Kāṭha

1.

 

Eks käskis Vājaśravasa ära anda ju kogu vara.

Eks tal olnud poeg, nimeks Naciketas,

|| 1.1.1 ||

 

eks lunatasude juhatusel tolle surmakauge

sisse läinud usk, ta arvas:

|| 1.1.2 ||

 

“Veed joodud, heinad nositud,

piimad lüpstud, tajuahtrad,

õnnetu nimega on need ilmad,

kuhu ta selliseid andes läheb.”

|| 1.1.3 ||

 

Eks ta öelnud isale:

“Taat, kellele mu annad?”

Teist ja kolmandatki korda.

Eks öelnud temale:

“Annan su surmale.”

|| 1.1.4 ||

 

[Naciketas siseneb surma majja, omaette:]

Paljude eesotsas käin,

paljude keskmes käin.

Ent mida on vaja teha ohjeldajal,

mida teeb täna minuga?

|| 1.1.5 ||

 

Oskad näha, kuidas oli eespool,

näed ära ka, kuidas on tagapool!

Surelik küpseb nagu nisu,

sünnib veel kord nagu nisu.

|| 1.1.6 ||

 

Üldrahvaliku kombel siseneb

lapuline vaimulik kodudesse,

rahu tehakse temaga nii:

“Võta vett, üllake!”

|| 1.1.7 ||

 

Lootuse ja väljavaate, kogunenu ja hea vedamise,

urjatu ja täidunu, kõik pojad ja karjad

korjab ta vähese tublidusega mehelt,

kelle kodus vaimulik eineta asub.

|| 1.1.8 ||

 

[Surm kolm päeva hiljem, kui Naciketas polnud midagi kasutanud:]

Kolm ööd minu kodus eineta asusid,

vaimur, auväärt lapuline – au sulle, vaimur!

Las ka minul olla hästi,

sestap tee vastutasuks kolm valikut!

|| 1.1.9 ||

 

[Naciketas:]

Et võtaks rahuliku kuju ning oleks kerge aruga

ja tõreduseta mu vastu Gautama, surm,

nii et kui sinust edasi tõmbun,

jälle sõnaks mulle ja vastaks!

Selle valiku teen kolmest esimesena.

|| 1.1.10 ||

 

[Surm:]

Nii nagu enne hakkab jälle vastama

Auddālaki Āruṇi, kui minust edasi tõmbud,

magab öösel kergesti, on tõreduseta,

kui näeb, et sa oled surma suust vabaks pääsenud.

|| 1.1.11 ||

 

[Naciketas:]

Jumalariigi ilmas pole olemas mingit hirmu,

pole seal sind ega olda hirmul vananemise ees.

Eineisust ja joogijanust pääsedes

läheb valu üle, rõõmustab jumalariigi ilmas.

|| 1.1.12 ||

 

Sa kordad jumalikku tuld, surm –

sa räägi edasi ka mulle, uskujale!

Jumalariigi ilmad on surematuse jaoks.

Selle valiku teen teisena.

|| 1.1.13 ||

 

[Surm:]

Räägin sulle edasi,

katsu taibata mult jumalikku tuld, Naciketas!

Teadvustab otsata ilma kättesaamist ja ka püsipaika,

sa tunne seda, peidetud varjualuses!

|| 1.1.14 ||

 

[Jutustaja:]

Ütles talle seda, et tuli on ilma algus,

ja millised või mis kombel on urikivid,

ning tema sõnas öeldu järgi vastu.

Tasanedes surm veel sedagi nüüd lausus,

|| 1.1.15 ||

 

rääkis talle meelitatud vägev loomus.

[Surm:]

Annan su valikule siin ja täna suurust,

sel tulel on tulevikus just sinu nimi.

Ja haara kaasa ka see mitmelaadne tõmmits!

|| 1.1.16 ||

 

Kolm korda naciketaslast – kolmega kokku pandud olles,

kolme tegu tehes pääseb üle sünni ja surma.

Vaimust sündinud teadjat, lugupeetavat taevalist tundes

ja kehutades saavutab otsast otsani rahu.

|| 1.1.17 ||

 

Kolm korda naciketaslast – neid kolme tundes

kogub too naciketaslast, kes nii tunneb,

pagendab eest surma lõksud,

valu läheb üle, rõõmustab jumalariigi ilmas.

|| 1.1.18 ||

 

See on sinu jumalik tuli, Naciketas,

niisuguse valiku tegid teisena,

inimkond hakkab ütlema, et see on sinu tuli.

Tee kolmas valik, Naciketas!

|| 1.1.19 ||

 

[Naciketas:]

Aruga inimesed kõhklevad, kuidas edasi käiakse,

mõni väidab, et “on olemas”, ja mõni, et “pole”.

Sa õpetad mulle seda tarkust,

sellise valiku teen kolmandana.

|| 1.1.20 ||

 

[Surm:]

Siinkohal kõhklesid ennist ka taevalised,

sest pole hästi teada saada, see hoidja on väikene.

Tee teine valik, Naciketas!

Ära pane mind kammitsasse! Tõmba mind siit valla!

|| 1.1.21 ||

 

[Naciketas:]

Siinkohal kõhklesid küll ka taevalised,

ja ütlesid sinagi, surm, et “pole hästi teada”,

kuid selle kohta pole leida teist sinu nägu ütlejat.

Mingi teine valik pole sellega võrreldav.

|| 1.1.22 ||

 

[Surm:]

Vali pojad ja pojapojad, kes kestavad sajani,

palju karju, elevandid, kuld, hobused!

Vali vägev püüne maapinnal,

ela nii palju sügiseid, nagu otsid!

|| 1.1.23 ||

 

Kui arvad, et see on võrreldav valik,

siis vali varandus ja kaua elus viibimist!

Olgu su maapind vägev, Naciketas!

Teen, et saad tungidele jaole, kohe kui sul tung.

|| 1.1.24 ||

 

Kuitahes raskestileitavad on tungid sureliku ilma sees,

taotle kõiki tunge, mille järele kihk!

Kanneldega on tõldadel säärased rahuldajad,

et aruga inimesed nii nägusaid ei leiagi,

ma annan nad kätte, lase end hooldada, Naciketas!

Ära küsi suremise kohta!

|| 1.1.25 ||

 

[Naciketas:]

Kui surelikul saabub homme, lõputegija,

siis vananeb kõigi tajude särts.

Ka kogu elusolek on vaid väheseks,

kandamid on sinu, tants ja laul on sinu.

|| 1.1.26 ||

 

Aruga inimesel pole vaja leppida varandusega,

varanduse leiame, kuid nägime sind,

elada võime, kuniks sina oled pealik.

Mul on vaja teha ikka see valik.

|| 1.1.27 ||

 

Kui vananematute ja surematute juurde saabub

vananev ja surelik, kes teadvustab, et on viletsas alamas paigas,

ning mõtiskleb toonist, rahuldusest ja rõõmutujust –

kas leiaks ülipikalt elus olles rahu?

|| 1.1.28 ||

 

Mille suhtes, surm, nii kõhklev ollakse,

mis on vägevas edaspidises,

räägi meile sellest!

[Jutustaja:]

See on valik, mis saab varjatu sisse,

Naciketas ei vali teist.

|| 1.1.29 ||

 

2.

 

[Surm:]

Tähtsam üks on, meeldivam hoopis teine,

kumbki neist aheldab meest erinevaks tarbeks.

Kes võtab vastu tähtsama, saab tõsiseks,

kes valib meeldivama, hülgab tarviliku.

|| 1.2.1 ||

 

Nii tähtsam kui meeldivam käivitab aruga inimest,

mõistja käib nad koos läbi ja eraldub,

sest tähtsama paremaks meeldivamast valib mõistja,

meeldivama sulnist rakendusest valib nõrk.

|| 1.2.2 ||

 

Sa mõtisklesid meeldivaist ja meeldivat laadi tungidest,

Naciketas, ning valla neist tõmbasid,

külge saamata varanduse tõmmitsat,

mis paljud aruga inimesed põhja vajutab.

|| 1.2.3 ||

 

Need vastupidised nõelatipud on kaugele

teada – ebatarkus ja tarkus,

arvan, et Naciketas soovib saada tarkust.

Tunge on palju, ent pole sind rikkunud.

|| 1.2.4 ||

 

Ebatarkuse sees käivad

isekalt mõistjad, oma arust oskajad,

käies liperdavad rumalalt ringi

nagu pimeda juhitud pimedad.

|| 1.2.5 ||

 

Ei edaspidist heiastu lapsikule,

hälbivale, varanduserumalusest rumalale.

Kes arutleb, et “ilm on siin ja mujal pole”,

ilmub veel kord minu käskimise alla.

|| 1.2.6 ||

 

Mida paljud ka kuulmiseks ei leia,

mida paljud ka kuuldes ei tunne,

selle ütleja on meisterlik, leidja edukas,

eduka õpetatud teadja on meisterlik.

|| 1.2.7 ||

 

Kui edasiütlejaks on alamrahvas,

pole head teadasaamist ja annab mõelda paljutmoodi,

ning kui teist edasiütlejat pole, ei anna sinna minna,

sest on aimamatult väike, väiksem kui mõõdud.

|| 1.2.8 ||

 

Seda arutamist ei saavuta aimamisega,

edasi ütleb vaid teine, et hästi teaks. Meeldivaim,

sina said selle kätte. Ohhoo, oled olemuse hoidja!

Tohtigu meilt küsima tulla vaid sinunäoline, Naciketas!

|| 1.2.9 ||

 

[Naciketas:]

Ma tean, et “jõukus” on ebapüsiv,

sest ebakindlad ei saa kindlat kätte.

Sestap kogun ma naciketaslase tuld,

saan ebapüsivate algete abil kätte püsiva.

|| 1.2.10 ||

 

[Surm:]

Tungide kättesaamist, looduse püsipaika,

talituse lõputust, hirmutu veert,

laialt lauldava hõiskelaulu vägevust ja püsipaika nägid,

mõistja Naciketas, ja hoidudes tõmbasid valla.

|| 1.2.11 ||

 

Raske näha, saab varjatu sisse,

asetatud varjualusesse, väga sügaval, ennemuistne –

arutab mõistja loomukohast rakendust kasutades taevalise üle

ning hülgab erutuse ja valu.

|| 1.2.12 ||

 

Kui surelik seda kuuleb, täiesti kinni haarab,

hoidiku üles kisub ja selle väikese kätte saab,

siis ta rõõmustab, sest leides on vaja rõõmustada.

Arvan, et Naciketas on avatud elamu.

|| 1.2.13 ||

 

[Naciketas:]

Teisal hoidjast, teisal mittehoidjast,

teisal sellest, mis tehtud ja tegemata,

teisal tulnust ja tulevikust

mida näed, seda sõna!

|| 1.2.14 ||

 

[Surm:]

Reast, mida arutavad kõik varamud,

ja mida sõnavad kõik kuumused,

mida otsivad vaimuõppe toimetajad,

sellest reast sulle kokkuvõtlikult räägin:

see on “aum”.

|| 1.2.15 ||

 

Sest just seda vaimu silpi,

sest just seda ülemat silpi,

sest just seda silpi teades

tollel see, mida ta otsib, ka on.

|| 1.2.16 ||

 

Seda tähtsaimat aistingut,

seda ülemat aistingut,

seda aistingut teades

saab vaimuilmas vägevaks.

|| 1.2.17 ||

 

Ei sünni ega sure arbumismeelne,

pole ta kusagilt ega keegi temast tulnud,

on sündimatu, püsiv, pidev, ennemuistne,

ei tapeta ka siis, kui tappa ihu.

|| 1.2.18 ||

 

Kui tapja arvab, et tapab,

kui tapetu arvab, et on tapetud,

ei nad kumbki teada saa,

see ei tapa ega saa tapetud.

|| 1.2.19 ||

 

Väikesest väiksem, vägevast vägevam

loomus on sel sünnilisel peidetud varjualuses,

seda näeb talitusteta ja ilma valuta olles

tänu asetaja kiindumusele kui loomuse vägevust.

|| 1.2.20 ||

 

Istudes kaugele rändab,

magades liigub kõikjal,

seda hulluse ja mittehulluse taevalist

kes teine kui mina teadma on väärt?

|| 1.2.21 ||

 

Ihude seas ihuta,

seisatumatutes seisatunud

on loomus, vägev ja hurmav,

arutab mõistja ega valule.

|| 1.2.22 ||

 

Loomust ei leia edasiütlemisest,

ei tublidusega või palju kuuldes,

leiab too, kelle see valib,

tollele avab loomus oma jume.

|| 1.2.23 ||

 

Ei halbu toiminguid lõpetamata,

ei rahutuna, ei koondumata

ega ka rahutu aruga

teadvustades kätte seda saaks.

|| 1.2.24 ||

 

Kelle jaoks on vaim ja ülikkond

mõlemad vaid puder,

mille surm üle piserdab –

kes küll tunneb, kus ta on?

|| 1.2.25 ||

 

3.

 

Hästitehtu ilmas joovad õigust

ülimasse ülalpoolsesse varjualusesse sisenenud

vari ja kuumus, sõnavad vaimutundjad

ja needki, kel on viis tuld ja kolm naciketaslast.

|| 1.3.1 ||

 

Mis on urjajate made,

mis on vaimu ülem silp,

hirmutu veer ülepääsu soovijail –

nii võiks olla meil naciketaslane.

|| 1.3.2 ||

 

Tunne, et loomus on tõllamees,

aga ihu on tõld!

Tunne, et taipamine on tõllajuht

ning aru on haardessevõtt!

|| 1.3.3 ||

 

Lausutakse, et tajud on ratsud,

valdkonnad neis tööpõllud.

Loomuse, taju ja aru rakendaja

kohta lausuvad arukad “nautija”.

|| 1.3.4 ||

 

Kes ei saa teadasaajaks,

olles alati rakendamata aruga,

tollel ei anna tajusid käsutada

nagu tõllajuhil vigaseid hobuseid.

|| 1.3.5 ||

 

Kes aga saab teadasaajaks,

olles alati rakendatud aruga,

tollel annab tajusid käsutada

nagu tõllajuhil olmekaid hobuseid.

|| 1.3.6 ||

 

Kes ei saa teadasaajaks,

olles alati arulage ja ebavalge,

seda rida kätte ei saa

ja kasutab sihtlemist.

|| 1.3.7 ||

 

Kes aga saab teadasaajaks,

olles alati arukas ja valge,

selle reagi kätte saab,

millest suuremat ei sünni.

|| 1.3.8 ||

 

Aga kui on tõllajuhi teadasaamisega,

aruga haardesse võttev mees,

too saab lõigu veere kätte,

see on igalase ülim rida.

|| 1.3.9 ||

 

Sest tarvilik on ülem kui tajud

ja tarvilikust ülem on aru.

Aga taipamine on arust ülem,

taipamisest ülem on vägev loomus.

|| 1.3.10 ||

 

Vägevast ülem on määratlemata,

ülem kui määratlemata on mees,

midagi mehest ülemat pole,

selline minek on üle kõige.

|| 1.3.11 ||

 

Kõigi tulnute sees on see

varjatud loomus, mis ei selgine,

aga nähtub tipmise õhukese taipamisega

õhukesenägijaile.

|| 1.3.12 ||

 

Et teadlik ohjeldaks kõne ja aru!

Et ohjeldaks selle teadmisloomuses!

Et teadmise ohjaks vägevas loomuses!

Et ohjeldaks selle rahulikus loomuses!

|| 1.3.13 ||

 

Tõuske üles! Olge virged!

Saage valikud kätte ja katsuge taibata!

Väitsa teritatud serv, raske üle käia,

raske rada minna, sõnavad luuletajad.

|| 1.3.14 ||

 

Mis on hääleta, puuteta, laadita, mõõnata,

ka maitseta, püsiv ja lõhnata,

ka alguse ja otsata, vägevast ülem ja kindel –

seda kehutades pääseb surma suust vabaks.

|| 1.3.15 ||

 

[Jutustaja:]

Surm ütles edasi iidse naciketaslase loo,

tubli saab seda öeldes ja kuuldes vaimuilmas vägevaks.

|| 1.3.16 ||

 

Kes tooks selle ülimalt varjuva

kuuldavale vaimurite kogukonnas

või usutalituse ajal edasikäijale,

siis kujuneb toda lõputult,

kujuneb toda lõputult.

|| 1.3.17 ||

 

II

 

1.

 

[Surm:]

Iselane nüsis lahti ruumid mujale,

sestap näeb mujale, ei siseloomust.

Mõni mõistja vaatles loomuse taha,

otsis pöördunud silmil surematust.

|| 2.1.1 ||

 

Lapsikud järgivad tunge mujale,

käivad üha jätkuvalt surma lõksus,

ent mõistjad tunnevad surematust

ega taotle siinses ebakindluses kindlat.

|| 2.1.2 ||

 

Mille abil on laad, maitse, lõhn,

hääled, puuted ja sõbrutsemised,

vaid selle abil teada saab.

Mis jääb siin püsima?

See on ju too!

|| 2.1.3 ||

 

Unenäo ja virguse valda mõlemat

mille abil näha oskab,

on loomus, vägev ja hurmav,

arutab mõistja ega valule.

|| 2.1.4 ||

 

Kes tunneb loomust, seda meesööjat,

elamas tulnu ja tuleviku pealiku kõrval,

ei poe pärast seda varju.

See on ju too!

|| 2.1.5 ||

 

Kes sündis enne kuumust,

sündis enne kui veed,

paigal on varjualusesse sisenedes,

kes tulnute abil läbi nägi.

See on ju too!

|| 2.1.6 ||

 

Kes tuleb hinge abil kohale,

taevasustest koosnev päevaline,

paigal on varjualusesse sisenedes,

kes tulnute abil välja sündis.

See on ju too!

|| 2.1.7 ||

 

Kahe hõõrumispulga vahele pandud sündide varamu

on hästi ümmardatud nagu lootekandjail loode –

päevast päeva lugu pidagu

virgalt ohverdavad aruga inimesed tulest.

See on ju too!

|| 2.1.8 ||

 

Kust tõuseb päevajumal

ja kuhu läheb looja –

temaga on ühendatud kõik taevalised

ning keegi ei möödu temast.

See on ju too!

|| 2.1.9 ||

 

Mis on siin, see on seal,

mis on seal, see jälle siin.

Surma järel surma saab too,

kes näeb, nagu oleks siin mitu.

|| 2.1.10 ||

 

Just aruga on nii vaja kätte saada,

pole siin midagi mitu.

Surma järel surma läheb too,

kes näeb, nagu oleks siin mitu.

|| 2.1.11 ||

 

Pöidlapikkune mees

on paigal loomuse keskel,

tulnu ja tuleviku pealik,

ei poe pärast seda varju.

See on ju too!

|| 2.1.12 ||

 

Pöidlapikkune mees

on nagu suitsuta tähevoog,

tulnu ja tuleviku pealik,

ta on täna ning ta on hommegi.

See on ju too!

|| 2.1.13 ||

 

Justnagu minekul sajuvesi

jookseb mägedest alla,

nii ka hoidjate eraldi nägija

jookseb nende järel.

|| 2.1.14 ||

 

Justnagu puhas vesi, kus puhas pisar,

tuleb ikka sama nägu,

nii tuleb ka vagal

teadasaaja loomus, Gautama.

|| 2.1.15 ||

 

2.

 

Üheteistkümne väravaga mõis

on kõverduseta meelega sündimatul –

seda tüürides ei valule,

kui vabaks saab, siis vabaks saab.

See on ju too!

|| 2.2.1 ||

 

Seadub luigena valges, seadub hüvena õhuruumis,

seadub ohvrihiislarina hiiekivil, seadub lapulisena koduväraval,

seadub rahva seas, seadub valikus,

seadub õiguses, seadub taevalaotuses,

sünnib veest, lehmast, õigusest, kivist,

on õigus ja lopsakas.

|| 2.2.2 ||

 

Hinge juhib ülespoole,

väljahõngu tagant välja heidab,

keskel istub lahke,

istub igale taevalisele.

|| 2.2.3 ||

 

Kui see murenev, ihulik, kereline

kerest vabaks saab,

mis jääb siin püsima?

See on ju too!

|| 2.2.4 ||

 

Ei hinge ega väljahõngu najal

ela ükski surelik,

elatakse teistsuguse najal,

milles kumbki tuge leiab.

|| 2.2.5 ||

 

Uhh, ütlen sulle niisiis edasi

iidse varjuva vaimu!

Ja sellegi, mis surma käes

saab loomusest, Gautama.

|| 2.2.6 ||

 

Ühed kerelised ilmuvad ihulikult üsas,

teised kohtavad järjest paiksust,

nii nagu teinud, nii nagu kuulnud.

|| 2.2.7 ||

 

See virge mees, kes uinunute sees tung tungi järel võlub,

ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,

temasse toetuvad kõik ilmad

ning keegi ei möödu temast.

See on ju too!

|| 2.2.8 ||

 

Nii nagu üksainus keskkonda sisenenud tuli

tuleb laad laadi järel kohast laadi,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja väline on laad laadi järel kohast laadi.

|| 2.2.9 ||

 

Nii nagu üksainus keskkonda sisenenud õhk

tuleb laad laadi järel kohast laadi,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja väline on laad laadi järel kohast laadi.

|| 2.2.10 ||

 

Nii nagu kogu ilma silm päevajumal

ei määrdu silmalikest välisvigadest,

nõnda on kõigi tulnute siseloomus üksainus

ja välispool ei määrdu ilma raskusest.

|| 2.2.11 ||

 

On üksainus käskija, kõigi tulnute siseloomus,

mis ühtainsat laadi paljutmoodi teeb.

Mõistjail, kes seda oma loomus näha oskavad,

on pidev kergus, ent teistel mitte.

|| 2.2.12 ||

 

Püsiv ebapüsivail, meelevald meelevaldadel,

üksainus paljudel, mis tungid kohale asetab.

Mõistjail, kes seda oma loomus näha oskavad,

on pidev rahu, ent teistel mitte.

|| 2.2.13 ||

 

“See on too,” arvatakse

ülima äranäitamatu kerguse kohta.

Kuidas saaksin küll teada sellest?

Ning kas hiilgab või heiastab?

|| 2.2.14 ||

 

Ei hiilga seal päevajumal,

ei kuu ega taevakivid,

ei hiilga pikselöögid – kuidas on tuld?

Kõik hiilgab just selle hiilgaja järgi,

selle helgiga heiastab nii kõike.

|| 2.2.15 ||

 

3.

 

Iidne viigipuu, mil juured ülal, harud all,

ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,

temasse toetuvad kõik ilmad

ning keegi ei möödu temast.

See on ju too!

|| 2.3.1 ||

 

Mis iganes on loodus,

kõik nihkub, välja sihib hinge sees.

Väga hirmus, tõusmas kui välk.

Kes seda tunnevad,

saavad surematuks.

|| 2.3.2 ||

 

Hirmust kuumab sel tuli,

hirmust kuumab päevajumal,

hirmust vürst ja õhk,

surm jookseb viiendana.

|| 2.3.3 ||

 

Kellel oli võimalik siin

enne ihu murenemist taibata,

pärast seda jumalariigi ilmades

ihulikult kujuneb.

|| 2.3.4 ||

 

Nagu peeglis, nõnda loomuses,

nagu unenäos, nõnda esiisade ilmas,

justnagu vetes ära näinud, nõnda lõhnahaldjate ilmas,

vaimuilmas nagu varjus ja kuumuses.

|| 2.3.5 ||

 

Tajud tulevad eraldi,

ning tõus ja loojang

on eraldi ilmudes,

arutab mõistja ega valule.

|| 2.3.6 ||

 

Tajudest ülem on aru,

arust kõrgem on olemasolu,

olemasolust üle on vägev loomus,

vägevast kõrgem on määratlemata.

|| 2.3.7 ||

 

Aga ülem kui määratlemata on mees,

hõlmaja ja tähisteta,

keda teades saab sünniline vabaks

ja läheb surematusse.

|| 2.3.8 ||

 

Nähtavat laadi paigal sel pole,

silmitsi keegi sellist ei näe,

ette kujutavad süda, arukus ja aru.

Kes seda tunnevad,

saavad surematuks.

|| 2.3.9 ||

 

Kui viis teadmist koos aruga seisatuvad

ega tõukle ka taipamine,

siis lausutakse, et see on “ülim minek”.

|| 2.3.10 ||

 

Arvatakse, et rakendus on see,

kui tajusid paikselt kinni hoida.

Siis saab olla hälbimata,

sest rakendus jõustub ja suubub.

|| 2.3.11 ||

 

Ei ole kõnega ega aruga

võimalik kätte saada, ei silmadega.

Rääkides teisiti kui “on olemas”

see kuidas üles leida?

|| 2.3.12 ||

 

On vaja üles leida “on olemas”

ja ka tõelise oleku poolest, mõlemal moel.

Kui “on olemas” on üles leitud,

kiindub tõelisesse olekusse.

|| 2.3.13 ||

 

Kui kõik tungid vabaks pääsevad,

mis toetusid ta südamesse,

siis surelikust surematuks saab

ning ära pälvib vaimu.

|| 2.3.14 ||

 

Kui lõhutakse maha kõik

siinsed südame sõlmed,

saab surelik nüüd surematuks.

Seesugune on õpetamine.

|| 2.3.15 ||

 

Südamel on sada üks soont,

üks neist pealaest välja sihitud,

sedakaudu üles minnes saab surematuks,

teisi mööda astutakse igale poole.

|| 2.3.16 ||

 

Pöidlapikkune mees on siseloomus,

alatiseks inimeste südame sisse tulnud.

Kistagu ta ihust üles

nagu pilliroo seest nool, mõistev olles,

tuntagu, et ta on hele ja surematu,

tuntagu, et ta on hele ja surematu!

|| 2.3.17 ||

 

[Jutustaja:]

Naciketas leidis nüüd surma edasi öeldud tarkuse

ja tervikuna ka selle rakendusviisi,

saabus vaimuni ning sai säbrust ja surmast lahti.

Nii on ka teistega, kes tunnevad, mis on loomus.

|| 2.3.18 ||