Kaṭha
1.
Eks käskis Vājaśravasa ära anda ju kogu vara.
Eks tal olnud poeg, nimeks Naciketas,
|| 1.1.1 ||
eks lunatasude juhatusel tolle surmakauge
sisse läinud usk, ta arvas:
|| 1.1.2 ||
“Veed joodud, heinad nositud,
piimad lüpstud, tajud ahtrad,
õnnetu nimega on need ilmad,
kuhu ta selliseid andes läheb.”
|| 1.1.3 ||
Eks ta öelnud isale:
“Taat, kellele mu annad?”
Teist ja kolmandatki korda.
Eks öelnud temale:
“Annan su surmale.”
|| 1.1.4 ||
[Naciketas siseneb surma majja, omaette:]
Paljude eesotsas käin,
paljude keskel käin.
Ent mida on vaja teha ohjeldajal,
kui tegeleb täna minuga?
|| 1.1.5 ||
Oska näha, kuidas oli varem!
Näe ära, nõnda on ka hiljem!
Surelik küpseb nagu nisu,
sünnib veel kord nagu nisu.
|| 1.1.6 ||
Üldrahvaliku kombel siseneb
lapuline vaimulik kodudesse,
sedasi tehakse temaga rahu:
“Võta vett, asunik!”
|| 1.1.7 ||
Lootuse ja väljavaate, kokkusaadu ja hea vedamise,
urjatu ja täidunu, kõik pojad ja karjad
korjab ta vähese tublidusega mehelt,
kelle kodus vaimulik eineta asub.
|| 1.1.8 ||
[Surm kolm päeva hiljem, kui Naciketas polnud midagi puutunud:]
Kolm ööd minu kodus eineta asusid,
vaimur, auväärt lapuline – au sulle, vaimur!
Las ka minul olla hästi,
sestap vastutasuks vali välja kolm!
|| 1.1.9 ||
[Naciketas:]
Et võtaks rahuliku kuju ning oleks kerge aruga
ja tõreduseta mu vastu Gautama, surm,
ning kui sinust edasi tõmbun, mulle jälle vastu sõnaks.
Selle valin välja kolmest esimesena.
|| 1.1.10 ||
[Surm:]
Nii nagu enne hakkab jälle vastama
Auddālaki Āruṇi, kui minust edasi tõmbud,
magab öösel kergesti, on tõreduseta,
kui näeb, et sa surma suust vabaks pääsesid.
|| 1.1.11 ||
[Naciketas:]
Jumalariigi ilmas pole olemas mingit hirmu,
pole seal sind ega olda hirmul vananemise ees.
Pääseb eineisust ja joogijanust,
valu läheb üle, on rõõmus jumalariigi ilmas.
|| 1.1.12 ||
Sa kordad jumalikku tuld, surm –
sa räägi ette ka mulle, uskujale!
Jumalariigi ilmad on surematuse jaoks.
Selle valin välja teisena.
|| 1.1.13 ||
[Surm:]
Räägin sulle ette,
katsu taibata mult jumalikku tuld, Naciketas!
Teadvustab lõputa ilma kättesaamist ja ka püsimispaika,
sa tunne seda, on peidus varjualuses!
|| 1.1.14 ||
[Jutustaja:]
Ütles talle, et tuli on ilma algus
ning mis või kus on urikivid,
ja tema sõnas öeldu järgi vastu.
Tasanedes lausus surm nüüd veel sedagi,
|| 1.1.15 ||
rääkis talle meelitatud vägev loomus.
[Surm:]
Annan su valikule siin ja täna enamatki,
sel tulel on tulevikus just sinu nimi.
Ja haara kaasa ka see mitmelaadne tõmmits!
|| 1.1.16 ||
Kolm korda naciketaslast – kolmega kokku pandud olles,
kolme tegu tehes pääseb üle sünni ja surma.
Vaimust sündinud teadjat, lugupeetavat taevalist tundes
ja kehutades saavutab otsast lõpuni rahu.
|| 1.1.17 ||
Kolm korda naciketaslast – neid kolme tundes
kogub too naciketaslast, kes nii tunneb,
pagendab eest surma lõksud,
valu läheb üle, on rõõmus jumalariigi ilmas.
|| 1.1.18 ||
See on sinu jumalik tuli, Naciketas,
mille valisid välja teisena,
ligimesed hakkavad kõnelema, et see on sinu tuli.
Vali välja kolmas, Naciketas!
|| 1.1.19 ||
[Naciketas:]
Inimesed kõhklevad, kuidas edasi käiakse,
mõni väidab, et “on olemas”, ja mõni, et “ei ole”.
Sa õpetad mulle seda tarkust,
selle valin välja kolmandana.
|| 1.1.20 ||
[Surm:]
Siinkohal kõhklesid ennist ka taevalised,
sest pole hästi teada saada, see hoidja on väike.
Vali välja teine, Naciketas!
Ära pane mind kammitsasse! Tõmba mind siit valla!
|| 1.1.21 ||
[Naciketas:]
Siinkohal kõhklesid küllap ka taevalised
ja ütlesid sinagi, surm, et “pole hästi teada”,
kuid selle kohta pole leida teist sinu nägu ütlejat.
Mingi teine valik pole sellega võrreldav.
|| 1.1.22 ||
[Surm:]
Vali pojad ja pojapojad, kes kestavad sajani,
palju karju, elevandid, kuld, hobused!
Vali vägev püüne maapinnal,
ela nii palju sügiseid, nagu otsid!
|| 1.1.23 ||
Kui arvad, et see on võrreldav valik,
siis vali varandus ja kaua elusolemist!
Olgu su maapind vägev, Naciketas!
Kohe kui sul on tung,
teen nii, et saad tungile jaole.
|| 1.1.24 ||
Kui raskestileitav ka on tung surelikus ilmas,
taotle kõiki tunge, mille järele kihk!
Kanneldega armukesed tõldadel
kätte ma annan, nii nägusad, nagu inimesed ei leia,
ole hooldajate ringis, Naciketas!
Ära küsi suremise kohta!
|| 1.1.25 ||
[Naciketas:]
Lõputegija, kui surelikul tuleb homme,
siis vananeb kõigi tajude särts.
Ka kõike elatut on vaid väheseks,
kandamid on sinu, tants ja laul on sinu.
|| 1.1.26 ||
Varandus ei saa inimest rahuldada.
Leiame varanduse, kuid nägime sind.
Võime elada, kuniks sina oled pealik.
Siiski just see mul vaja välja valida.
|| 1.1.27 ||
Vananematute ja surematute juurde jõudes
teadvustab vananev ja surelik, et on alamal viletsas paigas.
Mõtiskleb toonist, rahust ja rõõmust
ülipikalt elades. Kas leiaks rahu?
|| 1.1.28 ||
Mille suhtes, surm, nii kõhklev ollakse –
räägi meile sellest, mis on vägevas edaspidises!
[Jutustaja:]
See on valik, mis saab varjatu sisse,
Naciketas ei vali teist.
|| 1.1.29 ||
2.
[Surm:]
Toredam on üks, ent meeldivam teine,
kumbki neist aheldab meest erinevaks tarbeks.
Kes võtab vastu toredama, saab tõsiseks,
kängu jääb, kes valib tarviliku asemel meeldivama.
|| 1.2.1 ||
Nii toredam kui meeldivam käivitab inimest,
mõistja käib nad koos läbi ja eraldab.
Sest mõistja valib toredama paremaks meeldivamast,
nõrk valib sulni rakenduse asemel meeldivama.
|| 1.2.2 ||
Sa mõtisklesid meeldivaist ja meeldivat laadi tungidest,
Naciketas, ning valla neist tõmbasid,
külge saamata varanduse tõmmitsat,
mis paljud inimesed põhja vajutab.
|| 1.2.3 ||
Need vastupidised nõelatipud on kaugele
teada – ebatarkus ja tarkus,
arvan, et Naciketas soovib saada tarkust.
Tunge on palju, ent pole sind rikkunud.
|| 1.2.4 ||
Ebatarkuse sees käivad
isekalt mõistjad, oma arust oskajad,
liperdavad käies rumalalt ringi
nagu pimeda juhitud pimedad.
|| 1.2.5 ||
Ei edaspidist heiastu lapsikule,
hälbivale, varanduserumalusest rumalale.
Kes uhkeldab, et “ilm on siin ja mujal pole”,
ilmub veel ja veel minu käskimise alla.
|| 1.2.6 ||
Mida paljud ka kuulmiseks ei leia,
mida paljud ka kuuldes ei tunne,
selle ütleja on meisterlik, leidja edukas,
eduka õpetatud teadja on meisterlik.
|| 1.2.7 ||
Kui kõneleb alamrahvas,
pole head teadasaamist ja võib mõelda paljutmoodi.
Kui teist kõnelejat pole, ei anna sinna minna,
sest on aimamatult väike, väiksem kui mõõdud.
|| 1.2.8 ||
Seda arusaama ei saa kätte aimamisega,
teine peab kõnelema, et hästi teaks.
Meeldivaim, sina said selle kätte.
Ohjaa, oled olemuse hoidja!
Tohtigu meilt tulla küsima vaid sinunäoline, Naciketas!
|| 1.2.9 ||
[Naciketas:]
Ma tean, et “jõukus” on ebapüsiv,
sest ebakindlad ei saa kindlat kätte.
Sestap kogun ma naciketaslase tuld,
ebapüsivate algete abil kätte saan püsiva.
|| 1.2.10 ||
[Surm:]
Tungide kättesaamist, looduse püsimispaika,
talituse lõputust, hirmutu veert,
laialt lauldava hõiskelaulu vägevust ja püsimispaika nägid,
mõistja Naciketas, ja hoidlikult valla tõmbasid.
|| 1.2.11 ||
Raske näha, saab varjatu sisse,
asetatud varjualusesse, väga sügaval, ennemuistne –
arutab mõistja loomukohast rakendust kasutades taevalise üle
ning kängu jätab erutuse ja valu.
|| 1.2.12 ||
Kui surelik sellest kuuleb ja kõvasti kinni haarab,
hoidiku üles kisub ja saab selle väikese kätte,
siis on ta rõõmus, sest leides on vaja olla rõõmus.
Arvan, et Naciketas on avatud elamu.
|| 1.2.13 ||
[Naciketas:]
Teisal hoidjast, teisal mittehoidjast,
teisal sellest, mis tehtud ja tegemata,
teisal tulnust ja tulevikust
mida näed, seda sõna!
|| 1.2.14 ||
[Surm:]
Mis rida arutavad kõik varamud,
mida sõnavad kõik kuumused,
mida otsivad vaimuõppe toimetajad,
selle rea määrangu sulle räägin:
see on “aum”.
|| 1.2.15 ||
Sest just seda vaimu silpi,
sest just seda ülemat silpi,
sest just seda silpi teades
on tal see, mida ta otsib.
|| 1.2.16 ||
Seda toredaimat aistingut,
seda ülemat aistingut,
seda aistingut teades
saab vaimuilmas vägevaks.
|| 1.2.17 ||
Ei sünni ega sure arbumismeelne,
pole ta kusagilt ega keegi temast tulnud,
on sündimatu, püsiv, pidev, ennemuistne,
ei tapeta ka siis, kui tappa ihu.
|| 1.2.18 ||
Kui tapja arvab, et tapab,
kui tapetu arvab, et on tapetud,
siis kumbki ei saa teada.
Tema ei tapa ega saa tapetud.
|| 1.2.19 ||
Väikesest väiksem, vägevast vägevam
loomus on sel sünnilisel peidus varjualuses.
Ilma talitusteta ja valuta olles näeb
asetaja kiindumusest loomuse vägevust.
|| 1.2.20 ||
Istudes kaugele rändab,
magades liigub kõikjal,
seda hulluhulluseta taevalist
kes teine teadma väärt kui mina?
|| 1.2.21 ||
Ihude seas ihuta,
seismatutes seisatunud
on loomus, vägev ja korraldav,
arutab mõistja ega valule.
|| 1.2.22 ||
Loomust ei saa leida kõnelemisest,
tubliduse abil ega palju kuuldes,
leiab too, kelle see valib,
tollele avab loomus oma jume.
|| 1.2.23 ||
Halbu toiminguid lõpetamata,
rahutult, koondumata
ega ka rahutu aruga teadvustades
seda kätte ei saaks.
|| 1.2.24 ||
Kelle jaoks vaim ja ülikkond
on mõlemad vaid puder,
mille piserdab üle surm –
kes tunneks ära, kus ta on?
|| 1.2.25 ||
3.
Hästitehtu ilmas õigust joovad
varjualusesse sisenenud, ülimasse ülalpoolsesse,
olles vari ja kuumus, sõnavad vaimutundjad,
kellel on viis tuld ja kolm naciketaslast.
|| 1.3.1 ||
Mis on urjajate made,
mis on vaimu ülem silp,
hirmutu veer ülepääsu soovijail –
nii võiks olla meil naciketaslane.
|| 1.3.2 ||
Tunne, et loomus on tõllamees,
aga ihu on tõld!
Tunne, et taipamine on tõllajuht
ning aru on haardessevõtt!
|| 1.3.3 ||
Lausutakse, et tajud on ratsud,
valdkonnad neis tööpõllud.
Kui loomus, taju ja aru on rakendunud,
lausuvad arutlejad “nautija”.
|| 1.3.4 ||
Kes ei saa teadasaajaks
ning alati on rakendamata aruga,
tolle tajusid ei anna käsutada
nagu tõllajuhil vigaseid hobuseid.
|| 1.3.5 ||
Kes aga saab teadasaajaks
ning alati on rakendunud aruga,
tolle tajusid annab käsutada
nagu tõllajuhil olmekaid hobuseid.
|| 1.3.6 ||
Kes ei saa teadasaajaks
ning alati on arulage ja ebavalge,
ei saa seda rida kätte
ja kasutab sihtlemist.
|| 1.3.7 ||
Kes aga saab teadasaajaks
ning alati on arukas ja valge,
saab kätte sellegi rea,
millest enamat ei sünni.
|| 1.3.8 ||
Aga kes on tõllajuhi teadasaamisega
ja aruga haardesse võttev mees,
saab kätte lõigu veere,
igalase ülima rea.
|| 1.3.9 ||
Sest tarvilik on ülem kui tajud
ja tarvilikust ülem on aru.
Aga taipamine on arust ülem,
taipamisest ülem on vägev loomus.
|| 1.3.10 ||
Vägevast ülem on määratlemata,
ülem kui määratlemata on mees,
midagi mehest ülemat pole,
selline minek on üle kõige.
|| 1.3.11 ||
Kõigi tulnute sees on see
varjatud loomus, mis ei avaldu,
aga nähtub tipmise õhukese taipamisega
õhukesenägijaile.
|| 1.3.12 ||
Et teadlik ohjeldaks kõne ja aru!
Et ohjeldaks selle teadmisloomuses!
Et teadmise ohjaks vägevas loomuses!
Et ohjeldaks selle rahulikus loomuses!
|| 1.3.13 ||
Tõuske üles! Olge virged!
Saage valikud kätte ja katsuge taibata!
Väitsa teritatud serv, raske üle käia,
raske rada minna, sõnavad luuletajad.
|| 1.3.14 ||
Mis on hääleta, puuteta, laadita, mõõnata,
samuti maitseta, püsiv ja lõhnata,
ka alguse ja lõputa, vägevast ülem ja kindel –
seda kehutades pääseb surma suust vabaks.
|| 1.3.15 ||
[Jutustaja:]
Surma kõneldud iidset naciketaslase lugu
öeldes ja kuuldes saab tubli vaimuilmas vägevaks.
|| 1.3.16 ||
Kes tooks selle ülimalt varjuva
kuuldavale vaimurite kogukonnas
või usutalituse ajal edasikäijale,
siis kujuneks lõputuks,
siis kujuneks lõputuks.
|| 1.3.17 ||
II
1.
[Surm:]
Iselane nüsis lahti ruumid mujale,
sestap näeb mujale ja mitte siseloomust.
Mõni mõistja vaatles loomusetagust,
otsis pöördunud silmil surematust.
|| 2.1.1 ||
Lapsikud järgivad tunge mujale,
käivad üha jätkuvalt surma lõksus,
ent mõistjad tunnevad surematust
ega taotle siinses ebakindluses kindlat.
|| 2.1.2 ||
Mille abil on laad, maitse, lõhn,
hääled, puuted ja sõbrutsemised,
vaid selle abil teada saab.
Mis jääb siin püsima?
See on ju too!
|| 2.1.3 ||
Unenäo ja virguse valda mõlemat
mille abil näha oskab,
on loomus, vägev ja korraldav,
arutab mõistja ega valule.
|| 2.1.4 ||
Kes tunneb seda meesööjat,
juuresolevat elavat loomust,
tulnu ja tuleviku pealikku,
ei tõuku sellest eemale.
See on ju too!
|| 2.1.5 ||
Kes kuumusest varem on sündinud,
vetestki varem sündis,
võttes paiga sisse varjualuses,
kes tulnute abil läbi nägi.
See on ju too!
|| 2.1.6 ||
Kes tuleb hinge abil kohale,
taevasustest koosnev päevaline,
võttes paiga sisse varjualuses,
kes tulnute abil välja sündis.
See on ju too!
|| 2.1.7 ||
Kahe hõõrumispulga vahel peidus sündide varamu
on nagu lootekandjate poolt hästi tassitud loode.
Las päevast päeva lugu peavad
tulest inimesed, virgad ohverdajad.
See on ju too!
|| 2.1.8 ||
Kustkohast päike tõuseb
ja kuhu looja läheb –
kõik taevalised on temaga ühendatud
ning keegi ei möödu temast.
See on ju too!
|| 2.1.9 ||
Mis on siin, see on seal,
mis on seal, see jälle siin.
Surma järel surma saab too,
kes näeb, nagu oleks siin mitu.
|| 2.1.10 ||
Just aruga on vaja nii kätte saada,
et pole siin midagi mitu.
Surma järel surma läheb too,
kes näeb, nagu oleks siin mitu.
|| 2.1.11 ||
Pöidlapikkune mees
on paigal loomuse keskel,
tulnu ja tuleviku pealik,
ei tõuku sellest eemale.
See on ju too!
|| 2.1.12 ||
Pöidlapikkune mees
on nagu suitsuta tähevoog,
tulnu ja tuleviku pealik,
ta on tänasel päeval, ta on hommegi.
See on ju too!
|| 2.1.13 ||
Justnagu minekul sajuvesi
jookseb mägedest alla,
niiviisi see, kes näeb hoidjaid eraldi,
jookseb neile järele.
|| 2.1.14 ||
Justnagu puhta sisse piserdatud puhas vesi
tuleb ikka sama nägu,
niiviisi vagal teadasaajal
tuleb ka loomus, Gautama.
|| 2.1.15 ||
2.
Üheteistkümne väravaga mõis
on kõverduseta meelega sündimatul –
seda tüürides ei valule,
kui vabaks saab, siis vabaks saab.
See on ju too!
|| 2.2.1 ||
Seadub luigena valges, seadub hüvena õhuruumis,
seadub ohvrihiislarina hiiekivil, seadub lapulisena koduväraval,
seadub rahva seas, seadub valikus, seadub õiguses, seadub taevalaotuses,
sünnib veest, lehmast, õigusest, kivist, on õigus ja ülev.
|| 2.2.2 ||
Hinge juhib ülespoole,
väljahõngu heidab tagant välja,
keskel istub lahke,
istub igale taevalisele.
|| 2.2.3 ||
Kui see murenev,
ihulik, kerekas
kerest vabaks saab,
mis jääb siin püsima?
See on ju too!
|| 2.2.4 ||
Ei hinge ega väljahõngu najal
ela ükski surelik,
elatakse teistsuguse najal,
milles kumbki tuge leiab.
|| 2.2.5 ||
Uhh, niisiis kõnelen sulle
iidsest varjuvast vaimust
ja sellest, mis surma käes
saab loomusest, Gautama!
|| 2.2.6 ||
Ühed ilmuvad üsas,
et olla kereka ihuga,
teised kohtavad järjest paiksust,
nii nagu teinud, nii nagu kuulnud.
|| 2.2.7 ||
See virge mees, kes uinunute sees tung tungi järel võlub,
ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,
temasse toetuvad kõik ilmad
ning keegi ei möödu temast.
See on ju too!
|| 2.2.8 ||
Nii nagu üksainus maakerale sisenenud tuli
tuleb laad laadi järel kohast laadi,
nõnda on kõigil tulnuil üksainus siseloomus
ja väline on laad laadi järel kohast laadi.
|| 2.2.9 ||
Nii nagu üksainus maakerale sisenenud õhk
tuleb laad laadi järel kohast laadi,
nõnda on kõigil tulnuil üksainus siseloomus
ja väline on laad laadi järel kohast laadi.
|| 2.2.10 ||
Nii nagu kogu ilma silm päike
ei määrdu silmis viibivaist välisvigadest,
nõnda on kõigil tulnuil üksainus siseloomus
ja välispool ei määrdu ilma raskusest.
|| 2.2.11 ||
On üksainus käskija, kõigi tulnute siseloomus,
mis ühtainsat laadi paljutmoodi teeb.
Mõistjail, kes oskavad seda oma loomus näha,
on pidev kergus, ent teistel mitte.
|| 2.2.12 ||
Püsiv ebapüsivate, meelevald meelevaldade,
üksainus paljude seas, mis asetab tungid kohale.
Mõistjail, kes oskavad seda oma loomus näha,
on pidev rahu, ent teistel mitte.
|| 2.2.13 ||
“See on too,” arvatakse
ülima äranäitamatu kerguse kohta.
Kuidas saaksin sellest küll teada?
Ning kas hiilgab või heiastab?
|| 2.2.14 ||
Ei hiilga seal päike, kuu ega taevakivid,
ei hiilga pikselöögid – kuidas on tuld?
Kõik hiilgab just selle hiilgaja järgi,
selle helgiga heiastab nii kõike.
|| 2.2.15 ||
3.
Iidne viigipuu, juured ülal, harud all,
ongi hele, ongi vaim, ongi surematu, nagu öeldakse,
temasse toetuvad kõik ilmad
ning keegi ei möödu temast.
See on ju too!
|| 2.3.1 ||
Kõik loodus, mis iganes on,
sihib välja ja nihkub hinge sees.
Tõuseb kui väga hirmus välk.
Kes seda tunnevad, saavad surematuks.
|| 2.3.2 ||
Hirmust selle ees kuumab tuli,
hirmust kuumab päike,
hirmust vürst ja õhk,
surm jookseb viiendana.
|| 2.3.3 ||
Kellel oli võimalik siin taibata
enne kui ihu murenes,
seejärel jumalariigi ilmades
ihulikuks kujuneb.
|| 2.3.4 ||
Nagu peeglis, nõnda loomuses,
nagu unenäos, nõnda esiisade ilmas,
nagu oleks läbi vete näinud, nõnda lõhnahaldjate ilmas,
vaimuilmas nagu varjus ja kuumuses.
|| 2.3.5 ||
Tajud tulevad eraldi
ning tõusud ja loojangud
on eraldi ilmuvail,
arutab mõistja ega valule.
|| 2.3.6 ||
Tajudest ülem on aru,
arust kõrgem on olemasolu,
olemasolust üle on vägev loomus,
vägevast kõrgem on määratlemata.
|| 2.3.7 ||
Aga ülem kui määratlemata on mees,
hõlmaja ja tähisteta,
keda teades sünniline vabaneb
ja läheb surematusse.
|| 2.3.8 ||
Nähtavat laadi paigal sel pole,
silmitsi keegi sellist ei näe,
süda, arutlus ja aru kujutavad ette.
Kes seda tunnevad, saavad surematuks.
|| 2.3.9 ||
Kui seisatuvad viis teadmist
koos aruga
ja taipamine ei tõukle,
lausutakse selle kohta “ülim minek”.
|| 2.3.10 ||
Arvatakse, et see on rakendus,
kui tajud paikselt kinni hoida.
Siis ollakse hälbimata,
sest rakendus jõustub ja suubub.
|| 2.3.11 ||
Ei ole kõne ega aruga
võimalik kätte saada, ei silmadega.
Teisiti kui rääkides, et “on olemas”,
kuidas see leida üles?
|| 2.3.12 ||
Vaja leida üles “on olemas”
ja ka tõelise oleku poolest ehk mõlemal moel.
Kui “on olemas” on üles leitud,
kiindub tõelisesse olekusse.
|| 2.3.13 ||
Kui kõik tungid vabaks pääsevad,
mis ta südamele toetusid,
saab surelik nüüd surematuks
ja ulatub vaimuni.
|| 2.3.14 ||
Kui lõhutakse maha kõik
siinsed südame sõlmed,
saab surelik nüüd surematuks.
Seesugune on õpetamine.
|| 2.3.15 ||
Südamel on sada üks soont,
üks neist pealaest välja sihitud,
sedakaudu üles minnes saab surematuks,
teisi mööda astutakse igale poole.
|| 2.3.16 ||
Pöidlapikkune mees on siseloomus,
tulnud alatiseks ligimeste südamesse.
Kistagu ta oma ihust üles –
olles mõistev – nagu nool pilliroost,
tuntagu, et ta on hele ja surematu,
tuntagu, et ta on hele ja surematu!
|| 2.3.17 ||
[Jutustaja:]
Naciketas leidis nüüd surma kõneldud tarkuse
ja tervikuna ka selle rakendusviisi,
sai vaimu kätte ning säbrust ja surmast lahti.
Nii on ka teistega, kes tunnevad, mis on loomus.
|| 2.3.18 ||