevad kokkupandud”.

Nüüd ilma kohta.

“Maapind on eelnevat laadi,

taevalagi on hilisemat laadi,

selgus on kokkupanu,

|| 1.3.1 ||

 

õhk paneb kokku.”

Nii on ilma kohta.

Nüüd täheteaduse kohta.

“Tuli on eelnevat laadi,

päevakera on hilisemat laadi,

veed on kokkupanu,

pikne paneb kokku.”

Nii on täheteaduse kohta.

Nüüd tarkuse kohta.

“Meister on eelnevat laadi,

|| 1.3.2 ||

 

käealune on hilisemat laadi,

tarkus on kokkupanu,

edasiütlemine paneb kokku.”

Nii on tarkuse kohta.

Nüüd sünnijärje kohta.

“Ema on eelnevat laadi,

isa on hilisemat laadi,

sünnijärg on kokkupanu,

sünnitamine paneb kokku.”

Nii on sünnijärje kohta.

|| 1.3.3 ||

 

Nüüd loomuse kohta.

“Alalõug on eelnevat laadi,

ülalõug on hilisemat laadi,

kõne on kokkupanu,

keel paneb kokku.”

Nii on loomuse kohta.

Need on vägevad kokkupandud.

Kes tunneb neid vägevaid kokkupanduid, millest peeti loeng,

pannakse kokku sünnijärgedega, karjadega,

vaimusädelusega, söödava söögiga, jumaliku ilmaga.

|| 1.3.4 ||

 

4.

 

Kes on hümniloitsude sõnn ja igatlaadi,

kohale tulnud surematuist hümnidest –

pookigu see vürst mind tublidusega!

Taevaline, tohtigu ma hoida surematust!

Tohtigu mu ihu olla vilgas, mu keel mesiseim,

kuulmekäigud maa peal teravalt kuulmas!

Sa oled vaimu anum, kaaneks tublidus,

paku mu kuuldule varju!

Juurde kannab ja jätkugi annab,

|| 1.4.1 ||

 

varsti mu loomule riided ja lehmad toob

ning söögi ja joogi kõigiks kordadeks,

sestap tähtsat mulle juurde kanna,

karusnahku koos karjadega – hüva!

Jõudku vaimuõppurid mu juurde – hüva!

Jõudku vaimuõppurid mu kõrvale – hüva!

Jõudku vaimuõppurid mu ette – hüva!

Jõudku vaimuõppurid allumiseni – hüva!

Jõudku vaimuõppurid rahuni – hüva!

|| 1.4.2 ||

 

Toretsegu ma inimeste seas – hüva!

Olgu ma tähtsam kui hüvelised – hüva!

Sisenen sinusse, auline – hüva!

Sisene sa minusse, auline – hüva!

Sinu sees end kasin, tuhande haruga aulisus – hüva!

Nagu veed jõuavad alla, nagu kuud vanaduspäevisse,

jõudku vaimuõppurid, asetaja, kõikjalt minu juurde – hüva!

Naabruses oled, hiilga mu poole! Ilmu mu ette!

|| 1.4.3 ||

 

5.

 

“Maapealne, maaülene, jumal” –

neist kolmest ju vestetakse,

ning eks nende seas neljandatki

tunnetab Māhācamasya – “vägi”.

See on vaim, on loomus,

liikmeks teised taevasused.

“Maapealne” on ju see ilm,

“maaülene” õhuruum,

“jumal” too ilm,

|| 1.5.1 ||

 

“vägi” on päevakera,

ikka ju päevakera abil saavad kõik ilmad vägevaks.

“Maapealne” on ju tuli,

“maaülene” õhk,

“jumal” päevakera,

“vägi” on kuuketas,

ikka ju kuuketta abil saavad kõik tähevood vägevaks.

“Maapealne” on ju palved,

“maaülene” loitsud,

“jumal” tähed,

|| 1.5.2 ||

 

“vägi” on vaim,

ikka ju vaimu abil saavad kõik varamud vägevaks.

“Maapealne” on ju hing,

“maaülene” väljahõng,

“jumal” põimhõng,

“vägi” on söök,

ikka ju söögi abil saavad kõik hinged vägevaks.

Neli on sedasi ju neljati, neli korda neli vestmist.

Kes neid tunneb, too tunneb vaimu,

kõik taevalised talle kosti kannavad.

|| 1.5.3 ||

 

6.

 

Ses selguses, mis on südame sees,

on arust ja kullast koosnev surematu mees.

Mis ripub nagu tiss kurgumandlite vahel,

on üsk vürsti jaoks.

Kus juuksed lahku pöörduvad,

kandub poolest peakolbast eemale.

“Maapealne” paikneb tules,

“maaülene” õhus,

|| 1.6.1 ||

 

“jumal” päevakeras,

“vägi” vaimus.

Saab kätte enesevalitsuse, saab aruisandaks,

on kõneisand, silmaisand,

kõrvaisand, teadasaamisisand.

Seejärel saab tast vaim, mil ihuks selgus,

loomuseks olemus, rahulaks hing, õndsuseks aru,

rahulik, kosutav, surematu.

Istugu nii, ennistise rakendaja!

|| 1.6.2 ||

 

7.

 

“Maa, õhuruum, taevalagi, ilmakaared, vahekaared,

tuli, õhk, päevakera, kuuketas, tähed,

veed, rohud, laaneisandad, selgus, loomus.”

Nii on tulnute kohta.

Nüüd loomuse kohta,

et on “hing, põimhõng, väljahõng, ülahõng, kokkuhõng,

silmad, kõrvad, aru, kõne, nahk,

kelme, liha, närvisoon, luu, üdi.”

Viiside kohta ütles ärgas nii:

“Nii kõik on ju viisik,

ning viisikuga poogib viisikut.”

|| 1.7.1 ||

 

8.

 

“Aum” on vaim.

“Aum” on nii kõik.

“Aum” on ka järeletegemine,

eks ikka anta ju kuulda “aum, too kuuldavale!”,

“aum” lauldakse loitse,

“aum, śaum” kiidetakse kiidusõnadega,

“aum” vastu lausub askeldaja vastulausungi,

“aum” hõiskab vaimur ette,

“aum” tunnistab tuleohvrit.

“Aum!” lausub vaimulik edasi ütlema hakates.

“Saagu ma vaimu ligi!”

Saabki vaimu ligi.

|| 1.8.1 ||

 

9.

 

Õigus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Olemus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Kuumus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Allumine ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Rahu ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Tuled ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Tuleohver ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Lapulised ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Inimaruline ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärg ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärgne ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärglus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Satyavacas Rāthītara, et “olemus”,

Taponitya Pauruśiṣṭi, et “kuumus”,

ent Nāka Maudagalya, et “enesele kordamine ja edasiütlemine”,

sest see on kuumus, sest see on kuumus.

|| 1.9.1 ||

 

10.

 

“Ma olen puu kiigutaja,

kuulsus kõrge kui mäeseljandik,

kuman ülal kui välgumära,

olen hästi surematu, sädelusega hüüs,

hästi tubli, surematu, kadumatu.”

Nii ütleb Triśaṅku varamut järele.

|| 1.10.1 ||

 

11.

 

Varamut järele öelnud, õpetab meister käealust:

“Sõna olemust! Toimeta hoidjat!

Ära hälbi enesele kordamistest!

Toonud meistrile meeldiva rikkuse,

ära lõika läbi sünnijärje jätkustikku!

Pole vaja hälbida olemustest!

Pole vaja hälbida hoidjatest!

Pole vaja hälbida edukatest!

Pole vaja hälbida tulemisest!

Pole vaja hälbida enesele kordamisest ja edasiütlemisest!

|| 1.11.1 ||

 

Pole vaja hälbida taevaliste ja isade tehtavast!

Saa taevaliseks, ema! Saa taevaliseks, isa!

Saa taevaliseks, meister! Saa taevaliseks, lapuline!

On vaja hoolida eksisõnadeta tegudest,

teistsugustest mitte!

Mis on meie head toimingud,

las istuvad sulle need,

|| 1.11.2 ||

 

teistsugused mitte!

Ja nendel, kes meist tähtsamad vaimulikud,

on vaja lasta sinu istmel hinge tõmmata!

On vaja anda usuga ja mitte anda usuta,

anda tähtsalt, anda häbis,

anda hirmuga, anda tutvuses!

Kui sul oleks nüüd teo või käekäigu suhtes kõhklusi

|| 1.11.3 ||

 

ja kui seal on hinnatud vaimulikke,

kes on rakendatud, rakendajad,

raevuta, tungiga hoidja järele –

nagu nemad seal käituvad,

nõnda käitu seal sinagi!

Nüüd materdatute suhtes.

Kui seal on hinnatud vaimulikke,

kes on rakendatud, rakendajad,

raevuta, tungiga hoidja järele –

nagu nemad nende suhtes käituvad,

nõnda käitu nende suhtes sinagi!

See on suunanäit, see on suunis,

see on varamuseadistus, see on õpetamine.

Istugu nõnda, jah, istugu see nõnda.

|| 1.11.4 ||

 

12.

 

Olgu sõber meiega rahul, vetevaim rahul,

olgu õigemees meiega rahul,

olgu vürst ja lopsakaisand meiega rahul,

olgu laia sammuga igalane meiega rahul!

Au vaimule! Au sulle, õhk,

just sina oled silmnähtav vaim!

Just sinust sõnasin, silmnähtav vaim,

sõnasin õigusest, sõnasin olemusest.

Turvas ta mind, turvas ta ütlejat.

Turvas mind, turvas ütlejat.

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 1.12.1 ||

 

II

 

1.

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Nautigu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Mida kordame, olgu särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 2.1.1 ||

 

Aum! Vaimutundja saab kätte ülema,

“Vaim on olemus, teadmine, otsata,

peidetud varjualuses, ülimas taevalaotuses, kes nii tunneb,

too kõik tungid pälvib

koos arbumismeelse vaimuga.”

Sestap on loomusest ju tulnud kohale selgus,

selgusest õhk, õhust tuli, tulest veed,

vetest maa, maast rohi, rohust söök, söögist mees,

sedasi koosneb mees ju söögimaitsest.

See on tema pea, see parem tiib, see pahem tiib,

see loomus, see sabaks püsipaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.1.1 ||

 

2.

 

“Jätkavad ju söögist sünde sünnijärjed,

kes iganes maha toetuvad.

Just söögi najal nüüd elavad,

lõpuks sellesse nüüd suubuvad.

Et söök on tulnuist vanim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”,

kõik söögi saavad kätte ju need,

kellele istub, et söök on vaim.

Et söök on tulnuist vanim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”.”

Tulnud sünnivad söögist,

sündinud kasvavad söögi najal.

On söödav ja sööb tulnuid,

sestap öeldakse selle kohta “söök”.

Sestap on söögimaitsest koosneval ju teine,

hingest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

Temagi on ju mehe viisil,

järgib selle meheviisilisust mehe viisil.

Hing on tema pea, põimhõng parem tiib, väljahõng pahem tiib,

selgus loomus, maa sabaks püsipaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.2.1 ||

 

3.

 

“Taevalised hingavad hinge järgi,

ning ka aruga inimesed ja karjad.

Et hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”,

kõige enam kestavad just need,

kellele istub, et hing on vaim.

Et hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap on hingest koosneval ju teine,

arust koosnev siseloomus, seda on ta täis.

Temagi on ju mehe viisil,

järgib selle meheviisilisust mehe viisil.

Uri on tema pea, palve parem tiib, loits pahem tiib,

suunanäit loomus, Atharvani-Aṅgirase oma sabaks püsipaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.3.1 ||

 

4.

 

“Millest kõned taanduvad

ja arugi kätte ei saa –

kes tunneb vaimu õndsust,

pole kunagi hirmul.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap on arust koosneval ju teine,

teadasaamisest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

Temagi on ju mehe viisil,

järgib selle meheviisilisust mehe viisil.

Usk on tema pea, õigus parem tiib, olemus pahem tiib,

rakendus loomus, vägi sabaks püsipaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.4.1 ||

 

5.

 

“Teadasaamine jätkab urjamist

ja jätkab ka tegusid.

Kõigile taevalistele istub,

et teadasaamine on vanim ja vaim.

Kes tunneb, et “teadasaamine on kui vaim”,

ja pärast seda ei hälbi,

too hülgab ihus patustuse

ning ära pälvib kõik tungid.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap on teadasaamisest koosneval ju teine,

õndsusest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

Temagi on ju mehe viisil,

järgib selle meheviisilisust mehe viisil.

Meeldiv on tema pea, rõõmsus parem tiib, rõõmutuju pahem tiib,

õndsus loomus, vaim sabaks püsipaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.5.1 ||

 

6.

 

“Too saab olematuks,

kes tunneb, et “vaim on olematu”.

Kes tunneb, et “vaim on olemas”,

tollest tuntakse, et ta on olemas.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Siit nüüd järgmised küsimused.

Kas mõni mittetundja läheb edasi käies siiski tollesse ilma?

Või ehk mõni tundja pälvib edasi käies ära tolle ilma?

Tal oli tung, et “paljuneksin, sünde jätkaksin!”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates tõmbas ta välja nii kõik.

Mis iganes on, selle välja tõmbas,

just selle sisse sai.

Kui selle sisse sai, tulid olev ja loobuv,

väljaöeldu ja mitteväljaöeldu,

väljasulamine ja mitteväljasulamine,

teadasaamine ja mitteteadasaamine,

olemus ja ebaõige, tuli olemus.

Peetakse silmas, et see, mis iganes on, on “olemus”.

On ka selline kuulutus.

|| 2.6.1 ||

 

7.

 

“Nii oli esmalt olemas ju olematu,

sellest sündis ju olev,

tegi ise oma loomu,

sestap öeldakse, et “see on hästi tehtud”.”

See, mis on hästi tehtud, on ju maitse,

sest õndsaks saab just maitset leides.

Sest mis hingaks või hinges oleks,

kui selgus ei oleks õndsus?

Sest õndsaks teeb just see.

Sest kui ta selle nähtamatu, loomutu,

väljaütlematu, väljasulamatu hulgas

avastab hirmutu püsipaiga,

siis läheb tema hirm minema.

Ent kui ta selle sisse õõne teeb,

siis tuleb tal hirm,

see on justnagu tolle hirm,

kes tunneb ega aruta.

On ka selline kuulutus.

|| 2.7.1 ||

 

8.

 

“Hirmust tolle ees kumab tuuleõhk,

hirmust tõuseb päevajumal,

hirmust tolle ees tuli ja vürst,

viiendana jookseb surm.”

Sedasi arutletakse õndsusest.

Las olla noor kordaja, noor ja tõsine,

väledaim, tõhusaim, suurima jõuga,

las olla kogu ta maa varandusega täidetud –

tema on üks inimarulise õndsus.

Sada inimarulise õndsust

|| 2.8.1 ||

 

on üks õndsus aruga inimesest lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on aruga inimesest lõhnahaldjatel,

on üks õndsus taevalistel lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on taevalistel lõhnahaldjatel,

on üks õndsus esiisadel kauase ilma ilmades,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on esiisadel kauase ilma ilmades,

on üks õndsus sünnist sündi taevalistel,

|| 2.8.2 ||

 

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on sünnist sündi taevalistel,

on üks õndsus teotaevalistel taevalistel,

kes tegudega taevalistesse suubuvad,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on teotaevalistel taevalistel,

on üks õndsus taevalistel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on taevalistel,

on üks õndsus vürstil,

|| 2.8.3 ||

 

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on vürstil,

on üks õndsus lopsakaisandal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on lopsakaisandal,

on üks õndsus sünnijärjeisandal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on sünnijärjeisandal,

on üks õndsus vaimul,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

|| 2.8.4 ||

 

Kes on mehes ja kes on päevakeras,

on üks ja sama.

Kes nii tundes sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse juurde,

astub hingest koosneva loomuse juurde,

astub arust koosneva loomuse juurde,

astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,

astub õndsusest koosneva loomuse juurde.

On ka selline kuulutus.

|| 2.8.5 ||

 

9.

 

“Millest kõned taanduvad

ja arugi kätte ei saa –

kes tunneb vaimu õndsust,

pole kunagi hirmul.”

Ei sellist ikka ju kuuma see,

et “miks ei teinud ma tõsist,

miks ma tegin pattu?”

Too, kes nii tunneb, poogib need ja loomuse.

Sest et need on see,

poogib need ja loomuse, kes nii tunneb.

Nii on seadistus.

|| 2.9.1 ||

 

III

 

1.

 

1.

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Nautigu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Mida kordame, olgu särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 3.1.1 ||

 

Võtnud vetevaimlane Bhṛgu sihi ju vetevaimust isa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Öelnud talle edasi “söögi, hinge,

silmad, kõrvad, aru, kõne”.

Eks öelnud temale:

“Millest tulnud ju sünnivad,

mille najal sündinud elavad,

kuhu edasikäijad kogunevad,

püüa see teada saada!

See on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.1.2 ||

 

2.

 

teada sai, et “söök on vaim”.

Tulnud sünnivad nüüd üles just söögist,

sündinud elavad söögi najal,

edasikäijad kogunevad söögi sisse.

Selle teada saanud,

võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Kuumus on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.2.1 ||

 

3.

 

teada sai, et “hing on vaim”.

Tulnud sünnivad üles nüüd just hingest,

sündinud elavad hinge najal,

edasikäijad kogunevad hinge sisse.

Selle teada saanud,

võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Kuumus on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.3.1 ||

 

4.

 

teada sai, et “aru on vaim”.

Tulnud sünnivad üles nüüd just arust,

sündinud elavad aru najal,

edasikäijad kogunevad aru sisse.

Selle teada saanud,

võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Kuumus on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.4.1 ||

 

5.

 

teada sai, et “teadasaamine on vaim”.

Tulnud sünnivad üles nüüd just teadasaamisest,

sündinud elavad teadasaamise najal,

edasikäijad kogunevad teadasaamise sisse.

Selle teada saanud,

võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud temale:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Kuumus on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.5.1 ||

 

6.

 

teada sai, et “õndsus on vaim”.

Tulnud sünnivad üles nüüd just õndsusest,

sündinud elavad õndsuse najal,

edasikäijad kogunevad õndsuse sisse.

Seesugune on Bhṛgu kombel vetevaimlase tarkus,

püsib paigas ülimas taevalaotuses.

Too, kes nii tunneb, püsib paigas,

saab söögirikkaks ja söögisööjaks,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.6.1 ||

 

7.

 

Et ei sarjaks sööki! See on tava.

Hing on ju söök, ihu söögisööja,

ihu püsib paigas hinges,

hing püsib paigas ihus,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,

saab söögirikkaks ja söögisööjaks,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.7.1 ||

 

8.

 

Et ei laseks sööki silmist! See on tava.

Veed on ju söök, tähevoog söögisööja,

tähevoog on paigas vetes,

veed on paigas tähevoos,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,

saab söögirikkaks ja söögisööjaks,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.8.1 ||

 

9.

 

Et silmaks palju sööki! See on tava.

Maa on ju söök, selgus söögisööja,

selgus on paigas maas,

maa on paigas selguses,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,

saab söögirikkaks ja söögisööjaks,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.9.1 ||

 

10.

 

Et eluasemes ei riivataks kellegi silma! See on tava.

Sestap saadagu mistahes viisil kätte palju sööki!

Peetakse silmas, et “söök poputab teda”,

poputab söök teda ju suust,

poputatakse teda söögiga suust,

poputab söök teda ju keskelt,

poputatakse teda söögiga keskelt,

poputab söök teda ju lõpust,

poputatakse teda söögiga lõpust.

|| 3.10.1 ||

 

Tollel, kes nii tunneb,

on kõnes “sulnis”,

hinges ja väljahõngus “sulnis rakendus”,

kätes “tegu”,

jalgades “minek”,

pärakus “vabakssaamine”,

need on inimarulised teadlikkused.

Nüüd taevased.

Sajus on “leppimine”,

pikselöögis “jõud”,

|| 3.10.2 ||

 

karjades “toredus”,

tähtedes “tähevoog”,

hargivahes “sünnijärglus, surematus, õndsus”,

selguses “kõik”.

Las istub, et see on “püsipaik”,

saab paigaspüsivaks.

Las istub, et see on “vägi”,

saab vägevaks.

Las istub, et see on “aru”,

saab arukaks.

|| 3.10.3 ||

 

Las istub, et see on “austus”,

tungid avaldavad talle au.

Las istub, et see on “vaim”,

saab vaimseks.

Las istub, et see on “vaimuga läbisuretus”,

seeläbi surevad vaenulikud vastased,

läbini ebameeldivad vennikesed.

Kes on mehes ja kes on päevakeras,

on üks ja sama.

|| 3.10.4 ||

 

Kes nii tundes sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse juurde,

astub hingest koosneva loomuse juurde,

astub arust koosneva loomuse juurde,

astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,

astub õndsusest koosneva loomuse juurde.

Toimetab järjest neis ilmades, söök ja laad tungi järgi,

istub ja laulab seda loitsu:

“Hahaa, hahaa, hahaa!

|| 3.10.5 ||

 

Ma olen söök, ma olen söök, ma olen söök,

ma olen söögisööja, ma olen söögisööja, ma olen söögisööja.

Ma olen kuulutaja, ma olen kuulutaja, ma olen kuulutaja.

Ma olen õiguse esmasündinu,

enne taevalisi surematuse naba sees,

kes mu ära annab, toosama turvas mindki,

ma olen söök, ma söön söögisööjat,

ma ikestasin iga keskkonna.”

Tollel on hea tooniga tähevoog,

kes seda tunneb.

Nii on seadistus.

|| 3.10.6 ||

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Nautigu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Mida kordame, olgu särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

Äraviija, aum!

|| 3.10.7 ||