Aitareya

I

 

1.

 

Nii oli esmalt üksi olemas ju loomus,

mingit teist ei pilkunud.

Ta vaatles: “Tõmban välja nüüd ilmad”.

|| 1.1.1 ||

 

Ta tõmbas välja sellised ilmad,

ürgvedela, kiired, surmaga, veed.

Ürgvedel on taeva taga, taevalagi püsipaik,

kiired on õhuruum,

surmaga on maa,

veed on need, mis allpool.

|| 1.1.2 ||

 

Ta vaatles: “Ilmad nüüd on,

tõmban välja nüüd ilmavahid”.

Ta vetest kohe mehe üles tõi ja kalgendas.

|| 1.1.3 ||

 

Teda kuumutas.

Kuumutatul lõhkes suu lahti nagu muna,

suust kõne, kõnest tuli.

Lahti lõhkesid kaks ninasõõret,

ninasõõrmeist hing, hingest õhk.

Lahti lõhkesid kaks silma,

kahest silmast silmad, silmadest päevakera.

Lahti lõhkesid kaks kuulmekäiku,

kuulmekäikudest kõrvad, kõrvadest ilmakaared.

Lahti lõhkes nahk,

nahast karvad, karvadest rohi ja laaneisandad.

Lahti lõhkes süda,

südamest aru, arust kuuketas.

Lahti lõhkes naba,

nabast väljahõng, väljahõngust surm.

Lahti lõhkes noku,

nokust niisk, niisast veed.

|| 1.1.4 ||

 

2.

 

Seesugused väljatõmmatud taevasused

langesid vägevasse lainetusse,

mida pookis ka eineisu ja joogijanuga,

ning rääkisid talle:

“Teata meile püüne,

kus paigas püsime ja sööki sööme!”

|| 1.2.1 ||

 

Juhtis neile kohale lehma,

nood rääkisid, et “see pole meile ju paslik”.

Juhtis neile kohale hobuse,

nood rääkisid, et “see pole meile ju paslik”.

|| 1.2.2 ||

 

Juhtis neile kohale mehe,

nood rääkisid, et “ohhoo, hästi tehtud!”

Mees on ikka ju hästi tehtud.

Rääkis neile:

“Sisenege vastavalt püünele!”

|| 1.2.3 ||

 

Tuli sai kõneks ja sisenes suhu.

Õhk sai hingeks ja sisenes ninasõõrmeisse.

Päevakera sai silmadeks ja sisenes kahte silma.

Ilmakaared said kõrvadeks ja sisenesid kuulmekäikudesse.

Rohi ja laaneisandad said karvadeks ja sisenesid nahka.

Kuuketas sai aruks ja sisenes südamesse.

Surm sai väljahõnguks ja sisenes nabasse.

Veed said niisaks ja sisenesid nokusse.

|| 1.2.4 ||

 

Eineisu ja joogijanu rääkisid talle:

“Anna meile teada!”

Rääkis neile:

“Annan teilegi jao nende taevasuste seas,

teen nende seas jaolesaajaiks.”

Sestap haara ohverdus mistahes taevasuse jaoks,

ikka saavad jaole ka eineisu ja joogijanu.

|| 1.2.5 ||

 

3.

 

Ta vaatles: “Ilmad ja ilmavahid nüüd on,

tõmban neile välja söögi.”

|| 1.3.1 ||

 

Ta kuumutas vesi,

neist kuumutatuist sündis kalgend.

Seesama kalgend, mis ju sündis, on ju söök.

|| 1.3.2 ||

 

Välja tõmmatud, ihkas too pageda mujale.

Ihkas toda kõnega haarata,

kõnega haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda kõnega haarata,

eks lepiks juba sööki vesteldes.

|| 1.3.3 ||

 

Ihkas toda hingega haarata,

hingega haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda hingega haarata,

eks lepiks juba sööki sisse hingata võttes.

|| 1.3.4 ||

 

Ihkas toda silmadega haarata,

silmadega haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda silmadega haarata,

eks lepiks juba sööki nähes.

|| 1.3.5 ||

 

Ihkas toda kõrvadega haarata,

kõrvadega haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda kõrvadega haarata,

eks lepiks juba sööki kuuldes.

|| 1.3.6 ||

 

Ihkas toda nahaga haarata,

nahaga haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda nahaga haarata,

eks lepiks juba sööki puudutades.

|| 1.3.7 ||

 

Ihkas toda aruga haarata,

aruga haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda aruga haarata,

eks lepiks juba sööki mõistes.

|| 1.3.8 ||

 

Ihkas toda nokuga haarata,

nokuga haarata polnud toda võimalik.

Eks ta siis, kui saaks toda nokuga haarata,

eks lepiks juba sööki ära tõmmates.

|| 1.3.9 ||

 

Ihkas toda väljahõnguga haarata,

tollele turbe andis.

Sedasi haarab sööki siis, kui on õhku,

söögiga kestab ju siis, kui on õhku.

|| 1.3.10 ||

 

Ta vaatles: “Kuidas saaks nii olla ilma minuta?”

Ta vaatles: “Mille kaudu ilmun?”

Ta vaatles: “Kui kõne vestleb, kui hing hingab sisse,

kui silmad näevad, kui kõrvad kuulevad,

kui nahk puudutab, kui aru mõistab,

kui väljahõng hingab välja, kui noku tõmbab ära,

kes olen siis mina?”

|| 1.3.11 ||

 

Kohe õõnestas ta selle ääre,

selle värava kaudu ilmus,

selle värava nimeks on õõnsus,

ning see on õnnela.

Tal on kolm asundust, kolm unenägu,

see asundus, see asundus ja see asundus.

|| 1.3.12 ||

 

Kui ta sündis ja loendas tulnuid üle,

“mida sõnaks siin ju teisest”,

nägigi ta seda meest, tõeliseimat vaimu, “nii nägin”.

|| 1.3.13 ||

 

Sestap on nimeks nii näha,

eks ole nimeks ju nii näha.

See nii näha, mis olemas, on “vürst”,

peetakse silmas silmaüleselt.

Sest taevalistele meeldib silmaülene,

sest taevalistele meeldib silmaülene.

|| 1.3.14 ||

 

II

 

1.

 

Eks ole alguses see lootena ju mehe sees.

Niisk on seesama mis kõigist liikmeist kohaletulnud särts,

ümmardab oma loomu sees loomust,

kui sellega piserdab naist, siis too sünnitab.

See on tema esimene sünd.

|| 2.1.1 ||

 

2.

 

See läheb naisega loomupäraselt kokku,

nõnda nagu oma liige,

sestap toda ei kahjusta.

Too tuletab tema siialäinud loomust,

|| 2.2.1 ||

 

3.

 

ka toda tuletajat tuleb tuletada.

Naine ümmardab loodet,

ent tema surmakauget edasi, pärast sündi edasi tuletab.

Kes surmakauget pärast sündi edasi tuletab,

too just oma loomu tuletab,

et need ilmad saaksid jätkuda.

Sest nii need ilmad jätkuvad.

See on tema teine sünd.

|| 2.3.1 ||

 

4.

 

Nõnda pannakse ta loomus paika soodsate tegude jaoks.

Nüüd ta teistmoodi loomus, kui tegemised on tehtud

ja tuhin läinud, edasi käib.

Siit edasi käinud, sünnib ta veel kord.

See on tema kolmas sünd.

|| 2.4.1 ||

 

5.

 

Sedasi ütles ärgas:

“Kui olin lootes, suutsin tunda

iga taevalise sündi,

ma olin saja rauast mõisa valve all,

ent hooga välja liuglesin kui kotkas.”

Juba lootes magades öelnud Vāmadeva nõnda.

|| 2.5.1 ||

 

6.

 

Nii tundes astus ta pärast ihu lõhkumist ülespoole

ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,

surematus tuli kohale, tuli kohale.

|| 2.6.1 ||

 

III

 

1.

 

Mis see on?

Meile istub, et on “loomus”.

Kumb on loomus?

Millega näeb, millega kuuleb,

millega haistab lõhnu, millega käsitleb kõnet,

millega saab teada hea- ja halvamaigulisest.

|| 3.1.1 ||

 

2.

 

Mis on süda ja mis on aru.

Täheldusteadmine, teadvelolemine, teadasaamine, teadvustamine,

tublidus, nägemine, hoidmine, arutamine,

arukus, hoogsus, mäletamine, kujuvõtt,

talitus, olelus, tung, käskimine.

Need on kõik teadvustamise nimesildid.

|| 3.2.1 ||

 

3.

 

Selline on vaimur, vürst, sünnijärjeisand, kõik taevalised,

ka viis vägevat tulnut maa, õhk, selgus, vesi, tähekuma,

ja ka pisikeste segud, üht- või teistmoodi seemnega,

sündimas munast, poegides, higist, idust,

hobused, lehmad, mehed ja elevandid,

iga hingeline, kes läheb, lendab või on paigal.

Seda kõike juhib teadvus, püsib paigas teadvustamises.

Ilma juht on teadvus, püsipaik on teadvus,

vaim on teadvustamine.

|| 3.3.1 ||

 

4.

 

Teadvustaja loomul astus ta siinsest ilmast minema

ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,

surematus tuli kohale, tuli kohale.

|| 3.4.1 ||