Aitareya
aitareya
I
1.
Nii oli esmalt üksi olemas ju loomus,
mingit teist ei pilkunud.
Ta vaatles: “Tõmban välja nüüd ilmad.”
|| 1.1.1 ||
Ta tõmbas välja sellised ilmad –
ürgvee, kiired, suremise, veed.
Ürgvesi on taeva taga,
püsimispaigaks taevalagi,
kiired on õhuruum,
suremine maa,
veed on need, mis allpool.
|| 1.1.2 ||
Ta vaatles: “Ilmad nüüd on,
tõmban välja nüüd ilmavahid.”
Ta kohe vetest mehe üles tõi ja kalgendas.
|| 1.1.3 ||
Teda kuumutas.
Tollest kuumutatust lõhenes suu kui muna,
suust kõne, kõnest tuli.
Lõhenesid kaks ninasõõret,
ninasõõrmeist hing, hingest õhk.
Lõhenesid kaks silma,
kahest silmast silmad, silmadest päevapaiste.
Lõhenesid kaks kuulmekäiku,
kuulmekäikudest kõrvad, kõrvadest ilmakaared.
Lõhenes nahk,
nahast karvad, karvadest rohi ja saluisandad.
Lõhenes süda,
südamest aru, arust kuuketas.
Lõhenes naba,
nabast väljahõng, väljahõngust surm.
Lõhenes noku,
nokust niisk, niisast veed.
|| 1.1.4 ||
2.
Seesugused väljatõmmatud taevasused
langesid sinna vägevasse lainetusse,
mida ristas ka eineisu ja joogijanuga,
ning rääkisid temale:
“Teata meile püüne,
kus paigas püsime ja sööki sööme!”
|| 1.2.1 ||
Juhtis neile kohale lehma,
nood rääkisid: “See pole meile ju kõlblik.”
Juhtis neile kohale hobuse,
nood rääkisid: “See pole meile ju kõlblik.”
|| 1.2.2 ||
Juhtis neile kohale mehe,
nood rääkisid: “Ohjaa, hästi tehtud!”
Mees on ikka ju hästi tehtud.
Rääkis neile:
“Sisenege vastavalt püünele!”
|| 1.2.3 ||
Tuli sai kõneks ja sisenes suhu.
Õhk sai hingeks ja sisenes ninasõõrmeisse.
Päevapaiste sai silmadeks ja sisenes kahte silma.
Ilmakaared said kõrvadeks ja sisenesid kuulmekäikudesse.
Rohi ja saluisandad said karvadeks ja sisenesid nahka.
Kuuketas sai aruks ja sisenes südamesse.
Surm sai väljahõnguks ja sisenes nabasse.
Veed said niisaks ja sisenesid nokusse.
|| 1.2.4 ||
Eineisu ja joogijanu rääkisid talle:
“Anna meile teada!”
Rääkis neile:
“Annan teilegi jao nende taevasuste seas,
teen nende seas jaolesaajaiks.”
Sestap siis, kui haarata mingi taevasuse jaoks ohverdus,
saavad seal ikka jaole ka eineisu ja joogijanu.
|| 1.2.5 ||
3.
Ta vaatles: “Ilmad ja ilmavahid nüüd on,
tõmban neile välja söögi.”
|| 1.3.1 ||
Ta kuumutas vesi,
neist kuumutatuist sündis kalgend.
Seesama kalgend, mis sündis, on ju söök.
|| 1.3.2 ||
Välja tõmmatud, ihkas too pageda mujale.
Ihkas toda kõnega haarata,
kõnega haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda kõnega haarata,
eks rahulduks juba söögiga vesteldes.
|| 1.3.3 ||
Ihkas toda hingega haarata,
hingega haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda hingega haarata,
eks rahulduks juba sööki sisse hingates.
|| 1.3.4 ||
Ihkas toda silmadega haarata,
silmadega haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda silmadega haarata,
eks rahulduks juba sööki nähes.
|| 1.3.5 ||
Ihkas toda kõrvadega haarata,
kõrvadega haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda kõrvadega haarata,
eks rahulduks juba sööki kuuldes.
|| 1.3.6 ||
Ihkas toda nahaga haarata,
nahaga haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda nahaga haarata,
eks rahulduks juba sööki puudutades.
|| 1.3.7 ||
Ihkas toda aruga haarata,
aruga haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda aruga haarata,
eks rahulduks juba sööki mõistes.
|| 1.3.8 ||
Ihkas toda nokuga haarata,
nokuga haarata polnud toda võimalik.
Eks ta siis, kui saaks toda nokuga haarata,
eks rahulduks juba sööki ära tõmmates.
|| 1.3.9 ||
Ihkas toda väljahõnguga haarata,
tolle pilgu alla tõi.
Sööki haarab siis, kui on õhku,
ning söögiga kestab, kui on õhku.
|| 1.3.10 ||
Ta vaatles: “Kuidas saaks nii olla ilma minuta?”
Ta vaatles: “Mille kaudu ilmun?”
Ta vaatles: “Kui kõne vestleb, kui hing hingab sisse,
kui silmad näevad, kui kõrvad kuulevad,
kui nahk puudutab, kui aru mõistab,
kui väljahõng hingab välja, kui noku tõmbab ära,
kes olen siis mina?”
|| 1.3.11 ||
Kohe õõnestas ta selle ääre,
selle värava kaudu ilmus,
sedasi on õõnsus nimeks väraval,
sedaviisi on õnnela.
Tal on kolm eluaset, kolm unenägu,
see eluase, see eluase ja see eluase.
|| 1.3.12 ||
Kui ta sündis, luges tulnud järjest üles:
“Kas sõnaks siin teisest?”
Ta nägigi seda meest, tõeliseimat vaimu, “nii nägin”.
|| 1.3.13 ||
Sestap on nimeks nii näha,
eks ole ju nimeks nii näha.
Kuigi nii näha on olemas,
on “vürst”, peetakse silmas silmaüleselt.
Sest taevalistele meeldib silmaülene,
sest taevalistele meeldib silmaülene.
|| 1.3.14 ||
II
1.
Eks ole alguses see lootena ju mehe sees.
Niisk on seesama mis kõigist liikmeist kohaletulnud särts,
tassib oma loomu sees loomust,
kui sellega piserdab naist, siis too sünnitab.
See on tema esimene sünd.
|| 2.1.1 ||
2.
See läheb naisega loomupäraselt kokku,
nõnda nagu oma liige,
sestap toda ei kahjusta.
Too tema siialäinud loomu tuletab,
|| 2.2.1 ||
3.
ka toda tuletajat tuleb tuletada.
Seda loodet tassib naine, ent edasi juba tema,
surmakauget sünnist edasi tuletab.
Kes surmakauget sünnist edasi tuletab,
tuletab oma loomu, et need ilmad saaksid jätkuda.
Sest niiviisi need ilmad jätkuvad.
See on tema teine sünd.
|| 2.3.1 ||
4.
Nõnda pannakse ta loomus paika soodsate tegude jaoks.
Nüüd ta teistmoodi loomus, kui tegemised on tehtud
ja tuhin läinud, edasi käib.
Siit edasi käinud, sünnib ta veel kord.
See on tema kolmas sünd.
|| 2.4.1 ||
5.
Sedasi ütles ärgas:
“Kuigi olin lootes, suutsin tunda
iga taevalise sündi,
ma olin saja raudmõisa valve all,
ent hooga välja liuglesin kui kotkas.”
Juba lootes magades öelnud Vāmadeva nõnda.
|| 2.5.1 ||
6.
Nii tundes astus ta pärast siinse ihu lõhkumist ülespoole
ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,
surematus tuli kohale, tuli kohale.
|| 2.6.1 ||
III
1.
Mis see on?
Meile istub, et on “loomus”.
Kumb on loomus?
Millega näeb, millega kuuleb,
millega haistab lõhnu, millega käsitleb kõnet,
millega saab teada hea- ja halvamaigulisest.
|| 3.1.1 ||
2.
Mis on süda ja mis on aru.
Täheldusteadmine, teadvelolemine, teadasaamine, teadvustamine,
tublidus, nägemine, hoidmine, arutamine,
arutlus, hoogsus, mäletamine, kujuvõtt,
talitus, olelus, tung, käskimine.
Need kõik on teadvustamise nimesildid.
|| 3.2.1 ||
3.
Selline on vaimur, vürst, sünnijärjeisand, kõik taevalised,
ka viis vägevat tulnut maa, õhk, avarus, vesi, tähekuma,
ja ka pisikeste segud, üht- või teistmoodi seemnega,
sündimas munast, poegides, higist, idust,
hobused, lehmad, mehed ja elevandid,
hingelised, kes iganes lähevad, lendavad või on paigal.
Seda kõike juhib teadvus, püsib paigas teadvustamises.
Ilma juht on teadvus, püsimispaik on teadvus,
vaim on teadvustamine.
|| 3.3.1 ||
4.
Teadvustaja loomul astus ta siinsest ilmast minema
ja sealses jumalariigi ilmas kõik tungid kätte sai,
surematus tuli kohale, tuli kohale.
|| 3.4.1 ||