Aitareya

I

 

1.

 

Nii oli ju esmalt olemas loomus üksi,

mingit teist ei pilkunud,

ta vaatles, et “nüüd tõmmata välja ilmad!”

|| 1.1.1 ||

 

Ta tõmbas välja ilmad need,

ürgvedela, kiired, surmla, veed.

Ürgvedel on taeva taga, taevalagi püsimispaik,

kiired on vaheruum,

surmla on maa,

veed on need, mis allpool.

|| 1.1.2 ||

 

Ta vaatles, et “ilmad nüüd on,

nüüd tõmmata välja ilmavahid!”

Juba tõi ta vetest üles mehe ja kalgendas.

|| 1.1.3 ||

 

Teda kuumutas.

Kuumutatu suu lõhkes lahti nagu muna,

suust kõne,

kõnest tuli.

Lahti lõhkesid kaks ninasõõret,

ninasõõrmetest hing,

hingest õhk.

Lahti lõhkesid kaks silma,

silmadest silmapaar,

silmapaarist päevakera.

Lahti lõhkesid kaks kuulmekäiku,

kuulmekäikudest kõrvapaar,

kõrvapaarist ilmakaared.

Lahti lõhkes nahk,

nahast karvad,

karvadest rohi ja laanekuningad.

Lahti lõhkes süda,

südamest aru,

arust kuukuma.

Lahti lõhkes naba,

nabast väljahõng,

väljahõngust surm.

Lahti lõhkes noku,

nokust niisk,

niisast veed.

|| 1.1.4 ||

 

2.

 

Nood väljatõmmatud taevasused

langesid selle vägeva lainetuse sisse,

mida ka eineisu ja joogijanuga pookis,

ning seletasid talle:

“Teata meile püüne,

kus püsime paigas ja sööme sööki!”

|| 1.2.1 ||

 

Juhtis neile kohale lehma,

nood seletasid, et “pole ju see meile paslik”.

Juhtis neile kohale hobuse,

nood seletasid, et “pole ju see meile paslik”.

|| 1.2.2 ||

 

Juhtis neile kohale mehe,

nood seletasid, et “ohhoo, hästi tehtud!”

On ju mees ikka hästi tehtud.

Seletas neile:

“Sisenege vastavalt püünele!”

|| 1.2.3 ||

 

Tuli sisenes kõneks saades suhu.

Õhk sisenes hingeks saades ninasõõrmetesse.

Päevakera sisenes silmapaariks saades silmadesse.

Ilmakaared sisenesid kõrvapaariks saades kuulmekäikudesse.

Rohi ja laanekuningad sisenesid karvadeks saades nahka.

Kuukuma sisenes aruks saades südamesse.

Surm sisenes väljahõnguks saades nabasse.

Veed sisenesid niisaks saades nokusse.

|| 1.2.4 ||

 

Eineisu ja joogijanu seletasid talle:

“Anna meile teada!”

Seletas neile:

“Annan teilegi jao nende taevasuste seas,

teen nende seas jaosaajateks.”

Sestap on, et kui haarata mistahes taevasuse jaoks ohvripanus,

tulevad jaosaajateks ikka ka eineisu ja joogijanu.

|| 1.2.5 ||

 

3.

 

Ta vaatles, et “ilmad ja ilmavahid nüüd on,

tõmmata neile välja söök!”

|| 1.3.1 ||

 

Veesid ta kuumutas,

neist kuumutatuist sündis kalgend.

On ju nii, et sündis kalgend, mis ju söök.

|| 1.3.2 ||

 

Väljatõmmatu ihkas pageda mujale.

Ihkas toda kõnega haarata,

kõnega haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda kõnega haarata,

eks turgutuks juba sööki jutuks tuua võttes.

|| 1.3.3 ||

 

Ihkas toda hingega haarata,

hingega haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda hingega haarata,

eks turgutuks juba sööki sisse hingata võttes.

|| 1.3.4 ||

 

Ihkas toda silmapaariga haarata,

silmapaariga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda silmapaariga haarata,

eks turgutuks juba sööki nähes.

|| 1.3.5 ||

 

Ihkas toda kõrvapaariga haarata,

kõrvapaariga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda kõrvapaariga haarata,

eks turgutuks juba sööki kuuldes.

|| 1.3.6 ||

 

Ihkas toda nahaga haarata,

nahaga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda nahaga haarata,

eks turgutuks juba sööki puudutades.

|| 1.3.7 ||

 

Ihkas toda aruga haarata,

aruga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda aruga haarata,

eks turgutuks juba sööki mõistes.

|| 1.3.8 ||

 

Ihkas toda nokuga haarata,

nokuga haarata polnud toda võimalik.

Kui ta saaks toda nokuga haarata,

eks turgutuks juba sööki lahti tõmmates.

|| 1.3.9 ||

 

Ihkas toda väljahõnguga haarata,

turvistas tolle,

selline haarab sööki, olles õhk,

selline kestab söögil, olles õhk.

|| 1.3.10 ||

 

Ta vaatles, et “kuidas olla nüüd nii ilma minuta?”

Ta vaatles, et “mille kaudu ilmun?”

Ta vaatles, et “kui kõne võtab jutuks tuua, kui hing võtab sisse hingata,

kui silmapaar näeb, kui kõrvapaar kuuleb,

kui nahk puudutab, kui aru mõistab,

kui väljahõng võtab välja hingata, kui noku tõmbab lahti,

kes siis mina olen?”

|| 1.3.11 ||

 

Kohe õõnestas ta ääre,

selle värava kaudu ilmus,

selle värava nimeks on “õõnsus”,

ning see on õnnela.

Tal on kolm asundust, kolm unenägu,

“see asundus, see asundus, see asundus”.

|| 1.3.12 ||

 

Sündinud, võttis ta loetleda tulnuid,

et “milline siin ju teisiti sõnaks?”

Kohe nägi ta meest, tõeliseimat vaimu,

et “nägin nii”.

|| 1.3.13 ||

 

Sestap on nimeks “näha nii”(idandra),

eks ole ju nimeks “näha nii”,

ning peetakse silmas, et see, mis on näha nii,

on silmaüleselt “vürst”(indra).

justnagu silmaülene meeldib taevalistele,

justnagu silmaülene meeldib taevalistele.

|| 1.3.14 ||

 

II

 

1.

 

Eks ole ju mehe sees alguses loode.

Niisk on seesama,

mis kõigist liikmetest kohaletulnud särts,

ja kannab oma loomuses kaasas loomust,

kui sellega piserdab naist,

siis too sünnitab.

See on tema esimene sünd.

|| 2.1.1 ||

 

2.

 

See läheb naisesse loomupäraselt,

nõnda nagu oma liige,

sestap toda ei kahjusta.

Too ta loomuse, mis on siia läinud, tuletab,

|| 2.2.1 ||

 

3.

 

tuletada tuleb ka toda tuletajat.

Naine kannab seda loodet kaasas,

ent tema kohe esimesena,

pärast sündi esimesena surmakauget tuletab.

Kui ta pärast sündi esimesena surmakauget tuletab,

siis tuletab just oma loomust,

et need ilmad saaksid jätkuda.

Sest nii need ilmad jätkuvad.

See on tema teine sünd.

|| 2.3.1 ||

 

4.

 

Nõnda pannakse tema loomus paika soodsate tegude jaoks.

Veel, tema teistmoodi loomus,

mil tegemised tehtud, tuhin läinud, edasi käib,

siit edasi käinud, sünnib ta kohe taas.

See on tema kolmas sünd.

|| 2.4.1 ||

 

5.

 

Ärgas ütles nii:

“Juba lootes olles järele tundsin

ma iga taevalise sünni,

sada raudset mõisa valvas mind,

ent altpoolt hooga välja liuglesin kui kotkas.”

Juba lootes magades öelnud seda Vāmadeva.

|| 2.5.1 ||

 

6.

 

Nii tundes astus ta pärast ihu lõhkumist ülespoole

ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,

surematus tuli kohale, tuli kohale.

|| 2.6.1 ||

 

III

 

1.

 

Mis see on?

Meile istub, et “loomus”.

Kumb loomus?

Millega näeb, millega kuuleb,

millega haistab lõhnu, millega adub kõnet,

millega saab teada hea- ja halvamaigulisest.

|| 3.1.1 ||

 

2.

 

Mis on süda ja mis on aru,

täheldusteadmine, teadlikolemine, teadasaamine, teadvustamine,

tublidus, nägemine, hoidmine, arutamine,

arukus, hoogsus, mäletamine, kujuvõtt,

talitus, olelus, tung, käskimine,

need on kõik teadvustamise nimesildid.

|| 3.2.1 ||

 

3.

 

Selline on vaimur, vürst, sünnijärjekuningas ja kõik taevalised,

ning viis vägevat tulnut maa, õhk, selgus, vesi, tähehelk,

ka nood justnagu pisikesed segud ja mitutmoodi seemned,

ja sündijad munast, poegides, higist ja idust,

hobused, lehmad, mehed ja elevandid,

iga hingeline, kes läheb, lendab või on paigal.

Seda kõike juhib teadvus, püsib paigas teadvustamises.

Ilma juht on teadvus, püsimispaik on teadvus,

vaim on teadvustamine.

|| 3.3.1 ||

 

4.

 

Teadvustaja loomusega astus ta siinsest ilmast minema

ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,

surematus tuli kohale, tuli kohale.

|| 3.4.1 ||