Taittirīya
taittirīya
I
1.
Aum! Olgu sõber meiega rahul, vetevaim rahul,
olgu õigemees meiega rahul,
olgu vürst ja ülevaisand meiega rahul,
olgu laia sammuga igalane meiega rahul!
Au vaimule! Au sulle, õhk,
just sina oled silmnähtav vaim!
Sõnan just sinust, silmnähtav vaim,
sõnan õigust, sõnan olemust.
Turvaku ta mind, turvaku ta ütlejat!
Turvaku mind, turvaku ütlejat!
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
|| 1.1.1 ||
2.
Aum! Hakkame harjutust üles lugema.
“Toon, jume, mõõt, jõud, loits, jätk,”
öeldakse harjutust korrates.
|| 1.2.1 ||
3.
Olgu meil mõlemal üllus, mõlemal vaimusädelus!
Hakkame nüüd kokkupandu seadistust üles lugema
ja toome esile viis:
ilma, täheteaduse, tarkuse, sünnijärje ja loomuse kohta.
Peetakse silmas, et need on “vägevad kokkupandud”.
Nüüd ilma kohta.
“Maapind on varasemat laadi,
taevalagi on hilisemat laadi,
avarus on kokkupanu,
|| 1.3.1 ||
õhk paneb kokku.”
Nii on ilma kohta.
Nüüd täheteaduse kohta.
“Tuli on varasemat laadi,
päevapaiste on hilisemat laadi,
veed on kokkupanu,
pikne paneb kokku.”
Nii on täheteaduse kohta.
Nüüd tarkuse kohta.
“Meister on varasemat laadi,
|| 1.3.2 ||
käealune on hilisemat laadi,
tarkus on kokkupanu,
kõnelemine paneb kokku.”
Nii on tarkuse kohta.
Nüüd sünnijärje kohta.
“Ema on varasemat laadi,
isa on hilisemat laadi,
sünnijärg on kokkupanu,
sünnitamine paneb kokku.”
Nii on sünnijärje kohta.
|| 1.3.3 ||
Nüüd loomuse kohta.
“Alalõug on varasemat laadi,
ülalõug on hilisemat laadi,
kõne on kokkupanu,
keel paneb kokku.”
Nii on loomuse kohta.
Need on vägevad kokkupandud.
Kes tunneb neid ülesloetud vägevaid kokkupanduid,
pannakse kokku sünnijärgedega, karjadega,
vaimusädelusega, söödava söögiga, jumaliku ilmaga.
|| 1.3.4 ||
4.
Kes on hümniloitsude sõnn ja igatlaadi,
kohale tulnud surematuist hümnidest –
pookigu see vürst mind tublidusega!
Taevaline, tohtigu hoida ma surematust!
Tohtigu toimekas olla mu ihu, mesiseim mu keel,
kuulmekäigud maa peal teravalt kuulmas!
Sa oled vaimu anum, kaaneks tublidus,
taltsuta mu kuuldut!
Juurde kannab ja jätkugi annab,
|| 1.4.1 ||
varsti mu loomule riided ja lehmad toob
ning söögi ja joogi kõigiks kordadeks,
sestap toredat mulle juurde kanna,
karusnahku koos karjadega – hüva!
Jõudku vaimuõppurid mu juurde – hüva!
Jõudku vaimuõppurid mu kõrvale – hüva!
Jõudku vaimuõppurid mu ette – hüva!
Jõudku vaimuõppurid allumiseni – hüva!
Jõudku vaimuõppurid rahuni – hüva!
|| 1.4.2 ||
Olgu ma üllus ligimeses – hüva!
Olgu ma toredam kui hüvelised – hüva!
Sisenen sinusse, auline – hüva!
Sisene sa minusse, auline – hüva!
Sinu sees end kasin, tuhande haruga aulisus – hüva!
Nagu veed jõuavad alla, nagu kuud vanaduspäevisse,
niiviisi jõudku kõikjalt, asetaja, minu juurde vaimuõppurid – hüva!
Naabruses oled, hiilga mu poole! Ilmu mu ette!
|| 1.4.3 ||
5.
“Maapealne, maaülene, jumal” –
neist kolmest ju vestetakse,
ning eks nende seas neljandatki
tunnetab Māhācamasya – “vägi”.
See on vaim, on loomus,
liikmeks teised taevasused.
“Maapealne” on ju siinne ilm,
“maaülene” õhuruum,
“jumal” sealne ilm,
|| 1.5.1 ||
“vägi” on päevapaiste,
ikka ju päevapaiste abil saavad kõik ilmad vägevaks.
“Maapealne” on ju tuli,
“maaülene” õhk,
“jumal” päevapaiste,
“vägi” on kuuketas,
ikka ju kuuketta abil saavad kõik tähevood vägevaks.
“Maapealne” on ju palved,
“maaülene” loitsud,
“jumal” tähed,
|| 1.5.2 ||
“vägi” on vaim,
ikka ju vaimu abil saavad kõik varamud vägevaks.
“Maapealne” on ju hing,
“maaülene” väljahõng,
“jumal” põimhõng,
“vägi” on söök,
ikka ju söögi abil saavad kõik hinged vägevaks.
Neli on sedasi ju neljati, neli korda neli vestmist.
Kes neid tunneb, too tunneb vaimu,
kõik taevalised talle maksu kannavad.
|| 1.5.3 ||
6.
Ses avaruses, mis on südame sees,
on arust ja kullast koosnev surematu mees.
Mis ripub nagu nisa kurgumandlite vahel,
on üsk vürsti jaoks.
Kus juuksed lahku pöörduvad,
kandub poolest peakolbast eemale.
“Maapealne” paikneb tules,
“maaülene” õhus,
|| 1.6.1 ||
“jumal” päevapaistes,
“vägi” vaimus.
Saavutab enesevalitsuse, saab aruisandaks,
on kõneisand, silmaisand,
kõrvaisand, teadasaamisisand.
Seejärel saab tast vaim, mil ihuks avarus,
loomuseks olemus, rahulaks hing, õndsuseks aru,
rahulik, kosutav, surematu.
Istugu nii, Prācīnayogya!
|| 1.6.2 ||
7.
“Maa, õhuruum, taevalagi, ilmakaared, vahekaared,
tuli, õhk, päevapaiste, kuuketas, tähed,
veed, rohud, saluisandad, avarus, loomus.”
Nii on tulnute kohta.
Nüüd loomuse kohta:
“Hing, põimhõng, väljahõng, ülahõng, kokkuhõng,
silmad, kõrvad, aru, kõne, nahk,
kelme, liha, närvikiud, luu, üdi.”
Viiside kohta ütles ärgas:
“Nii kõik on ju viisik,
ning viisikuga poogib viisikut.”
|| 1.7.1 ||
8.
“Aum” on vaim.
“Aum” on nii kõik.
“Aum” on ka järeletegemine,
eks ikka “aum, too kuuldavale!” antakse ju kuulda,
“aum” lauldakse loitse,
“aum, śaum” kiidetakse kiidusõnadega,
“aum” vastu lausub askeldaja vastulausungi,
“aum” hõiskab vaimur ette,
“aum” tunnistab tuleohvrit.
“Aum!” lausub vaimulik kõnelema hakates.
“Saagu ma vaimu ligi!”
Saabki vaimu ligi.
|| 1.8.1 ||
9.
Õigus ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Olemus ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Kuumus ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Allumine ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Rahu ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Tuled ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Tuleohver ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Lapulised ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Inimlik ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Sünnijärg ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Sünnijärgne ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Sünnijärglus ning enesele kordamine ja kõnelemine.
Satyavacas Rāthītara, et “olemus”,
Taponitya Pauruśiṣṭi, et “kuumus”,
ent Nāka Maudagalya, et “enesele kordamine ja kõnelemine”,
sest see on kuumus, sest see on kuumus.
|| 1.9.1 ||
10.
“Ma olen puu kiigutaja,
kuulsus kõrge kui mäeseljandik,
kuman ülal nagu välgumära,
olen hästi surematu, sädelev hüüs,
hästi tubli, surematu, kadumatu.”
Nii ütleb Triśaṅku varamut järele.
|| 1.10.1 ||
11.
Varamut järele öelnud, õpetab meister käealust:
“Sõna olemust! Toimeta hoidjat!
Ära hälbi enesele kordamistest!
Kui tood meistrile meeldivat rikkust,
ära lõika läbi sünnijärje jätkustikku!
Pole vaja hälbida olemustest!
Pole vaja hälbida hoidjatest!
Pole vaja hälbida edukatest!
Pole vaja hälbida tulemisest!
Pole vaja hälbida enesele kordamisest ja kõnelemisest!
|| 1.11.1 ||
Pole vaja hälbida taevaliste ja isade tehtavast!
Saa taevaliseks, ema! Saa taevaliseks, isa!
Saa taevaliseks, meister! Saa taevaliseks, lapuline!
On vaja hoolida eksisõnadeta tegudest,
teistsugustest mitte!
Las istuvad sulle meie head toimingud,
|| 1.11.2 ||
teistsugused mitte!
Ja kes on meist toredamad vaimulikud,
neil on sul vaja lasta istmel hinge tõmmata!
On vaja anda usuga ja mitte anda usuta,
anda toredalt, anda häbelikult,
anda hirmuga, anda tunda andes!
Kui sa peaksid nüüd kõhklema tegudes või kõhklema käitumises
|| 1.11.3 ||
ja kui seal on hinnatud vaimulikke,
kes on rakendunud, rakendajad,
raevuta, tungiga hoidja järele –
nagu nemad seal käituvad,
nõnda käitu seal sinagi.
Nüüd materdatute suhtes.
Kui seal on hinnatud vaimulikke,
kes on rakendunud, rakendajad,
raevuta, tungiga hoidja järele –
nagu nemad nendega käituvad,
nõnda käitu nendega sinagi.
See on suunanäit, see on suunis,
see on varamuseadistus, see on õpetamine.
Las istub nõnda, jah, las istub see nõnda.
|| 1.11.4 ||
12.
Olgu sõber meiega rahul, vetevaim rahul,
olgu õigemees meiega rahul,
olgu vürst ja ülevaisand meiega rahul,
olgu laia sammuga igalane meiega rahul!
Au vaimule! Au sulle, õhk,
just sina oled silmnähtav vaim!
Sõnasin just sinust, silmnähtav vaim,
sõnasin õigust, sõnasin olemust.
Turvas ta mind, turvas ta ütlejat.
Turvas mind, turvas ütlejat.
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
|| 1.12.1 ||
II
1.
Aum! Turvaku meid mõlemat!
Nautigu meid mõlemat!
Saagem mõlemad vapraks!
Olgu kordamine meil särtsakas!
Ärgem vaenutsegem!
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
|| 2.1.1 ||
Aum! Vaimutundja saab kätte ülema,
selle kohta öeldakse:
“Vaim on olemus, teadmine, lõputa,
peidus varjualuses, ülimas taevalaotuses. Kes nii tunneb,
ulatub koos arbumismeelse vaimuga kõigisse tungidesse.”
Sestap on loomusest kohale tulnud ju avarus,
avarusest õhk, õhust tuli, tulest veed,
vetest maa, maast rohi, rohust söök, söögist mees,
sedasi koosneb mees ju söögimaitsest.
See on tema pea,
see parem tiib,
see pahem tiib,
see loomus,
see sabaks püsimispaik.
On ka selline kuulutus.
|| 2.1.2 ||
2.
“Jätkavad ju söögist sünde sünnijärjed,
kes iganes maha toetuvad.
Just söögi najal nüüd elavad,
lõpuks sellesse nüüd suubuvad.
Et söök on tulnuist vanim,
sestap öeldakse, et on “kõige rohi”,
kõik söögi saavad kätte ju need,
kellele istub, et söök on vaim.
Et söök on tulnuist vanim,
sestap öeldakse, et on “kõige rohi”.”
Tulnud sünnivad söögist,
sündinud kasvavad söögi najal.
On söödav ja sööb tulnuid,
sestap öeldakse selle kohta “söök”.
Sestap on ju söögimaitsest koosneval
sees teine, hingest koosnev loomus,
seda on ta täis.
Temagi on ju mehe viisil,
järgib selle meheviisilisust mehe viisil.
Hing on tema pea,
põimhõng parem tiib,
väljahõng pahem tiib,
avarus loomus,
maa sabaks püsimispaik.
On ka selline kuulutus.
|| 2.2.1 ||
3.
“Taevalised hingavad hinge järgi,
ning ka inimesed ja karjad.
Et hing on tulnute kestvus,
sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”,
kõige enam kestavad just need,
kellele istub, et hing on vaim.
Et hing on tulnute kestvus,
sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”.”
Ihulik loomus on tal seesama mis varasema puhul.
Sestap on ju hingest koosneval
sees teine, arust koosnev loomus,
seda on ta täis.
Temagi on ju mehe viisil,
järgib selle meheviisilisust mehe viisil.
Uri on tema pea,
palve parem tiib,
loits pahem tiib,
suunanäit loomus,
Atharvani-Aṅgirase oma sabaks püsimispaik.
On ka selline kuulutus.
|| 2.3.1 ||
4.
“Millest kõned taanduvad
ja arugi kätte ei saa –
kes tunneb vaimu õndsust,
pole kunagi hirmul.”
Ihulik loomus on tal seesama mis varasema puhul.
Sestap on ju arust koosneval
sees teine, teadasaamisest koosnev loomus,
seda on ta täis.
Temagi on ju mehe viisil,
järgib selle meheviisilisust mehe viisil.
Usk on tema pea,
õigus parem tiib,
olemus pahem tiib,
rakendus loomus,
vägi sabaks püsimispaik.
On ka selline kuulutus.
|| 2.4.1 ||
5.
“Teadasaamine jätkab urjamist
ja jätkab ka tegusid.
Kõigile taevalistele istub, et teadasaamine on vanim vaim.
Kui tunneb, et “teadasaamine on vaim”,
ja kui pärast seda ei hälbi,
jääb patusus ihus kängu,
siis ulatub kõigi tungideni.”
Ihulik loomus on tal seesama mis varasema puhul.
Sestap on ju teadasaamisest koosneval
sees teine, õndsusest koosnev loomus,
seda on ta täis.
Temagi on ju mehe viisil,
järgib selle meheviisilisust mehe viisil.
Meeldiv on tema pea,
rõõmsus parem tiib,
rõõmustamine pahem tiib,
õndsus loomus,
vaim sabaks püsimispaik.
On ka selline kuulutus.
|| 2.5.1 ||
6.
“Temagi saab olematuks,
kui tunneb, et “vaim on olematu”.
Kui tunneb, et “vaim on olemas”,
tuntakse seepeale, et ta on olemas.”
Ihulik loomus on tal seesama mis varasema puhul.
Siit nüüd järgmised küsimused.
Kas ehk läheb mittetundja edasi käies sealsesse ilma?
Või ehk ulatub tundja edasi käies sealse ilmani?
Tal oli tung “paljuneda, sünde jätkata!”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
tõmbas välja nii kõik, mis iganes on.
Kui selle välja tõmbas,
kohe selle sisse sai.
Kui selle sisse sai,
tulid olev ja loobuv,
väljaöeldu ja väljaütlemata,
pelgupaigaga ja pelgupaigata,
teadasaamine ja teadasaamiseta,
olemus ja ebaõige,
tuli olemus, mis iganes on.
Peetakse silmas, et “see on olemus”.
On ka selline kuulutus.
|| 2.6.1 ||
7.
“Nii oli esmalt olemas ju olematu,
sellest sündis ju olev,
oma loomu ise tegi,
sestap öeldakse, et “see on hästi tehtud”.”
See, mis on hästi tehtud, on ju maitse,
sest õndsaks saab just maitset leides.
Sest mis hingaks või hinges oleks,
kui avarus ei oleks õndsus?
Sest õndsaks teeb just see.
Sest kui ta seal, kus on nähtamatu, loomutu,
väljaütlematu, pelgupaigata,
avastab hirmutu püsimispaiga,
siis läheb tema hirm minema.
Ent kui ta selle sisse õõne teeb,
siis tuleb tal hirm,
see on justnagu tolle hirm,
kes tunneb ega aruta.
On ka selline kuulutus.
|| 2.7.1 ||
8.
“Hirmuga tolle ees kumab tuul,
hirmuga tõuseb päike,
hirmuga tolle ees tuli ja vürst,
viiendana jookseb surm.”
Sedasi arutletakse õndsusest.
Las olla noor kordaja, noor ja tõsine,
väledaim, tõhusaim, suurima jõuga,
las olla kogu ta maa varandusega täidetud –
nõnda on üks õndsus inimlikel.
Sada õndsust, mis on inimlikel,
|| 2.8.1 ||
on üks õndsus inimlikel lõhnahaldjatel
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on inimlikel lõhnahaldjatel,
on üks õndsus taevalikel lõhnahaldjatel
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on taevalikel lõhnahaldjatel,
on üks õndsus esiisadel kauase ilma ilmades
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on esiisadel kauase ilma ilmades,
on üks õndsus sünnist sündi taevalistel
|| 2.8.2 ||
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on sünnist sündi taevalistel,
on üks õndsus teotaevalistel taevalistel,
kes tegudega taevalistesse suubuvad,
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on teotaevalistel taevalistel,
on üks õndsus taevalistel
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on taevalistel,
on üks õndsus vürstil
|| 2.8.3 ||
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on vürstil,
on üks õndsus ülevaisandal
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on ülevaisandal,
on üks õndsus sünnijärjeisandal
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
Sada õndsust, mis on sünnijärjeisandal,
on üks õndsus vaimul
ja ka tungist tapmata kuulutajal.
|| 2.8.4 ||
Kes on mehes ja kes päevapaistes,
on üks ja sama.
Kes nii tundes siinsest ilmast edasi käib,
astub söögist koosneva loomuse juurde,
astub hingest koosneva loomuse juurde,
astub arust koosneva loomuse juurde,
astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,
astub õndsusest koosneva loomuse juurde.
On ka selline kuulutus.
|| 2.8.5 ||
9.
“Millest kõned taanduvad
ja arugi kätte ei saa –
kes tunneb vaimu õndsust,
pole kunagi hirmul.”
Sellist see ikka ju ei kuuma:
“Miks ma ei teinud tõsist,
miks ma tegin pattu?”
Too, kes nii tunneb, poogib need ja loomuse.
Et kumbki on see, poogib need ja loomuse,
kes nii tunneb.
Nii on seadistus.
|| 2.9.1 ||
III
1.
1.
Aum! Turvaku meid mõlemat!
Nautigu meid mõlemat!
Saagem mõlemad vapraks!
Olgu kordamine meil särtsakas!
Ärgem vaenutsegem!
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
|| 3.1.1 ||
Vetevaimlane Bhṛgu võtnud sihi ju vetevaimust isa poole:
“Korda vaimu, auväärne!”
Kõnelnud talle “söögi, hinge,
silmad, kõrvad, aru, kõne”.
Eks öelnud temale:
“Millest tulnud ju sünnivad,
mille najal sündinud elavad,
kuhu edasikäijad kogunevad,
püüa see teada saada!
See on vaim.”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
|| 3.1.2 ||
2.
teada sai, et “söök on vaim”.
Tulnud siis söögist just sünnivad üles,
sündinud söögi abil elavad,
edasikäijad kogunevad söögi sisse.
Saanud selle teada,
võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:
“Korda vaimu, auväärne!”
Eks öelnud temale:
“Püüa kuumuse abil vaim teada saada!
Kuumus on vaim.”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
|| 3.2.1 ||
3.
teada sai, et “hing on vaim”.
Tulnud siis hingest just sünnivad üles,
sündinud hinge abil elavad,
edasikäijad kogunevad hinge sisse.
Saanud selle teada,
võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:
“Korda vaimu, auväärne!”
Eks öelnud temale:
“Püüa kuumuse abil vaim teada saada!
Kuumus on vaim.”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
|| 3.3.1 ||
4.
teada sai, et “aru on vaim”.
Tulnud siis arust just sünnivad üles,
sündinud aru abil elavad,
edasikäijad kogunevad aru sisse.
Saanud selle teada,
võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:
“Korda vaimu, auväärne!”
Eks öelnud temale:
“Püüa kuumuse abil vaim teada saada!
Kuumus on vaim.”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
|| 3.4.1 ||
5.
teada sai, et “teadasaamine on vaim”.
Tulnud siis teadasaamisest just sünnivad üles,
sündinud teadasaamise abil elavad,
edasikäijad kogunevad teadasaamise sisse.
Saanud selle teada,
võtnud veel kord sihi vetevaimust isa poole:
“Korda vaimu, auväärne!”
Eks öelnud temale:
“Püüa kuumuse abil vaim teada saada!
Kuumus on vaim.”
Ta kuumenes kuumusest,
kuumust kuumates ta
|| 3.5.1 ||
6.
teada sai, et “õndsus on vaim”.
Tulnud siis õndsusest just sünnivad üles,
sündinud õndsuse abil elavad,
edasikäijad kogunevad õndsuse sisse.
Seesugune on Bhṛgu kombel vetevaimlase tarkus,
püsib paigas ülimas taevalaotuses.
Too, kes nii tunneb, püsib paigas,
saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
saab vägeva sünnijärje, karjad ja vaimusädeluse
ning väga kuulsaks.
|| 3.6.1 ||
7.
Et ei sarjaks sööki! See on tava.
Hing on ju söök, ihu söögisööja,
ihu püsib paigas hinges,
hing püsib paigas ihus,
sedasi püsib söök paigas söögis.
Too, kes tunneb,
et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,
saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
saab vägeva sünnijärje, karjad ja vaimusädeluse
ning väga kuulsaks.
|| 3.7.1 ||
8.
Et ei laseks sööki silmist! See on tava.
Veed on ju söök, tähevoog söögisööja,
tähevoog on paigas vetes,
veed on paigas tähevoos,
sedasi püsib söök paigas söögis.
Too, kes tunneb,
et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,
saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
saab vägeva sünnijärje, karjad ja vaimusädeluse
ning väga kuulsaks.
|| 3.8.1 ||
9.
Et silmaks palju sööki! See on tava.
Maa on ju söök, avarus söögisööja,
avarus on paigas maas,
maa on paigas avaruses,
sedasi püsib söök paigas söögis.
Too, kes tunneb,
et “söök püsib paigas söögis”, püsib paigas,
saab söögirikkaks ja söögisööjaks,
saab vägeva sünnijärje, karjad ja vaimusädeluse
ning väga kuulsaks.
|| 3.9.1 ||
10.
Et eluasemes ei riivataks kellegi silma! See on tava.
Sestap saadagu mistahes viisil kätte palju sööki!
Peetakse silmas, et “söök turgutab teda”,
turgutab söök teda ju suust,
turgutatakse teda söögiga suust,
turgutab söök teda ju keskelt,
turgutatakse teda söögiga keskelt,
turgutab söök teda ju lõpust,
turgutatakse teda söögiga lõpust.
|| 3.10.1 ||
Tollel, kes nii tunneb,
on kõnes “sulnis”,
hinges ja väljahõngus “sulnis rakendus”,
kätes “tegu”,
jalgades “minek”,
pärakus “vabakssaamine”,
need on inimlikud teadlikkused.
Nüüd taevased.
Sajus on “rahuldumine”,
pikselöögis “jõud”,
|| 3.10.2 ||
karjades “üllus”,
tähtedes “tähevoog”,
hargivahes “sünnijärglus, surematus, õndsus”,
avaruses “kõik”.
Las istub, et see on “püsimispaik”,
saab paigaspüsivaks.
Las istub, et see on “vägi”,
saab vägevaks.
Las istub, et see on “aru”,
saab arukaks.
|| 3.10.3 ||
Las istub, et see on “austus”,
tungid avaldavad talle au.
Las istub, et see on “vaim”,
saab vaimseks.
Las istub, et see on “vaimuga läbisuretus”,
seeläbi surevad vaenulikud vastased,
läbini ebameeldivad vennikesed.
Kes on mehes ja kes on päevapaistes,
on üks ja sama.
|| 3.10.4 ||
Kes nii tundes siinsest ilmast edasi käib,
astub söögist koosneva loomuse juurde,
astub hingest koosneva loomuse juurde,
astub arust koosneva loomuse juurde,
astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,
astub õndsusest koosneva loomuse juurde.
Toimetab järjest neis ilmades, söök ja laad tungi järgi,
istub ja laulab seda loitsu:
“Hahaa, hahaa, hahaa!
|| 3.10.5 ||
Ma olen söök, ma olen söök, ma olen söök,
ma olen söögisööja, ma olen söögisööja, ma olen söögisööja.
Ma olen kuulutaja, ma olen kuulutaja, ma olen kuulutaja.
Ma olen õiguse esmasünd,
taevalistest varem surematuse naba sees,
kes mind annab, just too mind turvas,
ma olen söök, ma söön söögisööjat,
ma võitsin igaüht maakeral.”
Tollel on hea tooniga tähevoog,
kes seda tunneb.
Nii on seadistus.
|| 3.10.6 ||
Aum! Turvaku meid mõlemat!
Nautigu meid mõlemat!
Saagem mõlemad vapraks!
Olgu kordamine meil särtsakas!
Ärgem vaenutsegem!
Aum! Rahu! Rahu! Rahu!
Äraviija, aum!
|| 3.10.7 ||