Upanišad (skr upaniṣad ‘juurde maha istuma’) on brahmanismi ja hinduismi püha raamat, sisuks filosoofilised vestlused õpetaja ja õpilaste vahel. Siit ka nimetus – õpilased istumas õpetaja jalge ees maas. Upanišadid kuuluvad šrutisse ehk veedakirjandusse ja on vastavalt neljale veedale rühmitatud nelja liiki.
Upanišadid on loodud pika ajavahemiku jooksul, vanimad lõigud pärinevad 2. aastatuhandest e.m.a, suurim osa on valminud 1. at e.m.a keskpaiku. Neis käsitletakse paljusid filosoofilisi teemasid, mis on küll tihedalt seotud mütoloogiaga, ent sugugi mitte alati ei tugine veedade autoriteedile, vaid rõhutavad inimese isikliku tunnetuse ja taipamise tähtsust. Neis arendatakse välja idee aatmanist ehk isiku loomusest, mis sünnib materiaalse maailma vangistuses sansaaras üha uuesti ümber, kuna sõltub eelnevatest tegudest. Eesmärgiks on sellest vangistusest vabanemine (skr mokṣa). Et isiku loomus on tegelikult samane vaimse alge brahmaniga, on vabaks saamiseks vaja mõista aatmani ja brahmani samasust. Upanišadide filosoofia on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele.
Kanoonilises nimekirjas on 108 upanišadi. Neist viimane, Muktikopaniṣad loeb nad värssides 30–39 kõik järjest üles. Värsis 30 on nimetatud kümmet, mis toodud järjekorras on Īśopaniṣad, Kenopaniṣad, Kaṭhopaniṣad, Praśnopaniṣad, Muṇḍakopaniṣad, Māṇḍūkyopaniṣad, Taittirīyopaniṣad, Aitareyopaniṣad, Chāndogyopaniṣad ja Bṛhadāraṇyakopaniṣad. Need liigitatakse peamiste upanišadide ehk mukhya alajaotusse.
Leidub õpetlasi, kes lisavad sisulise kaalu järgi peamiste upanišadide hulka valikuliselt veel mõne, saades 11, 12 või 13 teksti loendeid. Suurimad pretendendid mukhya hulka kuuluma on Śvetāśvataropaniṣad (eeltoodud kanoolilises loendis 14. kohal), Maitrāyaṇīyopaniṣad (24. kohal) ja Kauṣītakyupaniṣad (25. kohal).
8. sajandil kommenteeris Śaṅkara, kellest kujunes tooniandja hilisema india filosoofia jaoks, just kümmet esimest, pidades neid teistest tähtsamaks, ning nende tõlked leiduvad ka siinsel veebilehel.
Lingid kümne peamise upanišadi tõlgetele:
Bṛhadāraṇyaka, Chāndogya, Taittirīya, Aitareya, Kena, Kaṭha, Īśa, Māṇḍūkya, Praṣna ja Muṇḍaka.
Bṛhadāraṇyaka ja Chāndogya päritolu andmed on veebilehel kirjas nende tekstide sissejuhatuses. Alljärgnevalt ülejäänud upanišadide kohta.
taittirīya
Musta Yajurveda osa, Taittirīya āraṇyaka 7.–9. peatükk. Koostatud umbes 6. saj e.m.a.
Kuna Muktikopaniṣad annab sellele tekstile nimeks Tittiri, siis arvatakse, et upanišadi on koostanud õpetlane Tittiri, kes oli mõjuka grammatikateose Nirukta autori Yāska õpilane.
Upanišad sisaldab kolm alajaotust, millel nimeks Śīkṣāvallī, Brahmānandavallī ja Bhṛguvallī. Neist esimese sihtgrupiks on veedasid uurivad pühendunud õpilased, keda paelub elukestev teadmiste otsimine. See on suhteliselt sõltumatu teisest ja kolmandast alajaotusest, kus käsitletakse loomuse ja vaimu aspekte. Neid on nähtud ka kahe upanišadina, näiteks 14. sajandi õpetlase Sāyaṇa meelest oli Taittirīya āraṇyaka 7. peatükk ehk esimene alajaotus omaette Saṃhitopaniṣad, mille nime ta ammutas lõigust 1.3.1, ning 8.–9. peatüki nimetas ta Varuṇa järgi Vāruṇyopaniṣad. Peatüki nimetus on anuvāka.
aitareya
Ṛgveda osa, Aitareya āraṇyaka teise raamatu 4.–6. peatükk. See āraṇyaka ise on omakorda Aitareya brāhmaṇa osa. Koostatud 6.–5. saj e.m.a.
Koostajaks oli väidetavalt Mahidāsa Aitareya, keda kui pika eaga tarka on mainitud ka Ch 3.16.7.
Upanišadil on kolm alajaotust. Esimene adhyāya on teistest kolm korda mahukam ning see koosneb omakorda kolmest osast ehk khaṇḍa´st. Mõnikord tehakse võrdsustus ja saadakse viis alajaotust, näiteks Aurobindo liigendab selle upanišadi viieks khaṇḍa´ks.
kena
Sāmaveda osa, Talavakāra brāhmaṇa üheksas peatükk. Koostatud 5. sajandi paiku e.m.a., kuid teine pool võib olla ka varasem.
Nimetus tuleb upanišadi avasõnast kena (mille abil). Paralleelnimetuseks on Talavakāropaniṣad.
Upanišadi neli alajaotust ehk khaṇḍa´t jagunevad kaheks selgelt eristatavaks pooleks. Esimene pool on õpetaja ja õpilase üldjuhul värsis dialoog vaimust, teine pool on proosaluule vormis kirjeldus, kuidas taevalised vaimust aimu said.
kaṭha
Musta Yajurveda osa. Koostatud umbes 5. saj e.m.a, ent selle algupära on varasem. Peategelase Naciketase lugu esineb üldjoontes Taittirīya brāhmaṇa peatükis 3.11.8 ning süžee alge leidub juba ṚV 10.135.
Tekst liigitatakse kāṭhaka koolkonda, mille rajas õpetlane Kaṭha. Sõnana tähendab kaṭha aga juttu ning see on tõesti narratiivne upanišad.
Upanišadil on kaks alajaotust ehk adhyāya´t, millest kummalgi omakorda kolm osa ehk vallī´d. Leidub käsikirju, kus upanišad on jaotatud kolmeks alajaotuseks, kõigis neis kaks vallī´d, või ka lihtsalt kuueks osaks.
īśā
Valge Yajurveda viimane, 40. peatükk. Koostatud arvatavasti 5. saj e.m.a või hiljem, on aga suures osas kompilatsioon hulga varasematest salmidest.
Nimetus tuleb upanišadi avasõnast īśā (pealik īśan nominatiivi käändes). Pikem nimetus on kahest esimesest sõnast moodustatud Īśāvāsyopaniṣad.
Upanišad on liigendatud neljaks lühikeseks alajaotuseks ehk pada´ks. Tekstist on kaks järjestust, lisaks tõlgitule ka säärane, kus pärast identset algust asub 3.4–6 eespool kui 3.1–3 ja neljas pada võib puududa.
muṇḍaka
Atharvaveda osa. Koostatud ilmselt mitte varem kui 4. saj e.m.a.
Pealkirja eestikeelne tõlge võiks olla “pöetud peaga”, mis viitab teksti suunatusele askeetidele.
Upanišadil on kolm alajaotust ehk muṇḍaka´t ja kõik nad jagunevad kaheks osaks ehk khaṇḍa´ks.
praśna
Atharvaveda osa, paippalāda koolkonna tekst. Arvatavasti uuem kui Mu, koostatud mitte varem kui 4. saj e.m.a.
Pealkiri “Küsimus” (praśna) tuleb upanišadi sisust, mille moodustavad kuue õpilase küsimused ja teksti sisulise autori Pippalāda vastused.
māṇḍūkya
Atharvaveda osa. Kümne mukhya upanišadi seas noorim, mõned uurijad peavad seda koostatuks lausa 1. saj maj.
Nime arvatakse olevat saanud konna (maṇḍūka) järgi, kuna tollel on neli arengufaasi, nagu upanišadis seisundeid.
Põhinimekirja kuuluvast 108 upanišadist lühim, alajaotused puuduvad.
