Hume
DAVID HUME
KA: DAVID HOME
1711 EDINBURGH – 1776 EDINBURGH
Hume sündis rangelt kalvinistliku vaimuga šoti aadliperes ning veetis lapsepõlve perekonna maavaldustes Ninewellsis, Whitadder River´i ääres Berwicki lähedal. Isa kaotas ta juba kahe-aastasena. 11-aastasena sattus ta koos vanema vennaga õppima Edinburghi ülikooli, kuna oli ema meelest erakordselt terava mõistusega poiss. Koolis huvitasid teda matemaatika ning ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiateoste lugemine, ent professoreid pidas ta raamatutest rumalamaks. 18-aastasena tegi Hume enda jaoks vapustava filosoofilise avastuse, mille sisu ei ole teada, kuid mille mõjul ta loobus juristikarjäärist filosofeerimise kasuks.
1734. aastal rändas Hume Prantsusmaale ning veetis enamiku ajast Anjou provintsis La Flèche´i külas, kus omal ajal oli käinud jesuiitide koolis Descartes. Tema tagasitõmbunud elu ilmestasid vestlused jesuiitidega, kus ta sai neid pühadustrüvetavate argumentidega õrritada. Samal ajal kirjutas ta „Traktaati inimloomusest” (A Treatise of Human Nature).
Hume leiab oma traktaadis, et kogemus on ainult tajud ning pole alust väita, et tajusid tekitavad materiaalsed kehad. Me ei saa seda kogemuse põhjal kindlaks teha. Kuigi saame kive käega katsuda, on tegu vaid nägemis-, kompimis- jne aistingutega ning seda, mis kutsub esile tajusid, me kogeda ei suuda. Me ainult kujutame ette, et ruumis, kus me hetkel ei viibi, on laud ikkagi alles. Võhikud aga ajavad tajukogumid ja objektid segi ning arvavad tänu kujutlusvõimele, et kõik meeltega tajutav eksisteerib iseseisvalt ja püsivalt.
Samuti tekitab kogemus meis usu, et tulevik on mineviku sarnane, näiteks tuli kõrvetab ka tulevikus. Hume´i arvates me ei saa seda kindlalt väita – saame vaid uskuda, et see nii on. Ütlus, et alati on ju nii olnud, ei ole piisav põhjendus, sest kõigepealt peaksime eeldama, et tulevik on mineviku sarnane. Aga me tahame seda ju alles tõestada.
Hume´i skeptilisus laieneb ka arusaamale põhjuslikkusest. Me räägime sageli põhjustest ja tagajärgedest, oleme veendunud, et mõne haiguse põhjuseks on vale toitumine, kõrbehaisu põhjuseks põhjakõrbenud pannkoogid, kuid põhjuslike seoste puhul esiletoodav paratamatu seos kahe sündmuse vahel on subjektiivne ja psühholoogiline, mitte objektiivne. Põhjuslikkus on üksnes meeleandmete rühmitamise harjumus. Kuna aga tegemist on harjumusega, ei tule inimesel pähe küsida, mille alusel ta nii arvab. Kui oleme veendunud, et sündmus A on sündmuse B põhjus, siis sündmuse A tajumine (aistingute või kujutlustena) viib meie mõtted sündmusele B. Selline subjektiivne paratamatus on Hume´i arvates tingitud kogemusest. Harjumuslikud ootused on loodusliku instinkti erikuju, mida arutluse teel ei saa tekitada ega ka maha suruda.
Lõppastmes täidab filosoofia Hume´i arvates oma ülesande, kui on tõestatud, et väljaspool matemaatikat ei saa keegi midagi dogmaatiliselt tõsikindlaks kuulutada.
Saanud oma filosoofilise peateose valmis, läks Hume tagasi Inglismaale, et see trükki anda. Traktaadi kolm köidet “Arusaamisest” (Of the Understanding), „Kirgedest” (Of the Passions) ja „Kõlblusest” (Of Morals) ilmusid 1739-1940, paraku toomata edu ja mõistmist, selle asemel pälvis autor ateisti ja skeptiku halvustava maine. Briti empiristide Locke´i (1632-1704) ja Berkeley (1685-1753) teoste sütitusel oli Hume kujunenud empiristiks, kuid eelkäijaist järjekindlamana küündinud oma teoses ülima skeptitsismini, mida ei soovitud rahus alla neelata. Hume laskis koheselt trükkida ka traktaadi kahe esimese köite kokkuvõtte, mis osutus samuti edutuks.
Sellest hoolimata pühendus Hume kirjutamisele. Aastail 1741-1742 ilmunud kaheköiteline “Moraalsed ja poliitilised esseed” (Essays, Moral and Political), mis püüdis ortodoksset religiooni ja üldse igasugust ideoloogiat hävitada, osutus juba mõnevõrra populaarsemaks.
1745. aastal kandideeris Hume Edinburgh´ ülikooli filosoofiaprofessori kohale, kuid tema kandidatuur tekitas teravat protesti ning Hume sattus hoopiski Annandale´i hullumeelse noore markii koduõpetajaks. Suurte raskustega sellest ametist pääsedes töötas ta oma kindralleitnandist nõo sekretärina ning käis diplomaatilistel missioonidel Austrias ja Itaalias, ent ka Quebeci sõjas.
Tollal tegi Hume veel ühe katse esitada “Traktaadi” esimese köite ideid rahvale arusaadavamas vormis, koostades käesolevaski kogumikus refereerimist leidnud teose „Filosoofilised esseed inimarust” (Philosophical Essays Concerning Human Understanding), hilisema pealkirjaga “Uurimus inimarust” (An Enquiry Concerning Human Understanding), mis ilmus 1748. aastal. Hume´i süüdistati ketserluses, ent tema noored sõbrad kirikuringkondadest võtsid ta oma kaitse alla, väites, et Hume asub ateistina väljaspool kiriku jurisdiktsiooni.
1751. aastal nägi ilmavalgust “Uurimus moraaliprintsiipidest” (An Enquiry Concerning the Principles of Morals), mis põhineb osalt “Traktaadi” kolmandal osal. Samal aastal ebaõnnestus Hume´i kandideerimine Glasgow´ ülikooli loogikaprofessori kohale, ta ei pälvinudki iial akadeemilist ametit.
Aastail 1752-1757 tegutses Hume Edinburgh´ advokatuuri raamatukoguhoidjana. 1752. aastal avaldatud “Poliitilised esseed” (Political Discourses) ja aastail 1754-1762 ilmunud kuueköiteline “Inglismaa ajalugu” (History of England), mille maht ületab miljon sõna, tõid talle tuntuse ja majandusliku iseseisvuse.
Aastail 1763-1766 viibis Hume Prantsusmaa-saadiku sekretärina Pariisis, külastas salonge, vestles kohalike tähtsamate filosoofidega ning Inglismaale naastes oli tal tsensuuri poolt jälitatud Rousseau (1712-1778) koguni kaasa võetud. Sõprus lõppes aga peagi, sest kõiki kahtlustav Rousseau jõudis veendumusele, et Hume juhib tema vastu suunatud rahvusvahelist vandenõud.
1769. aastal pöördus vanapoiss Hume jäädavalt tagasi Edinburgh´sse, ehitas sinna maja, suhtles noortega ja koguni peaaegu kihlus ühe noore neiuga. Ta kirjutas raamatu „Dialoogid loomulikust religioonist” (The Dialogues Concerning Natural Religion), mis ilmus pärast ta surma 1779. aastal.
Hume´i metafüüsika vastu sihitud arutlustel oli ka laiem, maailmavaateline mõju. Tõestades, et fakt “A on B põhjus” ei ole tuletatav A mõistest, võttis Hume seni ainuvõimalikuks peetud Newtoni (1643-1727) loodusesüsteemilt tõese aluse. David Hume´i peetakse kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks.