Kāṭha

1.

 

Eks andnud ju käskija Vājaśravasa ära kogu vara.

Eks tal olnud poeg, nimeks Naciketas,

|| 1.1.1 ||

 

eks tolle surmakauge sisse läinud lunatasude juhatusel usk,

ta arvas:

|| 1.1.2 ||

 

“Veed joodud, heinad vohmitud,

piimad lüpstud, tajuahtrad,

nimelt, õnnetud on need ilmad,

kuhu ta selliseid andes läheb.”

|| 1.1.3 ||

 

Eks ta öelnud isale,

et “taat, kellele annad minu?”

Teist ja kolmandat korda.

Eks öelnud talle:

“Annan su surmale.”

|| 1.1.4 ||

 

[Naciketas siseneb surma majja, omaette:]

Paljus olen esimene,

paljus olen keskmine.

Ent mida on vaja teha ohjajal?

Mida asub täna tegema minuga,

|| 1.1.5 ||

 

oska näha, et nii nagu oli eespool,

nõnda, ennäe, on ka tagapool,

surelik küpseb nagu nisu,

sünnib taas nagu nisu!

|| 1.1.6 ||

 

Üldrahvaliku kombel siseneb

lapuline vaimulik kodudesse,

rahu tehakse temaga nii:

“Võta vett, üllake!”

|| 1.1.7 ||

 

Lootuse ja väljavaate, kogunenu ja hea vedamise,

urjatu ja täidunu, kõik pojad ja karjad

korjab ta vähese tublidusega mehelt,

kelle kodus vaimulik eineta asub.

|| 1.1.8 ||

 

[Surm kolm päeva hiljem, kui Naciketas polnud midagi kasutanud:]

Kolm ööd minu kodus eineta asusid,

vaimur, auväärt lapuline – au sulle, vaimur!

Las ka minul olla hästi,

sestap tee vastutasuks kolm valikut!

|| 1.1.9 ||

 

[Naciketas:]

Et Gautama oleks rahulikul kujul, nõtke aruga

ja minu vastu tõreduseta, surm.

Et kui sinust edasi tõmbun,

minuga sõna sobitaks ja jälle vastaks!

Selle valiku teen kolmest esimesena.

|| 1.1.10 ||

 

[Surm:]

Nii nagu enne hakkab jälle vastama

Auddālaki Āruṇi, kui minust edasi tõmbud,

magab öösel kergesti, on tõreduseta,

kui näeb, et sa oled surma suust vabaks pääsenud.

|| 1.1.11 ||

 

[Naciketas:]

Jumalariigi ilmas pole olemas mingit hirmu,

pole seal sind ega olda hirmul vananemise ees.

Eineisust ja joogijanust pääsedes

läheb valu üle, rõõmustab jumalariigi ilmas.

|| 1.1.12 ||

 

Nii et sa kordad jumalikku tuld, surm,

seleta sa mulle edasi, uskujale!

Jumalariigi ilmad jagavad surematust.

Selle valiku teen teisena.

|| 1.1.13 ||

 

[Surm:]

Seletan sulle edasi,

ning katsu mu jumalikku tuld taibata, Naciketas!

Teadvustad otsata ilma kättesaamist,

ning veel, tunne püsimispaika, seda varjualusesse laotatut!

|| 1.1.14 ||

 

[Jutustaja:]

Tule kui ilma alguse kohta talle öelnud,

ka missugused ja mismoodi on urikivid,

ning tema sõnas öeldu järgi vastu.

Veel, seeläbi surm tasanes ja lausus taas,

|| 1.1.15 ||

 

olles meelitatud, talle vägev loomus seletas.

[Surm:]

Annan su valikule siin ja täna suurust,

sel tulel on tulevikus just sinu nimi.

Ja haara kaasa ka see mitmelaadne tõmmits!

|| 1.1.16 ||

 

Kolmel korral naciketaslast, kolmega ligi kokkupanule,

teeb kolme tegu – pääseb üle sünni ja surma.

Kui taevalist, mida vaja palveleda kui sünnilt vaimu, tunda

ja kehutada, saavutab otsast otsani rahu.

|| 1.1.17 ||

 

Kolmel korral naciketaslast, kui neid kolme tunda,

siis tollel, kes nii tundes kogub naciketaslast,

surma lõkse eest pagendades

läheb valu üle, rõõmustab jumalariigi ilmas.

|| 1.1.18 ||

 

See on sinu jumalik tuli, Naciketas,

nii nagu tegid teise valiku,

inimkond hakkab seda tuld just sinu omaks ütlema.

Tee kolmas valik, Naciketas!

|| 1.1.19 ||

 

[Naciketas:]

Aruga inimesed kõhklevad, kuidas edasi käiakse,

mõni väidab, et “on olemas”, ja mõni, et “pole”.

Sa õpetad mulle selle tarkuse,

sellise valiku teen kolmandana.

|| 1.1.20 ||

 

[Surm:]

Siinkohal kõhklesid ennemuiste ka taevalised,

sest hästi ei saa teada, see hoidja on väike.

Tee teistsugune valik, Naciketas!

Ära pane mind kammitsaisse, tõmba mind sellest valla!

|| 1.1.21 ||

 

[Naciketas:]

Siinkohal kõhklesid küll ka taevalised,

ja sina öelnud, surm, et “pole vaja hästi teada”,

kuid teist sinu nägu ütlejat pole selle kohta leida.

Sel puhul pole vaagida mingit teist valikut.

|| 1.1.22 ||

 

[Surm:]

Vali sajani kestvad pojad ja pojapojad,

palju karju, elevandid, kuld, hobused!

Vali pinnal vägev püüne

ja nii palju nagu ise otsid, ela sügiseid!

|| 1.1.23 ||

 

Kui arvad, et see valik on vaagida,

siis vali varandus ja kauane elusviibimine!

Olgu sul, Naciketas, vägev pind!

Teen nii, et kui sul on tung, saad tungile jaole.

|| 1.1.24 ||

 

Olgu kuitahes raske sureliku ilma sees leida tungi,

taotle kõiki tunge, kui on kihk!

Kanneldega lõõgastajad tõldadel,

nii nägusad, nagu aruga inimesed ei leia,

annan ma su kätte, lase nad ümmardama, Naciketas!

Ära küsi suremise järele!

|| 1.1.25 ||

 

[Naciketas:]

Homse tulekul jääb surelikul, otsategija,

kõigi tajude särts vanaks.

Ka kogu elusolekut on vaid väheseks,

kandamid on sinu, tants ja laul on sinu.

|| 1.1.26 ||

 

Aruga inimest pole vaja varandusega turgutada,

et kui sind nägime, saame varanduse leida,

kuni sina oled isand, võime elada.

Minul on vaja teha ikka see valik.

|| 1.1.27 ||

 

Kui vananematute ja surematute saabudes

teadvustab, et on vananev, surelik, viletsas paigas all,

ja mõtiskleb, kas siis toonist, lõõgastumisest ja rõõmutujust

ülipikalt elus olles lõõgastuks?

|| 1.1.28 ||

 

Mille suhtes nii kõheldakse, surm,

et mis on vägevas edaspidises, seleta seda meile!

[Jutustaja:]

See on valik, mis siseneb varjatu kannul,

Naciketas ei vali teist.

|| 1.1.29 ||

 

2.

 

[Surm:]

Üks on tähtsam, teine justkui meeldivam,

mõlemad nad mehe mitmeks tarbeks aheldavad.

Kui vastu võtta tähtsam neist, saab tõsiseks,

kes valib meeldivama, hüljatakse tarvilikust.

|| 1.2.1 ||

 

Aruga inimesel on tähtsam ja meeldivam käik,

mõistja käib nad koos läbi ja lahutab,

sest mõistja tähtsama valib paremaks meeldivamast,

nõrk meeldivama valib sulnist rakendusest.

|| 1.2.2 ||

 

Nii et sa mõtisklesid meeldivaist ja meeldivalaadseist tungidest

ning tõmbasid valla, Naciketas,

külge saamata varanduse tõmmitsat,

misläbi paljud aruga inimesed vajuvad põhja.

|| 1.2.3 ||

 

On kaugele need vastupidised nõelatipud

teada – ebatarkus ja tarkus,

arvan, et Naciketas soovib saada tarkust,

tungide paljusus pole sind rikkunud.

|| 1.2.4 ||

 

Ebatarkuse sees olles käivad

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

liperdades rumalalt ringi

nagu pimeda poolt juhitud pimedad.

|| 1.2.5 ||

 

Ei heiastu edaspidine lapsikule,

hägustajale, varanduserumalusest rumalale,

kes arvab, et “ilm on siin ja mujal pole”,

ilmub taaskord minu käskimise alla.

|| 1.2.6 ||

 

Mida paljud ka kuulmiseks ei leia,

mida paljud ka kuuldes ei tunne,

selle ütleja on meisterlik, leidja edukas,

eduka õpetatud teadja on meisterlik.

|| 1.2.7 ||

 

Kui edasi ütleb alamrahvas,

pole head teadasaamist, kuna annab mõelda paljutmoodi,

ja kui teistsugune ei ütle edasi,

ei saa sinnani minna,

sest on aimamatult väiksem kui mõõdult väike.

|| 1.2.8 ||

 

Seda arutamist ei saa kätte aimates,

teistsugune vaid ütleb edasi, et hästi teada, meelis,

sina said selle kätte. Ohhoo, oled olemuse hoidja,

tohtigu tulla meilt küsima vaid sinunäoline, Naciketas!

|| 1.2.9 ||

 

[Naciketas:]

Ma tean, et “noos” on ebapüsiv,

sest ebakindlad ei saa kindlat kätte.

Sestap kogun ma naciketaslase tuld,

ebapüsivate algete abil saan kätte püsiva.

|| 1.2.10 ||

 

[Surm:]

Tungide kättesaamist, looduse püsimispaika,

talituse otsatust, hirmupuuduse perve,

laialt lauldava hõiskelaulu vägevust ja püsimispaika nägid,

mõistja Naciketas, ja hoidudes tõmbasid valla.

|| 1.2.11 ||

 

On raske näha, varjatu kannul sisenenud,

varjualusesse asetatud, väga sügaval, ennemuistne –

kui nii arutada taevalist, võttes käsile loomukohase rakenduse,

hülgab mõistja erutuse ja valu.

|| 1.2.12 ||

 

Kui surelik seda kuuleb, täiesti kinni haarab,

hoidiku esile kisub ja selle väikese kätte saab,

siis ta rõõmustab, sest leides on vaja rõõmustada.

Arvan, et Naciketas on avatud majutus.

|| 1.2.13 ||

 

[Naciketas:]

Teisal hoidjast, teisal mittehoidjast,

teisal sellest, mis tehtud ja tegemata,

teisal tulnust ja tulevikust

mida näed, seda sõna!

|| 1.2.14 ||

 

[Surm:]

Rida, mida arutavad kõik varamud,

ja mida sõnavad kõik kuumused,

mida otsivad vaimuõppe toimetajad,

seda rida sulle kokkuvõtlikult seletan:

see on “aum”.

|| 1.2.15 ||

 

Sest just seda vaimu silpi,

sest just seda ülemat silpi,

sest just seda silpi teades

tollel see, mida ta otsib, ka on.

|| 1.2.16 ||

 

Seda tähtsaimat hoomamist,

seda ülemat hoomamist,

seda hoomamist teades

saab vaimuilmas vägevaks.

|| 1.2.17 ||

 

Ei sünni ega sure arbumeelne,

pole ta kusagilt ega keegi temast tulnud,

on sündimatu, püsiv, pidev, ennemuistne,

ei tapeta ka siis, kui tappa ihu.

|| 1.2.18 ||

 

Kui tapja arvab, et tapab,

kui tapetu arvab, et on tapetud,

ei nad kumbki teada saa,

see ei tapa ega saa tapetud.

|| 1.2.19 ||

 

Väikesest väiksem, vägevast vägevam

loomus on laotatud selle sünnitatu varjualusesse,

ning talitusteta ja ilma valuta olles näeb

tänu rambele asendile loomuse vägevust.

|| 1.2.20 ||

 

Istudes kaugusse rändab,

magades liigub kõikjal,

seda hulluse(mada) ja mittehulluse taevalist

on teadma väärt kes teine kui mina(mad)?

|| 1.2.21 ||

 

Ihude seas ihuta,

seismajäämatuis seisma jäänud

on vägev, lahtine loomus, arutab

mõistja ega valule.

|| 1.2.22 ||

 

Loomust ei leia edasiütlemisest,

ei tublidusega või palju kuuldes,

leiab selline, kelle see valib,

tollele avab loomus oma kuvandi.

|| 1.2.23 ||

 

Ei halvatoimelisust lõpetamata,

ei rahutuna, ei koondumata

ega ka rahutu aruga

saaks seda teadvustamise abil kätte.

|| 1.2.24 ||

 

Kelle jaoks on vaim ja aadel

mõlemad vaid puder,

mille surm üle piserdab –

kes küll tunneb, kus ta on?

|| 1.2.25 ||

 

3.

 

Hästitehtu ilmas joovad õigust

ülimasse ülalpoolsesse varjualusesse sisenenud

vari ja kuumus, nii sõnavad vaimutundjad

ning needki, kes on viie tulega ja kolme naciketaslasega.

|| 1.3.1 ||

 

Mis on urjajate made,

mis on vaimu ülem silp,

hirmupuuduse perv ülepääsu soovijail –

nii võiks olla meil naciketaslane.

|| 1.3.2 ||

 

Tunne, et loomus on tõllamees,

aga ihu on tõld!

Tunne, et taipamine on tõllajuht

ning aru on haardessevõtt!

|| 1.3.3 ||

 

Lausutakse, et tajud on ratsud,

valdkonnad neis tööpõllud.

Loomuse, taju ja aru rakendaja kohta

lausuvad arukad “nautija”.

|| 1.3.4 ||

 

Kes ei saa teadasaajaks,

olles alati rakendamata aruga,

tolle tajud on käsutamatud

nagu tõllajuhi vigased hobused.

|| 1.3.5 ||

 

Kes aga saab teadasaajaks,

olles alati rakendatud aruga,

tolle tajud on käsutatavad

nagu tõllajuhi oluhobused.

|| 1.3.6 ||

 

Kes ei saa teadasaajaks,

olles alati arulage ja ebavalge,

ei saa seda rida kätte

ja võtab käsile sihtlemise.

|| 1.3.7 ||

 

Kes aga saab teadasaajaks,

olles alati arukas ja valge,

saab selle rea kätte,

millest suuremat ei sünni.

|| 1.3.8 ||

 

Aga kes on tõllajuhi teadasaamisega

ja haardessevõtva aruga meesterahvas,

too lõigul perve kätte saab,

igalase ülima rea.

|| 1.3.9 ||

 

Sest tarvilik on ülem kui tajud

ja tarvilikust ülem on aru.

Aga taipamine on arust ülem,

taipamisest ülem on vägev loomus.

|| 1.3.10 ||

 

Vägevast ülem on äramääramata,

ülem kui äramääramata on mees,

midagi mehest ülemat pole,

selline minek on üle kõige.

|| 1.3.11 ||

 

See kõigi tulnute sees varjatud

loomus ei selgine,

tipmise õhukese taipamisega näevad

vaid õhukesenägijad.

|| 1.3.12 ||

 

Et teadlik ohjaks kõne ja aru!

Et ohjaks selle teadmisloomuses!

Et teadmise korrastaks vägevas loomuses!

Et selle ohjaks rahulikus loomuses!

|| 1.3.13 ||

 

Tõuske üles! Olge virged!

Saage kätte valikud ja katsuge taibata!

Raske üle käia kui väitsa teritatud servast,

raske rada minna, sõnavad luuletajad.

|| 1.3.14 ||

 

Mis on hääleta, puuteta, laadita, mõõnata,

ka maitseta, püsiv ja lõhnata,

ka alguse ja otsata, vägevast ülem ja kindlalt –

seda kehutades vabaneb surma suust.

|| 1.3.15 ||

 

[Jutustaja:]

Kui öelda ja kuulda surma edasiöeldud iidset naciketaslase lugu,

saab tubli vaimuilmas vägevaks.

|| 1.3.16 ||

 

Kes tooks selle ülimalt varjuva

kuuldavale vaimukogukonnas

või usutalituse ajal edasikäijale,

siis too kujuneb otsatuseks,

too kujuneb otsatuseks.

|| 1.3.17 ||

 

II

 

1.

 

[Surm:]

Iselane nüsis lahti ruumid mujale,

sestap näeb mujale, mitte siseloomust.

Mõni mõistja vaatles loomusetagust,

pöördunud silmil otsis surematust.

|| 2.1.1 ||

 

Lapsikud käivad järel tungidel mujale,

käivad üha jätkuva surma lõksu,

ent mõistjad tunnevad surematust

ega taotle kindlat siinseis ebakindlais.

|| 2.1.2 ||

 

Misläbi on laad, maitse, lõhn, hääled

puuted ja sõbrutsemised,

seeläbi vaid teada saab.

Mis siin püsima jääb?

On ju sedasi!

|| 2.1.3 ||

 

Nii unenäovalda kui ka virgusevalda

mille abil näha oskab,

on vägev, lahtine loomus, arutab

mõistja ega valule.

|| 2.1.4 ||

 

Kes tunneb loomust, seda meesööjat,

elamas tulnu ja tuleviku isanda kõrval,

ei tõuku temast eemale.

On ju sedasi!

|| 2.1.5 ||

 

Kes selle, et enne kuumust sündis

ja sündis enne veesid,

sisenes varjualusesse ja paigal on,

läbi nägi, ning et on tulnute abil.

On ju sedasi!

|| 2.1.6 ||

 

Kes tuleb hinge abil kohale,

taevasusest koosnev päevaline,

siseneb varjualusesse ja paigal on,

kes tulnute abil välja sündis.

On ju sedasi!

|| 2.1.7 ||

 

Sündide varamu on laotatud kahe hõõrumispulga vahele

nagu loode, mida lootekandjad hästi kaasas kannavad,

päevast päeva palvelevad

virgalt ohverdavad aruga inimesed tuld.

On ju sedasi!

|| 2.1.8 ||

 

Kust päevajumal tõuseb

ja kuhu looja läheb,

on temasse pressitud kõik taevalised

ning keegi ei möödu temast.

On ju sedasi!

|| 2.1.9 ||

 

Mis on siin, see on seal,

mis on seal, see jälle siin.

Surma järel surma saab too,

kes näeb, nagu oleks siin mitu.

|| 2.1.10 ||

 

Just aruga on nii vaja kätte saada,

pole siin midagi mitu.

Surma järel surma läheb too,

kes näeb, nagu oleks siin mitu.

|| 2.1.11 ||

 

Pöidlapikkune mees

on paigal loomuse keskel,

tulnu ja tuleviku isand,

ei tõuku temast eemale.

On ju sedasi!

|| 2.1.12 ||

 

Pöidlapikkune mees

on nagu suitsuta tähevoog,

tulnu ja tuleviku isand,

ta on täna ning ta on hommegi.

On ju sedasi!

|| 2.1.13 ||

 

Justnagu allaminekul sajuvesi

jookseb mägedest alla,

nii ka hoidjate mitutmoodi nägija

jookseb nende järel.

|| 2.1.14 ||

 

Justnagu puhas vesi, kuhu piserdatud puhast,

tuleb ikka sama nägu,

nii tuleb ka vagal

teadasaaja loomus, Gautama.

|| 2.1.15 ||

 

2.

 

Üheteistkümne väravaga mõisa

kõverduseta meelega sündimatul

käputab ega valule,

ent vabaks saanult vabaks saab.

On ju sedasi!

|| 2.2.1 ||

 

Seadub luigena valges, seadub küllusena vaheruumis,

seadub ohvrihiislarina hiiekivil, seadub lapulisena koduväraval,

seadub rahva seas, seadub valikus,

seadub õiguses, seadub taevalaotuses,

sünnib veest, lehmast, õigusest, kivist,

on õigus ja lopsakas.

|| 2.2.2 ||

 

Hinge ülespoole juhib,

väljahõngu tahapoole heidab

keskel istuv soosik,

kes istub igale taevalisele.

|| 2.2.3 ||

 

Kui see murenev, ihulik, kereline

kerest vabaks saab,

mis jääb siia püsima?

On ju sedasi!

|| 2.2.4 ||

 

Ei hinge ega väljahõngu najal

ela ükski surelik,

elatakse teistsuguse najal,

milles kumbki tuge leiab.

|| 2.2.5 ||

 

Uhh, niisiis ütlen sulle edasi

iidset varjuvat vaimu

ning missuguseks saab

surma saades loomus, Gautama.

|| 2.2.6 ||

 

Ühed kerelised ilmuvad ihulikult üsas,

teised kohtavad järjest paiksust,

nii nagu teinud, nii nagu kuulnud.

|| 2.2.7 ||

 

Virge mees, kes tung tungi järel võlub uinunute seas,

ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,

temasse toetuvad kõik ilmad

ning keegi ei möödu temast.

On ju sedasi!

|| 2.2.8 ||

 

Nii nagu üksainus keskkonda sisenenud tuli

tuleb laad laadi järel kohast laadi,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja väline on laad laadi järel kohast laadi.

|| 2.2.9 ||

 

Nii nagu üksainus keskkonda sisenenud õhk

tuleb laad laadi järel kohast laadi,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja väline on laad laadi järel kohast laadi.

|| 2.2.10 ||

 

Nii nagu kogu ilma silmapaar päevajumal

ei määrdu silmalikest välisvigadest,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja välispool ei määrdu ilma raskusest.

|| 2.2.11 ||

 

Kõigi tulnute siseloomus on üksainus käskija,

mis ühe laadi paljuks teeb,

ning on mõistjad, kes seda oma loomuses näha oskavad,

nende kergus on pidev, teistel mitte.

|| 2.2.12 ||

 

Püsiv, kui on ebapüsivad, meelestusega, kui on meelestustega,

üks, kui on paljud – kes tunge kohale asetab,

ning on mõistjad, kes seda oma loomuses näha oskavad,

nende rahu on pidev, teistel mitte.

|| 2.2.13 ||

 

On “sedasi”, arvatakse

ülima äranäitamatu kerguse kohta,

kuidas küll saaksin sellest teada?

Ning kas hiilgab või heiastab?

|| 2.2.14 ||

 

Ei hiilga seal päevajumal,

ei kuuketas ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid, mismoodi on tuld?

Kõik hiilgab just selle hiilgaja järgi,

selle helgiga heiastab nii kõike.

|| 2.2.15 ||

 

3.

 

Iidne viigipuu, mil juured ülal, harud all,

ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,

temasse toetuvad kõik ilmad

ning keegi ei möödu temast.

On ju sedasi!

|| 2.3.1 ||

 

Mis iganes on loodus,

kõik muutub hinges, välja sihib,

väga hirmus kui tõusnud välk.

Kes seda tunnevad,

saavad surematuks.

|| 2.3.2 ||

 

Hirmust kuumab sel tuli,

hirmust kuumab päevajumal,

hirmust vürst ja õhk,

surm jookseb viiendana.

|| 2.3.3 ||

 

Kui siinsel oli võimalik

enne ihu murenemist taibata,

siis seejärel jumalariigi ilmades

ihulikult kujuneb.

|| 2.3.4 ||

 

Justnagu peeglis on loomuse sees,

justnagu unenäos on esiisade ilmas,

justnagu läbi vete näha on lõhnahaldjate ilmas,

nagu varjus ja kuumuses on vaimuilmas.

|| 2.3.5 ||

 

Tajude mitutmooditulekut

ning tõusu ja loojangut,

kui ilmuvad mitut moodi, arutab

mõistja ega valule.

|| 2.3.6 ||

 

Tajudest ülem on aru,

arust kõrgeim on olemasolu,

olemasolust üle on vägev loomus,

vägevast kõrgeim on äramääramata.

|| 2.3.7 ||

 

Aga ülem kui äramääramata on mees,

hõlmaja ja tähisteta,

keda teades saab sünnitatu vabaks

ja läheb surematusse.

|| 2.3.8 ||

 

Ta laad ei ole paigal nähtavalt,

silmitsi teda keegi ei näe,

ette kujutavad süda, arukus ja aru.

Kes seda tunnevad,

saavad surematuks.

|| 2.3.9 ||

 

Kui viis teadmist ning arugi seisma jääb

ega tõukle ka taipamine,

lausutakse, et see on “ülim minek”.

|| 2.3.10 ||

 

On “rakendus”, arvatakse

tajude tugeva kinnihoidmise kohta,

ning ollakse siis hägustumata,

sest rakendus on vallandus ja suubumus.

|| 2.3.11 ||

 

Ei ole kõne ega aruga

võimalik kätte saada, ka mitte silmapaariga.

Teisal seletusest, et “on olemas”,

kuidas seda leida?

|| 2.3.12 ||

 

Vaja leida, et “on olemas”,

ja mõlemal ka tõelise oleku abil.

Kui leida, et “on olemas”,

on tõeline olek rambe.

|| 2.3.13 ||

 

Kui vabaneb kõigist tungidest,

mis ta südamesse toetuvad,

ning saab surelikust surematuks,

siis läheb külla vaimule.

|| 2.3.14 ||

 

Kui lõhutakse maha kõik

siinsed südame sõlmed,

saabki surelikust surematu.

Seesugune on õpetamine.

|| 2.3.15 ||

 

Südamel on sada üks soont,

üks neist pealaest välja sihitud,

seda mööda üles minnes saab surematuks,

teised astuvad igale poole.

|| 2.3.16 ||

 

Pöidlapikkune mees on siseloomus,

alatiseks inimeste südame sisse tulnud.

Las kisub ta oma ihust esile

nagu pilliroo seest noole, las mõistvusega

tunneb, et ta on hele ja surematu,

tunneb, et ta on hele ja surematu!

|| 2.3.17 ||

 

[Jutustaja:]

Veel, Naciketas leidis surma edasi öeldud tarkuse

ja üleni ka rakendusliku,

sai vaimu kätte ning on lahti säbrust ja surmast.

Nii on ka teistega, kes tunnevad, mis on loomus.

|| 2.3.18 ||