India kultuuri aastail 1500–800 e.m.a nimetatakse veedade ajastuks. Veedad on pühakirjad, millele omistati jumalik autoriteet. Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Veedade religioon võis saada mõjutusi enne seda India pinnal eksisteerinud draviidide religioonist, millest paraku ei ole kirjalikke mälestisi. See oli eelkõige karjakasvatajate ja põlluharijate religioon, mille keskmes olid ohvritalitused ja jumalate ülistamine hümnide laulmisega. Enamasti arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II at keskelt e.m.a; mõned tänapäeva India teadlased arvavad aga, et nii veedade religioon kui ka aarjalased on põliselt India päritolu.
Hilisemad religioossed arusaamad ning mütoloogia on segu aarjalaste ja draviidide traditsioonidest. Veedade perioodile järgnes u 800 e.m.a India klassikaline religioon, mis on braahmanite keskse osa järgi kultuses ja ühiskondlikus elus saanud Läänes nime brahmanism. Brahmanismi perioodil kujunesid välja India mõtteloo klassikalised tekstikogumikud braahmanad, aranjakad ja upanišadid. Braahmanad on eeskätt veedade kommentaarid, mis sisaldavad skolastilisi arutelusid sõnade ja rituaalide tähenduse üle ning põhjendavad braahmanite ülimuslikku seisundit ühiskonnas. Upanišadid esindavad uut filosoofilist mõtlemist, mis oli veel üsna tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega.
Brahmanism oli uskumuste, õpetuste ja mõttesüsteemide kogum, mida ühendas veedade pühakspidamine ja braahmanite keskne osa usutalitustes. Ent kuigi brahmanismi perioodil ohverduste tähtsus isegi suurenes, kuna sellele anti kosmiline mõõde ja tähendus: usuti, et kogu universum ja maailmakord püsib tänu õigesti sooritatud ohverdustele, hakkas samal ajal kujunema filosoofiline mõtlemine, mis suhtus kriitiliselt veedade autoriteeti. Arenes välja idee aatmanist ehk individuaalsest surematust hingest, mis sansaaras üha uuesti sünnib, sõltuvalt eelnevatest tegudest ja teoviljast. Õpetuse järgimise eesmärgiks on sansaarast vabanemine ehk mokṣa, milleni jõutakse, kui aatman ühineb jumaliku absoluudi brahmaniga. Iidseid riitusi ja ohverdusi ei peetud enam piisavaks, vabanemiseks kasutati vaimseid harjutusi, joogat, mis eeldas eelkõige sisemist ohverdamist ja enesepuhastumist. Kujunes välja idee ühtsest jumalikust algest brahmanist ning kuigi austati veel ka veedade jumalaid, tõusis esile uus põlvkond India jumalate panteonis eesotsas Šiva ja Višnuga.
Seoses uute õpetuste budismi ja džainismi esilekerkimisega I at teisel poolel e.m.a kaotas brahmanism endise mõjujõu, eriti oli see märgatav Ašoka valitsemisajal 3. saj e.m.a ja Kušaanide impeeriumis esimestel sajanditel m.a.j. Uued õpetused astusid vastu seisuste süsteemile ja seavad kahtluse alla aatmani e [[ise]] idee.
Veedadel põhineva kultuurisuuna järgmine tõus algas Guptade valitsemisajal 4.–6. saj. Kui pärast muslimite vallutusi 8.–13. saj kadus budism Indiast täielikult, sai see põhiliseks omamaiseks kultuurisuunaks, olemata nüüdsest siiski ühtne religioon, sest hõlmas väga erinevaid suundi, mille põhilisteks ühistunnusteks on veedade formaalne austamine ning teo-teovilja seaduse ja ümbersünni õpetuste tunnistamine. Sajandite jooksul kujunes kõrgelt arenenud filosoofia, mida esindavad klassikalised kuus daršanat ehk koolkonda, kirjanduse väljapaistvaimateks teosteks on eeposed Mahābhārata ja Rāmājana.
Muslimid pidasid traditsioonilisi India õpetusi “paganlikeks” ja püüdsid pidevalt välja juurida, kuid see neil ei õnnestunud ning Briti kolonisatsiooni all (mis sai alguse 17. saj lõpu vallutustest) tugevnesid need taas, saades Läänes nimetuse hinduism. Üheks soodustavaks teguriks oli asjaolu, et Briti võimud tegid koostööd hinduismi järgivate maharaadžadega.
Kuigi 1950 välja kuulutatud India Vabariik on rõhutatult ilmalik ja suhtub võrdselt kõikidesse religioonidesse, on traditsiooniliste õpetuste mõju iseseisvas Indias endiselt suur.
