Taittirīya

I

 

1.

 

Äraviija, aum!

Olgu meiega rahul sõber, rahul vetevaim,

olgu meiega rahul õigemees,

olgu meiega rahul vürst ja lopsakakuningas,

olgu meiega rahul laia sammuga igalane!

Au vaimule! Au sulle, õhk!

Just sina oled silmnähtav vaim.

Just sind, silmnähtavat vaimu asun sõnama,

õigust sõnama, olemust sõnama.

Turvaku see mind, turvaku see ütlejat!

Turvaku mind, turvaku ütlejat!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 1.1.1 ||

 

2.

 

Aum! Pidagem loengu harjutusest.

On toon, jume, mõõt, jõud, loits ja jätkuvus,

öeldakse harjutust korrates.

|| 1.2.1 ||

 

3.

 

Olgu me mõlema juures toredus,

mõlema juures vaimusädelus!

Siis veel, pidagem loengu kokkupaneku seadistusest.

Viit kehtestust – ilma, täheteaduse, tarkuse, sünnijärje ja loomuse kohta –

peetakse silmas, kui on “vägev kokkupanek”.

Veel, ilma kohta.

“Maapind on eelnevat laadi,

taevalagi on hilisemat laadi,

selgus on kokkupanu,

|| 1.3.1 ||

 

õhk paneb kokku.”

Nii on ilma kohta.

Veel, täheteaduse kohta.

“Tuli on eelnevat laadi,

päevakera on hilisemat laadi,

veed on kokkupanu,

pikne paneb kokku.”

Nii on täheteaduse kohta.

Veel, tarkuse kohta.

“Meister on eelnevat laadi,

|| 1.3.2 ||

 

käealune on hilisemat laadi,

tarkus on kokkupanu,

edasiütlemine paneb kokku.”

Nii on tarkuse kohta.

Veel, sünnijärje kohta.

“Ema on eelnevat laadi,

isa on hilisemat laadi,

sünnijärg on kokkupanu,

sünnitamine paneb kokku.”

Nii on sünnijärje kohta.

|| 1.3.3 ||

 

Veel, loomuse kohta.

“Alalõug on eelnevat laadi,

ülalõug on hilisemat laadi,

kõne on kokkupanu,

keel paneb kokku.”

Nii on loomuse kohta.

Need on vägevad kokkupandud.

Kes on loetletud vägevaid kokkupanduid nii tunneb,

pannakse kokku sünnijärgedega, karjadega,

vaimusädelusega, söödava söögiga, jumaliku ilmaga.

|| 1.3.4 ||

 

4.

 

Kes on hümniloitsude härg, igatlaadi,

tulnud kohale hümnidest, surematusest,

see vürst kõbigu mind tublidusega!

Taevaline, tohtigu ma hoida kinni surematust!

Olgu mu ihu vilgas, mu keel mesiseim,

tohtigu kuulmekäigud maa peal teravalt kuulda!

Sa oled vaimu kihistu, tublidusega kaanetatud,

paku varju mu kuuldule!

Juurde kannab, jätkugi annab,

|| 1.4.1 ||

 

varsti teeb mu loomusele riided ja lehmad

ning ka kõik söögi- ja joogikorrad.

Sestap kanna mulle tähtsat juurde,

karusnahku koos karjadega – hüva!

Jõudku vaimuõppurid minu juurde – hüva!

Jõudku vaimuõppurid minu kõrvale – hüva!

Jõudku vaimuõppurid minu ette – hüva!

Jõudku vaimuõppurid alistumuseni – hüva!

Jõudku vaimuõppurid rahuni – hüva!

|| 1.4.2 ||

 

Olgu ma toredus inimeste seas – hüva!

Olgu ma tähtsam kui külluslik – hüva!

Sinusse ma sisenen, auline – hüva!

Sisene sina minusse, auline – hüva!

Sinu sees, kel tuhat haru, aulisus, ma nühklen – hüva!

Nagu veed jõuavad allapoole, nagu kuud vanaduspäevadeni,

asetaja, jõudku vaimuõppurid kõikjalt minu juurde – hüva!

Oled naabruses, hiilga mu poole! Ilmu mu ette!

|| 1.4.3 ||

 

5.

 

”Maapealne, maaülene, jumal”,

need kolm ju jutuks tuuakse,

ning eks ikka neljandatki

tunnetab Māhācamasya – “vägi”.

See on vaim, on loomus,

teised taevasused on liikmed.

On ju “maapealne” see ilm,

“maaülene” vaheruum,

“jumal” too ilm,

|| 1.5.1 ||

 

“vägi” on päevakera,

ikka ju päevakera abil saavad kõik ilmad vägevaks.

On ju “maapealne” tuli,

“maaülene” õhk, “jumal” päevakera,

“vägi” on kuukuma,

ikka ju kuukuma abil saavad kõik tähevood vägevaks.

On ju “maapealne” palved,

“maaülene” loitsud, “jumal” tähed,

|| 1.5.2 ||

 

“vägi” on vaim,

ikka ju vaimu abil saavad kõik varamud vägevaks.

On ju “maapealne” hing,

“maaülene” väljahõng, “jumal” põimhõng,

“vägi” on söök,

ikka ju söögi abil saavad kõik hinged vägevaks.

On ju neli sedasi neljati,

neli tuuakse neli korda jutuks.

Kes neid tunneb,

too tunneb vaimu,

kõik taevalised talle kosti kannavad.

|| 1.5.3 ||

 

6.

 

Selles selguses, mis südame sees,

on arust ja kullast koosnev surematu mees.

See, mis nagu tiss kurgumandlite vahel

ripub, on üsk vürstiga.

Kus juuksed lahku pöörduvad,

lahku kandes peakolbapooled.

“Maapealne” paikneb tules, “maaülene” õhus,

|| 1.6.1 ||

 

“jumal” päevakeras, “vägi” vaimus.

Saab kätte isevalitsuse, saab arukuningaks,

on kõnekuningas, silmakuningas,

kõrvakuningas, teadasaamiskuningas.

Seejärel saab tast vaim, mil ihuks selgus,

loomuseks olemus, lõõgastlaks hing, õndsuseks aru,

rahulik, hellitatud, surematu.

Istugu nii, iidse rakendaja!

|| 1.6.2 ||

 

7.

 

“Maa, vaheruum, taevalagi, ilmakaared, vaheilmakaared,

tuli, õhk, päevakera, kuukuma, tähed,

veed, rohud, laanekuningad, selgus, loomus.”

Nii on tulnute kohta.

Veel loomuse kohta,

et on “hing, põimhõng, väljahõng, ülahõng, kokkuhõng,

silmapaar, kõrvapaar, aru, kõne, nahk,

kelme, liha, närvisoon, luu, üdi.”

Reeglite kohta ütles ärgas nii:

“On ju nii kõik viisik,

ning viisikuga kõbib viisikut.”

|| 1.7.1 ||

 

8.

 

“Aum” on vaim.

“Aum” on nii kõik.

“Aum” on ka järeletegemine.

Eks ole ikka ju, et “aum, too kuuldavale!” – annavad kuulda,

“aum” – laulavad loitse,

“aum, śaum” – kiidavad(śaṃs) kiidusõnu(śastra),

“aum” – abiline leelotab vastu vastuleelot,

“aum” – vaimur ette hõiskab,

“aum” tagab tuleohvri.

“Aum” edasi ütlema hakates lausub vaimulik,

et “saagu ma vaimu ligi!”

Saabki vaimu ligi.

|| 1.8.1 ||

 

9.

 

Õigus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Olemus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Kuumus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Alistumus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Rahu ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Tuled ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Tuleohver ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Lapulised ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Inimaruline ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärg ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärgne ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Sünnijärglus ning enesele kordamine ja edasiütlemine.

Satyavacas Rāthītara, et “olemus”(satya),

Taponitya Pauruśiṣṭi, et “kuumus”(tapas),

ent Nāka Maudagalya, et “enesele kordamine ja edasiütlemine”,

sest see on kuumus, sest see on kuumus.

|| 1.9.1 ||

 

10.

 

“Ma olen puu kiigutaja,

kuulsus mäeseljandiku kõrgune,

nagu välgumära kuman ülal,

olen hästi surematu, sädelusega hüüs,

hästi tubli, surematu, kadumatu.”

Nii ütleb Triśaṅku varamut järele.

|| 1.10.1 ||

 

11.

 

Varamut järele öelnud, õpetab meister käealust:

“Sõna olemust! Toimeta hoidjat!

Ära hägusta enesele kordamisi!

Toonud meistrile meeldiva rikkuse,

ära tee katki sünnijärje jätkustikku!

Pole vaja hägustada olemusi!

Pole vaja hägustada hoidjaid!

Pole vaja hägustada edukaid!

Pole vaja hägustada tulemise suhtes!

Pole vaja hägustada enesele kordamise ja edasiütlemise suhtes!

|| 1.11.1 ||

 

Pole vaja hägustada taevalise ja isa teostuse suhtes!

Saa taevaliseks, ema! Saa taevaliseks, isa!

Saa taevaliseks, meister! Saa taevaliseks, lapuline!

Kummarda eksisõnadeta tegusid,

teistsuguseid mitte!

Las istuvad sulle need, mil meile hea toime,

|| 1.11.2 ||

 

teistsugused mitte!

Ja nendel, kes meist tähtsamad vaimulikud,

on vaja lasta sinu istmel hinge tõmmata!

On vaja anda usuga, mitte anda usuta,

anda tähtsalt, anda häbis,

anda hirmuga, anda tutvuses!

Veel, kui sa kõhkleksid teo või käekäigu suhtes

|| 1.11.3 ||

 

ja kui seal on hindatundvaid vaimulikke,

olgu rakenduses või rakenduseta,

kes on raevuta, tungiga hoidja järele –

nõnda, nagu nemad seal käituvad,

võiksid sinagi seal käituda!

Veel, materdatute suhtes.

Kui seal on hindatundvaid vaimulikke,

olgu rakenduses või rakenduseta,

kes on raevuta, tungiga hoidja järele –

nõnda, nagu nemad nende suhtes käituvad,

võiksid sinagi nende suhtes käituda!

See on suunanäit, see on suunis,

see on varamuseadistus, nii on õpetamine.

Las istub nõnda,

ning las nõnda see istubki.

|| 1.11.4 ||

 

12.

 

Olgu meiega rahul sõber, rahul vetevaim,

olgu meiega rahul õigemees,

olgu meiega rahul vürst ja lopsakakuningas,

olgu meiega rahul laia sammuga igalane!

Au vaimule! Au sulle, õhk!

Just sina oled silmnähtav vaim.

Just sind, silmnähtavat vaimu sõnasin,

õigust sõnasin, olemust sõnasin.

Turvas see mind, turvas see ütlejat.

Turvas mind, turvas ütlejat.

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

|| 1.12.1 ||

 

II

 

1.

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Kosutagu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Olgu korratu meil särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

Aum! Vaimutundja saab kätte ülema,

selle kohta öeldakse nii:

“Vaim on olemus, teadmine, otsata.

Kes tunneb taevalaotuse ülimas varjualusesse laotatut,

too külastab koos arbumeelse vaimuga kõiki tunge.”

Sestap ju on loomusest tulnud kohale selgus,

selgusest õhk, õhust tuli, tulest veed,

vetest maa, maast rohi, rohust söök,

söögist mees, koosneb ju mees söögimaitsest.

See on tema pea, see parem tiib, see pahem tiib,

see loomus, see saba püsimispaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.1.1 ||

 

2.

 

“Jätkavad ju söögist sünde sünnijärjed,

kes iganes maha toetuvad.

Ning veel, just söögi najal elavad,

veel, lõpuks sellesse suubuvad.

Et söök on tulnuist vanim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”,

saavad ju need kätte kõik söögid,

kellele istub, et vaim on söök.

Et söök on tulnuist vanim,

sestap öeldakse, et on “kõige rohi”.”

Tulnud sünnivad söögist,

sündinud kasvavad söögi najal.

On söödav ja sööb tulnuid,

sestap öeldakse selle kohta “söök”.

Sestap ju on söögimaitsest koosneval teine,

hingest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

On seegi ju mehetaoline,

tolle mehetaolise mehetaoline järelkäik.

Hing on tema pea, põimhõng parem tiib, väljahõng pahem tiib,

selgus loomus, maa saba püsimispaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.2.1 ||

 

3.

 

“Taevalised hingavad hinge järgi,

ning ka aruga inimesed ja karjad.

Et hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”,

kestavad just need kõige enam,

kellele istub, et vaim on hing.

Et hing on tulnute kestvus,

sestap öeldakse, et on “kõige kestvus”.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap ju on hingest koosneval teine,

arust koosnev siseloomus, seda on ta täis.

On seegi ju mehetaoline,

tolle mehetaolise mehetaoline järelkäik.

Uri on tema pea, palve parem tiib, loits pahem tiib,

suunanäit loomus, manaja Aṅgirasa saba püsimispaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.3.1 ||

 

4.

 

“Kuigi kõned tagasi pöörduvad

ega kätte ei saa arugi,

ei ole vaimu õndsuse tundja

kunagi hirmul.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap ju on arust koosneval teine,

teadasaamisest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

On seegi ju mehetaoline,

tolle mehetaolise mehetaoline järelkäik.

Usk on tema pea, õigus parem tiib, olemus pahem tiib,

rakendus loomus, vägi saba püsimispaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.4.1 ||

 

5.

 

“Teadasaamine jätkab urjamist

ja jätkab ka tegusid.

Kõigile taevalistele istub,

et teadasaamine on vanim vaim.

Kui tunneb, et “vaim on teadasaamine”,

ja pärast seda ei hägusta,

siis hülgab ihus patususe

ja kõigile tungidele külla läheb.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Sestap ju on teadasaamisest koosneval teine,

õndsusest koosnev siseloomus, seda on ta täis.

On seegi ju mehetaoline,

tolle mehetaolise mehetaoline järelkäik.

Meeldiv on tema pea, rõõmsus parem tiib, rõõmutuju pahem tiib,

õndsus loomus, vaim saba püsimispaik.

On ka selline kuulutus.

|| 2.5.1 ||

 

6.

 

“Temagi saab olematuks,

kui tunneb, et “vaim on olematu”.

Kui tunneb, et “vaim on olemas”,

tuntakse, et ta on olemas.”

Ihulik loomus on tal seesama mis eelmisel.

Siis veel järgmised küsimused.

Kas mõni mittetundja edasi käies siiski tollesse ilma läheb?

Või ehk mõni tundja edasi käies tollele ilmale külla läheb?

Ta tungitses, et “paljuneksin, sünde jätkaksin!”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta nii kõik välja tõmbas.

Mis iganes on, selle välja tõmbas,

just selle kannul sisenes.

Kui selle kannul sisenes, tulid olev ja loobuv,

väljaöeldu ja mitteväljaöeldu,

väljasulamine ja mitteväljasulamine,

teadasaamine ja mitteteadasaamine,

olemus ja ebaõige, tuli olemus.

Peetakse silmas, et see, mis iganes on, on “olemus”.

On ka selline kuulutus.

|| 2.6.1 ||

 

7.

 

“Nii oli ju esmalt olemas olematu,

sellest ju sündis olemasolev,

tegi ise oma loomuse,

sestap öeldakse, et “see on hästi tehtud”.”

See, mis on hästi tehtud, on ju maitse,

sest õndsaks saab just maitset leides.

Sest mis hingaks või sisse hingaks,

kui selgus ei oleks õndsus?

Sest just see teeb õndsaks.

Sest kui ta selle nähtamatu, loomutu,

väljaütlematu, väljasulamatu hulgas

avastab hirmutu püsimispaiga,

siis läheb tal hirm minema.

Ent kui ta sellele õõne sisse teeb,

siis tuleb tal hirm,

see on justnagu tolle hirm, kes tunneb ja ei aruta.

On ka selline kuulutus.

|| 2.7.1 ||

 

8.

 

“Hirmust tolle ees kumab tuuleõhk,

hirmust tõuseb päevajumal,

hirmust tolle ees tuli ja vürst,

viiendana jookseb surm.”

Sedasi tuleb õndsuse arutelu.

Las olla noor kordaja, noor ja tõsine,

väledaim, tõhusaim, suurima jõuga,

las olla kogu ta maa varandusega täidetud –

tema on üks inimarulise õndsus.

Sada inimarulise õndsust

|| 2.8.1 ||

 

on üks õndsus aruga inimesest lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on aruga inimesest lõhnahaldjatel,

on üks õndsus taevalistel lõhnahaldjatel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on taevalistel lõhnahaldjatel,

on üks õndsus esiisadel kauase ilma ilmades,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on esiisadel kauase ilma ilmades,

on üks õndsus sünnist sündi taevalistel,

|| 2.8.2 ||

 

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on sünnist sündi taevalistel,

on üks õndsus teotaevalistel taevalistel,

kes tegudega taevalistesse suubuvad,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on teotaevalistel taevalistel,

on üks õndsus taevalistel,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on taevalistel,

on üks õndsus vürstil,

|| 2.8.3 ||

 

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on vürstil,

on üks õndsus lopsakakuningal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on lopsakakuningal,

on üks õndsus sünnijärjekuningal,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

Sada õndsust, mis on sünnijärjekuningal,

on üks õndsus vaimul,

ja ka tungist tapmata kuulutajal.

|| 2.8.4 ||

 

Kes on mehes ja kes on päevakeras,

on üks ja sama.

Kes nii tundes sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse juurde,

astub hingest koosneva loomuse juurde,

astub arust koosneva loomuse juurde,

astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,

astub õndsusest koosneva loomuse juurde.

On ka selline kuulutus.

|| 2.8.5 ||

 

9.

 

“Kuigi kõned tagasi pöörduvad

ega kätte ei saa arugi,

ei ole vaimu õndsuse tundja

kusagil hirmul.”

Eks ikka ju ei kuuma teda,

et “miks ma ei teinud tõsist,

miks ma tegin pattu?”

Too, kes nii tunneb, kõbib neid kui loomust,

sest need kumbki on just see.

Kõbib neid kui loomust, kes nii tunneb.

Nii on seadistus.

|| 2.9.1 ||

 

III

 

1.

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Kosutagu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Olgu korratu meil särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

Bhṛgu Vāruṇi ju võtnud sihi isa Varuṇa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Öelnud talle edasi “söögi, hinge, silmapaari, kõrvapaari, aru, kõne”,

eks öelnud talle:

“Millest ju tulnud sünnivad,

mille najal sündinud elavad,

kuhu edasikäijad kogunevad,

püüa see teada saada!

See on vaim.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.1.1 ||

 

2.

 

teada sai, et “vaim on söök”.

Tulnud ju sünnivad üles just söögist,

sündinud elavad söögi najal,

edasikäijad kogunevad söögi sisse.

Selle teada saanud,

taaskord võtnud sihi isa Varuṇa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Vaim on kuumus.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.2.1 ||

 

3.

 

teada sai, et “vaim on hing”.

Tulnud ju sünnivad üles just hingest,

sündinud elavad hinge najal,

edasikäijad kogunevad hinge sisse.

Selle teada saanud,

taaskord võtnud sihi isa Varuṇa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Vaim on kuumus.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.3.1 ||

 

4.

 

teada sai, et “vaim on aru”.

Tulnud ju sünnivad üles just arust,

sündinud elavad aru najal,

edasikäijad kogunevad aru sisse.

Selle teada saanud,

taaskord võtnud sihi isa Varuṇa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Vaim on kuumus.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.4.1 ||

 

5.

 

teada sai, et “vaim on teadasaamine”.

Tulnud ju sünnivad üles just teadasaamisest,

sündinud elavad teadasaamise najal,

edasikäijad kogunevad teadasaamise sisse.

Selle teada saanud,

taaskord võtnud sihi isa Varuṇa poole:

“Korda vaimu, auväärne!”

Eks öelnud talle:

“Püüa kuumuse abil vaimu teada saada!

Vaim on kuumus.”

Ta kuumenes kuumusest,

kuumust kuumates ta

|| 3.5.1 ||

 

6.

 

teada sai, et “vaim on õndsus”.

Tulnud ju sünnivad üles just õndsusest,

sündinud elavad õndsuse najal,

edasikäijad kogunevad õndsuse sisse.

Selline on Bhārgavī-Vāruṇī tarkus,

püsib paigas taevalaotuse ülimas.

Too, kes nii tunneb, paigas püsib,

söögirikkaks ja söögisööjaks saab,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.6.1 ||

 

7.

 

Ei tohi sööki sarjata, see on tava!

On ju hing söök, ihu söögisööja,

ihu püsib paigas hinges,

hing püsib paigas ihus,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, paigas püsib,

söögirikkaks ja söögisööjaks saab,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.7.1 ||

 

8.

 

Ei tohi lasta sööki silmist, see on tava!

On ju veed söök, tähevoog söögisööja,

tähevoog on paigas vetes,

veed on paigas tähevoos,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, paigas püsib,

söögirikkaks ja söögisööjaks saab,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.8.1 ||

 

9.

 

Silmatagu palju sööki, see on tava!

On ju maa söök, selgus söögisööja,

selgus on paigas maas,

maa on paigas selguses,

sedasi püsib söök paigas söögis.

Too, kes tunneb,

et “söök püsib paigas söögis”, paigas püsib,

söögirikkaks ja söögisööjaks saab,

saab vägevaks sünnijärjelt,

karjadelt ja vaimusädeluselt,

vägevaks kuulsuselt.

|| 3.9.1 ||

 

10.

 

Ärgu keegi riivaku eluasemes silma, see on tava!

Sellepärast las saab mistahes moel kätte palju sööki!

Peetakse silmas, et “nuuma teda söögiga”,

suust ju nuumab teda söök,

nuumatakse teda söögiga suust,

keskelt ju nuumab teda söök,

nuumatakse teda söögiga keskelt,

lõpust ju nuumab teda söök,

nuumatakse teda söögiga lõpust.

|| 3.10.1 ||

 

Tollel, kes nii tunneb,

on kõnes “sulnis”,

hinges ja väljahõngus “sulnis rakendus”,

kätes “tegu”,

jalgades “minek”,

pärakus “vabakssaamine”,

need on inimarulised teadlikkused.

Veel, taevased.

Sajus on “turgutus”,

pikselöögis “jõud”,

|| 3.10.2 ||

 

karjades “toredus”,

tähtedes “tähevoog”,

hargivahes “sünnijärglus, surematu, õndsus”,

selguses “kõik”.

Las istub, et see on “püsimispaik”,

saab paigaspüsivaks.

Las istub, et see on “vägi”,

saab vägevaks.

Las istub, et see on “aru”,

saab arvestavaks.

|| 3.10.3 ||

 

Las istub, et see on “austus”,

tungid avaldavad talle au.

Las istub, et see on “vaim”,

saab vaimseks.

Las istub, et see on “vaimuga läbisuretus”,

seeläbi surevad vaenulikud vastased,

läbini ebameeldivad vennikesed.

Kes on mehes ja kes on päevakeras,

on üks ja sama.

|| 3.10.4 ||

 

Kes nii tundes sellest ilmast edasi käib,

astub söögist koosneva loomuse juurde,

astub hingest koosneva loomuse juurde,

astub arust koosneva loomuse juurde,

astub teadasaamisest koosneva loomuse juurde,

astub õndsusest koosneva loomuse juurde.

Tungilaadsena tunge mööda neis ilmades järjest toimleb,

istub ja laulab seda loitsu:

“Hahaa, hahaa, hahaa!

|| 3.10.5 ||

 

Ma olen söök, ma olen söök, ma olen söök,

ma ka söögisööja, ma ka söögisööja, ma ka söögisööja.

Ma teen kuulutuse, ma teen kuulutuse, ma teen kuulutuse.

Ma olen õiguse esmasündinu,

enne taevalisi surematuse naba sees,

mind turvas just too, kes mu ära annab,

ma olen söök, ma söön söögisööjat,

iga keskkonda ma haldasin.”

Tollel on head tooni tähevoog,

kes seda tunneb.

Nii on seadistus.

|| 3.10.6 ||

 

Aum! Turvaku meid mõlemat!

Kosutagu meid mõlemat!

Saagem mõlemad vapraks!

Olgu korratu meil särtsakas!

Ärgem vaenutsegem!

Aum! Rahu! Rahu! Rahu!

Äraviija, aum!

|| 3.10.7 ||